Raamatuid

Ray Bradbury "Halloweenipuu". Bradbury on väga hea kirjanik, aga... võib-olla väikeste ampsudena. Või mõnel muul hetkel, minu jaoks. Ühtpidi bradburylikult hirmus poeetiline, teistpidi hästi lihtsakoeline, filmilik... Jäi pooleli, nii hirmus kui see ka ei ole. Soovitaksin kindlasti teismelisele, kes peab kooli tarbeks õuduslugu lugema.

Ana Johns "Naine valges kimonos". Selle raamatu suhtes olin skeptiline, ikkagi Jaapan. Tegelikult on see suurepäraselt kirjutatud ja väga informatiivne. Sõjajärgsed valud ja vaevad ei püsinud ainult Euroopas. Kultuuride kokkupõrked olid muidugi seda hullemad, mida erinevamad kultuurid olid... ja Jaapani kultuur on midagi täiesti mõistetamatut. Ja rassism, muidugi, mõlemat pidi. Ilus ja traagiline lugu. Häirib, et tänapäevasel peategelasel ei olegi nagu mingit elu peale isa ja otsingu - kuhu jäid tema abikaasa ja lapsed, vanust on piisavalt, et pere peaks olemas olema (või oleks võinud autor seletada, miks perekonda pole)?

Sue Teddern "Annie Stanley, omadega merel". Põhimõtteliselt kohtub selles raamatus Bridget Jones "Elu edetabelitega". Kui suuta kohatisest kramplikust labasusest mööda vaadata, siis on tegu väga muheda lugemisega. Natuke või kui tahta, siis päris palju on ka "puhkust papaga", aga ma rohkem ei vihja, lugege ise.

Leonid Kaganov "Sidrunkollane planeet". Vene ulme selle parimates traditsioonides. Jutustused ja lood, mida igaüht on võimalik lugeda täpselt temas eneses, ilma, et peaks süvenema eelloosse või sellesse, mis tuleb pärast. Nimilugu on õnneks raamatu tagumises otsas, millegipärast meenutas selle loo  suhtekorraldaja mulle kangesti mõnd meie naispoliitikut või siis jällegi mõningaid tööalaseid kokkupuuteid. Khm.

Ellery Lloyd "Temasugused inimesed". Lugu instaemmest-influentserist, kes pikapeale satub olukordadesse ja... satub veel rohkem olukordadesse. Ega niisama lihtsalt tõesti sadu tuhandeid jälgijaid ei saa, aga kui jubedad selle maailma telgitagused tegelikult on... Iseenesest on tegu muidugi ükskõik millise tsirkusega, kui tahta olla edukas, tuleb riskida olukordadega. Väga tänapäevane raamat, kergesti loetav. 

Elizabeth Blackwell "Lakecresti varjus". Alguses tundus kohutavalt kohmakas lugemine. Lugu on nagu olemas ja sealjuures päris põnev lugu, aga stiil on kuidagi... raskesti mõistetav. Midagi jäi nagu puudu ja midagi oli nagu üle ja... Kolm-pluss ehk. 

Marion Jõepera "Minu Šotimaa". Minu-sarja olemus ongi tutvustada erinevate inimeste kogemusi... aga selle teose pealkiri võinuks olla "Kuidas ma Šotimaal matkasin" või midagi taolist. Lehekülgede kaupa on looduskirjeldusi ja jutustamist sellest, kuidas kolmanda kivi juurest vasakule keerati või... Ei ole midagi šotlaste olemusest, on hästi natuke ja kuivalt ajaloost, peaaegu üldse ei räägita kohalikust köögist, kultuurist ega muudest eripäradest. Nojah, viskist on juttu, aga vabandage... 

Doris Kristiina Raave "Minu Mehhiko". Mehhiko kohta oli mul mingeid juhuslikke teadmisi, aga kuna suur osa neist pärineb raamatust "Montezuma tütar" ja teine suur osa filmist "Ehast koiduni" ja kolmanda osa sain hiljuti Frida Kahlo elulooraamatust... siis usaldusväärne ja objektiivne info on ehk "sombreero, vuntsid". "Minu Mehhiko" oli selle tuhmi tausta peale väga tore lugemine. Esimene pool oli küll nagu seebiooperis, aga tegelikult on ka näiteks seaduskuulekates saksa peredes lapsehoidja olles võimalik jõuda sarnaselt napakasse  murdepunkti nagu autor Mehhikos jõudis (ei ole ainult minu kogemus, neid lugusid on paras peotäis). Raamatu teine pool räägib "päris" Mehhikost ja kuigi ka "päris" mehhiklased on ilmselgelt peast põrunud - mis mõttes nad ei ignoreerigi inimest enda kõrval mitu kuud sihipäraselt, enne kui talle esimest korda hästi vaikselt "tere" ütlevad? -, on lugejal siiski hea rõõmustada, et autoril äkki hästi hakkas minema.