Thursday, November 25, 2021

Raamatuid

Emily St. John Mandel "Jaam üksteist". Seda ma olin tegelikult varem ka lugenud ja isegi rohkem kui ühe korra. Pärast esimest lugemist läksin poodi ja ostsin selle endale koju, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga taudijärgsest maailmast. Tõsi, gripiviiruse peiteaeg ja levimisvõimekus on natuke kehvakesed, natuke aeglasemalt leviv haigus võinuks tõenäolisemalt enam-vähem kõik maailma inimesed ära tappa... aga muidu, jah, põhimõtteliselt võiks olla tegu ka "Vongozero" maailmaga, ainult et Kanadas ja "Jaamas" räägitakse nii taudieelsest ajast (noh, peamiselt ühe inimese ja tema suhete kaudu) kui taudijärgsest maailmast. Ma küll ei saa hästi aru, miks inimesed elavad kiirtoidukohtades ja muudes avalikes asutustes, miks nad ei puhasta linnakeste elumaju nagu "The Standis"? Kui aga jätta norimata nende asjade kallal, siis on tegu võluva maailmalõpulooga, kui nii sobib öelda. 

Julia Quinn "Kokkumäng". Tundus paljutõotav, sest kellel ei meeldiks ajaloolised seltskonnaromaanid? Pärast guugeldasin autorit ja sain aru, et seda oleks võinud varem teha. Kogu ajastuhõng on absoluutselt vale. Vist isegi riietuse kirjeldus on vale - siis oli ju ampiirstiil, kuskohast kõik need lehvid, pitsid ja muu pudipadi? Tegelaste omavahelised vestlused on valed. Sündmused on valed. Tähendab, kui inimene tahab oma raamatu tegevuse paigutada 1813. aasta Inglismaa kõrgseltskonda, oleks nagu viisakas eelnevalt lugeda läbi Jane Austeni raamatud ("On üldteada tõde..."), ja miks mitte ka õdede Brontede ja Charles Dickensi omad, viiekümne aasta jooksul ilmselt peale moe palju ei muutunud. Viisakas oleks ka mitte keset raamatut ootamatult paigutada detailseid kirjeldusi khm, abielutoimingutest, mis, vabandage, tunduvad kogu eelnenu taustal täiesti ebausutavad. Tõsi, toimingute-sõna on võib-olla ainus hea leid kogu 479 lehekülje jooksul. 

Alexandra Andrews "Kes on Maud Dixon?". Vaat see on tõeline... ma ei tea, kas selle kohta võib öelda film noir stiil? Vist ei või. Igatahes on isemoodi inimsuhete ja kummaliste sündmuste ahel köitev, jube ja lõpuks ilusasti kokku sõlmitud. Peategelane on muidugi finuminaalselt rumal, aga ajaloos on ju ikka lollikesed kõige paremale järjele saanud...

Abigail Dean "Tüdruk A". Alkoholilembene, kuid usklik pereisa asub ilma igasuguste misjonialaste teadmisteta looma uut kogudust, ebaõnnestub, pettub... asjad hakkavad kuidagi kuhjuma ja lähevad käest ära. Raamatus räägitakse laste elust pärast pääsemist. Natuke nagu "Tuba", mõnes aspektis nagu "Vaik". Üleüldiselt vastik lugu.

Courtney Evan Tate "Ma jälgin sind". Selgus, et seda raamatut olin ma mingil hetkel juba lugenud ja ära unustanud. Selline lennujaama-pehmekaaneline põnevik, hämaratest suhetest ja rääkimatajätmistest. Ja muidugi kuritegudest ka. 

Hannu Rajaniemi "Suvemaa". Ma olen kindel, et seda raamatut suudavad lugeda paljud. Mina ei suuda, sest huvitava surnuteriigi-idee külge on poogitud spiooniromaan (või vastupidi) ja ma enamasti spiooniromaanidega kaugele ei jõua. Kahju. 

Sonia Hartl "See ei ole armastuslugu". See ei ole ka mõnusasti loetav raamat. See on lausa nii kohmakas raamat, et minul jäi pooleli,

Marie Benedict "Leedi Clementine". See on nüüd olukord, kus ameeriklanna kirjutab Inglismaa ajaloost hästi. Lugemine on mõnus ja informatiivne, tekib tunne, nagu autor oleks kirjutades läbi töötanud erakirju vms, võib-olla töötaski. Ma ei teadnud Winston Churchillist ega tema perest varem praktiliselt mitte midagi, nüüd sain teada ja see oli huvitav. Paluks veel sedasorti raamatuid. 

2 comments:

  1. Hiline ampiir muide oli juba mõnevõrra satsiline (mulle endale tundub üldse kõige ampiirim ampiir - ehk selline antiigipärane drapeeritud ja suhteliselt vähekaunistatud riietus - see, mis rangelt võttes on ampiiri eelne, direktooriumiaegne mood), ma isegi ütleks, et hilisampiiri ja varase biidermeieri (inglise kontekstis võrdub viimane regendiajaga) üleminek on praktiliselt märkamatu, lihtsalt vöökoht ronib kogu aeg allapoole ja seelik vaikselt-vaikselt laieneb.

    vt selliseid moepilte näiteks:

    toariides
    ja


    õueriides.

    Mitte nii satsiline kui teine rokokoo, aga natuke tupsuline ja rüüšiline ikka.

    Mitte et see muidugi oluline oleks, kui keegi tahab lihtsalt mineviku aastaarvu ümber naistepornot kirjutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see riieteosa oli vähemoluline ja teose teises pooles oli üldse peamiselt juttu hommikumantlitest ja püksikinnistest. Jahmataval kombel on sellest teosest ja tema järgedest isegi seriaal tehtud, piltide järgi poliitkorrektne, aga ma ei vaata niiehknii mitte kunagi seriaale, ei oska öelda, kas see on raamatust veel palju viletsam või mitte.

      Delete