Rahast

Eelmisel kuul oli segaseid väljaminekuid. Nagu neli uut autorehvi, maeiteamis parandus Monsieur Picassole, uus kempsupott, vist mingi ports ehitusvärki, mõni vajalik rõiva- ja muuasi Mehele (ikkagi tema sünnipäevakuu), midagi kindlasti veel. Ja üleüldine hinnatõus ja näljased teismelised. Toidupoearved olid ka uuuuhhh. 

Siis sai uue kuu algus ja sai üleriigiline elektrišokk. URR. Pangad saadavad pikki kirju, kui nad mingit lepinguhooldustasu vms ühe sendi võrra kuus tõstavad, elektrihind lihtsalt tõsteti vähemalt poolteisekordseks (ja meil on püsihinnaga leping!) ja kellegi käest ei küsitud, kas me ikka oleme nõus. Pealegi oli meil siin vahepeal korralik elektrikatkestus... URR veel.

Täna hommikul tuli peretoetus, natuke oli arve peal ikka alles ka... Maksin ära kõigi kolme lapse bussipiletid, kahe noorema koolilõuna, vanima lapse koolimaksu, kümnise kogudusele (selle eest saab pastor palka ja kirikuhoone soojaks, ei ole ilmtingimata kohustuslik, aga maksan hea meelega), elektrišoki ja autokütusearve. Arvele jäi alles 69 eurot. Homme tulevad palgad, siis ma enam nii vaene ei ole... aga iseenesest see olukord mulle ei sobi. 

Elektrišokkide vähendamiseks tuleb hakata küpsetama rohkem nädalavahetustel või öösiti. Süüa teen praeguste ilmadega eelistatavalt puupliidil, see soojendab tuba ka. Pesu ja nõusid pesevad masinaid meil niiehknii öösel ja nädalavahetusel. Veepump pumpab vett täpselt nii palju, kui vaja on, aga poistele tuleb ilmselt öelda, et nad käiksid duši all pigem vahetult enne magamaminekut, siis saab boiler suurema kuumutamise kah öösel ära teha. Tolmuimeja... peab imema sel ajal, kui koristatakse. Laupäevahommikune koristamine on minu meelest jube komme, seda küll ei taha sisse viia, koristamine peaks juhtuma spontaanselt. Kohvimasin töötab regulaarselt pärast õhtusööki, kui teatud teismelised hõredavuntsilised kohvitantad tahavad... ja võileivagrill grillib kah siis, kui kellelgi on äkiline nälg kallal. Arvutid huugavad üsna paratamatult kogu aeg, kui lapsed kodus on. 

Kütuse pealt kokku hoida ei saa, seda läheb vajaduspõhiselt. Noh, mina sõidan säästlikumalt (loe: ettevaatlikumalt) kui Mees, aga üle 30 euro kuus ei hoiaks kokku ka minu sõidustiil, ma arvan. Frau Corsasse me lihtsalt ei mahu kõik enam kuigi hästi ega kuigi pika teekonna jaoks ära. Enamasti sõidame ikka ühe autoga, teeme ühe või teise pereliikme pealevõtmise asjus kokkuleppeid. 

Toiduarvetega saab muidugi mängida. Juba paar kuud ei osta ma põhimõtteliselt mitte mingisugust liha, mis maksab üle 3.50 kilo. See tähendab muidugi allahindluse-riiulite kammimist, aga miks mitte, sügavkülm on meil eeskujulik. Puu- ja aedvilja hinnapiir on peamiselt 2 eurot kilost. Hooajakaup enamasti jääbki sellesse piiri. Hooajalise puuvilja ostmine tundub ka mõistlikum, äkki on see siis vähem reisinud või midagi. Koolihommikutel tahetakse meil süüa krõbinaid või nutellasaia... viimast sobib osta soodushinnaga. Krõbinaid oli viimati Maximas soodsalt ja suurtes pakkides, ka nende hinnapiir on 3.50 (meil ei ole mitte kedagi, kes suudaks regulaarselt tõusta hommikul kell kuus selleks, et perele putru keeta, see asi ei muutu). Eks muidki asju ostame soodushinnaga... ja siis on meil see suurepärane sügavkülm. Eesmärk on püsida toiduarvetega alla 400 euro kuus. Selle sees ei ole kassitoitu (ka seda ostame soodushindade ajal, siis palju) ega muud toidupoodidest ostetavat kraami nagu kempsupaber või nõudepesuvahend. Veel ei ole selle sees ei koolitoitu ega minu ja Mehe tööpäevalõunaid. Kuue aasta tagune komme kulutada toidule mõnel kuul ainult 150 eurot tundub nagu kauge unenägu... aga siis sõid meil kaks täiskasvanut ja kolm last, nüüd sööb ka Lillebror täiskasvanu eest, pealegi oli ühel meist siin rauavaegus. Tõsi, täna pakutakse kõigi eelduste kohaselt frikadellisuppi, see on üsna odav ettevõtmine. 

Uue kuu segaste väljaminekute hulgas on Herr Bora ajuoperatsioon (või mis iganes asi tal seal viga on, meie usaldusväärne automehaanik ütles, et praegu on vanade autode hinnad laes, kasulikum on olemasolevat remontida), kardetavasti mõned talvesaapad mõnele mehele ja sama kardetavasti uus talvejope Legolasele, sest õlad. Neil musketäridel ja muudel vana-ajal meestel oli hea mood, keepi saab kanda, kuni see auklikuks kulub, ei jää õlgadest kitsaks... aga vibulaskjad on ikka keha ligi hoidvaid riideid kandnud. Kui tahta poegi keebikandjateks kasvatada, tuleb nad väikestena hoopis vehklemistrenni panna. Veel oleks vaja tegeleda jõulukinkidega. Oeh...