Wednesday, December 22, 2021

Impressioone

Kui kolmest lapsest ühel koolivaheaeg siiski planeeritust päev varem ei alga... võivad lapsevanemad kah tööasjus pidusse minna. No ja meie selleaastane jõulukana (skandinaaviapäraselt, tellis Jõugu Juht - no ma siis lisan kuivatataud jõhvikaid ja kadakamarju) oli ka veel ostmata, Linna sõitmine oli seetõttu paratamatu. 

Hommikul magasime siiski tavapärasest kauem, sest tavapärast tööd või kooli polnud ette nähtud kellelgi. Hommiku-une käigus varastasin juhusliku auto ja kihutasin rohelise kleidi laperdades Meest mingist deemonlikust seestumisest päästma. Ärgates selgus, et ei olnud seestumine, migreen oli. Oijah...

Sellegipoolest oli tal jaksu autot juhtida ja kontserti kuulata. Ma ei orienteeru absoluutselt Eesti tänapäevases muusikas, seetõttu teadsin Uku Suvistest varem... et ta on olemas. Tegelikult ongi tore kontserdile minna ilma ainsagi eelarvamuseta. Oskab laulda küll, aga jäi kunagi samas kontekstis tuli-nägi-võitis teoga hakkama saanud Marek Sadamast siiski nõrgemaks elamuseks. Võimalik, et oma osa oli ka Mehe migreeni minule ülekandumisel... 

Õpetajate jõululõuna söögipool oli umbes sellises vormis, nagu alati. Kuiv ahjuliha oli asendatud šnitsliga, see oli päris tore. Kõrvitsat sel aastal ei pakutud. Ma ei tundnud erilist puudust kummastki.

Sattusime laua taha koos kolme noorima õpetajaga koolis (vähemalt septembri seisuga, kuna inglise keele õpetaja ametikoht on ilmselt äraneetud nagu mustade jõudude vastane kaitse Sigatüükas, siis ma uute inglise keele tütarlaste vanuseid ei tea). Neist ühe kohta ei teadnud ma varem midagi... Nunuh. Kolmikuid ma neile tütarlastele just ei soovi, aga kiiresti saabuvat ja ohtrat head vilja kandvat suurt armastust ikka. 

Kooli- ja jõuluteemalise Kahooti puhul oli igatahes kasu, et Mees teadis, kuidas seda süsteemi taltsutada, ja et mina teadsin... nojah, mis meil majas aja jooksul on toimunud. Laua otsas istunud arvutiasjanduse juht on muidugi minust kohe jupp maad kauem kooliga seotud olnud, aga ma ei saanudki aru, kas ja mis hetkel ta osales ja mis hetkel laskis teistel arvata. Me ei võitnud - kesse siis võita tahab? -, aga õiged vastused on toredad. 

Vaikselt hiilis sisse võrokiilne tädi Lonni. Ta on rahvamaja juhataja olnu, elab seal Plaanil, sa tiiat küll, Haanjast edasi... Üks kolleegidest oli millegipärast laua tagant kadunud, jõudis alles natuke pärast Lonni lahkumist tagasi. 

Siis tuli jõuluvana isiklikult, natuke napsuse, vanakostüümis kolhoosiesimehe kujul. Õppealajuhataja pidi paraku samal ajal mujal mingeid kohustusi täitma. Salmi õnneks ei pidanud lugema, seda tegi Jõuluvana ise, riimides käigu pealt ära... mida iganes ta parajasti ütles. Väga lahke temast. Mees sai muuhulgas pohlamoosi, mille me suure rõõmuga Vanaemale edasi kingime, mina sain seenelkäimise sokid (sest mujal ma niidisokke ei kanna, aga metsas lähevad tarbeks, aitäh), lõhnaküünla ja apelsinimoosi. 

Ja siis... oli pidu läbi. Ja õppeveerand oli läbi. Üks uus (aga mitte verinoor, meil on neid uusi sel aastal hulgi) õpetaja kiitis, et kas teil on igal aastal nii tore pidu? Meil ongi toredad inimesed ja lahked pidulised, tavaliselt on küll jah tore. Ja saab niimoodi läbi, et isegi kaugeltnurga mehed jõuavad valges koju. 

Koduteel võtsin telefonist pidulikult maha äratuse. Jõugu Juht jäi linna sõbra poole, meie leidsime kodust eest küdeva ahju ja kolm rahulolevat last (Legolasel on külas Nimekaim). 

Kui mul õnnestuks mõned kingitused ilma kassikratsikriitikata ära pakkida... ja me omikroni ei saa... ja oma jõululaupäevase logistika paika saame... siis on kõik kohe väga hästi. Nii minu kui Mehe peavalud jäid ka kuskile tee peale uusi ohvreid otsima. 

No ja kui - juhul kui - me omikroni või midagi muud huvitavat ei saa, siis peame nutivaba lauamänguõhtut ka. See viimane info on eriti mõeldud neile, kes nagu võiks sobituda (või varasema kogemuse põhjal sobitubki), aga FBd ei kasuta. Khm. 

Head koolivaheaja algust teile ka!

No comments:

Post a Comment