Koroonapäevikud, teine päev

Noh, et eile oli ju esimene ametlik päev koos k-haigega. 

Lillebror oli terve päeva reibas ja tavapärasel moel sõjakas. Kurtis, et silmakoopad valutavad. Köhis enda väitel palju, mina ei kuulnud kordagi... Palavikku polnud, nohu polnud, kurguvalu vist ka polnud. Liigutamisel olevat pea ka natuke valutanud, siis ta püsis igaks juhuks terve päeva arvutiekraani ees. 

Suured poisid tegid huvi pärast kiirtesti - täitsa negatiivsed teised. Ometi magavad Legolas ja Lillebror samas toas... 

Mees aevastas tavalisest rohkem, otsustasime, et seda võib nimetada nohuks. 

Minul valutas juba üleeile rinnus midagi. Oletan, et sealkandis võiks olla bronhid. Eile keskpäeva paiku hakkasin ka köhima, kuivalt. Tüütu... Valu rinnus on ka tüütu, aga noh, ma olen naine, on talutud oluliselt hullemaid valusid oluliselt sagedamini, kuigi teises kohas. Köhimise vastu võtsin ühe Gelomyrtoli, tunnike või nii hiljem tekkis tunne, et iga köhatusega hingan välja tärpentiniauru, mäletate küll, lapsepõlvest, kui bronhiit oli...? Liigesed valutavad ka, aga seda ei saa üldse mitte millegagi seostada. 

Pereõde arvas, et PCR-testile võiks mina ja Mees minna homme, suurte poistega on veel aega. 

Kunagi pärastlõunal helistas koroonadetektiiv Gerda ja küsitles mind põhjalikult, kus on käinud Lillebror neil päevil ja kellega kokku puutunud, et ikka isikukoodid ja puha... Noh, andsime nii palju infot, kui võimalik. Oli väga asjalik ja hinnanguvaba küsitleja. Nüüd guugeldasin, selgub, et see Gerda on meie koguduse Jaanipäevatalu armsa peretütrega tuttav. Maailm on väike. 

Siis helistas veel miski asjapulk teisest asutusest ja kontrollis, kas Urmas on ikka teadlik oma positiivsusest. Mina vastu, et Urmast meil pole, tema keskmine nimi on Toomas... Mees helistas siis ise Synlabi ja palus nime korrigeerida.

Mingil hetkel helistas mulle Lillebrori Sõbra Ema ja pakkus lahkesti poeskäiguabi. Aitäh, meil esialgu pole vaja... Mehele helistas pastor ja pakkus lahkesti abi. Laenulapse Ema kirjutas ja pakkus lahkesti abi. Küll meie ümber on ikka head inimesed, eks ole. 

Täna hommikul ringutas Lillebror voodis ja arvas, et midagi eriti ei valuta. Suured poisid veel elavate kirjas ei ole (kuidas saakski, on koolivaheaeg ja kell alles 11!). Mina ja Mees leiame kurguvalu, kui väga hoolega otsida. Muidu on olemine üsna rahulik.