Sunday, November 27, 2022

Ämmarollist

Ehkki minul läheb selle austava tiitli saamiseni veel kindlasti mingisugune aeg - sest kõik pojakesed on endiselt alaealised ja kellelgi ei ole pulmade kuupäeva paika pandud -, mõtlen ämmarolli peale viimasel ajal varasemast rohkem. Pojad on ju äketse suureks saanud.

Oma vanaemade ämmarollidest ma lapsena ei mõelnud. Ema oli isapoolse vanaemaga rahulolematu, ma ei tea, miks... Emapoolne vanaema oma väimehe ehk minu isaga suurt ei suhelnud, ehkki elati samas majas. Need peresuhte-asjad olid meil üldse keerukad ja ebamugavad. Vanavanaema jällegi oli nii halb ämm, et minia viskas ta mingil hetkel majast välja. Või oli minia ise keeruline, karta on, et see teine asi. Minul on temast täpselt üks mälestus ja see on positiivne, ta nimelt võttis mu sülle ja näitas laudas loomi... võisin olla kolme- või nelja-aastane, väikese blondi tüdrukukese vastu ei ole raske sõbralik olla. 

Siis läks aeg ja minust enesest sai minia. Olles harjunud oma ema suhtlemisviisi ja kõigile avatud koduga, oli praktiliselt võimatu mõista Mehe ema kinnisust ja suhtumist. Omal moel oli ta ilmselt sõbralik, me ju praegugi magame tema kingitud teki all... aga kingitused ei ole minu armastuse keel! Tõelise leppimiseni jõudsime minu tunde järgi alles pool aastat enne tema surma. See oli kaugelt liiga hilja ja mul on kahju... aga aeg sai ootamatult otsa, mis teha. Küllap ma oleksin võinud enda poolt rohkem püüda ja pingutada, aga nagu kõige muuga on ka suhetes pingutamisega nii, et kui äratuntavat edu ei tule, siis saab jaks nagu natukene otsa või nii. Sellegipoolest aitas mind palju Ruti raamat* Piiblist, ilma oleks olukord veel keerulisem olnud. 

Kusagil seal vahepeal saime meie kolm poega, aga mitte ühtegi tütart. Ometi olid mul tüdrukute nimed valmis ja ootus patsipunumise õigusele... Olin natuke nukker, et tütreid ei antud. Meie paljutütrelise pastori abikaasa lohutas mind mõttega, et minust võiks ju saada väga hea ämm kõigile neile tütarlastele, kes ükskord miniaks tuuakse. Sellest päevast peale otsustasin armastada neid tüdrukukesi juba ettehaaravalt ja siiamaani oli see lihtne, sest kõik olid väikesed tirtsukesed, ei midagi ennustatavalt elukestvat... Tõsi, paar poegadepoolset mõtisklust ja plaani ühe või teisega kohvi jooma minna ulatusid põhikooli lõpuni, aga mis sellest ikka... pealegi oli viimane kohvetamise-kandidaat meie tuttavate tütar, mis selles siis ikka keerulist saaks olla...

Nüüd on pildil Sõbranna, keda me küll veel päriselus näinud ei ole, aga kes on pojakese meeles ja mõttes ilmselgelt igal hetkel ja kelle kohta aeg-ajalt armsaid ja mitte liiga isiklikke fakte avaldatakse. Olukord on tõsisem kui kunagi varem ja kesse teab... Nii et ämmarolli peale mõtlemiseks on natuke nagu põhjust. 

Alles nüüd, laupäevasel Tallinna-teel küsisin Mehelt, kas tema kodu oli lapsepõlves avatud kõigile sõpradele, tuttavatele ja muudele inimestele sõltumatult tutvuseastmest ja päevaajast. Mees mõtles ja ütles, et külalisi vahel käis, aga sellist suhtlust nagu minu lapsepõlvekodus... ei, ei olnud. Meie ei saa oma elukoha geograafilise eripära tõttu suurel hulgal külalisi vastu võtta, aga valmisolek (paluks tunniajase etteteatamisega, sest koristamine juhtub endiselt ühe nurga kaupa, aga tolmu võiks ju enne kellegi saabumist ära võtta) külalisi vastu võtta on kogu aeg. Viimaste aastate spontaansed poistelaagrid ja koroonapaanika-eelne sohvasurfamine pluss vahetusõpilased on kah vast avatud kodu märk. Ja minu meelest on hirmus põnev, kui aastavahetuse lauamänguõhtule tuleb päris võõraid ka, peaasi, et kenad inimesed. Äkki loob selline kogemus natuke parema eelduse uute perekonnaliikmete vastuvõtmiseks? Sest jah, minu emal (siinblogis tuntud kui Vanaema) oli mitmeid keerulisi eripärasid, aga ta integreeris perekonda enam-vähem igaühe, kes uksest sisse astus. Meie Majas on see veel eriti lihtne, ole hea laps, tunne ennast nagu külas, kui midagi tarvis on, palu abi sellelt meie pojalt, kelle külaline sa oled, söögini läheb niipalju aega ja vaadake nüüd, et mõnus oleks - ja siis nad võivad poiste tubadesse või suveajal õue kaduda, kuni mina köögis sahmin, teisest Maja otsast pole midagi kuulda ega näha ja ega nad peale liighilise magamamineku ilmaski midagi paha olegi teinud...

Nii et, jah, nagu vist "Näkimadalate" raamatus pulmakombena kirjas oli, võiks ämm üsna selgelt väljendada, et minia või miniakandidaat on perekonnas teretulnud. Olukord on niigi hapravõitu ja noor naine on kindlasti haavatavamas positsioonis kui meheema, kes teab oma poja kõiki päevi ja aastaid ja olmelisi vajadusi. Pealegi, kui see on minu poja valik... Ise ma ta sellist valikut tegema kasvatasin, eks ole (ei, Sõbrannas pole teadaolevalt midagi vastuvõetamatut à la kunstküüntega, võltsripsmetega, põhimõttekindlalt tühipäine peib vms, kuulu järgi on hoopis tark ja armas tüdruk, pojake tundub olevat hästi valinud).

Ka ei ole kohane olla armukade, nagu raamatute või anekdootide järgi võivat juhtuda. Mina olen saanud oma poega lugema õpetada, talle lille, lehte, linnukest ja mootorratast näidata, minia saab talle anda asju, emotsioone ja olukordi, mida minul ühelegi pojale parimagi tahtmise juures anda ei ole. Me siin millalgi juhtusime igapäevase korjeretke käigus kogemata Sõbranna väravasse** hetk pärast tütarlapse tuppalipsamist. Väravast väljunud pojakese näoilmest oli selgelt aru saada, et kõik on väga hästi ja väga ilus - eks ma olen teda ju varemgi õige palju kordi väga õnnelikuna näinud, aga need õnnelikkused on olnud teist sorti. Õnnelikkuse puhul on variatiivsus väga tervitatav nähtus!

Jaanipäevatalu perenaine on juba kogenud ämm, julgustas mind, et suured lapsed lased ju niiehknii lahti (aga tal on veel kaks väikest, kes ema vajavad, tal on lihtne suuri lahti lasta), küll nad siis teevad oma otsuseid ja ema lihtsalt palvetagu... Ega muud teha olegi. Samas tahan ma noori toetada nõu ja jõuga niipalju, kui vähegi suudan... kui nad seda vajavad. Rahaline tugi, kui selleks võimalust on - ikka, ehkki kõik pojakesed plaanivad hästitasuvatele töökohtadele asuda - no me näeme seda asja tulevikus. Hoidised ja villased sokid, igal juhul. Kui meeldib. Lapsehoid igal vajalikul hetkel - jaa, kuidas siis muidu, paluks ainult ette teatada, kui etteteatamiseks aega juhtub olema. Ma siin kiitsin millalgi ühe paljulapselise ema Instagrami, kudumid tema laste seljas on imeilusad - rõõmustan juba ette lootusest kududa tulevikus suurel hulgal beebiasju, muidugi, kui see peaks miniatele sobima. Kokkulepped, kokkulepped on see oluline asi! 

Võib-olla lapselaste kasvatamises on mul mõned seisukohad, mida ei tahaks muuta - noh, et kirjaoskus ja noa-kahvliga söömine tuleks omendada võimalikult vara, pluss paluks tittesid mitte lastesõime suruda, kui see vähegi võimalik on... aga nende seisukohtade väljendamise vajaduseni läheb loodetavasti veel mõni aasta aega ja sinnamaani jõuan mina oma kompromissivalmidust suurendada... 

Ja muide, kui mõni pojake peaks meile mõne influentseritibi tooma, kes on küll dekoratiivne, aga juhm... noh, nagu ma ütlesin, ma olen ise poja sellist valikut tegema kasvatanud, minu asi on armastada. Ehkki Noomi saatust ei tahaks iialgi, on tema ja Ruti vaheline armastus ja austus püüdlemist väärt... ja ehkki meie arvatavasti igavesti sündimata jääva*** Minnihiire pärisnimeks pidanuks indlasti saama Rutt (mul oli kunagi selle nimega lemmiktädi ka, kahjuks on tema juba aastaid igavikus), võib üks poegade ema oma Ruti ju saada minia kujul, eks ole? 

_________

*neile, kes Kosidowski kokkuvõtet lugenud ei ole või Piiblit ise ei tunne - Rutt oli noor lesk, kes vastupidiselt oma aja kommetele jäi oma lesestunud ämma Noomit hooldama ja toetama, kuulas ja austas Noomit nagu oma ema ja võttis ta lõpuks oma uue perekonna juurde, uue abikaasaga sündinud poja hoidjaks.

**poeg hindas valesti meie kohalejõudmise-aega, pidime kokku saama poe juures, aga sõitsime sinnapoole enda teadmata mööda Sõbranna kodutänavat... upsi.

***ma olen 47 ja tervisega on juba ammu, nagu on... 

Haldjatolm ja kuldne karikas

Viimasel nädalal on mitmed sündmused millegipärast keerelnud Legolase ümber. Temal oli nimelt elu esimene arvestuste nädal, mille käigus saadi mitmesegaseid hindeid ja mõni kobarkontrolltöödest on endiselt hindamata - urr... Siis käis Legolas kooliballil. Oli olnud väga tore. Tema roll oli olnud olla tund aega turvamees ja ülejäänud aja lihtsalt rõõmustada ja suhelda. Üks tütarlaps Legolase lennust olevat viibinud kohal hõbedakarva kleidiga, mille küljest sattunud sädelust absoluutselt kõikjale - no ja nad liikusid samas peoseltskonnas, nii et Legolas saabus koju mõnevõrra haldjatolmusena. 

Kooliballile eelnenud aktusel anti spordistipendium küll kellelegi teisele, aga see ei takistanud Legolast laupäeval üsna konkreetselt Eesti sisekarikat võitmast. Kuld. Järgmisel päeval sai ta Lillebroriga võrdselt täiskasvanute arvestuses seitsmenda koha (Legolas laseb sport-, Lillebror vaistuvibu). 

Lillebror jällegi sai mitmesegaste hinnetega trimestritunnistuse. Kuus "nelja" on seitsmendas klassis üldiselt ju hea, aga meie teada natuke alla Lillebrori võimete. Ta arvas ka ise, et tuleb vist õppima hakata. Võistlustel läks seekord tema enese arvates ka alla võimete, hõbe - aga esikoha pälvinuga sama punktiarv. Punktiviigi puhul vaadatakse vist "kümneid" ehk otse märklaua keskele lennanud noolte hulka, see oli Lillebroril siis natuke väiksem. Minu meelest on hõbe ka väga hea tulemus. 

Jõugu Juht ei teinud taas midagi erilist, oli niisama hea ja tore ja tubli noor inimene nagu tavaliselt. 

Võistluspäevade vaheliseks ööks võtsime kaks tuba Männiku JK hostelis. Noh, oli väga armas vastuvõtuproua, oli puhas, oli aktsepteeritav hommikusöök (omlett olevat olnud hea, ütlesid mehed ja poisid). Oli õuduste trepp ja veel õudsem lift ja meie toad kolmandal korrusel, võeh... Igale magajale oli eraldatud ainult üks padi - nagu päriselt? ja minu voodi vedrudel saanuks mängida mingit kurblikku meloodiat. Nii et järgmisel korral ma seal ei ööbiks, selle ühe korra elas üle küll. 

Tõsi, minu padjavaegusest tingitud kangekaelsus ei andnud võrreldagi ühe pojakese tulivalusate õlalihastega. Mudimise käigus mõtlesin, et hiljemalt kolmandas kooliastmes tuleks kehalises kasvatuses vähemalt poistele õpetada, kuidas inimest tõsta ja kuidas ennast selle käigus mitte üle pingutada, sest nojah, noored kuked ja ülemeelikus ja... Kõnealune pojake oli nimelt Sõbrannat kätel kandnud - sest ta ju jaksab! Sõbranna on küll peenike nagu pajuvits, aga isegi pajuvits kaalub ilmselgelt midagi... 

Muidu, jah, olevat kõik ilusasti. Mingil päeval näidati mulle pilte Sõbranna kassist, hall, mõnus, pehme. Koon selle kassi siis paarikäpikusse. 

Kogu perele nähtavas kudutöös sain valmis uue karukellasalli äärepitsid. Kaua tehtud, kaunikene - alustasin seda kunagi kevadel, aga muud asjad tulid vahele, sealhulgas motivatsioonipuudus... Aga Tallinnas kaasas käis juba kevadöökirjalise salli jupike. 

Mees käis lõpuks ometi füsioterapeudi vastuvõtul. Siiani pole mingit kodust võimlemist näha olnud, aga ta vähemalt ei kurda enam nii hullusti õlavarrevalu üle (tema pole minu teada viimasel ajal kedagi tõstnud, mina ennast ei luba ja poisid on liiga suured, valu päritolu on endiselt teadmata). 

Facebook teatas, et alates esimesest detsembrist eemaldatakse minu isikliku info alt punkt "religioossed vaated". Nojah. Huvitav, kas nad kirikupilte enam lubavad oma suures poliitkorrektsuse ihaluses või tuleb varjamist mittevajavaid seisukohti edaspidi kuidagi kodeeriltult edastada? Hiljuti märkis süsteem ühes kristlike koduperenaiste grupis meieisapalve tundlikuks teemaks, oeh... 

Postimees on avaldanud JJ Sõbra kirjatüki. Lugege ka, minu meeles väga hea õudusjutt, eriti kui arvestada, et autor on alles 17. 

Veel kirjutas Postimees, et parimat oliiviõli ei tohi enam neitsiõliks nimetada. Selle peale küsis üks pojakestest, milline feminist selle ära keelas? Tõepoolest... (jah, nad on teadlikud sellest, et feminism on üldiselt hea asi, aga nagu iga muugi seisukohaga, saab ka see olla täiesti üle igasuguse piiri)

Esimese advendi puhul süütasime õhtusöögilauas küünla. Korraliku advendikaunistusega loodan tegeleda homme, aga sammalt sel aastal ei saa, lund on juba liiga palju, äkki kuuseoksad või midagi. 

Ilmateade lubab eelmise aastaga sarnast advendiaega. Võeh, külm! Olgu siis vähemalt talvefännidel tore, meile teistele aga head sooja ahjutagust!

Sunday, November 20, 2022

Die Buben haben Pubertät

Ühel päeval rääkisin telefonis armsa proua C.-ga Bergneustadtist ja muidugi küsis ta mingil hetkel: "Und was machen die Buben?" (Ja mida teevad poisid?). Mina sain vastata: "Die Buben haben Pubertät." (Poistel on puberteet.)

Nii ongi. Sel nädalal on olnud mitmesegaseid kasvatusküsimusi, mille kasutegur on üsna kahtlane, aga minu pisaranäärmed vajaksid nüüd küll palun mõnepäevast puhkust... Noh, eks pingeid on niigi, maailmas toimuv ja Vanaisa hooldamine - ta õnneks saab põhiasjadega ise hakkama, aga tudiseb iga päevaga natuke rohkem, 89 aastat, sellest 7+7 Siberis... Ja kaasav haridus ja novembriit ja üldse. Selle kõige sisse pole mingeid puberteete vaja, aga näedsa, lapsed või pigem nende hormoonid arvavad, et on küll. Lillebror vaatas mingil hetkel ja tuvastas, et mul olevat juustes lausa segelt eristuv hall triip. Noh, eks näeb puberteedi möödasaamise ajaks, kas minust saab skunks - triibuga - või lähen ühtlaselt halliks.

Hormooniauru väljalaskmise käigus tekkis eile köögiseina kipsi sisse auk, kulumist on siin ja seal niigi... nii et me püüame kiire pahteldamise-värvimise enne jõulu tehtud saada. Värviostmine läks äärmiselt kenasti, Decora poes oli tööl väga tore tumedapäine daam, kes pani minu värvinäidise (noh, ahju kõrval koorub tasapisi) lausa mingi aparaadi alla, uuris, tuvastas ja... loodetavasti saab enam-vähem sarnane. Lae alla maalitud valged oliivioksad jäävad ribana alles, kui nende taust uue värviga päris sama ei olegi, siis tekib ikkagi bordüüriefekt ja loodetavasti ei häiri. 

Kooliasjadega on muidu hästi, bioloogia kirjutas pojake seekord "5" peale, teine pojake sai eesti keele kontrolltöö eest kah "5" (ja temaga me ei õppinud, ta üksi ka mitte) ja kolmandal sigines samuti paar võimetekohast hinnet päevikusse. Nad ei ole meil otseselt universaalselt andekad... aga põhi on all ja pead lõikavad, nii et "3" tekib üldjuhul mütsiga löömise tulemusena, kehvemad hinded puhtalt laiskusest. 

Õmblesin Legolase tuppa kardinad. Pooliajamise-konstruktsioonil on endiselt üks kummirattake puudu, aga selgus, et vana "Singeri" poole saab edukalt ajada ka akudrelliga. Tegelikult saab näpu vahel kerida ka, aga tüütu on. 

Alustasin paarikinda kudumist. Loodetavasti on noortel sellest (ja koosolemisest) sama palju rõõmu kui minul kudumisest. Kudumine on elu, khm. Asjassepuutuv poeg teab tõepoolest umbes viie minuti täpsusega, millal nad oma käesthoidmise-kokkuleppe sõlmisid... Mh, mina ja Mees küll oma esimese käest kinnihoidmisega jalutuskäigu kuupäeva ei mäleta. Kunagi märtsis. 

Veel ei mäleta ma oma ristimispäevast palju (baptistid ristivad niigi täiskasvanuid, me tegime selle otsuse Mehega koos, juulis 2003, täpset päeva saaks koguduse arhiivist või maeiteakus asuvalt ristimistunnistuselt vaadata), aga täna tuli surnute mälestusteenistuse käigus taas meelde toosama vanaema, kes oma laiale teele läinud lapselapse eest väsimatult palvetas. Ta nimelt kallistas mind tol ristimispäeval Nuutsaku laagris, sõnatult ja niisama. Arvatavasti on see kallistus ja nii tema kui teiste kogudusevanaemade eestpalved kandnud mind palju rohkem kui nii mõnedki oma ema ohkimised, nii ebaloogiline kui see ka ei tundu. Ise olen praegu nii palvetav kui ohkiv ema, aga tolle vanaema kohta... ma ei tea isegi tema nime, kõik kutsusid teda "H. vanaemaks" ja selle tiitliga kuulsin aastate eest ka sõnumit tema igavikkumineku kohta. Õnneks on kirikus privaatne kemps, kus saab vajaduse korral omaette nutta. Seekord oli vajadus. 

Lisaks muudele hädadele sadas maha lumi. Oranž metsisepeletaja saab taas rakendust oma algsel eesmärgil. GPS-iga nutilumepilvi tahaks kohe väga, külavahetee laseb veel sõita, aga kohalik maantee oli  kõigepealt vihmamärg, siis sõideti õhuke lumekirme sinna märja sisse kinni ja nüüd on seal liuväli. Võeh. 

Loodetavasti on teil natuke parem nädal olnud. Sooje sokke ja mittelibisevaid saapaid teile!

Wednesday, November 16, 2022

Kolmapäeva õhtul enne bioloogia õppimist

Nojah, nii ongi, varsti tuleb pojake kontrolltööks õppima. Eelmise töö saime "nelja", nii et on arenguruumi, aga ka lootust. 

***

Täna on meie nähes vähemalt kaks korda sadanud lund. Võeh. Palun sellist pilverakendust, et nendesse kohtadesse, kus inimesed lund naudivad - liumäed, suusarajad, talvefännide kodud - sajaks kohe palju, aga meile siia ja teede peale ei sajaks üldse! Kui maailmas on olemas nutikülmikud, siis võiks ju olla ka nuti-lumepilved, GPS-iga?

***

Ma vist koon selle käpikuasja ikkagi ise. Pole see kirikinnas nii hull asi midagi. Muidugi, noored peavad ise vastu pidama ja oma suhte nimel tööd tegema (aga kui ta noriks Sinuga nii, nagu mina issiga norin ja te tülitseksite? Poeg vastas rahulikult, et see kuulub suhte juurde ja ta olla meie pealt küllalt näinud, et tülid lahendatakse ära...), aga tänane info on taas, et kõik on väga ilusasti. Ega mul täpsemalt vaja ei olegi, küll ta täpsemalt räägib siis, kui ise tahab.

***

Ükspäev käisin oma kroonilise terviseprobleemiga seoses töötukassas konsulteerimas, et mis ja kuidas... sest praegune töö ja minu tervis ei sobitu ekspertarvamuse kohaselt omavahel. Iseenda tunde järgi ka eriti mitte. Sain teada, et lahke naisterahvas töötukassast oskab väga korrektselt kasutada aktiivse kuulamise meetodeid ja esitada õigeid küsimusi, natuke trafaretset jõustamist ka teha - ega selles väga originaalne ei saagi olla -, aga mingit sisulist abi või nõu sealt ei saa, kui just ilma hariduseta 56-aastane traktorist ei ole või midagi taolist. Paar mõtet siiski tuli. Esiteks lahke kinnitus, ma olevat õigel teel, et ma praegu olukordadega tegelen - sest terviseprobleem või tõepoolest hullemaks minna ja nii edasi... ja mingid ideed võiks ju olla, kui inimene ei ole riigikogulane või mõni muu oma ametisse kinnitsemeteeritud tegelane. Teiseks, kasulik oleks kaardistada võimalusi ja vajadusi. Seda ma tean mujalt väga hästi, aga mõneminutise mõttetöö tulemusena sain aru, et kui ma näiteks tahaksin tõsisemalt ja pidevamalt tegeleda kirjaliku tõlkega, siis oleks vaja oma mugavat arvutitöökohta. 40 lehekülge elektrikarjuse paigaldamise juhiseid ma saan siin Mehe laua taga tõlgitud küll, aga kui see oleks raamat...? Ja pärast veel palju raamatuid? Üks omanikuta arvuti on muide täitsa olemas, aga ei ole mugav. No aga kui päriselt tarvis, küll siis saab mugavaks ka. 

***

Kolme päeva jooksul lugesin kahest erinevast allikast kahes erinevas keeles mõtet, et suurim Jumala usaldamine on lasta suurtel lastel ise otsuseid teha. Nii see vist on. Ma olen siin palunud, et võiksin rohkem usaldada... ja siis tuli Sõbranna. Kui meie Mehega "käima" hakkasime, olin mina alles kristlaseks saamas, palvetamisest kuulnud, palusin, et võiksime teha õigeid asju. Noh, siin me nüüd 21-ja-natuke aastat hiljem oleme. Ma peaksin seda lugu pojakesele rääkima.

***

Laste suure nälja tõttu ostsime sügavkülmapitsat. Sain taas kinnituse, miks me selliseid asju regulaarselt ei osta. Pean mõtlema välja toidud, mida saaks eelmisel õhtul valmis teha ja järgmisel päeval väga kiiresti üles soojendada ja mis ei oleks sinna juurde vastikud nagu mingi supp või midagi... ma ei salli üldse ülessoojendatud toite!

***

Kummuti sorteerimisega tuli välja igasugust jampsi. Minu isiklik NSVL pass võib alles jääda, ma olen seal pildi peal täitsa ilus (sest väga noor, noored on ikka ilusad), aga poiste lasteaialepingud, mis asjaoludel need alles olid? Järgmisena tegelen kuumkohaga elutoa ukse juures inetu ratastega riiul-lauakese peal ja all ja igal pool, mille otsas ma tavaliselt oma käekotti hoian. See on ka mööbliesteetika mõttes oma aja äraelanud asjandus, peaks millegagi asendama, mõni tool või... Lauakese saaks kolida näiteks kudukambrisse, see saab ilmselt olema vananenud mööbli viimne puhkepaik. 

Legolase tuppa otsime endiselt lahtikäivat diivanit. Kui muidu ei saa, siis saab äkki kuu lõpus Tallinna ja IKEAst, seal on üks hinna, välimuse ja voodikonstruktsiooni poolest sobivasarnane eksemplar. Sest mõnusate sohvade voodikonstuktsioon on tihtipeale kohutavalt kipakas ja kipub aja jooksul välja venima, aga kui järjest ööbivad Nimekaim, kes oli oma lennu kõige pikem poiss, Laenulaps, kes pole ka eriline pisihaldjas, ja näiteks Jaanipäevatalulaps, kes kasvab hetkel nii, nagu ainult kaheksanda klassi poisid seda suudavad...? Noh, siis saab diivanvoodist päris ruttu diivan, mille küljes on lontisvedruline õnnetus, pole midagi teha. 

***

Prügiteemal tegime Vanaisaga vahetust. Meie prügikott talle, tema naabrite kaselehed meile. Homme puistan komposti, need võivad seal rahulikult kümmekond aastat kõduneda. Siiamaani ongi minu majaomanik-olemine piirdunud tänavalt lehtede kokkupühkimisega. Loodetavasti tuleb linnamaja ees lumevaene talv (need nutilumepilved, palun!).

Sunday, November 13, 2022

Isadepäeval, aga peamiselt muust

Head isadepäeva teile seal teisel pool ekraani! Meil on laiendatud perekonna peale kolm isa ja tuumperes kolm, kellest lodoetavasti saavad isad... loodetavasti mitte enne, kui keskharidua omendatud ja abielu-asjad korras. 

Aga kirikus oli ilus kuulata, kuidas kaks nelja tütre isa (tähendab, kummalgi eraldi neli tütart!) rääkisid oma isakogemusest, üks tunnistuse, teine jutluse vormis... ja ilus vaadata, kuidas kolm Saunaõhtu Gängi poissi Piibli kirjakohti lugesid. Ilus ilm on ka, aitäh. 

Oma isa, siinblogis tuntud kui Vanaisa juurest käisime läbi nagu ikka. Tatsus teine ringi ja oli vist rahul sellega, et talle puid lõhuti, süüa toodi ja hoovi pealt lehti riisuti - ma pole selle asjaga varem tõsisemalt tegelenud, sest eelmisel aastal püsisid nad ise veel reha najal ilusti püsti, aga tundub, et terve naabrite kase lehestik on Vanaisa hoovis maas. Midagi sai igatahes kokku ja kotti. 

Kodus toimub isadepäeva asjus peamiselt lasanje ja kõrvitsakook ja loodetavasti läheb Mees varsti Legolasele ümber lauda sõidutundi andma, seegi on väga traditsiooniline isategevus. 

Muudest sündmustest on nädala jooksul juhtunud...

Eelmisel laupäeval panin külaliste puhul maha viis kaltsuvaipa. Valge Mini on neist nelja praeguseks kasutanud tualetina. Ta on ka muidu hädine ja niru, 13 aastat on üsna kõrge kassi-iga, 13 aastat ammuse auto alla jäämisega kombineeritult ilmselt kõrgemgi veel. Vaipu ma igatahes nüüd mõnda aega maha ei pane. 

Must Mimi kadus sooja ilma puhul juba reede pärastlõunal naabrite hobuse juurde ja tuli alles nüüd, pühapäeva õhtupoole. Temal on NURR ja ei mingit arusaamist, et mina muretsen. Nüüd vedeleb maoli süles ja arvab, et sellega on 48-tunnine kaotsisolek korvatud...

Hanepoeg sai saapad. Enne saabaste äraostmist juhtus anekdootlik lugu, nimelt õnnestus mul proovitava saapa lukk niimoodi kinni kiiluda, et läks tarvis Mehe, Lillebrori ja kolme kena noore müüjanna ühispingutusi, et mind saapast vabastada. Weekendi müüjannad olid väga professionaalselt osavõtlikud ja abivalmis. Küllap on neil ennegi olnud pakse tädisid, kes saapasse vangi jäävad... aga see kestis kaua. Õnneks pääsesime saabas ja mina eriliste vigastusteta. Kahjuks oli tegu siiski pool numbrit ebasobivate saabastega... ostsin sama mudeli nr 38, ikka Caprice, aga paraku mitte lambanahkse voodriga. Kontsa mugavus tundus lambanahast olulisem ja soojad sisetallad saab nüüd ikkagi ise panna. 37 läks tegelikult ilusti jalga, aga see sääreosa... Millegipärast tehakse saapasääred eeldusel, et jalg nr 37-38 on peenikeste horkjate säärte otsas. Ka viimaste aastate 15 kilo ülekaalu ei ole minu labajalgade luustikku oluliselt muutnud... 30 aastaga umbes kaks numbrit suuremaks minemine on vist normaalne, 17-aastaselt kandsin ma nr 35-36 kingi, sest geneetika... 

Saapakitsikusest pääsenuna ja muidu juhmina juhtus absurdne lugu, ma küll taipasin kontrollida, kas poeg laupäeva varahommikul õigel ajal ärkab - sest Linnaviiv buss ja lõputu jalutamine Sõbrannaga olid tema õnneks hädavajalikud -, aga keegi meist ei taibanud, et laupäeval on kuu tähtsaim päev - prügivedu! Nii see firma meile lahkesti õhtul pildi saatiski, et on värav ja kirjakast, aga mitte kusagil nähtavas kohas kasti... Oeh. 

Kaalusime korraks, kas minna tuleval nädalavahetusel lastega mõneks päevaks Veneetsiasse, aga selgus, et "meie kooli peamine suhtlusvahend on Stuudium, muud me ei kasuta" tähendas, et arvestuste nädala ("võib juhtuda, et lapsel polegi sel nädalal mingeid kohustusi, kui kõik jooksvalt korras on") sündmusi sinna siiski peaaegu kirja ei panda ja kobarkontrolltööde plaani tuleb otsida hoopis teisest kohast, mille kohta pole vanematele ainsatki vihjet antud. Hea, et me üllatust ei proovinud teha ega lastega konsulteerimata lennupileteid ära ei ostnud. URR. Vähemalt on koolil oma Youtube'i kanal, kus saab vaadata meeleolukaid videosid nii repsimisest kui tutvumislaagrist. Ootan lootusrikkalt ka kooliballi videot - ehkki see peab kõigepealt toimuma, eks ole... Aga Legolase Kool võiks hakata lapsevanematele jagama infovoldikuid, mille peal oleks uurte sõbralike tähtedega kirjas "Don't Panic", sest infoliikumine on juba mitmendal korral umbes nagu seal pöidlaküüdi teejuhiraamatus...

Oleme Mehega pisut hädas laste jõulukinkide teemal. Väga nukker oli ükspäev telerist Legoreklaami näha, meil pole enam sihtgruppi... Vähemalt Sõbrannaga Poja asjus mõtlesin, et noortele, kes suurema osa koosoldud ajast veedavad jalutades, sobiks ehk käest kinnihoidmise kindad, kui leian sobiva kuduja, ise ma kindaid parem ei üritagi... Noh, kui nad jõuluni on endiselt ilusad ja armsad. "Ja õnnelikud! Väga!" lisaks siinkohal asjassepuutuv poeg... Nooruslik optimism* on endiselt hirmutav, aga äkki tõesti läheb kõik hästi. Poeg ise saab meilt muidugi üksipäini midagi vähemsümboolset sõltumata jõuluaegsest suhtestaatusest.

Kodumajanduslikul teemal olen kasinud kaks elutoa raamaturiiulit. Uhh. Panin kuivama veel ühe pliidivahetäie õunarõngaid. Mõõtsin ja sildistasin (korraga on ratsionaalne trükkida 21 silti, aga narmaid sõlmida saab ühe-kahe vaiba kaupa, muidu lõikab lõimelõng sõrmed puruks) virna kaltsuvaipu, mis tähendab, et üle pika aja ei ole meil elutoas vaibavirna, püüan seda olukorda mõnda aega nii hoidagi. Ühtlasi on mul nüüd lõpuks ometi normaalne ligipääs telekaalusele kummutile, saan sellegi sisu korralikult üle vaadata ja ära sorteerida. Paberiprügi tuleb siit ja sealt ikka palju välja, õnneks on ahiküte. 

Mees soojustas Lillebrori ja tema Sõbra asjatundliku abiga ära veepumba. Mina tegin külmkapi uksele nimekirja meestetöödest, mida mina teha ei saa, vihjeks ja meelespidamiseks. Vast saab tasahaaval midagi tehtud ka. Auahne igatsus on hakata kunagi jõuluvaheajal kantselei-nimelise toa lage kipsima... 

Mees läheb nüüd Legolasega sõitma ja mina pliidi juurde. Meil käib tööjaotus küll annipõhiselt, aga annid jagunevad paraku nagu 1950. aastate kodumasinareklaamis. 

______
*sõltumatult laulu algideest käivad need sõnad minu meelest väga paljude teismeliste kohta, meie omad kaasa arvatud. Nii noored, nii noored... ja pole tõesti tähtis, kas magavad või söövad, nad võivad kõike ikka jälle uuesti alustada... 

Thursday, November 10, 2022

Noppeid, väga pikalt, sest on pime ilm

Nii, pesupesumasin teeb esimest tiiru, nõudepesumasin (loodetavasti) päeva ainukest, Mees ja lapsed pole veel teada andnud, et on jõudnud Linna. Mina olen selle aja praegu veel laisk. Laiskuse- ehk puhkamise- ja hingetõmbamisehetki tuleb päeva jooksul veel, aga siis ma vast enam ei kirjuta.

***

Minevanädalane jutt lapsevanema vastutusest sai tagasisidet - olin kellelegi kogemata haiget teinud. See ei olnud kindlasti plaan ega eesmärk, väga kahju, vabandust. Küll aga hakkasin mõtlema, millised meie lapsed peaksid olema, kui nad ükskord kõik täisealised on. 

Töökoht, majanduslik heaolu ja kõrgharidus on kõik nii tühised ja inimesest endast vähesõltuvad asjad, et ma nende ajutise puudumise pärast üldse ei kurvastaks. Üks on juba näidanud, et suudab edukalt töökoha leida ja seda pidada, vast saavad ülejäänud ka. Oluline on soov iseseisvalt toime tulla ja adekvaatne eesmärkide poole püüdlemine, veel olulisem kogemustest õppimine (JJ suvine kokkuvõte: "Inimesed olid väga toredad, aga see töö* on ikkagi jama ja palk väga väike."). 

Et nad oleksid heatahtlikud, ausad ja abivalmis inimesed - jah, igal juhul! Ühtlasi peaksid nad olema inimesed, kes võtavad oma tegude eest vastutuse. See... kahel kolmest ikka juba vilgub, Lillebror on ealiste iseärasuste tõttu veel täitsa lapse mõtlemisega ja vastutuse-osa kipub vaimustumise kõrval ära kaduma. 13-aastaselt vaimustutakse väga sageli ka mitte nii headest asjadest, mis teha, suurtel on see etapp enam-vähem läbi käidud. 

Et neist saaksid usukindlad mehed, kes otsivad ja teevad Jumala tahet... Oijah, see osa on raske, sest kui maailma ahvatlus on kõrval, siis võib Jeesuse diskreetne hääl kuulmata jääda. Samas oli meil koguduses kunagi  - nüüdseks on ta igavikus - üks imearmas vanaema, kes olevat 40+ aastat tagasi lapselapse mitteusklikelt vanematelt pihta pannud ja õnnistamisele** toonud, ise lootes, et see lapsuke saab Jumalale... saigi, pärast õige mitmeid hirmsaid elupöördeid. Kui vanaema poleks pidevalt palvetanud, lootnud, lapselapse jaoks nähtavalt-tuntavalt toetanud ja armastanud, küllap siis oleks Eestis üks imetore pereisa vähem või üks eluaegne vanglaklient rohkem. Peame Mehega ikka palvet, et poegade usk püsiks ja kasvaks, loomulikult. On nad siis täiskasvanutena baptistid, metodistid, luterlased, katoliiklased või midagi viiendat, see on juba nende endi valik, peaasi, et päris kristlased***. Hetkel... esineb arutelusid, sarkasmi, asjakohaseid küsimusi, aga ka üsna kena nõusolek pühapäevastele teenistustele tulemise ja noortekate/juunioride õhtute sobivatel hetkedel - üsna hilised õhtud, meie elukoha eripära tõttu logistiliselt keeruline ja väsitav - külastamise suhtes, tõrkumatu lühike söögipalve ja juhuslikud-kogemata viited isiklikus usus kasvamisele. 

Et lapsed oleksid majanduslikult arukad ja toimetulevad... mnjaa, meie pole seda ka alati olnud. Raha tuleb, raha läheb, Jumal peab oma lubadust hoolitseda. Näljas või paljad pole me kunagi olnud, aga ka nüüd, mil raha nagu oleks ja õueilm veel võimaldaks, jätame vist tegemata korraks väljamõeldud nädalavahetusereisi, sest 800 euroga saaks midagi arukamat teha ja selle allesjätmine võimaldab suurendada meie pisikesi sääste... Seda tahaksin küll, et lapsed saaksid aru, et neil ei ole vaja siinkandis elades iseseisvuse nimel tormata üürikorterisse, me saame alati kokku leppida, kes kuskohas ilma igasuguse üürita (aga elektri- ja veearve osalusega, palun) elab ja millise maja eest heaperemehelikult hoolt kannab, pole mingit probleemi.

Et nad kõik abielluksid kenade baptistineiudega, nagu ma siin kunagi mitu aastat tagasi mainisin... Nojah, ühel neist on praegu näpu otsas väga kena tütarlaps, kes juhtumisi ei ole kristlane. See asi võib alati muutuda, ütlesid meie suvised Gummersbachi-võõrustajad ühe hoopis teise inimese - täiskasvanu - kohta optimistlikult. Peame palvet, aga pojale paela jalga ei pane, Sõbranna tundub pojakese kirjelduste järgi tõesti väga tore, armas ja mõistlik tütarlaps ja nad olevat mõlemad oma toimetustes palju arukamad, kui me kardame. Need suhteasjad võivad ka teistes järjekordades väga hästi minna, peaasi, et noored teineteist mõistavad****. Mina võin siin unistada miniast, kellel on oma kits või... aga iga poeg teeb oma isikliku elu otsused päris ise ja mina saan neile äärmisel juhul ainult kedagi üsna juhuslikult tuvustada - inimesed ju ikka käivad külas ja nii. Võimalikult varajast Õige Inimesega kokkusaamist ja elukestva abielu loomist olen neile ka lootnud, Sõbrannaga poeg muigab selle peale, aga oma napist elukogemusest lähtudes on selle suhte alustamist tõesti kaalutlenud ja ka Sõbrannaga loodetust palju rohkem tõsiseid teemasid arutanud (mainis ta päris tõsisel toonil). Kui kõik Jumala tahet mööda läheb, siis lähebki õigesti, ükskõik, mida mina omas inimlikus piiratuses soovin. 

Et nad kõik saaksid võimalikult palju lapsi, see on puhtalt minu isekas soov, ega mina neid lapselapsi sünnitama ei pea... aga et nad kõik saaksid nii palju lapsi, kui südameigatsus on (kui elu sinnamaani jõuab, et sedasorti igatsused tulevad), seda palvet pean ikka. Olgu see igatsus siis üks, kolm või kaheksa, meie võtame tänumeeles kõik lapselapsed millal iganes vastu. 

Et neist ükski kriminaalsele, meelemürkide (sealhulgas alkohol) tarbimise või sõltuvuste teele ei läheks, see soov on ilmselt elementaarne. 

Uhh, noppe asemel tekkis pool pikka blogipostitust... Ma lisan ikka muid teemasid ka.

***

Eile hommikul oli elutoa vaip kunstipäraseks pakiks keeratud. Kassid mängisid, mõtlesin...  Lahtiharutamise käigus selgus, et keegi oli lisaks niisama-rullimisele vaiba sisse ka surnud hiire pakkinud. Õhtul vedeles Legolas diivanil, sirutas käe püksitasku poole... ja leidis diivanikatte voltide seest teise surnud hiire. Sügisel trügivad hiired vanadesse majadesse, ei teagi, kas peaks hiireaugu kinni toppima, et nad saaksid sinna kõrvale palgi sisse uue augu närida, või jätma olemasoleva augu alles... kassidel on ka huvitavam ja köögiseina alumist palki ei närita päris olematuks. Diivanikate läheb nüüd kohe nöörile, pesumasin just laulis. 

***

Isegi pärast mitme huvitava blogipostituse läbilugemist ei ole ma varasemast põrmugi paremini aru saanud, kes seal Ameerikas see heade partei on... et nagu traditsioonid ja usk ja inimlikkusest lähtuv konservatiivsus (et vägistatud tüdrukukesed ikka naistearstilt ka abi saaksid ja nii, aga sarilahutajate idoliseerimine ei oleks eesmärgiks - kui nüüd täiesti läbimõtlematult öelda). Ei olegi vist, mõlemad tunduvad kehvakesed ja küüned-enda-poole? Sellel foonil tundub Eesti valimissüsteem ikka natuke parem, ehkki ega siingi poliitikud tihtipeale inimeste heaolust mõtle, hoopiski enda karjäärile ja palgale... Mitte, et ma kavatseksin järgmistel valimistel erakonnaeelistust muuta, lihtsalt... 

***

Mnu sisemine Karen on neil päevil liikluse asjus kõvasti turtsuda saanud. Kuna õues on ikkagi november, ei ole jalgratta-kamikazesid enam palju näha - kes täiesti olemasolevaid avaraid rattateid ignoreerides suvel autode vahel sõelusid, urr -, aga paari päeva jooksul juhtus õige mitu uuemate, kallima välimusega autode ohtlikku ettesõitmist ja parklas blokeerimist. Kui keskealine mees pargib oma väga laia auto poeparklas otse meie kõrvale nii, et ma ei julge õieti autoust väljumiseks lahtigi teha - ja seal oli väga palju vabu parkimiskohti ja ta oli oma juhipoolse rattaga peaaegu parkimisjoone peal... siis ei oska seda isegi liigvara suure auto kätte saanud tudengite kaela ajada. 

***

Olen püüdnud perekonnale senisest rohkem taimetoite valmistada. See toob endaga paraku kaasa mõningase eksperimenteerimise seniproovimata retseptidega. Spagetid läätsebolognesega söödi pigem pika hambaga ära, ainult Legolas "saatis kööki tagasi", tähendab, tuli hilja, soojendas toidu optimistlikult üles, maitses, jättis järele... kõht ei olevat siiski nii tühi olnud. Läätsi nad muidu söövad küll, aga tavaliselt on olnud teine retsept, viineritega, ühed meie sohvasurfarid õpetasid... 

Kartuli-karulaugu-püreesupp (sest lauku oli sügavkülmas palju) pannil praetud bataadikuubikutega sai vastuolulist tagasisidet. Legolas oleks jätnud meelsasti järele bataadi, Lillebror supi ("Mulle maitseb väga karulauguvõi, supi sees ei meeldi, aga bataat on hea."). Jõugu Juht kannatas vaikides, supid ei ole tema esmane toidueelistus, aga mõnikord tuleb neidki süüa... 

Täna teen aedviljapirukat, kuhu lähevad kõrvits, kaalikas, sibul, küüslauk, pastinaagijupp, porgand... seda nad on varem rahulikult söönud, ehkki mitte eriliste ovatsioonidega. 

Tasapisi, üks õhtusöök korraga... äkki hakkab pikapeale rohkem sobima. Lemmiktoit on ikkagi lasanje, ohtra lihaga. 

***

Esmaspäeval koristasin põhjalikult ära ühe elutoa kolmest raamaturiiulist. Ui, mis sealt välja tuli, katusetaotluste mustandid ja Lillebrori spordikoolileping aastast 2017... Kõik meie halva harjumuse süü - et paneme midagi kuhugi käest ja sinna see siis jääb... Selle harjumusega tegelen, ausõna. Riiulis endas saavutasin hea koha Tädi Helgi poolt Inglismaalt saadetud "Burda" ajakirjadele aastatest 1975-1987 ja ühtlasi koha, kus kogu minu käsitöökirjandus on ühes kohas koos... ja rookisin välja kastitäie vanu ajakirju, millest suurem osa on väärt säilitamist. Kus, ei tea. Eelmisest kuumkohast rookisin välja noodsamad "Burdad". Arvatavasti vajame me siiski üht uut raamaturiiulit, kui ma suudan välja mõelda, kus see täpsemalt peaks seisma. 

***

Kõik hanepojad proovisid kohustuslikus korras talvesaapaid. Ühel saapal on lahti ja loodetavasti parandatav mitteoluline õmblus (pahkluu kandis), üks saapapaar vajab iluravi viksiga. Muidu on kõigil esimeste lumede ajaks jalatsid olemas (peale minu, aga see viga vast paraneb ka homme). See on väga tore. 

***

Nüüd on tagumine aeg viia nöörile esimene masinatäis esemeid. Loodetavasti nad vähemalt tahenevad seal, koos hiirese diivanikattega (fliispleed) käisid pesus ka mõned kampsunid, neid tsentrifuugima ei pane, aga pesuresti vannispidamine on tüütu, küll ma jõuan seda suurte miinuste ajal ka teha. Lähipäeviks lubatakse imeliselt sooja ilma, rõõmustan sellest nii pesuriputamise kui tuvipaari laupäevaks planeeritud jalutuskäigu puhul. Sellised lihtsad, väikesed, maailmarevolutsiooni vaates tühised, sellegipoolest siinses pisikeses maailmas olulised asjad.

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

____________
*JJ pesi restoranis nõusid.

**õnnistamine on täiesti kohustustevaba ja mitteinvasiivne heasoovimine koguduse ees, et ole ootamatult märga ristimisvett ega midagi... Palutakse, et lapse elutee läheks ilusasti, et tal oleks head sõbrad, tervis, Jumala arm ja nii edasi. 

***kristlaseks olemine ei tähenda püsivat täiuslikkust (aga arenemist küll, jah) ja absoluutselt kindlasti mitte kõigesallimist. Küll aga tähendab see püüdlemist suurema armastamise poole. Ma olen sellest natukene siin kirjutanud, mismoodi saab armastada inimest ilma tema maailmavaateid tugevalt toetamata. Ei tahaks enam selle asja seletamisega tegeleda, nagu juba tehtud töö või nii. 

****isiklikult mind tõmbab üsna tugevalt luterlus, kus on nii mõnedki eluviisi-reeglid teistsugused, võib isegi öelda, et vabamad - mis ei tähenda, et luteri kogudustes ei oleks pühendunud kristlasi, loomulikult on. On ükskõik, millise koguduse meie pojad oma noorprouadega ühel päeval valivad, ikka on rõõm ja ma armastan endiselt juba ette kõiki neid tütarlapsi, kes mulle ühel päeval miniaks tuuakse. 

Monday, November 7, 2022

Noppeid, sest ennelõunased tegutsemised said kuidagi kiiresti valmis

Äsja kööki minnes nägin kaht vanaprouat istumas - must Mimi kraanikausi kõrval tööpinnal, kus võiks olla spetsiaalselt temale mõeldud kausike veega, Valge Mini pliidi otsas. Mimi pistis nina veekaussi, Valge Mini võttis hoogu ja hüppas söögilauda inspekteerima. No vabandage, ma olen siin ruumis! Tegin häält, Valge Mini lahkus väärikas tempos laua pealt. Ütle siis, et valged sinisilmsed kassid on kurdid... ja et seesama valge kass teeb siin aeg-ajalt nägu, et on surnud, lamab teine kahtlaselt liikumatult... Mimi on 14, Valge Mini 13-pool. Tõsi, laupäeva õhtul kukkus Valge Mini kapiotsateel poole riiuli pealt alla, aga ilusasti käppadele ja peale tema väärikuse ei saanud vist midagi kannatada. 

***

Eile mainisin, et olin täitsa katki. Kõigepealt nutsin selle mure leivamurdmiseaegse palvetamise käigus otse Jumalale välja, läks nii palju kergemaks, et emmede ringis enam nutma ei hakanud. Tänaseks on palju parem olla, ehkki olukord pole kindlasti kuskilepoole lahenenud. Palve üks mõte on ka murekoormate mahapanek, sest jagatud mure ja nii edasi. Muidugi, kui inimene on sügavalt veendunud, et keegi teda niikuinii ei kuula, siis pole ilmselt erilist mõtet ka üritada... aga kui on kahtlus, siis võib ikka alustada sõnadega, et ega ma ei tea, kas Sa seal oled, aga kui Sa oled... Võib saada üllatavaid vastuseid, räägivad endised kahtlejad. 

***

Kui välja arvata kolekülm septembrialgus, on sügis siiamaani väga mõistliku ilmaga olnud. Paluks jätkata, sest mõni poeg keeldub talvesaapaid jalga proovimast ja mina olen kohe kindlasti hanepoeg, kes välja ei saa, sest mu armastatud talvesaapad on lõpetanud võitluse ajahambaga - kõik, mida kasutatakse, see kulub, pole midagi teha. Aga poes on peamiselt kolme sorti saapaid - koledad, jõledad ja hirmsad, või siis jällegi ilma voodrita. Lambanahkne või tuntavalt villane vooder peab ulatuma mööda säärt üles, muidu ei ole temast kasu, sooje sisetaldu saan ma ise ka paigaldada. 

Ja loomulikult peab saabas olema kõrge säärega, et saaks kanda nii pika kui lühikese seelikuga, külje pealt lukuga, mitte liiga peenikesele säärele... ilma ainsagi nööri või paelata, ilusa õhukese talla ja kõpskinga kontsa/lõikega, aga mitte ka liiga kõrge ja taevapärast mitte laia liistuga... ja sääre peal ärgu olgu erilisi kaunistusi. "Pange kõrvale, mitte peale!" Ma lähen nädala lõpus uuesti jahile, siis on palgad saabunud ja kõik arved makstud. Sinnamaani käin kindlasti mõistlike mustade kõpskingadega. Kõps on tähtis, mina olin see väike tüdruk, kes ilusate tädide sabas käis ja kurvastas, et korralikud pruunid (vist) Elefanteni firma (Tädi Nelli sai käia Saksa DV-s ja tõi oma tütrele, mina sain päranduseks ja küllap need läksid minust veel edasi - kui ma nüüd õigesti mäletan) porikingad ei kõpsu... ja kontsaklõbin on küll lihtsasti täidetav lapsepõlvesoov. Koolimajas on see küll vahel tüütu, püüan järgmised vahetusjalatsid pehmema kõpsuga leida. 

***

Nägin täna varahommikul unes, et pean suhtlema sotsiaaltöötajaga oma vanaema võimaliku hooldekodusse mineku asjus. Vanaema Mahti on 22 aastat surnud ja isegi kui ta oleks kauem elanud, siis 106-aastaseks vaevalt... Kui see uni ei ole seotud laupäevaõhtuse vestlusega vastavatud Eluringi keskuse olemusest, siis ma tõesti ei tea, mida see tähendab. Vähemalt oli see unenägu väga rahulik ja üle mitme nädala ei ärganud ma keset ööd üles.

***

Öised ärkamised on mul küll mõnikord seotud õhtuse teejoomisega, aga sagedamini tuleb see lihtsalt niisama. Ei sõltu väsimusest magama minnes ega isegi mitte meeleseisundist. Võin olla enda meelest hirmus rahulik, aga siis teen silmad lahti ja kell on kolm... ja enam uni ei tule. Tavaliselt on selle kõige all ikkagi mingi ärevus, millega ma tulen toime ärkvel olles, aga ilmselt mitte magades. Alateadvus, võiks selle kohta öelda. Hetkel on ärevuse taga muidugi ühe pojakese eluvalikud ja ehkki pojake ütleb: "Mama, du sollst nicht weinen"* - sest ma olen talle rääkinud hollandi-saksa kunagise lapsstaari Heintje laulust -, ei ole sellest palju kasu. Ikkagi tahaks väga, et kõik läheks hästi ja õigesti ja keegi ei saaks haiget. Aga paela jalga ei pane ja lapse eest otsuseid teha ei saa... ja kesse ütleb, et minu tehtud otsused need õiged oleksid?

***

Üks pojake pole taas üldse kohal. Mees andis talle ühel hommikul kiire ülesande, laps liikus ülesande täitmise kohta... ja tuli sealt hetke pärast ära, sest midagi muud tuli pähe. Ülesanne jäi täitmata, meelest läks. Urr. Vähemalt on kohalolemise-hetkedel mõistus täitsa olemas ja kasutamiskõlblik, isegi väga hästi kasutamiskõlblik. 

***

Kolmas pojake kurdab peavalusid. Viiruse järelmõju, ei muud, arvas pereõde. Tundub loogiline küll, eriti kuna peavalust hoolimata on vaja vaadata ekraane. 

*** 

Võimalik, et kogu emaduse ilu ja valu saabki selgeks alles teismelistega elades, kui nad on ühel hetkel nii suured, imelised ja asjalikud, teisel hetkel aga annavad põhjust murepalveteks ja kipuvad tegema otsuseid, mis... noh, kas liiga vara või liiga äkki või kas see või teine asi üleüldse kunagi mõistlik oleks... Sellegipoolest olen ma tänulik võimaluse eest olla ema. 

_________

* "Emme, sa ei pea nutma" - ega ma otseselt tema pärast polegi neil päevil nutnud, aga idee poolest...

Sunday, November 6, 2022

Mõnikord juhtub nii palju... ja mõnikord peaaegu nagu ei juhtugi

 Sel nädalal olid vaheajal haiged olnud lapsed mõlemad mõne päeva koolist kodus. Mees käis õlgadega - sest vahepeal oli ka teine pool valutama hakanud - ultrahelis ja sai teada, et pole nagu midagi. Perearst arvas, et füsioteraapiast oleks ikkagi kasu. Minu nohu jätkub üsna samas vaimus, praeguseks süüdistan sügisesi hallitusseeni. Ühel õhtul sain paarist üsna naturaalse olemisega mandlist korraliku allergiahoo, tähendab, kogu pea alumine pool hakkas mõne hetkega sügelema ja kurgu nööris kinni. Allergiatablett läks õnneks vahelt läbi ja tunni aja pärast oli korras... nagu ma olen varemgi kogenud. See ei takistanud mind paar päeva hiljem soola- ja meemandlitega šokolaadi söömast, ei mingit allergiat... Äkki need erinevad firmad ikka töötlevad oma mandleid-pähkleid millegagi, mida ma ei kannata? Peaks järgmisel korral lisandivaba ökomandlit proovima.

Lisaks tervisealastele uudistele pidasime Mehe sünnipäeva väikeses sõprade ringis. Meid oli seitse täiskasvanut ja peotäis lapsi. Ühemehemürgli rollis esines seekord kohekuuene TT, aga väga ilus oli pühapäeva hommikul kaminasaali vaibalt laialipuistatud Legosid kokku korjata, tähendab, laps leidis ikkagi ka eakohast rahulikku tegevust - meil ei olnud TT-le ealt lähedast kambajõmmi, mis teha...

Laua taga räägiti muuhulgas minilammaste pidamise võimalikkusest meil, nende sarnasustest kassidega ja märgiti, et ega need "Mää" ja "Mäu" väga erinevad sõnad olegi, küllap on sama keele dialektid... 

Miniakandidaadi-rindel on olukord nukker, koolivaheaegne kohustustevabaduse roosa pilv on noorte ümbert lahtunud ja nüüd nad kohtuvad nagu Koit ja Hämarik, kord on ühel järelvastamine ja siis teisel huvitegevus... Andsin küll pojakesele nädalavahetuseks linnaloa, aga tütarlaps olnud hõivatud perekondlike kohustustega. Mis teha, küllap nad õpivad ära, kuidas oma plaane ühildada. Pojake räägib Sõbrannast endiselt väga ilusasti. Mõtlesin, mida ma peaksin tegema, kui Sõbrannaga kogemata Linnas kohtuma juhtuksin, ilma meie pojata - noh, ma pilti olen näinud ja täitsa võimalik, et tunneksin ära - mis üldse oleks sellisel puhul kohane käitumine? Kangesti tahaks öelda, et mul on Sõbranna olemasolu üle tegelikult väga hea meel. Ütlesin selle viimase siis pojale edasi, eks ta ise vaatab, kas mainib Sõbrannale ka või mitte. 

Poes nägin päriselt üht kunagist kursusekaaslast, kellega meil ülikooli ajal mitte mingit ühisosa polnud ja keda ma viimased 20 aastat pole mitte kusagil näinud... Tema polegi nagu eriti muutunud, mina kardetavasti küll, kakskümmend aastat tagasi olin ma nimelt sale... ka sellisel puhul ei tea ma, mida peaks tegema olukorras, kus viisakas oleks tere öelda, aga kumbki pool pole tegelikult huvitatud suhtlemisest - aga on ärevus, et äkki teine pool, kes on tegelikult ju täitsa võõras inimene, ikkagi soovib hirmus kole kangesti suhelda... Pseudoprobleemid, onju. 

Kodumajapidamise teemal olen saavutanud ühe spontaanse aknapesu (uhh, kõige õudsem majapidamistöö) ja paari kuumkoha korrastamise. On hämmastav, kui palju ruumi tekib riiulisse, kuhu raamatud pannakse süsteemselt ja korralikult - isegi kui süsteem on hetkel ainult teoste formaat, mitte autori ja päritolumaa kaupa gruppides, nagu ma tegelikult tahaksin. Kuna külaliste saabumise eel tegelesime ka paanikakoristamisega, paistavad nii mõnedki Maja paigad nüüd oluliselt paremad, kui nad tegelikult on. Uuel nädalal jätkan!

Saime uue elektriarve. See oli umbes kaks korda väiksem, kui ma arvasin... osaliselt tänu Eesti riigi lahkusele, osaliselt ilmselt minu arvutamisviitsimatuse tõttu, osaliselt varasemate heade elektritarbimisharjumuste jätkumise asjus. 

Nädala lõpupoole sain kuulda koledatest sündmustest ja läksin katki. Tean nüüd, mida tunneb inimene, kelle laps on kurjategija - ehkki minu tutvus pikka, pimedasse öhe astunud noore inimesega oli napim kui põgus, valdavad mind ikkagi toores meeleheide ja ahastus kõigi rikutud elude pärast, need ületavad igasuguse viha, jälestuse ja kättemaksuhimu, mida ma anonüümse päti puhul kipun tundma. Peame palvet, et tuleks meeleparandus, andestus, unustus, kellel vaja... "sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu." (Lk 1:37)


Thursday, November 3, 2022

Lapsevanema vastutusest

Võimalik, et ma olen sellest kunagi varem kirjutanud. Ärge pahandage, mõni asi tuleb meelde ja mõttesse korduvalt. 

Netiavarustes on näha olnud mõtteid, kuidas 18-aastane koligu vanematekodust välja, sest on saanud täisealiseks ja enam pole vanemate asi, kus ja kuidas ta elab. Tööalaselt olen korduvalt kuulnud eelteismeliste ja veelgi nooremate laste vanemate turtsatusi teemal "Ta õpib endale, mina küll tema kooliasjadega tegelema ei hakka!" Mitu aastat tagasi, kui meie poisid olid veel üsna väikesed, juhtusin juttu ajama tuttavaga, kelle äsja täisealiseks saanud lapse sotsiaalne elu kippus varjutama õpinguid. Muuhulgas rääkisime noore armastuse ja selle ootamatute viljade võimalikkusest. Tuttav teatas, et kui tema laps peaks lapse saama, siis tema ei kavatse kuidagimoodi toetada ega abistada, see on lapse enese probleem!

Jahmusin. Kurvastasin. Kõnealune laps, muide, ei ole minu teada isegi püsivamaid suhteid loonud, õpib ikka edasi, töötab, räägib oma tööst särasilmsena ja on igas mõttes suurepäraselt toimetulev noor täiskasvanu... Aga. 

Kui minu laps vajab abi, siis on minu asi teda toetada. Sest ta on minu laps. 

Kui minu laps vajab tuge kooliasjades, siis ma õpetan teda nii palju, kui oskan. Üheteistkümnendat klassi ma pole sel aastal humanitaarainetes pidanud alustama, aga kümnendas olen elus kolmandat korda ja seitsmendas neljandat korda. Sest need on minu lapsed. Mees on küll pidanud ennast kurssi viima reaalainete õpetamisega gümnaasiumis, sest loomulikult küsivad poisid matemaatikuharidusega isalt, kui neil küsimusi on (mina reaalainetesse oma nina ei pista, kui võimalik). Sest need on Mehe lapsed.

Kui minu laps vajab vanemate majanduslikku toetust pärast täisealiseks saamist... noh, söögi ja riiete jaoks ikka raha saab, üürivaba elukoha saame tagada kodus või Linnas, kallimate lõbudega vaatame, kuidas saab, võib-olla väga ei saa... aga kui mõnel neist korralikest eluviisidest hoolimata* peaks, ütleme, 30-aastaselt tekkima majanduslik madalseis, siis toetame ikka nii palju, kui saame. Sest nad on meie lapsed. 

Kui minu lapsel ja tema kallimal peaks teismelised hormoonid kohinal üle pea kokku lööma ja armastus kannab vilja... no siis on meie asi aidata see armastuse vili üles kasvatada, milles probleem. Sest see on minu lapse laps. 

Sest vaadake... kui mu laps peaks tegema mingeid halbu otsuseid või mitte suutma ühel või teisel põhjusel võimetekohaselt õppida/mõistlikku töökohta leida/mis iganes moel toime tulla... Siis olen mina tema selliseks kasvatanud ja see on, vabandage, otseselt minu vastutus teda toetada, kuni jalad kandma hakkavad. 

Kuidas teisiti saaks? 

Otse meie elust - kuna meie lapsed on gümnaasiumimaterjal, aga JJ keeras oma gümnaasiumikatsed untsu, maksan mina JJ õppimise eest erakoolis, kuni ta lõpetab. Sest me olime tal võimaldanud kasvada mütsiga lööjaks. Praegu on ta päris vastutustundlik ja usin, õppimine on täiesti korras, hinded võimetekohased ja kõik tehtud. Suvise töökoha otsimisel toetasime täpselt niipalju, et andsime talle tööampsude ja töökuulutuste netiaadressid... edasi toimetas juba iseseisvalt. Suudab. Töökoha pidamisel, jah, käisime mõnikord õhtul hilja bussi vastas. Töölejõudmisega sai ta ise hästi hakkama, võttis vastutuse ja puha. Näiteks. 

Samuti oli mul hiljuti teismeliste hormoonide teemaline vestlus pojaga, kellesse see asi praegu puutub. Rõhutasin, et me küll ei julgusta abielueelseid intiimsuhteid, aga kui... sest need ohtlikud hormoonid... siis võivad nii pojake kui Sõbranna meie igakülgse toega arvestada. Sest kui me oleme oma last nii halvasti kasvatanud, et ta hakkab nii suuri riske võtma, siis on see meie vastutus ka. Pojake arvas, et ema** ärgu muretsegu, ta on sel teemal hästi kasvatatud... Eakohane optimism, muud pole selle kohta öelda, aga muidugi on lootust, et nad on tõesti arukad. 

Sest nad on meie lapsed ja perekonna asi on olla inimese turvavõrk. Alati. 

_________

*alkoholi ja suitsu jaoks, samuti mingite muude ennastakahjustavate eluviiside jaoks põhimõtteliselt raha ei anneta, aga elu võib ikka ajutiselt ummikusse joosta... ehkki me loodame, et seda ei juhtu. 

**Sõbrannaga seotud teemadel olen ma nüüd ema, kui on juttu toidust või puhaste sokkidega varustamisest, siis ikka emme. Mulle sobivad mõlemad nimetused. 

Tuesday, November 1, 2022

Jutujaht. Mis esitati muutmata kujul

Elsa ja Karl sättisid viimaseid esemeid paika. Suguvõsa muuseumitoas, tegelikult terve Undemetsa küla muuseumis kõige tähtsamal kohal oli muidugi Kiri. Päris Kirja ennast ei võinud valguse kätte panna, kolmsada aastat olid paberi teinud hapraks ja tindi kahvatuks, aga iga mõnekümne aasta järel oli tehtud uus koopia, püüdes esiisa Joosepi käekirja võimalikult täpselt järele aimata. Kui paber muutus harulduseks, tikkis Elsa vanaema teksti linasele rätikule. Nüüd olid Karli lapsed taas hakanud paberi valmistamisega eksperimenteerima, aga Tõve-eelsete hirmõhukeste lehtedeni oli veel palju arenguruumi.  

***

2024

Anneli oli tegelikult päris rõõmus, et nad Marguse ja lastega juba esimesel koroona-aastal olid Undemetsale kolinud. Kodukontoris töötamine hoidis kokku töölesõitmise aja ja linna peal kolamise aja, oligi hõlpu remonti teha ja aeda kõpitseda. Liisa läks kooli juba Undemetsal, aga Joosepile sobis distantsõpe nii hästi, et ta jäi ka pärast koroonapaanika-aastaid koduõppele ja plaanis gümnaasiumigi kaugõppes lõpetada. Siis tuli Tõbi. 

Tõbi jõudis Eestisse kevadel ja jaanipäevaks oli vist juba kõik möödas. Nii palju said Anneli ja Margus veel teada, et Tõbi nakkus ainult elavalt elavale, surnukehade kaudu Tõbi ei levinud. Siis kadusid Internet ja elekter, suurel teel ei sõitnud enam ükski auto ja lähimate naabrite talus polnud ka mingit liikumist näha. Nojah, Heino ja Ülle osalesid ju alevis koorilaulus ja pidasid päevilisi, küllap jõudsid Tõve külge saada... 

Annelil-Margusel oli kelder Ukraina sõja ajal omandatud harjumust mööda varusid täis, Joosepi soovil võetud kanad õuel ja oma kartulid maha pandud. Alevirahva hulgas oli neil küll häid tuttavaid - oijah -, aga mitte harjumuslikku tihedat suhtlust. No ja Liisa oli just enne kevadist vaheaega kaks nädalat kõrvapõletikuga kodus, nii nad Tõvest puutumata jäidki. 

Kui Anneli ühel suvehommikul köögilaua pealt kirja leidis, vajus ta sinnasamasse laua kõrvale taburetile ja tundis ennast järsku vähemalt kakskümmend aastat vanemana. Näiline turvalisus oli hävinud, tuli vaadata silma tõele: maailm on igaveseks muutunud ja tara Undemetsa maade ümber ei kaitse... või õigemini, ei pea kinni seda, kes tahab neist piiridest välja, inimtühja maailma minna. 

2058

"Selle kirja jätsin laua peale, kui su emale järele läksin," ütles Joosep Kadrile ja võttis kokaraamatu vahelt paberilehe. "Vanaema Anneli jaoks, et ta teaks, kuhu ma kadusin."

Kadri uuris koltunud paberit. 

"Isa, me peaksime seda kuidagi paremini hoidma. Mõtle, sellest algas meie pere ajalugu! Ma teeks mingi ärakirja või... Ja teeme sinu kirja jaoks kaaned või midagi. Ma olen lugenud, et vana paber vajab kaitset. Eksju?"

Joosep vaatas noorima tütre innukat nägu ja ohkas. Kadri oli nii väga Kristina moodi, et see tegi haiget. Sama tegus, sama asjalik, sama teadmishimuline, samad otsekohese vaatega hallid silmad. 

"No vaatame, millest me need kaaned saame teha, vana paber ei taha tegelikult valgust ka..."

38-aastaselt kaheksa lapsega leseks jääda oli olnud ränk, rängem olnuks ainult elu, kus ta poleks ühel suveööl vanematele kirja jätnud ega ratta seljas järele sõitnud tüdrukule, kelle viimane armupant nüüd todasama kirja pühalikul ilmel imetles. Tüdrukule, kelle saatuse ja teadmatuse pärast ta enne oma meeleheitlikku retke salaja oma toas nutnud oli ja kelle ta kaks kuud hiljem uhkelt oma laulatatud naisena koju tõi, esimene poeg juba kaasas - nagu mõne aja pärast selgus. Oma Kristina lastele - praeguseks juba ka hulgale lapselastele, sest ajapikku oli tekkinud sidemeid teiste üksildastes kohtades ellujäänutega, mitte ainult Kristina perega seal soode ja rabade keskel - ei suutnud Joosep midagi keelata. 

***

Elsa uuris vanaema tikitud rätikut, küllap oli varsti taas aeg uue koopia jaoks, riiegi oli vanadusest habras. Kirja tekst oli sinna tikitud muutmata kujul.


"Kallid vanemad!

Pean teada saama, kuidas Kristinaga on. Lähen rattaga, olen ettevaatlik. Kui saan, tulen tagasi. Kui ta on nõus, abiellume, ta isa saab meid laulatada küll. Sõidan mööda väikesi teid, mul on magamiskott ja müslibatoonid kaasas. Kallistage Liisat minu poolt. Kui ma surma saan mul väga halvasti läheb, siis mul on kahju, et ma teda nii palju olen kiusanud.

Joosep"


Monday, October 31, 2022

Novembri saabumine

Niisiis, november. Pärast perekondlikku oktobriiti paluks ilma novembriidita, kui võimalik.

Veel paluks leebeid ilmu. Ilma lörtsi, lume ja kiilasjääta, kui võimalik. 

Mees käib näitamas oma väga valusat õlga ja saab loodetavasti teada, kuidas seda ravida. 

Mehe minevanädalase sünnipäeva puhul tulevad loodetavasti külalised. 

Legolas ja Lillebror "lasevad punkte" ja väga tõenäoliselt saavad nende põhjal kuu lõpus toimuvatele sisekarikavõistlustele. Sellega seoses veedame päeva või kaks pealinnas. 

Legolasel tuleb kooli aastapäevaüritus, ma pole selle olemuse kohta veel täpset infot saanud... aga vähemalt on see põhjus lipsu kandmiseks. 

Tuleb esimene advent, peaksin vist kohased küünlad valmis ostma. 

Ehitus- ja remonttööde teemal loodan endiselt kantselei koristamisele - sest seal on endiselt hirmus palju kola -, aga see Mehe õlg... vast mõnel laupäeval ikka midagi saab, kui kõik juhtuvad olema kodus ja keegi haige ei ole. 

Kodukoristamise asjus tahaksin kohutavalt lahti saada hiigelsuurest ja umbes tonniraskusest töötavast  kineskooptelekast, mis takistab kaminasaali ümberkujundamist (muuhulgas arvestan vajadusega seal üht või teist külalist majutada), sest istub kõige katastroofilisema nurga ees maas. Selle ise kuhugi viimine on komplitseeritud, sest Mehe õlg... ja vingvingving areneva luustikuga jõujuurikate poolt. Kuni telekaga midagi mõistlikku pole juhtunud, püüan nakitseda muude paikade kallal. 

Rahaküsimustes ootan suure huviga elektriarvet, mitte et selles midagi rõõmustavat oleks... Ja muudkui kombineerin söögiasju nii, et menüüplaan töötaks. 

Käsitöötöö asjus kangast praegu ei koo, kudupööningul on külm. Koon pitsi.  Loodan karukellakirjalise salli kuu lõpuks valmis saada. Sokke koon ka, pühapäeviti, igavaid, valgeid, mida me siin igapäevaselt kanname... noh, peamiselt mina ja Legolas. Teised lähtuvad põranda temperatuurist.

Head novembrit1



Sunday, October 30, 2022

Oli koolivaheaeg

Oli kah, võiks öelda... 

Kaks kolmest lapsest said külge mingi eriti ebameeldiva nohu-kurguvaluviiruse. Kaks kahest lapsevanemast olid kah erinevate tervisehädadega hädas. Ei mingeid veeparke ega väljasõite meile, hoopis kurgupastillid, taskurätikud ja ibuprofeen. Isegi mitte eriti koduseid kasulikke toimetusi, sest vaadake seda ibuprofeeniasja... Mees läheb oma hirmsasti valutava õlaga tuleval nädalal ultrahelisse, võimalik, et kõõlusepõletik või midagi sellist, igatahes laseb see ehitus- ja remonttöid ainult eemalt koordineerida, aga mida sa siin koordineerid, kui perekond haige on, eks ole...

Vaheaega nautis ainult üks poeg, kes sel nädala tõusis viiel (!) päeval vara, mõnikord isegi enne kõiki muid pereliikmeid, et pääseda Linna sõbrannaga aega veetma. Käidi kinos ja piljardit mängimas, aga peamiselt nad vist lihtsalt jalutasid tundide viisi tütarlapse koduümbruses. Meile pole tütarlast veel näidatud, aga väga ilus ja arukas on see, kuidas asjassepuutuv poeg temast räägib - täpselt parasjagu infot, lugupidavalt ja rõõmsalt. Mul on endiselt tunne, et oleks nagu vaja lahendada võrrand, tuvastada X, aga pole antud valemit... või siis, et mul on palju vastuseid, aga ei tea küsimust. Palveelu elavdab niisugune äketse tekkinud romaan küll. Ehk nagu ma pojale ütlesin, kui ta kergelt pahurdas, miks see kõik meie asi on - ta on endiselt alaealine, meie korraldame tema elu materiaalset ja logistilist poolt, paratamatult on kõik natuke meie asi ka (noh, et kuidas õhtusel ajal kohtingult koju saab ja kes finantseerib ja nii edasi, taskuraha on teatavasti piiratud nähtus). Kui ma aga ohkisin, et olen küll palvetanud, et nad kõik võimalikult vara eluajaks kaaslase leiaksid, aga arvasin, et "vara" võiks olla umbes 21... küsis asjassepuutuv poeg kerge muigega, kas ma Jumalale ka selle numbri edastasin. Väga asjakohane ja vaimulikult väga küps märkus, Jumal ei ole jõuluvana, kellele saab täpseid tellimusi sisse anda... ja kui see kõik Tema tahte järgi käib, siis tuleb ju lõpuks kõik ikkagi heaks. Mamma peab lihtsalt laste suurekssaamisega kohanema. 

Hoolimata haigustest jõudsid ülejäänud pojad siiski kumbki heal sõbral külas käia ja kumbki ka (teist) head sõpra võõrustada. 

Mehe sünnipäeva pidasime tõbistena pereringis, kohast sünnipäevakinki pole ma talle endiselt leidnud, aga ehk leian midagi suuremat sünnipäeva-jõulukombinatsioonina...? Igatahes on meil nüüd alanud ametlik jõuluootsuaeg, mis teeb vast eesootava novembripimeduse kah natuke meeldivamaks. 

Kodumajanduse tugigrupi liikmena võin raporteerida, et köögivalamu püsib suurema osa ajast nõudevaba ja olen saanud koristatud kolm kuumkohta, neist Lillebrori toa lauaaluse nurga Lillebrori võrdlemisi väheentusiastliku, aga tulemusrikka abiga. Välitöid ei ole peale õuntekorjamise eriti teinud, sest nohu ja põskkoopad. Kaks kotitäit õunu olen saanud saata kirikusse juunioridele, ülejäänuga pole endiselt häid ideid. Õunakooke keelduvad lapsed söömast, sest palju on saanud - laua peal oodanud kook lasti hallitama, õhtuseks näksiks söödi mida iganes, kaasa arvatud purgitäis hapukurke... Võimalik, et panen täna taas mõned nööritäied kuivama. 

Lõin kokku meie sellekuised toidukulud. Kaugelt liiga palju. Koostasin hoolega kümnepäevase menüüplaani... mille valmimisest viis minutit hiljem teatas Mees, et tema läheb nüüd plaaniväliselt Linna Monsieur Picassole võileivahinnaga uusi rehve ostma (keegi vist tahtis lahti saada, lisaks muudele omadustele on sellel autol ka rehvimõõt mittestandardne) ja mina... kasutasin ära võimalust rehvivahetamise ajal Legolast mööda Lõunakeskuse poode tirida ja talle hädavajalikku uut talvejopet otsida. Enam-vähem äravahetamiseni sarnaste jopede (tänapäeval vist öeldakse selle kohta parka?) hinnad, millele ma täpsemalt otsa vaatasin, ulatusid 70 eurost (Aprangas) 380 euroni (Sportlandis, Timberlandi-nimeline). Ilmselt on hinnavahe taga veel midagi olulist peale firmanime, aga kuna me ei tea, kui suureks Legolas lõpuks kasvab ja kuna ta Väga Külma Ilmaga ka sel talvel tõenäoliselt kuigi pikki jalgsimatku või välitöid ette ei võta, valisime kõige odavama sordi, niiehknii on ajutine. Tuult peaks pidama, karvase äärega kapuuts on, jope ise musta värvi, nagu noormees soovis... Kihiliselt riietuvad meil sügisest kevadeni paratamatult kõik. Küllap kõlbab. Kui oleks palju aega ja jaksu poode mööda käia, valiks üldse taaskasutuse, kus nii mõnelgi juhul pole korraliku välimusega eseme küljes üldse mingeid vihjeid veehülgavuse või soojapidavuse kohta, aga ajaga on kehvasti ja viitsimisega veel kehvemini. 

Igatahes lõi see sündmus ja mõned asjad veel minu hoolikalt koostatud toiduplaani segi... aga kui kümne päeva PLN on olemas, siis saab kombineerida ja muuta. Äkki õnnestub ikkagi midagi, tol päeval näiteks õnnestus aeglase frikadellisupi asemel pärast Linnast saabumist kokku keerata kiire risoto - ma hilisema tuleku päevadeks planeerin alati kiiremaid toite, ükskõik mille jaoks kartulikoorimine on alati aeglane tegevus.

Kaubanduslikest kogemustest veel - vaatasin jalatsipoodides ka talvesaapaid. Praktiliselt kõik on ilma voodrita (meie kliimas? mida need sisseostjad õige mõtlevad?) ja/või täiesti hirmsad. Tahan lambanahkse voodriga, pärisnahast saapaid, mis kestaksid 15 aastat mõõdukat kõndimist (vahepeal võib kontsaplekke vahetada, aga talvel ma kusagil pikalt ei jaluta), kitsa liistuga, musta värvi, väikese ilusakujulise tallast eraldi kontsaga (ma ei oska seda paremini kirjeldada), ei mingit roomiktalda ega läikivaid kaunistusi! Ühesõnaga, vajan ajatu välimusega ilusaid talvesaapaid, väga ilusa mantli ja kübara juurde, kas seda on palju tahetud? Urr. Ühtesid naaaatuke vähem jubedaid Riekereid proovisin jalga, aga need olid nii laiad, et... Meenutab üht masendavat kingaotsimist kunagisest Walkingu poest, kus absoluutselt kõik müügilolevad suvekingad olid mõeldud haardvarbalistele või varvassokkide austajatele, minul kippus iga mudeli puhul teise jala jaoks veel ruumi jääma või umbes nii. 

Nohusena täna kodus istudes otsustasin pärast meie koguduse jumalateenistust kuulata ka meie saksa koguduse oma. Millegipärast alustasid nad otseülekannet pool tundi enne millegi tõsisemaltvõetava algust ja muusikateemal saan ma väga hästi aru meie armsate vanaprouade nördimusest... aga kes saksa keelt oskab, kuulake ometi jutlust. Evangeelium isikliku kogemuse läbi, tõepoolest. 

Homsest on uus õppeveerand ja ülehomsest juba november. Kevadeni on jäänud tühised viis kuud, esimeste seemnete muldapanekuni isegi vähem...

Saturday, October 29, 2022

Lugesin natuke

 Edward Rutherfurd "Hiina". Rutherfurdi raamatutes on inimeste lood päris huvitavad, igasugune poliitika ja majandus, millest paraku ka juttu tuleb, absoluutselt ebahuvitavad... ega see erand ole. Samas sai üht-teist teada ajaloost, näiteks omandas mõiste "oopiumisõjad" minu jaoks tähenduse (ei, ma ei teadnud varem, mida see endast kujutas). 

Meelis Kraft "Veealused". Mitte just väga erakordne ulmelugu, aga iseenesest täitsa huvitav lugemine. Mõned (minu jaoks) varemlugemata ideed ja noh, see pealkiri on omas mitmetähenduslikkuses muidugi geniaalne. Suure veeuputuse loole saab tõepoolest ka niimoodi läheneda... ja kuna lõpp jääb kuidagi lahtiseks ja tekitab küsimusi, siis oleks tore, kui raamatule tuleks ka järg. 

Sona Charajpotra "Väikesed ilusad asjakesed". Lootsin lugeda midagi täiesti tühist ja kergekaalulist, pidin pettuma. Ei ole tühine, ei olegi nii kergekaaluline. Muidugi, kaks talve balletitunde väga varases nooruses on mind teinud eriti vastuvõtlikuks balletidraamadele, aga isegi kui isikliku kogemuse tõttu keskmisest suurem huvi kõrvale jätta, on tegu väga asjaliku noortekaga. Armulood, kiusamised, võimuvõitlused, söömishäired, eduvajadus, keerulised suhted vanematega, rassiküsimus - kõik on sees. Miinuseks on ainult, et lõpus jääb kõik lahtiseks. Goodreads ütleb, et teises osas on asjad teistmoodi, lausa nii teistmoodi, et ma võib-olla ei tahagi teist osa lugeda... aga põhikoolitüdrukule, kes noortekat peab lugema, soovitaksin küll (ma ei kujuta ette, kui paljusid poisse see tantsuteema kõnetaks).

Sophie Benedict "Grace Kelly ja armastuse hurm". Selles sarjas minu meelest keskpärane... ja pettumuseks oli, et raamat lõpetati ära, kui Grace Kelly vürstiga abielluma hakkas, mind huvitanuks just see tema elu osa, mis sellest näitlejaelust ikka... 

Anthony Doerr "Pilvekägula". Võluv, lihtsalt võluv. Meeldis rohkem kui "Kõik see silmale nähtamatu valgus". Selle raamatu ostaksin koju.

Michelle Marly "Diiva". Ega ma Maria Callasest varem suurt midagi ei teadnud. Nüüd tean rohkem... aga samuti selle sarja keskpärane raamat, mitte halb, mitte eriline. 

Jessie Greengrass "Kindlus". Alguses tundus igati lootustandev, maailmalõpulood mulle meeldivad... Siis läks jampsiks. Mis mõttes varustatakse üks paik umbes nagu kõigega, aga mitte õpetustega, kuidas asju teha (oi, me ei oska õmmelda...)? Ja miks elavad kaks noort naist ja poiss isolatsioonis, selle asemel et otsida inimesi, kellega koos perekondi luua ja üldse? Urr. 

John Fante "Oota kevadeni, Bandini". Vabandust, aga ma ei saanud selle raamatu fenomenist aru. Ei olnud halb, aga ei tekitanud ka vaimustust. 

Koostanud Indrek Hargla "Eesti nõid". Mõned lood olid head, mõned olid kehvemad. Aafrikas toimuvast oopusest võinuks näiteks umbes kaheksakümmend protsenti maha lõigata ja oleks oluliselt parema jutu saanud... aga Eesti maakohtadesse paigutatud nõialood olid päris toredad, mõni isegi lõbus. 

John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest". Lugesin, sest pidime kohustusliku kirjanduse hankimise asjus ostma ja ikka on hea teada, mida laps loeb. Steinbeck mulle muidu meeldib... seegi meeldis. Ei teagi, kas mitmed muud kunagiloetud lood teemal "ma tahtsin ainult silitada, aga ta hakkas vigisema ja ma kartsin, et tuleb pahandus, sellepärast pigitasin kõvasti kaelast ja ta jäi vaikseks" on selle eellased või järeltulijad või mõlemat (vist, tundub mulle, neid on mitu), aga kogu Suure Depressiooni aegne lootusetus ja traagika kõnetab ka praeguste kriiside ajal. Ja kes ei tahaks unistada väikesest talust, kus saab ise omaenese peremees olla, küülikuid kasvatada ja laadapäeval töötamise asemel lustielu peale minna?

Tuesday, October 25, 2022

Korrastuskunstist

Kuigi Marie Kondo ideed on minu maitsele liiga lennukas stiilis, on midagi ikka külge jäänud. Nagu ikka, võtan üle, kohandan, kärbin tegevuse käigus ideid suupärasemaks. 

Niisiis, kuumkohad. Võin kinnitada Karina blogisabas tekkinud seisukohta, et terve maja on üks suur kuumkoht, eriti kui majas on väikesi lapsi (meil seda vabandust enam pole). Sellegipoolest tuleks teha vahet, kas segadus on tekkinud viimase paari nädala jooksul või on tegu kroonilise kolakogunemisega aastast 19xx... noh, paljud inimesed pole nii kaua oma kodudes elanud, aga mõni kolakoht tekib umbes kohe pärast sisse4kolimist või pärast remonti... või juhtub remondiks või kolimiseks valmistudes nii, et kuna pole aega, tõstetakse kõik ühte kasti kokku ja kast esikukappi või kuhugi... et küll me ükskord... Seda ükskorda ei tule tõenäoliselt kunagi. Kevadel viskasin köögi harjakapist välja asju, mis olid kastis rännanud kaasa linnakorterist saadik! Aga linnakorterist me kolisime välja umbes täpselt 21 aastat tagasi, nii et kujutage ette...

Kuna minu jaksamine on piiratud ja motivatsioon veel rohkem piiratud, olen võtnud plaani kasida maksimaalselt kolm keerulisemat paika nädalas. Paiga pindala on siiani olnud kuni kaks ruutmeetrit, tavaliselt on need mingid hoomatavad nurgad, riiulid, kapiesised või kapid. Või väikese esiku nagi (aga mitte nagialune jalatsiriiul, selleni ma jõuan pärast järgmist prügivedu). 

Võib tunduda, et kuue ruutmeetri kaupa nädalas koristan ma Maja eee... 33 nädalat. Või umbes nii, aga tegelikult on keskpõrandad ikkagi pigem kolavabad. See annab lootust. 

Täna sain mingisse varasemast paremasse punkti köögi aknaalusega, kus nüüd on ainult: väike riiul kokandusajakirjade, aedviljakastide, puuviljakausi ja loorberipuukesega; klaasiprügi kott; suur kartulikott; plastpudelite kott; plekkpang purkidega, mis ootavad garaazi hoiule viimist; üks taburet, mille peal ümmargune korv meie oma porganditega (pisikesed, vähe, sest kuiv oli); kolm plastkanistrit tagavaraveega, sest võimalikud elektrikatkestused või pumbarike. Enne olid seal veel kaks kasti eiteamillega. Need vaatab Mees täna-homme läbi ja paigutab vastavalt garaaži hoiule või prügisse. Veel olid seal kole punane plastpang õuntega, Vanaisalt moosiõunte linnasttoomiseks laenatud - selle viime tagasi; väga suur purk, mis arvatavasti kuulub Vend Professorile, selle viime muidugi ka tagasi; ümmargused koogivormid, millel on nüüd uus ja parem koht; mitmesegast tarbetut paberikraami, millega alustan varsti pliidi all tuld. Võimalik, et midagi oli veel, mis praegu meelde ei tule. Pilti "enne" ja "pärast" ei teinud, sest te pole teinud midagi nii halba, et pidanuks seda kaost vaatama. 

Asju ühest kohast teise liigutades esitasin iga eseme kohta kaks küsimust. Kas see on vajalik? Kas see peaks olema siin? Selgelt mittevajalikud lendasid otse prügisse. Kui asi pidanuks olema mujal, püüdsin leida, kus see "mujal" asub - nagu nende koogivormidega, eks ole. Kui ühele või teisele tuli vastuseks: "Ei tea," viisin eseme esikusse kasti. Mees vaatab ja otsustab, enamik sedasorti esemeid ongi Mehe vastutus või tema kaudu Majja tekkinud. Niimoodi on küll tekkinud uus kuumkoht, aga see jääb nii hullusti jalgu, et loodetavasti enam kaua ei kesta. 

Kogu paiga enam-vähem talutavasse seisu viimine võttis aega umbes poolteist tundi. Möödaminnes imesin köögipõranda kah üle - no kui see tolmuimeja mul juba siin ja sabapidi seinas on... Riiuli- ja kolakastitagune oli muidugi paksult ämblikuvõrke täis, nendega tegelemine võttis ka oma aja. 

Täna ei kavatse ma rohkem mitte midagi koristada. Selline otsus on ka hea, sest kui pärast mingit jooksvat koristamist juhtub, siis ei tundu see koormav, õudne, edasilükatav kohustus, vaid lihtsalt midagi, mis ma nüüd kähku ära teen. 

Iseenesest võiks olla eesmärk visata ära mingi hulk esemeid - sest meil on tõesti uskumatult palju eiteamida -, aga ma ei viitsi loendada. Kümne viimase päeva jooksul olen põhimõtteliselt pool prügikasti täis saanud (peamiselt joped, aga muud ka), vast jätkub sellestki. 

Muide, umbes taolisi küsimusi esitan endale viimastel aastatel ka uute esemete suhtes. Kas mul on seda vaja? Kuhu ma selle panen? Näiteks ühelt laadalt ostetud piimatassidega kasside pilti kohvimasina juurde oli mul kindlasti vaja, aga otse puupliidil veekeetmiseks mõeldud kann on... nojah. Kas seda siis ikka on vaja. Või pigem, kas see, mida ma parajasti poes vaatan, on piisavalt imeline, et ära osta - siiani pole olnud. 

Nohune teisipäevahommik, oktoober

Tervis praegu selline lainetav, mõnel päeval on täitsa hea ja mõnel päeval ei saa taskurätti käest panna... võta siis kinni, mis see on ja kuidas sellest vabaneda. Juhuslik aspiriinitablett, kuum tee või lihtsalt pikem uni teevad olemise kindlasti iga korraga paremaks, nii et midagi hirmsat see olla ei saa. Oktobriit. 

***

Eile käis üks poeg sõbrannaga kinos. Kahjuks läks meie liikumisplaan untsu ja sattusime samasse kaubanduskeskusesse poodlema umbes täpselt siis, kui ülemisel korrusel pidanuks film läbi saama. Keegi meist ei olnud valmistunud kohtumiseks... Ja ehkki ma põhjustan oma poegadele pereringis piinlikkust suure lustiga, ei taha ma praeguses habraste ja tuuliste tunnete olukorras seda küll koduväliselt ega taevapärast mitte sõbranna juuresolekul teha... aga ootamatu, ettekavatsetuna paistev süllejooksmine oleks nüüd piinlik küll. Püüdsime teha võimalikult ohutute ja märkamatute keskealiste nägu ja hiilisime natuke poode mööda... läks õnneks. Mees sai uued püksid (meile meeldib "Simply Jeans" pood, seal on suuremaid suurusid ja kompetentsed müüjad) kogu hiilimisest hoolimata ja miniakandidaat jäi ära ehmatamata. Kui suhtlus kestab ja hea on, kohtume me temaga niiehknii ettevalmistatult ja loodetavasti rahumeelselt. 

Kinoskäik oli läinud hästi, seltskond oli olnud oluliselt meeldivam kui film, ütles poeg. Täna lähevad nad ka kuhugi. 

***

Kui nüüd järele mõelda, siis oli minu ja Mehe esimene päris-kohting hetkes, kus me hakkasime katsesarvedega katsuma, kas võiks sõberolemisest kuhugi edasi liikuda, kah kinoskäik. Ainult et kumbki meist ei mäleta, mis film see oli. Milliseid võrdlemisi neutraalseid ja kindlasti Hollywoodi päritolu filme näidati Tartu kinodes 2001.aasta märtsi keskpaigas? Kumbki meist vist ei mäleta ka, millises kinos me käisime. Ju meil oli sel ajal tähtsamat, mille peale mõelda... ja me olime jupi maad vanemad ka kui meie pojake ja tema sõbranna. Ja iseseisvamad. 

***

Iseseisvuse koha pealt - üks siiani sõbrannatu poeg küsis hommikusöögilauas, kas tänapäeval peab mees naise eest maksma? Poegade emana ma ütlen, et jah, aga palun, käidagu pigem odavamates paikades... tähendab, rahajagamine on üks kõige nõmedamaid asju katsesarvedega katsumise ajal, aga ka alles igasuguse suhtelootuse algusjärgus peab noormehel olema piisavalt julgust tunnistamaks, et tema vanemad ei luba tal kooli ajal tööl käia ja taskuraha on piiratud summa, saagu tütarlaps aru, et nad on mõlemad ikka veel lapsed ja lapsed käivad lastehindadega kohtades. Kui tütarlaps sellest aru ei peaks saama, siis nojah, ju pole ta see õige või pole noored veel piisavalt küpsed, et suhteid pidada. 

***

Suhete ja raha koha pealt veel - Karina juures tuli nendest teemadest juttu ja Karina ütles, et abiellutakse ju siis, kui ennast ise suudetakse ära majandada vms. See on hästi mõistlik, aga. Meie koguduses toetatakse pigem lühemapoolset kihlusaega - nii mulle paistab - ja mitte liiga pikaks venitatud "käimise" aega. See tundub ka mõistlik. Arvatavasti ei juhtu just sageli seda, et kokku saab ja kõrvuni armub verinoor paar, kus mõlemad pooled alles hästi intensiivselt õpivad, aga ma üht taolist hiljutiabiellunud paari tean... Seal olevat tütarlapse vanemad korraldanud noorte esimese kodu hankimise ja poisu, keda tema teisest elupäevast peale tunnen, on kindlasti hästi töökas, võimekas (et jaksab tööl käia ja tudeerida korraga) ja mõistlik, kuidas siis teisiti. Ikkagi on see tasakaalukoha leidmine keeruline. 

Ütlesin poegadele, et igal juhul on parem kogu iseseisvuspüüdest hoolimata esialgu elada Vanaisa kodu katusekambris ilma mammale üüri maksmata, selle arvelt hoopis koguda raha isikliku elamise, auto vms tarbeks... Kui et elada samasuguses võõrale inimesele kuuluvas katusekambris ja maksta Linna üürihindu. Siis, kui tekib vajadus omaette elada, muidugi. Juhul, kui mõni poegadest peaks oma haridusteel või iseseisvumise käigus hakkama elama hoopis pealinnas või, ütleme, Rakveres (esimene pähetulev linn), siis tuleb vaadata, mis saab. Aga eks me sellegagi tegeleme siis, kui see kätte jõuab. 

***

Rahaga on praegu taas nii, et kuna selle kuu arved on kõik makstud, aga sealhulgas oli ka autoparandus, on hetkel olukord nigelam, kui meile sobiks. Kõik on olemas ja saame endale söömisest suuremaidki luksusi lubada (ehkki praeguste hindade juures on söömine ka paras luksus), aga olukord peaks olema parem. Võtan täna ninanuuskamise vahele ette kahe järgmise nädala toiduplaani tegemise. Võiks ju kasutada ära seda, mida on. 

***

Karina oli veel hästi inspireeriv ja kirjutas oma kodumajandamise plaanist. Minu senine õhturutiin sisaldas endas pesupesu- ja nõudepesumasinate töölepiiksutamist, aga uue elektrikorra ajal pole enam mõistlik seda niimoodi teha, külmade tulekul küll jälle. Hommikurutiini pitsitasin kuidagimoodi hommikusööginõude ärakoristamise ja viimasel ajal ka suure esiku kassiliivakasti (selle kasimine käib annetusepõhiselt, aga keegi kassidest armastab hommikul vara kempsus käia), sest enne Linnaminekut muud ei jõua ega jaksa. Kodusolemise-päeva rutiin sisaldab endas viimasel ajal tõesti ühe kuumkohaga tegelemist, aga seda hästi põhjalikult ja niimoodi läheb tund või kaks märkamatult sipsti ära. Need kuumkohad on ka tõeliselt õudsed, ausalt, te ei kujuta ette, kui palju on meil ülearuseid asju, sealhulgas nii Mehe kui minu vanematelt x aastat tagasi saadud esemeid, saatesõnadega: "Sa võta endale, sul on palju ruumi, kuhu neid panna..." Luban siinkohal avalikult, et oma poegadele ja miniatele, kui neid tekib, ma ilma üleküsimata mingit kola tekitama ei hakka. Isegi lasteraamatute kohta küsin iga kord luba!

***

Nüüd oleks vist mõistlik tuua nööri pealt tuppa tahenema majast väljaminevad lumepüksid ja muu pesukraam, kombineerida see kõik restidele koos äsjalaulnud pesumasinatäiega, parandada mõned parandamist vajavad esemed ja olla muidu asjalik. Telefoni pean ligi, sest ootan üht töökõnet, mille jaoks pole kindlasti vaja koolimajas koha peal olla. 

Mõtlesin korraks ostuvaba novembri ideest ja siis tuli meelde, et mitte keegi ei tea, kas Legolas on oma minevaastasest jopest välja kasvanud või mitte (õlad), ja mitte keegi ei tea, mis päeval minu talvesaapad lõplikult hingusele lähevad... aga uued maksavad pool varandust. Oeh. Säästlik toiduplaan, siit ma nüüd tulen. Paremaid lahendus-leevendusmõtteid praegu tõesti pole. 

Sunday, October 23, 2022

Koolivaheaja alguses

Ega sel sügisesel vaheajal ju erilist algust, lõppu ja keskpaika ole, jõuab teine kätte ja üheksa päeva hiljem mindagu aga jälle kooli... aga vahelduse mõttes on ikka hea, kui üks nädal teistmoodi käitub.

Enne vaheaega käidi peamiselt koolis. 

Jõugu Juht oli niisama, tavapärasel moel tubli. 

Legolas käis klassiüritusena airsofti mängimas. Tuli tagasi kuulijälgedest täpilise ja väga rahulolevana. 

Lillebroril oli klassiõhtu. 

Minul siin, jah, on olnud viimasel ajal olukordi, mis mulle väga ei meeldi, aga kui ma neid väljendan - isegi ainult siin -, siis juhtub hiljemalt paar päeva hiljem nii, et olukorra korraldaja/sõnastaja/keskne isik leevendab kuidagi... Ei oskagi midagi mõistlikku arvata.

Mehe magistritöö laiem teema on välja mõeldud, vaja on ainult leida juhendav õppejõud ja saada PLN paberile. Eks pealkirja olemasolu on ka juba oluline (me suudame olla ülioperatiivsed, kui sündmused juba liikuma lähevad, ainult käivitumisega on raskusi). 

Ehitus- ja remonttööd seisavad momendil paigal. 

Aias pole metsist näha olnud. Küll aga on endiselt näha õunu. Õunateemaga tegelemiseks ostsin endale reedel Maksimarketist õunasüdame-eemaldaja ja tekitasin 90 auguga õunaringi, mis Mehe ja Legolase osavate käte jõul pliidi kõrvale paigutatud, kahest toikast ja natukesest kruvidest valmistatud riputusraamil nüüd nööri otsas toakaunistust mängivad (meil on seal muidu sinisest - vist värvitud? - ahhaadist tuulekell). Äkki saame kuivatatud õunu. 

Poegadega on sel nädalal olnud tõsiseid vestlusi. Nii tõsiseid, et edasi lükkuvad kudusoov ja koogitaigen. Elust ja inimestest ja lapsepõlvemälestustest ja sellest, et vennal on sõbranna - või natuke sõbrannast endast, asjassepuutuva pojaga. See kõik on lõpmata armas. Muidugi esineb selle kõige kõrval ka puberteedihogusid, aga päevapealt lähevad üle vähesed hädad. 

Kirikus tegime koos Laenulapse perega kohvikut, Lillebrori Sõbra Ema ja Juustumeistri Proua abistasid natuke ka, kes kuidas. Tegin õigesti, et viisin kolm plaaditäit õunakooki, see hingati ära. Keeruline oli eridieediga inimestele mõeldud toiduga, ei kujuta ette, kuidas peaks gluteenivabu küpsetisi niimoodi eraldama, et täiesti terved ja dieedivabad lapsed ei vaataks, oo, muffin, ja ei rabaks kohe endale. Või siis peaks olema täpselt sama välimusega nisujahuküpsetis ja gluteenivaba küpsetis samal laual...? Õnneks kaks kohalviibinud gluteenitalumatut ikkagi midagi said. 

Veel saime lõpuks ometi tagasi kaks kuud paranduses veetnud Monsieur Picasso. Nautisime paar päeva suure autoga sõitmist... täna kirikust lahkudes tegi auto: "Piiiiks, veateade!" Mees sai selle küll koduste vahenditega maha, aga homme läheb ikkagi töökoja arvuti külge. Sääste meil küll hetkel enam ei ole (sest autoparandus ja Frau Corsa uued rehvid), aga küllap need kogunevad jälle.

Kassid teevad mitmesuguseid asju. Ükspäev mängis Freya ennastunustavalt mine tea kust leitud musta maskiga, nii et elutoa vaip oli korralikult segi ja Freya ise väsinud. Eile mängis Millie ühe varemgi hästi meeldinud puukooretükiga (ja seda ei tohi ära koristada, sest see on parim kooretükk mängimiseks) nii, et elutoa vaip oli korralikult segi ja Millie ise väsinud. Valge Mini on vaikne ja rahulik, aga Musta Mimiga juhtus, oeh... Nimelt magas Mimi nagu õige kass kunagi ahju otsas. Mina istusin ahju vastas tumpa peal, kudusin pitsi. Ahju otsa kargas Millie, kelle sihtimine läks veidi valesti, Mimile selga... Mimi ärkas, rabeles, kukkus ahju otsast alla otse mulle pähe. Naljakas küll, aga natuke oli valus ka, Mimil on küüned. Mimi lonkama ei jäänud, oli lihtsalt väga ära solvatud. Millie aga tegi pärast kaua aega äärmiselt kahetsevat nägu ja hoidis kõikide tee pealt igaks juhuks eemale. Laenulapse Ema ütleb, et tema meelest on Millie väga intelligentne kass. On vist küll. 

Olen saavutanud umbes nelja probleemse piirkonna korraliku kraamimise. See on umbes kümnendik kolakogunemise-kohtadest* Majas, aga iga järgmine kraamitud piirkond vähendab koleda kola üldist hulka ja suurendab neid paiku, mida saab jooksvalt korras hoida. Pojakese sõbranna võimaliku tulevase - esialgu ainult ebamäärase idee tasandil - küllasattumise asjus märkasin end tundvat toorest paanikat - need linnatüdrukud elavad ju kõik nii kaunites ja korras kodudes, arvan mina... Ja meil on siin Jäneseurg virna vanade kummikute ja mõlkis kateldega tagaukse kõrval. No aga mis iganes mind kasima motiveerib, eesmärk pühitseb abinõu ja tulemus on kindlasti hea. 

Ilusat vaheaja jätku kõigile, ka neile, kellel vaheaega ei ole (teil on siis ebaharilikul kellaajal maja ümber käratsevad algklassilapsed, kui ilm lubab?)!

_________

*Vend Professori kolakogunemise printsiibi järgi koguneb kola alati sinna, kuhu ta koguneda saab. Majas on hulk nurki ja servi, kuhu on asjad mingil hetkel pandud käest naiivses lootuses, et varsti liiguvad nad sealt õigemasse kohta ära. Raamaturiiulite puhul on see paratamatu, aga klaveripealne, elutoa ümmargune laud ja näiteks esikunagid on Flylady idee järgi kuumkohad, kuhu asju tekib, aga ära ei liigu. Püüan neid ja hullemaidki paiku paikhaaval kasida ja ümber korraldada. 

Thursday, October 20, 2022

Tõsisepoolselt neljapäeva hommikul, sest Valge Mini ei taha sülest ära minna

Kassidel tundub olevat mingi püstitõusmise-radar, alati umbes kaks minutit enne seda, kui inimene kavatseb püsti tõusta, et minna... tegema midagi, mida on tarvis teha, saabub sülle kass. Hetkel on siin Valge Mini, jõudis paar minutit enne seda, kui ma oma tänase online-puslega valmis sain. Need pusled on muide üks minu enesehoole osa, ma arrrrmastan väga suuri päris-puslesid, aga nad on a) tarbetu rahakulu, b) nõuavad väga palju kassimänguvaba ruumi ja c) on hirmus kiusatus jätta kõik muu kõrvale ja muudkui pusletada. Selle asemel panen jigsawplanet.com lehel kokku ilusaid 300 tükiga vahvärkmaju ja võtan selleks maksimaalselt 3x45 minutit nädalas. Midagi hingele ja ajule ja puha. 

***

Olen siin neil päevil palju mõtisklenud noorte paaride teemal. On põhjust - kui ikka teismeline pojake siiralt ja südamest ütleb: "Ma olen õnnelik..." Meie lähemas tutvusringkonnas on pikalt koosolnud paare kohe palju ja väga noorena kokkusaanuid kindlasti rohkem kui riigis üldiselt. Ma pole küsitlusi korraldanud, aga kõhutunde järgi on päris suur hulk selliseid paare, kes on tutvunud kuskil kirikuasjadega seotud üritusel, aga mingi hulk ka neid, kes on lapsest peale omavahel ebamääraselt (või natuke rohkem kui ebamääraselt) tuttavad olnud ja siis millalgi hilisteismelisena üsna korraga avastanud, et tegelikult tahaks seda tutvust edasi arendada, sest kusagilt tuli Tunne. Ja siis on mõned, kes on kokku juhtunud täiesti usu- ja perevälises paigas (ülikool, miski tantsuõhtu, töökoht...) ja ka neil on kõik läinud väga hästi. Teatud nurgalihvimised ja turbulentsid - ka mõned meie tuttavad paarid on käinud ühise otsusena pereteraapias, sest olukord on läinud halvaks, aga soovitakse siiski ühiselt jätkata - tulevad ikka ette, aga elatakse leppimise-päevade pärast ja need on tavaliselt ilusad, tundub kõrvalt vaadates. 

Garantiisid muidugi pole, ei ole pärast kümmet, kahtkümmet ega isegi neljakümmet koosoldud aastat, ükskõik kui palju kontekst ja/või lapsepõlvest õpitud väärtused toetaksid. Kaks inimest peavad ikka ise teadlikult tahtma ja oma koosolu säilimise nimel pingutama, mõlemad korraga ja teineteisele mõistetaval viisil. 

Kuna meil on hetkel päevakorral väga noor ja ealiste iseärasuste tõttu arvatavasti väga tuuliste tunnetega paar, siis, nojah, hoiame pöialt ja püüame muretsemise, natukese heatahtliku narrimise (sest kui inimesel on kaks peaaegu samavana venda, siis on see asi paratamatu ja sellega tuleb leppida) ja sõbralik-tõsise toetamise vahel mingit mõistlikku tasakaalu leida. Tegelikult on nii elukestev abielu (mis mõne sõberpaari puhul ongi teismelisena tekkinud tunnetest alguse saanud) kui märkamatu, valuvaba kahepoolne tunnete äravajumine selles eas võrdselt head lahendused, teine neist muidugi oluliselt tõenäolisem... aga kesse teab. Peaasi, et kumbki haiget ei saa. 

***

Enesehoolest veel (Ritsik inspireeris) - ma pole pesemist ja muid sedasorti ettevõtmisi eriliseks enesehooleks pidanudki, need juhtuvad niisamagi üsna rutiinses korras. Liikumine oleks minu jaoks sunduslik enesehool, igatahes ebameeldivam kui hambaarsti juures käimine - see aga on kindlasti enese eest hoolitsemise vajalik vorm. Sportlike tegevustega peaaegu võrdne on koristamine. Fui. Koristan ma selleks, et saada tulemus ja justkui õigustada enda kodusolemist, mitte iseenese heaolu jaoks. Kodusolemine on tegelikult selles mõttes õigustatud, et tegelikult on mul üks krooniline, süvenev, elukestvalt ebamugav (aga mitte eluohtlik ega suuremat kõrvalist abi nõudev) füüsilise tervise häda, millest ma siin täpsemalt ei räägi*, aga mille kohta üks asjatundja paar aastat tagasi ütles, et sellega kaasnebki suurem vajadus puhata ja teha midagi muud. Tollesama asjatundja soovitusel tegin lõpuks avalduse ja selgus, et mulle määrati mingi väikese protsendi jagu töövõimetust. Poleks osanud arvatagi, aga ju see sisetunne õige oli. Nii et tuli välja, et olen juba aastaid arukalt enesehoolega tegelenud sedakaudu, et ei käi täiskohaga kodust väljas tööl nagu korralik kodanik, vaid nii-öelda looderdan pool aega. Pealegi on mul ülikooliajast peale tööalaselt väga tugev veendumus, et inimestega töötades peab teadma enda piire ja suutlikkust. 

Minu koduse enesehoole korrasoleku tundemärgid on hoopiski kudumine - kui ma kududa ei suuda, siis on midagi väga hullu lahti -, nädalas vähemalt viie keedetud-praetud-küpsetatud roa valmistamine ja viimasel ajal aina rohkem aia- ja õuetööd. Iluaianduseni pole ma veel arenenud, aga praktiliste asjadega tegelemine pakub mulle rõõmu, rahuldust ja üldist heaolutunnet, mida jätkub ka neiks päeviks, mil taevast sajab pussnuge ja pisikesi poisse ja hea mees naist õue ei lase. Söögitegemise olukorda aga kirjeldab hiljutine vestlus, kus ma ühele sõbrale mainisin koogutegu ja tema küsis, kas meil oli äkki kellelgi sünnipäev, et kook... Mina olin veidi jahmunud ja ütlesin, et ma küpsetan kogu aeg. Või noh, kaks-kolm korda nädalas ikka, see on eneseteostus ja mõjub meeleolule hästi. Uut elektriarvet ootan hirmuseguse põnevusega. 

***

Tööasjadega aga on nii, et ma juurdlen endiselt, kelleks saada. Praegusel olukorral on mitmesegaseid miinuseid, millest osad on minu peas, osad objektiivsed. Mainimisväärilistest probleemidest olulisemad on, nojah, minu tervis, kaasav haridus (millega kaasnev tekitab tulutu ja kasutu tunde) ja Rajaleidja. Need kaks viimast käivad omavahel kokku, aga see ei tee midagi paremaks. 

Lahenduste otsimisega tegelen hooti. Üks arukas mõte tundub olevat õppida kuduma kirivöid, sest käsitöö sobib mulle väga hästi. Passin tasapisi, millal siinkandis mõni sobivateemaline kursus toimub. Teine arukas mõte on luua tingimused kudutöö tegemiseks köetavas ruumis - sel nädalal tuli vaibatellimus, mul on isegi sobiva laiusega kangas üleval, aga kudupööningul on ju kü-hü-hülm... Pidin ära ütlema. Tõsi, käsitöölise elu intensiivse enesereklaami osa on endiselt õuuudne, aga küllap ma saan sellegagi hakkama, kui olen jõudnud Kindlale Otsusele. Seni veel Otsust ei ole ja seetõttu nokitsen edasi teha neid asju, mida ma praegugi teen. Hästi tasapisi. Pealegi aitab minu koduste päevade koristamisprojekt - välja kõik, mille alleshoimises midagi head ei ole - kindlasti igasugusele kodusele ümberkolimisplaanile kõvasti kaasa. 

Tegelikult püüan tasahaaval otsest ülemust ja head kolleegi veenda, et võiks ikka olla minu asemel üks noor, särasilmne ja asjalik inimene... Siiani on tema ja teised kõik seal ka püüdnud mulle selgeks teha, et uue inimese väljakoolitamine, harjutamine ja vastastikune kohanemisprotsess on hirmsad asjad... aga meil on niiiiiiii palju imelisi õpetajaid, kes on kõik otse ülikoolist tulles saanud suurepäraselt hakkama ja olnud kohe algusest peale puhtakujulised kullatükid, miks ei peaks leiduma Linnas üks sama sorti noor psühholoog? Et mina vaatan lapsele peale ja ennustan 95% täpsusega erivajaduse olemust, on ainult üks omadus, mis ei peaks kaaluma üles kõiki muid toredaid oskusi, mis noorel, entusiastlikul, üleni tervel ja kõige uuemale tarkusele kõige lähemal oleval inimesel kindlasti olemas (ja mul pole)? Korraks ütles ülemus mulle millalgi ka, et leidku ma endale asemik, siis... no ma siis väga vaikselt otsin. 

***

Mnjah, Valge Mini lahkus sülest ja hoolimata ametlikust vabast päevast tuleb hakata asjalikuks. Päevakorras on mõned portsud pesu - esimene läheb kohe nöörile -, mõningane koristamine, äraandmise-asjade pakkimine, suurem hulk ahjukütmist, mõningane küttepuutöö õues - sest on peenemapoolseid oksi, millest saab käsisaega head parajad pliidikütmise-roikad -, vaibaviimistlemine ja ilmselt üks kook. Mis söögitegemisest saab, selgub päeva jooksul, sest rõõmuga suurte laste iseseisvumisest ja paljudest sündmustest kaasneb ka kõigi osapoolte jaoks töötu, aga vajalik küsimus, kes mis kell koju tuleb. Mõnikord tuleb välja, et ka sama päeva hommikul ei tea küsitletavad, kes tuleb bussiga, kes Mehega ja kes jääb üldse näiteks Laenulapse poole öisele filmiõhtule või midagi taolist. Viimast küll koolinädala sees tihti ei juhtu, aga esineb ka erandeid. Selline logistiline kaos teeb pikema toiduplaani koostamise ja kella peale söögitegemise** keeruliseks, aga eks seegi ole üks neid asju, mis eluperioodide muutumisega kaasa tuleb. 

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

_______
*palun, Truud Blogilugejad, kellega me isiklikult kohtunud ei ole, ärge esitage selle kohta küsimusi, eksju! Kui kunagi kokku saame, siis räägin. 

**ühine õhtusöök mitu korda nädalas on oluline ja ülessoojendatud söök pole tihtipeale midagi asi, selle suhtes te mind ümber ei veena. 

Sunday, October 16, 2022

Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Või nojah, erilist vahet vist pole. Talvisem ilm tuleb paratamatult ja sama paratamatult on jõuludeni veel üle kahe kuu. Ja kevadeni lausa umbes pool aastat. Tuleb üle elada.

Tegelikult oli eile vägagi nauditav sügisene ilm ja enam-vähem sama nauditav päev. Ilm oli leebe, aga mõnusalt kihulasevaba, toimetamisi sai teha tasahaaval ja midagi sai ikka ära tehtud ka... näiteks Legolase ülimust aken mõnevõrra puhtamaks, seesama aken adekvaatselt kinni (sest nädala alguses oli selgunud, et aken ei ole päriselt kinni, mingi raamihäda), suvel äramurdunud väga suur õunapuuoks puu küljest lahti ja transporditavasse olekusse... ja nii edasi. Enne päris õhtut käisime neljakesi metsas, Jõugu Juht roolis Herr Borat, Mees juhendas, mina ja Lillebror otsisime peatuste ajal seeni. Huvitav, et ise roolis olles ei märkagi neid teeauke ja konarusi nii väga. Mina leidsin kuus hädist kukeseent, Lillebror ühe hästi suure ja ilusa punapuraviku. Eks me pärast jaanipäeva jälle...

Enne laupäeva käis Lillebror Paunveres ekskursioonil ja Legolas apteeker Melchioriga keskaegses Tallinnas, kinolina kaudu. Mõlemad sündmused olevat olnud toredad. 

Mees käis oma teise töökoha kolleegile, armsale M-le Võru tänavalt viimas pakiruumitäit õunu. Veel juhtus Mehe Koolis ootamatuid turbulentse... aga ju need asjad pidid siis nii minema. Mees teeb oma tööd ikka edasi nii, nagu tarvis on. 

Mina siin kodumajandasin ja koristasin kohe mõnuga, sest koristamisobjekt oli väike ja sai kolmveerand tunniga puhtaks. Muidugi, kui üht väikest riiulit peab kolmveerand tundi kasima, siis on midagi valesti... aga mulle see koristamine sobibki väikeste ampsude kaupa paremini. Muid tegevusi tegin muidugi ka, aias ja kantselei-nimelises kolikambris ja... Üks amps korraga, siis saab sellest asjast ka asja, muidu sahmin siin ja seal ja tulemust ikka ei tule. 

Tööalaselt oli üks hetk, mil palusin Jumalalt uut tööd või lahendusi... pool tundi pärast palvepidamist toimus üks ette muret tekitanud kokkusaamine, mis läks nii mitteootuspäraselt mõnusasti ja koostöömeelselt, et lausa tore oli. Ju siis see oli selles hetkes lahendus. Mis järgmisel nädalal saab, seda näeb järgmisel nädalal. 

Teismeliste suhtedraamaga on nii, et asjaosalised ise ka vist päris täpselt ei tea, mis toimub. See on muidugi eakohane. Küll aga võtab see ema siin palderjani, kui pojakesega toimuvast juttu tuleb. Viga pole mitte meie pojakeses ega asjassepuutuvas tütarlapses (pildi järgi ilusakene ja poja kirjelduse järgi targakene), vaid ikka minu enese närvides. Ükspäev saabus pärast pikemat vestlust pojaga sülle Millie, kes nurrus nagu traktor ja kehastus täiesti ilmselt teraapiakassiks. Pärast pooletunnilist nurrteraapiat tabasin end mõttelt, et kõik on loomulik, kõik on ju täiesti loomulik... Miks ei võiks minu poolt nähtud filmides olla ka mõni napakas ema, kellega hingesugulust tunda? No aga... ma ei viitsi eriti filme vaadata. Oma viga. 

Kirikus oli täna aastapäev. Palju toredaid inimesi ja palju süüa (rõõmustas Legolas). Muuhulgas selgus, et teisedki teismeliste poiste vanemad valutavad oma poegade pärast südant. Aga tegelikult... võib ju kõik täiesti hästi minna. Eks ole ju?

Friday, October 14, 2022

Ootas, ja jõudiski ära oodata!

 2010. aasta kevadel, kui kolmveerandneljasel Legolasel veel kõiki kaashäälikuid ei olnud (autismispektri lapse asi), aga huvi ümbritseva vastu oli juba täiesti eakohane, juhtus meie vahel järgnev vestlus.

"Mid see ond?"
"Emme ei tea täpselt, vist mälupulk."
"Mädupullk... Kas lapded võivad mädupulkka õtta?"
"Ei, ei või."
"Aga kui me loomaaeda lähme, kad me siid võime mädupulkka õtta?"


Täna ei mindud kooliga küll loomaaeda, aga anti kindel luba mälupulka kaasa võtta. Lausa käsk. Räägib ta ka praeguseks täiesti selgelt ja kaasvõitlejate vapustuseks aeg-ajalt naljategemise eesmärgil kolmes võõrkeeles pluss levitab enda kohta kuuldust, et õpib vabal ajal enda lõbuks rootsi keelt. Kuuldus vastab tõele. Pudikeelsetel on lootust! Ja mälupulka, jah, tohib nüüd võtta küll, sest erinevalt kolmeaastasest oskab 16-aastane sellega asjakohaselt ümber käia.