Sunday, July 3, 2022

Meistrid ja maasikad

 Sel nädalal on põhitegija olnud muidugi palavus. Minul isiklikult pole sellise korraliku rannailma vastu suurt midagi, aga paluks siis randa kah... Rannas siiski käisime. Saadjärves oli imeliselt soe, paluks veel. Lossi juures järves oli a) külm vesi; b) kole palju rahvast ja c) osa kolepaljust oli arvatavastoi venekeelsete laste seltskond, kelle eesmärk paistis olevat võimalikult palju lärmi tekitada. 

Reedel sõitsime palava ilma puhul Kuurortlinna ja tuvastasime, et meri on ka täitsa mõnus. Laupäeval olid lisaks soojale veele ka suurepärased lained.

Kuurortlinnas toimusid laupäeval ka meistrivõistlused. Meie lapsed käisid aga jälle kuldmedalite järel, nii et meil on taas kaks Eesti meistrit. Meil ei oleks midagi ka selle vastu, kui nad mõnikord umbes viiendaks tuleksid, aga ei õnnestu kuidagimoodi. Vibuplatsil oli küll kohutavalt palav, aga noored pidasid vist päris hästi vastu. 

Teel Kuurortlinna põikasime Saara kirjastusest läbi, sest hea tahtmise korral saab ka Türi meile tee peale jääda. Imetore paik! Mul oli muidugi asja ka, üks naisterahvas soovis veinipunast nootidega salli. No ma siis koon.

Veel viisime Kuurortlinna tellijale ära ühe väga helesinise vaiba.

Reede õhtul pärast Hansalaadal käimist - ja oli ikka laat! - ja kogemata Ritsikuga kokkujuhtumist käisime Lillebroriga tondipüüdmisretkel. Nimelt elab Metsa tänaval kaunis pikakarvaline must Tont, kes oli neil päevil rõdult alla kukkunud ja kaotsi läinud. Kohtasime hämmastavalt vähe kasse, neist kaks olid mustad lühikarvalised - aga ei mingit Tonti. :( Tondi ahvatlemiseks kaasa võetud Sheba konservi sõi lõpuks ära üks kõhn, aga väga armas noor isane triibik sealsamas Tondi kodumaja juures. 

Lillebror käis nädala sees Toreda Klassivenna vanaisa juures maal kanadega tegelemas. 

Legolas käis tolsamal reedel ühe trennikaaslasega Kuurortlinna vahel jalutamas. Trennikaaslane on naissoost, blond ja Legolasest aastapäevad noorem. Nunuh. "Ka sõpradega võib jalutada," arvas Legolas ja jätkas sujuvalt: "Noh, kui ma ta siis sinna öömajakohta ära saatsin..." Olgu siis sõber, aga ilmselt viisakas sõber. Jaanipäevatalu rahvas, kes samal ajal samas kandis oli, igatahes nägid ja uurisid kohe, mis tšikk Legolasel kaasas on ja meeldib või...? 

Jõugu Juht Kuurortlinnas ei käinud. Tema käis hoopis tööintervjuul ja tegi eduka proovipäeva, mille tulemusena peseb ta nüüd mõnda aega ühes restoranis nõusid. Miks mitte, keegi peab ka seda tööd tegema ja kuni mingeid suuremaid oskusi pole...

Mees sai kasvuhoone niikaugele, et vaja on veel ette saada uks ja peale katus. 

Mina kudusin laia kanga maha ja sain kitsama kanga üles, kuigi kudupööningul oli hirmus palav. Veel olen enam-vähem iga päev korjanud umbes kilo maasikaid. Maasikaid süüakse meil niisama. Ja jäätisega. Ja rullbiskviidi sees. Ja maasika-sidrunikoogi peal. Ja niisama. Paraku tahavad maasikaid süüa ka teod ja linnud. Lindude vastu aitab võrk, tigude vastu eimiski... ja maasikakorjajat tahavad süüa parmud. Võeh. 

Metsas tegin maasikaluuret, mis tipnes kausikese kukeseentega ja tõdemusega, et metsmaasikaid on praegu küll palju, aga parme on veel rohkem. Ehk tuleval nädalal on meeles korjele minnes putukatõrje kaasa võtta (kuigi ausalt öeldes ma arvasin, et ega veel midagi ole, tulen mõne minuti pärast tagasi, siis nad ei jõua hammustada).

Head juulit!

Friday, July 1, 2022

Kalender ütleb, et on juba juuli

 "Juuni on ju peaaegu läbi," kurtis Legolas jaanipäeva paiku. "Varsti on suvi ka läbi." Meenutab Vanaisa, kes ajas nelikümmend aastat tagasi väga noore minu korralikult segadusse jutuga, et tema jaoks on suvi jaanipäevaga läbi. Eks nad ole muidu ka sarnased, välimuselt ja nii. 

Minu meelest tuleb juuli küll veel täitsa suvine. Eks muidugi muid tegevusi on ka. 

Näiteks:

  • käime Kuurortlinnas, mõnel siin on võistlused ja mõni tahab merre ujuma; 
  • Monsieur Picasso läheb üheks pikaks päevaks korralisse remonti;
  • Lillebror läheb Piiblilugemise laagrisse;
  • osaleme Hansapäevadel, leiate meid Emajõe äärest;
  • Mees paigutab inimesed ära koguduse laagri tubadesse ja kämpingutesse;
  • vähemalt osa meist osaleb koguduse laagris;
  • Legolas läheb spordikooli laagrisse;
  • minul on kohtumine notariga;
  • võimalik, et käime veel Kuurortlinnas, sest suvi;
  • võimalik, et osaleme ka Linalaadal;
  • kusagil seal kõigi asjade vahel teeme maasika-toormoosi;
  • vaarikad saavad valmis;
  • ja kirsid;
  • ja mustikad,
  • ja ma loodan, et kukeseened;
  • Mees ehitab mingi osa tuulekojast kinni;
  • midagi head juhtub kindlasti veel.
Loodetavasti lõpetavad kohevarsti õitsemise kõrrelised ja loodetavasti saab hästi ruttu läbi parmuhooaeg, siis tuleb juulikuu veel parem. 

Thursday, June 30, 2022

Autodest. Ja jalgratastest.

Kooliaasta sees stardib meie juurest* Linna poole igal äripäeval auto, sees neli-viis inimest. Üliharva, kui me kahe autoga läheme, Frau Corsa on kasutusel pigem erandjuhtudel. Arvesse võttes Monsieur Picasso suurust ja mahutavust (kuni seitse inimest või õige mitu lahtivõetud mööblitükki), on tegu päris ökonoomse ja muidu ka öko sõiduriistaga - noh, nii öko nagu üks 14-aastane diiselauto olla saab, ülevaatuste gaasiosa läbi ta alati hindele viis, sest filtrid ja asjad. 

Möödunud kooliaastal hargnesime regulaarselt Peetri kiriku juures. Jõugu Juht läks kas linnarattaga või jalgsi oma kooli, meie ülejäänud teisele poole kooli. Uuel aastal saab hargnemiskoht olema tõenäoliselt sama või äärmisel juhul Atlantise juures, sõltub bussidest, ainult et jalgsi on Legolasel natuke kauge oma kooli minna, ta hakkab sõitma bussi või linnarattaga. Isikliku jalgratta võimalikus hoiukohas Vanaisa juures järel käia on ebaotstarbekas, ukerda mööda väikesi tänavaid ja sealt maja eest ei saa ka keskpäeval liikuma, sest möödasõitvate autode voog on nii katkematu (ehkki algselt pole see tänav suuremaks liiklussooneks ette nähtud), rääkimata siis hommikusest tipptunnist. Pelaegi võib juhtuda, et Vanaisal tuleb ärevusehoog ja ta paneb kõik uksed seestpoolt riivi, aga uksekella peale ta ei ärka...

Auto sai pargitud koolimaja lähistele linnaosas, kus päevase parkimisega suuri probleeme ei ole. Kesklinnst läbi ei sõitnud. 

Poole päeva pealt läks Mees enamikul päevadel tavaliselt enda teise töökohta, mis asub nii kesklinnas, kui kesklinnas olla saab, põhimõtteliselt ülikooli peahoone vastas. Kuus kuni kaheksa kuud aastas ei soodusta ilmastik tõukeratta- ega jalgrattasõitu... Bussiga oleks hädapärast saanud küll, aga. 

Mehe töö iseloom teises kohas eeldab, et ta saab kiiresti liikuda sama asutuse erinevate allüksuste vahel ja käia arvutipoes. Ma ei kujuta hästi ette, kas linnaratta korvi mahuks ära printer, aga jällegi, ilm... Tähendab, kui hommikul tuleb hädakõne, et lasteaeda on esimesel võimalusel vaja uut printerit, siis läheb läbi kolmanda klassi projektori lamp ja kinosaalis on õhtuse ürituse jaoks vaja midagi... võib juhtuda, et Mees käib arvutipoodidest sisse ja välja nagu süstik kangas ja et tööaja sisse ära mahtuda, on seda mõistlik teha autoga, sest päris kõik arvuti- ja tehnikapoed kesklinnast jalutatavas kauguses ei asu. 

Pärast tööd, kooli ja trenni toimub korjeretk. Mees tuleb minule järgi koolimajja või poodi, kus mul on käe otsas keskeltläbi kaheksa kilogrammi asju (me ostame toitu ja muud tarvilikku kuuele inimesele ja neljale kassile). Jõugu Juht kulgeb ise mingisse kohtumispunkti. Lillebror ja Legolas on talveajal paraku teises Linna otsas trennis - sinnaminekuga katsume ühildada ehituspoodide külastamise, kui seda vaja peaks olema, meil päis sageli on - sest Tartus on peaaegu kõik ehituspoed ühes puntras koos. Vanaisa kodu jääb enam-vähem kodutee peale. 

Üldiselt katsume me oma autoga liikumist siiski optimeerida, niivõrd-kuivõrd see tehtav on. 

Ja siis tuleb keegi kirglik jalgrattur, kes ütleb, et autokasutajad on liikumispuudega ja sõidavad üldse kõik ainult džiipidega, üks inimene autos... Siis võiks see ütleja, palun, minna personaalselt džiibiomanikega rääkima, mitte üldistada. 

Ja siis tõstab Linn linnarataste pluss busside kasutamise hinna hopsti mitmekordseks, niimoodi, et - ma pole küll täpselt välja arvutanud - laste pidev autoga siia-sinna liigutamine hakkab järsku täiesti mõistlikuna tunduma**. Ehkki Linnas on väga palju mitte-Linnast ja mitte-lähivaldadest pärit õpilasi, kes on siiani olnud linnarataste tänulikud kasutajad... ja samal ajal tahetakse, et inimesed autodest loobuksid. 

Ja siis ütleb mu hea tuttav ajalehes, kui väga ta loodab, et autokütuste hinnad veelgi tõusevad, sest kõik peaksid ikkagi sõitma jalgrattaga...

Ma arvan, et ma ei ole ainus inimene, kes jalgrattaga püsti ei püsi. Jalgsi kõndida meeldib mulle päris hästi, aga see ei ole kohe üldse mõistlik, sest sügis ja talv ja vihm ja külm ja kolmiknärv. 

Võib-olla oleks vaja natuke järele mõelda, kuidas jalgrattarohked linnad oma inimeste liikumisi on korraldanud... juba aastakümneid, erinevalt eestlastest, kes tahavad, et kõik pikad protsessid juhtuksid otsekohe. Ja ehk alustaks sellest, et kõik ühte tüüpi poed ei oleks samas linnaosas koos... ja et kogu meditsiin ei oleks ühes mammutasutuses... ja et inimestel oleks võimalus valida oma laste lasteaiakohti kodu või töökoha lähedale... ja et lõpuks ometi saaks tehtud korralik ringtee ümbes Linna, Meid puudutab regulaarselt küll ainult see ehituspoe-asi, aga keegi vist tollesama jalgratturi inetu arvamusloo all kommenteeris, et kui kodu on Ülejõel, lapse lasteaiakoht on Veerikul, aga ise töötad Tõrvandis (või midagi taolist), siis on jalgrattaga liikumine keeruline. Ja ikkagi, ilm. Jalgrattalinnana eeskujuks toodud Amsterdamis ei ole talvel põlvesügavust lund. Kui mina olin laps, viidi ka meie tänavast lumevallid minema, praegu viiakse vist... paarilt peatänavalt?

Sealjuures armastan ma väga jalgrattureid, kes kannavad erksavärvilist riietust ja näitavad, kuhupoole nad liiguvad. Õnneks on vähemaks jäänud üleni hallis riides vanamehi, kes sõidavad Emajõe ääres halli jalgrattaga, kaasas hall õng ja hall koer... aprillis halli ilmaga. Umbes sama väheks, kui me uhkete jalgrattateedega Nurme tänaval, kuhu me aeg-ajalt ikkagi satume, jalgrattureid üldse näinud oleme (4).

Ühesõnaga, urr. Ja mul on hea meel, et kiirabi- ja tuletõrjeautodel on siiski mingi võimalus Riia mäest ühes või teises suunas liikuda, tähendab, et ajuvabaduse mäe idee läbi ei läinud. 

__________

*head inimesed, ärgem praegu rääkigem ei meie elukohavalikust ega ühistranspordi kasutamisest, meie juurest ei jõua bussiga töö- ja koolipäeva alguseks Linna... ja me ei kurda selle üle. Kui mingeid tava-aegade väliseid üksiksõite on vaja teha, käime küll bussiga, jah, eriti lapsed. Käisime ka siis, kui bussipilet veel kaks eurot maksis - aga siis oli juba alates kahest sõitjast rahaliselt mõistlikum autoga minna. 

**ma juuliks ega augustiks neile seda röövellikku kuukaarti ei osta, enne septembrit vaatame ja arvutame, mis mõistlik on. Helistasin ka Linna infosse ja palusin selle õpilaste-asja edasi öelda, et äkki ikkagi saaks hinnasüsteemi lisaks sissekirjutusele ka ARNOga ära sisuda või midagi...

Tuesday, June 28, 2022

Linnujuttu

 Kureperekonda meil ju sel aastal pole. Ei tea, miks, aga kujutan ette, et keset paaritumist metsiserünnaku üle elanud kureproua ei pidanud meie pesa piisavalt turvaliseks kohaks, kus haududa ja poegi kasvatada. Loodetavasti elavad nad oma pereelu seekord kusagil mujal ja nendega pole midagi hullu juhtunud.

Aga täna... Oletan, et tegu oli härra Kurega, kes tuli teostama tavapärast kinnisvarahooldust. Ikkagi väärt pesa, vaja tema olukorraga kursis olla. Toimetas teine pesal, oksaraag nokas, kui järsku pikeeris eiteakuskohast väike, umbes kurepea suurune pruunikas lind. Küllap oli tema kurgede äraolekul kurepesa keldrikorruse okste sisse oma pesa teinud ega teadnudki, et pesa pärisperemees on keegi teine. 

Kas te olete kunagi näinud, kuidas valge-toonekurg ehmunult võpatades pea õlgade vahele tõmbab?

Seda võpatamist jätkus õige mitmeks ähvarduslennuks, siis tüdines kurg ehmumisest ära ja hakkas üsna ükskõikselt tiibu kehitama - saa aru, ma olen sinust suurem, sa ei huvita mind, kobi oma pessa tagasi ja lase minul rahulikult pesa remontida. 

Mulle meeldivad pääsukesed ja kured, nemad on alati mõistlikud, mõni öökull või terve, paks, hea välimusega maatuvi lähikonnas oleks ka tore, aga väikesed pruunid närvilised linnud... võiks kusagil mujal elada. 


Sunday, June 26, 2022

See nädal, kui kerahein õitsema hakkas

 No tegelikult õitsevad meil praegu ka jasmiinid ja kibutvitsad ja Linna servas on mitu põldu imekenasti rukkilillesinised... aga need kõik ei mõjuta, kerahein mõjutab mind kahjuks väga intensiivselt. ATSIH! Päeva kõige parem hetk ongi see, kui allergiaravim mõjuma hakkab. Küllap saab tolmamine varsti mööda, ilm on lisaks õietolmusele ka märkimisväärselt palav. 

Enne, kui palavaks läks, ladusime Vanaisa juures puid. Tema ise tundis ennast sel päeval kehvasti, püsis voodis, ilmselt ei registreerunud toimuvat eriti. Tänaseks oli sooja ilma puhul õues käinud ja teinud oma tavapärase järelduse: küttepuud on ära varastatud! Mees pidi siis natuke seletama ja meelde tuletama, et oli siin ju üks halva enesetunde päev, vaat siis...

Veel ühel päeval sain kokku sakslasega, kes soovis esitada mulle küsimusi Lennujaama kõrval üleskasvamise kohta. Ta tundus muidu kena inimene, ainult sõja suhtes oli segaduses, et Ukraina on ju ka teadaolevalt paha maa ja Venemaa on üldiselt ju meie kõigi sõber... Ma ei viitsinud hakata veenma, rääkisime parem millestki muust. Üldiselt on ökomöku-sakslased sageli päris põhjalikult ajupestud, sellest on kahju. Kõigest hoolimata käisime temaga ka kohvi joomas, "Anna Edasi" on endiselt Linna parim kohvik. Tänu minu viitsimatusele lahkusime sõpradena. 

Siis tuli jaanilaupäev ja Tünnilaat ja jaanituli. Kole pikk päev sai, aga oli kena. 

Päris jaanipäeval oli meil Laenulaps. Mees viis kõik poisid ujuma, vesi olevat olnud jahe. Mina sorteerisin laadalkäinud vaipu ja mõõtsin portsu uusi. 

No ja laupäevasel päeval... kudusin pööningul õige mitu tundi. Selgus, et kui higi ojadena nägu mööda alla voolab, ei jätku kehal vett hingamisteede turseshoidmiseks, igatahes oli minu õietolmuallergia kogu kuduaja vait ja vagane. Puhas õndsus. 

Pühapäeval, jah, pühapäeval lauldi kirikus jumalateenistuse lõpuks väga ilusat laulu, Legolas läks endiste  klassikaaslastega kokku saama (mulle tundub, et nad ongi väga head sõbrad ja omavahel lähedasemad kui põhikoolilõpetajad keskmiselt) ja Jõugu Juht Laenulapse poole. 

Sel nädalal korjasime aiast selle aasta esimesed maasikad. 

Sõime õues.

Mees ja poisid on kasvuhoonet õhtustel aegadel edasi ehitanud - temperatuur lubab õues tegutseda umbes alates kella kaheksast, aga samal ajal aktiveeruvad ka sääsed. Tuleb leida mingi kompromiss-pooltund. 

Kurgedega on meil sel aastal kehvasti - kevadel olid mõlemad, aga praegu ainult üks ja temagi ilmutab ennast harva. See on esimene aasta, kui meil kurepoegi pole. No vast tulevaasta jälle...

Kassidega on seevastu hästi, väga isane hall triibik käib süüa küsimas ja meie neli daami lubavad tal armulikult õues viibida. Eile õhtul oli eestrepi juures seltskond: Millie, Freya, hall triibik ja üks teadmata vanuses, tuvastamata soost väga suur kärnkonn. Konna nägemine on muidugi õnn ja rõõm, vanarahvas minu vanaema Mahti isikus teadis, et kolme päeva jooksul pärast konnakohtumist tuleb vihma. Minu sisemine surikaat armastab küll väga päikest, aga eriti praegu oleksin tänulik ka vihmasaju eest. 

Friday, June 24, 2022

... kõrgeks kasvab rohi...

On kõrge jah, ja õitseb ka hoolega. ATSIH! Teen siin vaikselt eksperimente, milline kombinatsioon ravimitest ka tegelikult töötab. Üks Medrol päevas sel aastal ei tööta (urr). Üks Kestine päevas ei tööta, nagu oligi teada, väheks jääb. Kaks Kestinet päevas, üks hommikul, teine õhtul - töötab, aga loomulikult esineb mul siis sagedane kõrvaltoime unisus. Medrol hommikul, Kestine õhtul on veel pikemalt katsetamata... peaasi, et mõjub, ma muidu ei jõua ära nuusata ja silmade sügelus ajab soiguma. Loodetavasti saab põhiline tolmamisaeg sooja ilmaga ruttu läbi. Pärast tulevad pujud, aga need pole pooltki nii hullud. 

***

Kõrge rohu vastu niitsid mehed siin ükspäev Maja ümbert. Elurikkus on tore, aga puusadeni hein on siiski natuke nagu liig. Elurikkuse näitena leidsin ühe sisseniidetud raja servast ilusa suure pruuni rööviku. Lillebror rõõmustas röövikut nähes väga. Röövik esialgu nii väga ei rõõmustanud, aga kui aru sai, et Lillebrori lõhn tähendab värskeid rohuliblesid, muutus oluliselt reipamaks, sõi isukalt, väljutas röövikuväetist ja keeras ennast mõne päeva pärast kookonisse. Loodame, et ta saab ühel päeval liblikaks. 

***

Jaanilaupäeva puhul käisime laadal. Oli väikese vaiba laat - kõik inimesed tahavad sel aastal millegipärast  pisikesi  kaltsuvaipu. Hämmastaval kombel pääsesime sel korral laadalollist. Oli hoopis teistlaadi elamus - keegi kena noor inimene tuli, nägi, vaip võitis - tähendab, see oli TÄIEGA tema vaip ja ta VAJAS seda OTSEKOHE, nii HULLULT meeldis, kuigi tal polnud aimugi, mida ta sellega peale hakkab. Mis võiks minul selle vastu olla, kui keegi minu kootud vaipa hirmsasti vajab?

***

Jaanilaupäeva puhul käisime ka koguduse jaanitulel. Oli kena, kuigi Lillebrori ja Sõpru tuli natuke juhendada. Pärast tulid lõkke äärde küll kõik sealtkandi sääsed, kes ilmselt arvasid, et mina olen üks nende õhtusöögi pearoogadest... aga see on kahjuks siitkandi elu paratamatus. Ma ei ole mitte kunagi süvenenud, mida söövad sääsevabamate paikade linnud ja kuidas seal üldse väikeste putuktoiduliste lindudega on?

***

Seene- ja marjaluure andis tulemuseks täpselt nulli. Kaks metsmaasikat olid kergelt roosaka põsega, ilmselgelt on kõigi meie tavaliste metsaandide jaoks veel vara. Tuleval nädalal uuesti. 

***

Ja kui nüüd järele mõelda... siis on meil juba alates eilsest põhimõtteliselt puhkus. Ametlik puhkus algab vist esmaspäeval, aga juba eile oli ju riigipüha ja täna ka ja siis tuleb nädalavahetus peale, eks ole. Loodetavasti saab nüüd mõni päev olema rahumeelne tuterdamine omas tempos, aga sellegipoolest saab pesu nöörile, söök valmis ja Asjad Tehtud. Näiteks on tänasel päeval ärategemist vajav asi vaibasorteerimine... aga ma lähen jalutan nüüd kõigepealt natuke aega aias. 

Tuesday, June 21, 2022

Mõtisklemisi

 Eile ladusin Vanaisa juures keldris puid. See on mõistlik, aga tegeliukult vähese kasuteguriga tegevus, no aga kui ta nii hirmsasti tahab... Töö ajas higistama ja tuul tõmbas, sest aknaluugid olid lahti. Selline olukord teeb pahuraks. Tulid meelde mingid ebameeldivused, ebameeldivate inimestega. Mulle ei meeldi selliste asjade peale mõelda... vahel suunan ennast sellisel puhul Teiste Mõtete (nagu Tiffany Achingul) juurde, on küll filosoofiline, aga ajab kurjuse pealt ära. 

Mõtlesin, et maailmale on muidugi vaja... hoolijaid. Arste ja õpetajaid ja teisi, kes inimestega töötavad. Siis on vaja loojaid. Ja neid, kes on kahe jalaga maa peal ja näiteks midagi kasulikku toodavad. Aga. Mis sorti kasu saab maailm mammonaihalejatest või neist, kes ainult enda välimuse peale mõtlevad? Ilma hoolimise, loovuse ja praktilise meeleta? Või on niisuguseid inimesi siiski palju vähem, kui paistab, ja mõni "peaasi, et bemm akna all on" inimene* on mingis väljapoole mittepaistvas kontekstis siiski päris tore ja hooliv, on näiteks sala-annetaja või abivalmis maatöötegija või midagi? Ja kui kena oleks, kui lisaks kellegi häirivale küljele saaks kohe ära näha ka tema hea külje. 

***

Häirivusest veel - ma olen ju alati lugenud kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Tegelikult ei ole see hea ega edasiviiv, sest nii neti- kui pärisilmas on liikvel igasugust jampsi ja jutte, mis ei mõju ei ülestõstvalt ega arendavalt, pigem vastupidi. Uudistega peaks nagu kursis olema, aga kas ma tegelikult vajan mõtteid ja maailmavaateid, mis mulle ei meeldi/on vastikud/tekitavad õudust? Ja sealjuures mitte õuduskirjanduse kui väljamõeldise üsna süütut õudust? Niigi juhtub päriselus igasuguseid asju... Selles mõttes, et tööalaselt kannatan ma kõik vaadete põrkumised ja erimeelsused välja, toetan ja elan kaasa, sest amet on selline. Keerulised asjad päriselus on siis, kui keegi, kellega me peaks nagu täiesti sama asja ajama, ilmutab täiesti ebaloogilisi väärtusi - või väärtusetusi. Mu lemmiknäide on üks paarikümne aasta tagune lugu, kus kolleeg, kes - olles ise alkohoolikute alkoholismi all kannatanud - valjusti üle õpetajatetoa pröökas, et mees, kes ei joo, polevat mingi mees. Saa siis aru... 

Olen siin natukehaaval siin ja seal harvendanud, keda ja mida loen, aga vahel juhtub ikkagi... ebameeldiv. Hetkel moorin siin ühe rumala ajaleheartikli pärast. Poleks pidanud lugema, eriti mitte autori (täitsa tuttav inimene) enda saatesõna. Nüüd olen halvas tujus ja tuttava peale pahane. Isegi kui see kaua ei kesta - ja kindlasti ei kesta -, siis poleks ju tarvis olnud... Ja eile panin kõrvale ühe raamatu, sest liiga nõmedaks läks. Aga miks mul seda üldse vaja oli...

Peab ikka seda lugemismaterjali veel rohkem harvendama. 

***

Eelnev haakub lusikateooriaga - et inimesel on päeva jaoks nii- ja niipalju lusikatäisi energiat ja kui need otsas on, siis ei tule enam suurt midagi. Ja kui taustal on krooniline haigus või mõni muu vältimatu stressifaktor, siis polegi imestada, kui energiat on loetud teelusikate kaupa. Mõni inimene, jah, saab igaks päevaks ämbritäie jaksamist ega märkagi, et sealt õhtuks midagi otsas on... mõni ei saa. Haigus võib olla füüsiline või psüühiline (minul on siin ja täna päris intensiivne õietolmuallergia, mis ei ole kindlasti millegi hullemaga võrreldav, aga segab elu siiski päris palju), stressifaktor saab olla näiteks lähedase tervisemure, suurem ja pikaajalisem majanduslik õnnetus või midagi muud taolist, millega pole ise suurt midagi võimalik paremaks teha. 

No ja siis... paluks lihtsalt arusaamist. 

Et sala-introvert vajab aeg-ajalt omaetteolemise aega, et "mine teisele tööle" ei pruugi olla niisama lihtsalt kättesaadav lahendus, või et tegelikult võib kellelgi olla väljapoole mittepaistev füüsiline häda, mille tõttu ta ei suuda nii palju, kui täiesti terve inimene. 

No ja need, kellel "energialusikaid" napib, vajaksid tegelikult rohkem julgust öelda, mida nad vajavad. See ei ole hädaldamine, kui keegi teada annab, et ta praegu ei jaksa, paluks rahu ja vaikust - või mis parajasti tarvis on. See on hoopis igati kasulik oskus - aru saada, mida ma nüüd ja praegu vajan. See ei tähenda, et oma tervisemuret/stressifaktorit/mida iganes peaks pidevalt vabanduseks tooma, vastupidi. Mõistlik täiskasvanu oskab hinnata oma kohustusi ja vajadusi ega poe millegi taha lihtsalt mugavusest (teismelistel olen sellist käitumist täheldanud küll). 

Oleks tore iga päev ja kogu aeg olla mõistlik täiskasvanu. Kui vahel välja kukub, on väga mõnus. 

***

Mul siin üksvahe mõistlik täiskasvanu olemine täitsa töötas, kodusel rindel nimelt. Tegin hommikuti PLNi, mis tuleks sel päeval ära teha, ja püüdsin seda teha realistlikult. Üldiselt õnnestus. Viimased mõned nädalad on meil olnud tihedad ja vahepeal olin tõbine, aga tegelikult peaks seda taas tegema hakkama. Suvepuhkuse mugavat kulgemist see ei peaks segama, mingid aia- ja majapidamistööd on selle kulgemise sees alati olnud. 

Kui nüüd jaanipäev mööda saab, siis vast tuleb üks kulgemise-nädal. Ja maasikad. Täna sõime perekondlikult esimese, oli maasikas küll. 

Head kulgemist teile ka!


__________

*mul on nende sõnadega seoses üks väga konkreetne inimene silme ees, oli kord üks tööalane keeruline lapsevanem...

Sunday, June 19, 2022

See nädal, kui Legolas põhikooli lõpetas

Kui nädala alguses mõtled, et teeks nalja pärast k-testi... ja siis selgub, et see on peris kena nali küll, kui see nüüd just nali ei ole... siis saab edasi ju ainult paremaks minna. Õietolmu ja muude hädade asjus on mul peavalu, kurguvalu ja nohu nii või teisiti kogu aeg, kesse teab, millal see kõik peale hakkas? Ja kas üldse tegelikult on, PCR-ile ju ei saadeta? Siis sai mõni päev mööda ja kusagil ninakoopas tekkis tuntav muutus paremuse poole... tegin uuesti testi. Ei mingit k-d, ütles test. Enesetunne ütles kah, et normaalne. Endiselt ei tea üldse, mis see oli. 

Vahepeal tegi Legolas inglise keele eksamit ja sai ootuspäraselt väga hea tulemuse. Eksamile järgnenud õppenõukogus, kus mul igaks juhuks kaugjuhtimisega osaleda lubati, märgiti ära, et kõik, kes eksamitel käisid, sel aastal ka lõpetada saavad, isegi Oleg - ju ta sai oma suvetöö ilma minu toetagi tehtud. Legolas aga pälvis ainekiituskirja kirjanduses. See üllatas meid kõiki.

Reedel jõudsime enne pidusseminekut veel aiatöid teha ja Lillebrori toas riideid sorteerida. Kui inimesel on kaks peaaegu ühesuurust vanemat venda, siis tekib rõivaid kohe palju, tegelikult poleks poodi minna vajagi. Nüüd on ainult küsimus, millal see inimene kõigist neist rõivastest välja kasvab, ma vaatasin teda nädalavahetusel tema Sõbra (pool aasta noorem ja sellevõrra vähem puberteedis) kõrval ja arvasin, et kasvamishoogu võiks maha võtta, muidu hakkab teine varsti tapuritva meenutama. 

Siis sidus Legolas ette lipsu ja me läksime. Sama kool, samuti üheksas bee, sama lips (sest see oli kõige ilusam), sama perekond, sama ülikond. Isegi samad "neljad" tunnistusel. Aktus oli seekord siiski rahvarohkem ja vist ka pikem. Minu ees istus üks imearmas väikevend. Taga oluliselt vähem armas vanaema, kes Eesti hümni ajal naabriga valjusti vene keeles vatras. Heitsin selja taha Pilgu, mõjus. Saime näha palju kauneid ja sätitud lõpetajaid. Mõni sätitud kohe nii, et... no ja mõni oli lihtsalt juuksed ära kamminud ja puhta särgi selga pannud, aga ikkagi lõpetaja! Legolase sõbrannad (ärge saage valesti aru, sõbrannad on kõik kenasti sõbratsoonis) olid väga kenad ja väga eakohase välimusega. Sõbrad jällegi olid pealaest pahkluudeni ilmatu šikid ja siis... vähemalt olid tossud puhtad ja valged. Küll nad õpivad. Legolas kandis loomulikult kingi ja mõned noormehed siiski veel. 

Kuigi sellest aastakäigust on "tõmbetuul läbi käinud", nagu habemik matkajuht pärast KLAPP-matka märkis, on siiski piisavalt paljud neist lastest minu lapsed ka ja ma tean nii mõnegi pere traagikaid või komistusi. Seda ilusam oli nähe, milline armastus on ühes peres või kui toredaks meheks on sirgunud kunagisest murelapsest Suur Vend, kes loomulikult pere nooremate aktustel kohal käib. Ei tea, kas tuul tiibades on hea asi, mida soovida, aga õnnelikku maandumist soovin neile kõigile kindlasti. 

Pärast aktust läksime restorani. Et oleks midagi erilist. Õnnestus saada laud "La Dolce Vita" sisehoovis. Teenindus oli väga armas ja toit väga hea. Frutti di mare pitsa peal polegi kunagi varem nii suurt frutti-kontsentratsiooni näinud, muud pitsad sobisid ka hästi. Siis sai õhtu ja sai Jõugu Juht Laenulapse juurde ja Lillebrori Sõber meile. 

Laupäeval sadas kohe palju vihma. Triikisin selle puhul palju pesu ja keetsin moosi. Natuke rabarberi-porgandimoosi ja natuke rohkem rabarberi-apelsinimoosi. Said head. 

Veel jäi sellesse nädalasse üks sihipäraselt solvatud saamine. Jõudsingi juba nördida, kui saabus äratundmine ja hakkas ütlemata naljakas. Solvaja tegi ju... heldeke, ta tegi täiesti stiilipuhtalt Kohviveskit! "Thavaliselt hümbritsevad mind thäiesti teistsugused hinimesed..." Ega siis muud üle ei jää jah kui ootamatult doktor Aadu Kadaka rolli surutuna tõdeda, et miljonäre ja sarvikuloojaid (nina- või üks-, vahet pole) käib meil tõepoolest harva. 

Helgema inimsuhtluse poole pealt sain äsja kirja ühelt laadalkohatud sakslaselt. Et kas mina oleksin nii kena ja räägiksin talle oma mälestusi Raadi lennuväljast...? Need on napivõitu, ei oskagi midagi vastata. 

Lillebror ja Mees kaevasid kõrge heina seest välja minu armastatud roniroosi, mis on ootamatult elus. 

Esimese garaaži ukse kohale tegi mõne nädala eest pesa tundmatu närviline lind, kellel on õnnestunud kogu närvilisusest hoolimata haududa välja kaks poega. 

Kasvuhoone ehitus on endiselt arengujärgus, aga pesukarust (või kes iganes seal kaevamas käis) puutumata jäänud tomatitest kõige krapsakam on endale tekitanud õienupud. 

On põhjust olla tänulik. 

Friday, June 17, 2022

Kiituselaul

Jah, kuivade pükste teema ja öösel mittemagamine on üks ebameeldiv asi. Ja söögilauasõjad. Ja kõik miljon imelikkus asja lasteaias. Ja kastanite otsimine õhtul kell pool üheksa. Ja puberteet koos juurdekuuluvaga (ja meil pole ju isegi veel läbi). 

Aga siis antakse kuskil mingi tunnistus või medal või on lihtsalt niisama... "palju õnne argipäevaks" olukord ja nii ilus on. Kohe lõpmata ilus. Sest hoolimata kunagisest püksitegemisest ja muudest hädadest on nad ikka pööraselt toredad. 

Kui neid poleks... jah, muret oleks vähem. Aga rõõmu oleks kohe väga palju vähem. Näiteks sedasorti rõõmu, kui kolm ilusat poega istuvad restoranis laua taga ja see on alles teine oletatavasti kümnest lõpetamise-tähistamisest (noh, kolm põhikooli, kolm gümnaasiumi, kolm gümnaasiumijärgset kooli ja Mees lubas tulevaasta magistri ära kaitsta). Isegi kui anonüümseks jääda soovivale pojale tuleb sealsamas restoranis taas puberteet peale, ikka on ilus. 

Meid on väga õnnistatud. 

Wednesday, June 15, 2022

Kolmapäeva hommikul

Tegelikult mulle päris meeldib Eesti suveilm. Muidugi võiks olla oluliselt vähem sääski ja oluliselt rohkem roose, aga paras soe vaheldumisi kasuliku vihmaga on hea. Nii, nagu viimane nädal-poolteist on olnud, võiks jääda umbes septembri keskpaigani, palun. Loodetavasti jääb sääski ka suvepoole vähemaks. 

***

Kellakäo juures, kus ma niisama lihtsalt kommenteerida ei saa, oli juttu laste moetrendidest. Mnjah, mina tulen ka ajastust ja subkultuurist, kus tätoveering tähendas vangi või meremeest, tähendab, kahtlast, potentsiaalselt kriminaalset elementi. Ja rõngastamine, oeh... Lõppenud õppeaastal oli meie koolis esimene kord, kus "nii väikesed" ehk kuuenda klassi lapsed ilmusid välja nagu pullikesed... või hullem, nagu oleks nina pühkimata... Vanemad, muide, on täiesti kenad ja ontlikud inimesed, lihtsalt olid laste nurumisele järele andnud. Loodetavasti kasvavad need vigastused kunagi kinni ka, kui see trend üle läheb. Õigest kaheteist- kuni neljateistaastaste elust kirjutas ikkagi Astrid Lindgren oma Blomkvisti-raamatutes ja ma ei tea ühtegi põhjust, miks ei võiks see nii olla. Suurmõmmikud, salaplaanid, hädapiduri rollis täiskasvanud - ei mingit trenditeadlikkust ega muud taolist.

Positiivsena võib siiski ära märkida, et kui veel mõne aasta eest kasutasid noored tüdrukud oma riietuses küll rohkem kangast, aga kippusid avarate lõigete tõttu aeg-ajalt maailmale paljastama oluliselt rohkem, kui saunaväliselt kombeks on, siis nüüd istuvad - ehkki napimad - riided paremini seljas ja midagi ei lipsa välja ega vaju alla. Hea seegi. 

***

Tegelikult oskavad need tänapäeva lapsed lapsed olla küll, neile tuleb ainult reeglid ette anda. Mäletate ju lugu vaikust armastavast koduvanast, kes lappis kokku vana lõbustuspargi ja lubas lapsed sinna mängima tingimusel, et nad ei lärma? 

Ma ei leia praegu üles, kas olen teiega jaganud imetoredat lugu sellest, mida Legolase klass väljasõidul tegi. Oli mängitud "Tõde ja tegu". Üks tütarlaps pidi vahetama riideid kahe poisiga ja seejärel neist kellegagi "Titanicu" laevaninastseeni etendama. Riiete vahetamine oli käinud selg ees ja silmad kinni, vannitoa ukse vahelt... Legolas sai peenikeste õlapaeltega särgikese, tütarlapsele ulatus Legolase särk muidugi umbes põlvini. No ja siis nad seal seisid, Legolas Kate Winsleti rollis... Ma loodan, et foto sellest sündmusest jääb tulevastele põlvedele mälestuseks. Ainsad kaasasolevad joogid olid kali, vesi ja limonaad. Kolmkümmend kaks aastat varem oli tollase üheksanda aa joogivalik umbes samas kandis väljasõidul viibides mõnevõrra kirevam* ja nii mõnedki tegevused märgatavalt valgustkartvamad... ja vanust aastajagu vähem, sest meie olime ju  haridusreformi lapsed, ühe klassinumbri üle hüpanud. Ja suitsetajad, oi, neid oli kohe kindlasti. Kõik sõltub ikkagi seltskonnast ja kontekstist. Legolase klassi tuumik on õnneks juhtunud pai, aga lõbus. 

***

Mis puutub laps olemisse - eile õhtul nurus arvutivõõrutuses elav** Lillebror lauamängu mängimist. Mehel oli paraku migreen, aga suured poisid olid nõus... ja siis me mängisime Euroopa mängu. Selgus, et ma oskan ootamatult hästi etendada Eiffeli torni ja et mõlemad suuremad poisid on kolmandas kooliastmes väga usinad olnud, paljud küsimused sattusid sellised, et Lillebror veel ei teadnud, aga suuremad teadsid väga hästi. Kõigil oli lõbus. Pärast lubas Mehe migreen teha veel paar tiiru Uno't, kolmekesi, sest suured ei viitsinud. Kolmekesi on see mäng siiski veidi kiire ja lühike. 

Me peaksime rohkem lauamänge mängima, eksju. 

***

Olen siin ja seal umbes viimase kuu aja jooksul märganud kommentaare, mille kohta saab kasutada ainult Kristiina Lauritsatütre sõnu: "Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on." Kahtlaselt sama nimi on nende taga. Noh, kõik inimesed ei peagi meeldima, ma ei kavatse tükkida kuskile, kus oleks risk selle inimesega päriselus tutvuda ja ma südamest loodan, et tema tunded minu vastu on samasugused, vähemalt pole ma teda siin midagi arvamas märganud. Fui. 

***

Lillebrorile said odavmoepoest ostetud lühikesed püksid, mille juurde sobiks oivaliselt üks jämedakoelisem triiksärk ja soni. Kui ta nende pükste ja kingadega aktusel käis, kiitis ise ka, et tunneb ennast väga toredasti vanaaegsena, Õnn ja rõõm, et lisaks dressidele ja teksadele on müügil ka kenasid riideid. 

Ma nimelt aeg-ajalt näen sotsiaalmeedias pilte, kus lapsed ongi riides, noh, vanamoeliselt ja see on väga ilus. Võimalik, et nad on niimoodi ainult mingite sündmuste puhuks ja muul ajal kannavad spordiriideid, aga ikkagi on ilus vaadata. 

Iseenda garderoobi asjus mõtlen tasahaaval, et võiks ikkagi hakata suunda võtma vintage-stiili poole. Kui midagi sobivat peaks poes ette jääma. Muidugi, Vanaema riiulites on teadaolevalt hulk vanu moeajakirju koos lõigetega, mida ma kindlasti kuhugi ära ei likvideeri. Võib-olla. Ühel päeval. Mõistlikkuse piirides. 

Esialgu oleks seda garderoobi vaja rikastada hoopis mõistliku vihmakindla kodujope ja kummikutega, mille serv ei lõika säärde. Mulle nimelt hirmsasti meeldib märjas aias kõndimas käia, aga hetkel tähendaks see ikkagi oluliselt suuremat ligunemist kui tervisele kasulik (noh, et mul siin mõne päeva eest kõrge palavik oli ja nii).

__________

*vähemalt nii ma seda asja mäletan, ise ei proovinud, vähimatki huvi polnud

**ta vahel ikka natukeseks suhtlema saab, aga tema viimase aja probleemide üks selge põhjus on tema arvutikasutuse piiramatuks muutumine. Sisustab aja ära küll, ajab meiega juttu, tegutseb õues, kallistab kasse ja loeb raamatut - nagu päris laps. 

Sunday, June 12, 2022

On see vast nädal

Kõigepealt sai Legolas matemaatikaeksamil mõistliku hinde. Võimetekohase, ma ütleksin. 

Siis sai Lillebror hakkama Kõigi Pahanduste Vanaisaga. Lapsevanemad olid vapustatud, sülitasid asjakohaselt tuld ja tõrva (ei, ta ei lubanud täpsustada, mis see täpselt oli) ja otsustasid, et sellist last ei saa võõra täiskasvanu hoole all teise Euroopa otsa lubada, eriti mitte koos Pahanduse kaasosalisega. Kes teab, mida nad veel suudavad kahekesi genereerida. 

Siis, eee... käis meil kohev hall kass, kes väga tahaks olla meie kass. Ühel õhtul hõikasin pisi-Freyat, hall käis küsimas, näu, kas tema ei kõlba? ega ikka ei kõlba küll, Freya on meie kass, see võõras hall ei ole. 

Mehed ehitasid kasvuhoonet edasi. Istutasin sinna hulga tomatitaimi... ja pühapäevaks oli tundmatu elukas või elukate kamp neist päris mitmed välja kaevanud ja/või ära murdnud. Urr. Oleks nad seda harvendustööd siis ühtlselt teinud...

Ühel päeval abistasin tööl täiendava õppetöö asjus imeilusat Olegi, kes on vägagi kakskeelne ja sama vägagi ei saa aru rikkalikust eesti keelest meie õpikutes. Ma pooldan küll rikkalikku keelt ja läbinisti eestikeelset haridust, aga kui pealkirjas on jutt riigikogust ja õpetaja küsib kah riigikogu kohta, aga pool peaükki räägib kangekaelselt parlamendist, siis ajab see hea funktsionaalse lugemisoskusega täiskasvanugi segadusse, rääkimata siis lapsest, kellel on eesti keelest olemas peamiselt kõnekeel ja õigekiri... Ei teagi, mis sellest Olegist saab, kas kelneriks võetakse? Välimus on tal kaunis ja kombed laitmatud, abivalmis on ta ka, aga stjuuardid peavad vist olema rohkem koolis käinud kui hädised üheksa klassi? 

Reede õhtul sõitsin Laiusele, sest armas K. Amsterdamist tantsis seal tuuletütarde ridades, olles liigipõhiselt Naine 2 või midagi taolist. Vaimustusin, sattudes ühele kitsale alleele, mis oli täpselt nagu Poolas - üks auto täidab terve tee servast servani ära ja kui teine samasugune vastu tuleb, siis peab otsima, kus puudevahes saab vastutulija mööda lasta. Poolas see nii tore ei ole, aga Eestis ja viie kilomeetri kapua, aitäh, andke siia, lõbus on. Tantsupeoproovis enam nii väga ei vaimustunud, sest Naine 2 liik tegi proovi tund aega ettenähtust kauem ja mulle tundus, et mõned korpulentsemad damid olid üldisest rütmist üldse pool takti maas... Aga lõpuks sain K kätte ja meil jätkus jutt kauemaks nagu ikka. Pärast kanakoivasöömat demonstreeris ta oma tädioskusi - kes muu võinuks Lillebroriga mööda tuba diskotada, lastes Legolasel muusikat valida?

Laupäeva varahommikul viisin K jällegi Laiusele tagasi. Juba reedel oli endast tunda andnud miskisugune külmetus või suvegripp, mis tipnes 39,2 palavikuga laupäeva õhtupoolikul. Võeh. 

Pühapäeval seega kirikusse ei saanud, Mees kui tatisuse kaaskogeja igaks juhuks ka sisse ei läinud, lapsed kui puruterved inimesed läksid. Minu enesetunne oli küll teenistuse eel ja ajal juba lõpmata hea... ja kraadiklaas näitas, et selleks on ka põhjust, 33,6. Vähemalt nädalavahetuse keskmine temperatuur oli normaalne. 

Ei ole veel päris terve, pesutriikimise ja õhtuse (telekast) tantsupeovaatamise jaoks siiski eluvaimu jätkus. Selgus, et "Meie polka", mida reede õhtul veel kangesti lihviti, oli täiesti ümber tehtud... Nojah. K arvas ka, et torni otsas megafoni (no tegelikult ikka vist mikrofoni) juhiseid hõikuv proua ei ole päris ülesannete kõrgusel. 

Korjasin ja kuivatasin korvitäie oreganot (no ma ei saa selle kohta pune öelda, punest tegi minu ema jälki teed, oregano on hea tomatikastmemaitsetaim). Eks näeb, kas sellest ka asja saab või tuleb kunagi suvepoole järgmine ports kuivatada - ma pole oma kuivatusaparaadi hingeeluga veel päris kursis. 

Järgmise nädala esimene ülesanne on terveks saada ja hoida suurt varvast, et Legolase inglise keele eksam läheks samuti võimetekohaselt. 

Thursday, June 9, 2022

Vallaliste tädide tähtsusest

 Ma arvan, et esimest korda puutusin ma pühendunud tädi ideegat eadlikult kokku mingit seriaali vaadates. See võis olla "Monopol", aga võis olla ka midagi muud. Arvatavasti üheksakümnendate alguses, teate küll, kui äkitselt tekkis mitu era-telekanalit ja seriaale sai vaadata kohe palju, pidi lausa valima.

Igatahes oli selles seriaalis naise- või meheõde, kes ei olnud abielus, elas oma õe või venna pere juures ja tegeles väga palju lastega. 

Isiklikult hindan mina meeste edukust suurelt jaolt selle järgi, kas nad on suutnud luua elukestva abi- või kooselu ja on hästi omaks võtnud isarolli. 40+ vanuses vallaline või sariabiellujast meespoliitik, -näitleja või ärimees on minu jaoks kuidagi nagu läbikukkunud... sest Raja Teele innustavast eeskujust hoolimata on püsisuhte loomises ja hoidmises peaaegu alati võtmeroll mehel*. Abiellumist pean mina mehe julguse märgiks, eriti tänapäeval, kui liiderlikkus ja õielt õiele lendamine on justkui sotsiaalne norm (vähemalt kollase ajakirjanduse jaoks ja eks seda normi rõhutavad ka igasuguste vastuvõttude korraldajad, kui võimaldavad kellelgi tulla ja pildistatud saada ühel aastal ühe, teisel juba järgmise kaaslase/abikaasaga...). No ja kogu võrdõiguslikkuseteemast hoolimata kasvavad väikesed tüdrukud ikka pulma-Barbie ja klassikaliste muinasjuttude taustal, nii et vähemalt mõningane ootus näidata oma sotsiaalset toimetulekut pereema staatusega on siiski sisse programmeeritud - ja jah, õnnelikud on need, kes sellest programmeerimisest teadlikult ja rahulikult jagu suudavad saada.

Ja millegipärast jääb erinevaid sõnavõtte lugedes ja kuulates siiski mulje... et ka naise edukust hinnatakse siiski emaduse järgi. Justnagu peaks olema ettenähtud 2,2 last ja taevapärast mitte väikese vanusevahega, siis ollakse sünnitusmasin, ja taevapärast mitte erinevate isadega või kui, siis üks noore ea ups ja teine küpse ea ime - ainult nii on kõik sobilik. 

Urr. 

Toimivas abielus või kooselus olla on hea. Ema olla on väga hea (kuigi võtab päris sageli juukseid katkuma). Aga... see ei tohiks olla absoluutne norm. Kui üks naine ei kohta sobivat, julget, väärilist meest... või kui tema elu ainsad tugevad tunded on saanud mingil moel traagilise lõpu... või on tema igatsused suunatud mujale, aga ei klapi olulisemate veendumustega? Või ei ole abiellumine ja emadus lihtsalt Jumala plaanis selle naise jaoks? Jätkem atraktiivsuse küsimus kõrvale, eks ole, ilu on ainult vaataja silmades. 

Tõsi, vallalise tädi imeline panus õe- või vennalaste ellu on asi, mis ei paista kuskiltpidi välja ega kajastu kellegi CV-s... kui seda just hobide alla liigitada ei saa. Sellegipoolest on pühendunud, tubli tädi teinekord sama väärtuslik kui vanaema, õpetajatest rääkimata. 

Tädi saab lisada laste ellu põnevust, viies neid rongisõitudele või võisteldes nendega keset suurlinna mänguväljakut, kes suudab kauem "planku" hoida. Tädi - kui tal on ka oma elu, tänapäeval reeglina on - jaksab mässata ja mürada, sest pärast õde või venna pere külastamist saab ta minna oma kodu rahusse ja vaikusesse tagasi. Tädi toob laste ellu uusi ideid ja rikastab nende teadmisi, näiteks viib neid kaasa koguduse laagrisse. Eks seda kõike suudab teha ka abielus, ise pereema elu elav tädi, näiteks õpetada oma mehevennatütart ujuma või küpsetada imetoredaid saiakesi, mida vennalapsed ilmselt kodus ei saa... aga vallaliste naiste tädivõimekus vajaks minu arvates oluliselt rohkem tunnustamist. 

Minu lastel päris lähedast tädi ei ole ja sellest on kahju. Mina ise ei saa ka tädi olla, sest täditsemise peamise objekti isa ehk Mehevennaga on meie suhtlus juba palju aastaid tagasi katkenud. Pole teada, kui palju Mehevendki oma pojakesega kokku puutub... On nii, juhtus asju, mis olid oluliselt krõbedamad kui "mida ta meie Sharoni kohta ütles". Ei ole minu roll ega õigus klaarima hakata. Mingil moel olen sattunud tädirolli Laenulapsele, neil seal on ka tädidega raskusi... ja minu jaoks on see muidugi tore.

Ka mina ise kasvasin teadmises, et mu ainus päris-tädi on pisikese kirstuga Raadi kalmistul - sõjajärgne aeg, teetanus. Õnneks olid lellenaine, kes õpetas ujuma, isa täditütar, kes siiamaani täitsa elus on ja mõnikord helistab, ja armas tädi Rutt, kes oli küll tegelikult hoopis isa mingi astme nõo abikaasa, aga sellegipoolest üks kõige toredamaid tädisid, keda inimene endale soovida võib. No ja vanatäditütar Californiast oli ka tädi, kaugjuhtimisega.  

Minu arvukatest onutütardest - "onu" selles kontekstis tähendab nii ema kui isa x astme nõbusid, kellega me minu lapsepõlves intensiivselt suhtlesime - on vallalised ja lastetud teadaolevalt kaks, äärmisel juhul kolm, aga neist kahe õeksega pole meil aastaid kontakti ega mingit ühisosa peale ebamäärase DNA-jupi. Üks aga... tema on see, kes praegu lennukis istub ja homme tuleb. Vanaonu Osvaldi pojatütar, Amsterdamist. Ilmselt hetkest, mil ta napilt kolmesena toona napilt kümnese minu hoole alla anti, on ta olnud kõige lähedasem vaste väikesele õele... ja nagu on nüüdseks selgunud, kas lastele väga hästi sobiv ja nende elu tõepoolest rikastav vallaline tädi. Muidugi ei tea ma, kas ta viitsiks poistega sobituda siis, kui me sagedamini kohtuksime... aga nende praegune suhe on küll väga tore. 

Ma ei tea, kas emade-, isade- ja vanavanematepäeva kõrval on olemas ka tädi- või onupäev, aga iseenesest võiks olla. Väärtustagem rohkem tädisid (ja onusid)!

__________

*ja seda ütlen ma õige varsti abiellumiseks sobivasse ikka jõudvate poegade emana. Tean küll jah ka isiklikult paari muidu mõistlikku meest, kes millegipärast on ka 40+ eas ikka veel vallalised... aga nemad ei trügi kuskile püüne peale, on omas elus ja vallalisuses niisama toredad ja vähemalt üks olevat ka maailma lahedaim onu. Asi seegi. Iseenesest on vallalise onu roll ka väärtuslik, või kuidas?

Sunday, June 5, 2022

Nelipühal

Oeh. Aeg läheb viimasel ajal kuidagi kiiremini kui varem... nojah, kui "varem" on kaks koroonakevadet, siis nonde ajal ei juhtunudki nagu suurt midagi, nüüd ikka juhtub. 

Esmaspäeval tegi Legolas eesti keele eksamit. Tulemus ületas ootusi, kuigi kokku-lahkukirjutamist ta endiselt ei oska. Samuti esmaspäeval võtsime talle igaks juhuks vastu kutse kooli, mis tegelikult see päris õige ei tundunud... Seepeale tuli teisipäeval kutse kooli, mis tundus kohe palju õigem. Kolmapäeval tüütasime koolide sekretäre (võikesneedolid) ja saime  Legolase ümber registreeritud. Huhh. 

Jõugu Juht... oli siin niisama kena noor inimene. Kirjutas psühholoogia-sorti aines minu meelest täiesti aktsepteeritava essee.

Koos käisid JJ ja Legolas Agape lauamänguõhtul, oli olnud tore. 

Lillebror käis klassiga mingis Kalevipoja-asjas siit mitte kaugel. Oli ka tore. Veel sorteerisime Lillebroriga tema riideid ja käisime seepeale põhjalikult suveriideid hankimas. Noormees kasvab momendil eakohases, kuid meie jaoks muidugi harjumatus tempos. Veel unustas Lillebror oma suvejope klassivenna kotti, nii et me saime täna enne kirikut sellel järel käia. Oeh. Ja veel oeh, et Lillebror on oma kehalise kasvatuse erigrupi asju teinud täpselt nii, nagu on teinud, ja meil tuleb vist esimest korda perekonnas suvetöö. Milles see päris täpselt seisneb, me veel ei tea, aga küll me teada saame. Igatahes ei saa südamelaps käia kümme päeva kooli juures tiigiringe jooksmas ja palli viskamas, sest pulss. 

Mina... valutasin neli päeva pead. Neljandal päeval valutas ka kurk ja kogu olemine oli ekstra sant. Üks  negatiivne k-test ja kaks väga suurt tassitäit pärnaõieteed hiljem läks nagu paremaks. Muide, kodune pärnaõis on palju meeldivama maitsega kui poe oma. Mul oli see poeõis, jahvatatud, võeh. 

Mees valutas ka pead, aga laupäevaks lubasid pea ja selg ikkagi asuda kasvuhoonet planeerima. Mulle küll tundus siin vahepeal, et ta mõõdab mitte üheksa, vaid üheksakümmend korda, aga lõpuks sai asi nii kaugele, et täna õhtuks peaks olema poole kasvuhoone jagu aknaid püsti. Vana saunavundament nimelt avaldab ka täiesti uuele kivipuurile tugevalt vastupanu, aga puurima peab, muidu sõidab kogu kupatus soodsa taganttuule puhul sirelihekki või teistpidi kraavi (kus metsis käis) või kõige hullem, naabrimehe päikeseparki. JJ lõikas asjatundlikult kasvuhooneankruid lühemaks - järgmisel päeval lugesin lehest, et 15-aastased ei tohi töötada ohtlike masinatega nagu muruniitja... noh, metalli-ketaslõikuriga käis 17-aastane küll väga kompetentselt ja rahulikult ümber. Kaitseprillid ja kõrvaklapid ja kindad ja puha. 

Kuni mehed ehitasid, kärutasin mina kasvuhooneauku kena kompostimulda. Kümmekond kärutäit on veel viia... homme. 

Sirelid õitsevad ja rabarber kasvab. Maasikad õitsevad ka väga lootustandval moel. Võimalik, et on siiski suve moodi asi. 

Wednesday, June 1, 2022

Raamatuid, jälle

Ann Napolitano "Kallis Edward". Iseenesest päris kenasti kirjutatud lugu katastroofis ainsana ellujäänust, kellel pärast katastroofi muidugi kohutavalt veab... sest see on raamat, eks ole. Ühtlasi kirjeldab ka seda, mis katastroofile eelnevatel tundidel toimub. Ei ole soovitatav lugemine, kui parasjagu on õhus oma lapse võimalik lennureis.

Clifford D. Simak "Kalmistumaailm". Põhimõtteliselt tegutsevad selles raamatus samad tegelased nagu "Härjapõlvlaste kaitsealal", ainult et teiste nimedega ja teistsuguses keskkonnas. Igatahes on mitme tegelase ütlemata mõnus kõnepruuk äravahetamiseni sarnane, kaitseala-raamatu tegelastega. Meeldis. 

Anne Enright "Ununenud valss". Kusagil on olemas romaan "Abielurikkumise käsiraamat naistele" (Varrak 1997). Noh, see on umbes seesama. Väga  detailselt (õnneks mitte viimsete ihukarvadeni) on lahti võetud armukeseks saamine ja tema muundumine elukaaslaseks. Võikast teemast hoolimata on raamat loetav, aga miks ta mingeid auhindu on saanud, ei saa aru. 

Jenny Eclair "Mälestuste toad". Veel üks abielurikkumise lugu, kui nii võtta. Terve hulk nurjunud, raiskuläinud elusid. Raamatu idee on võluv, aga sisu paraku mitte nii väga. 

Jan Weiler "Kühnil on tegemist". Päris tore ja ettearvatavalt ootamatu lõpplahendusega kriminull, saksa oma, napis stiilis. Ma vist arvasin mõrvari küll juba kusagil keskel ära, aga ega see vist keelatud ei ole. 

Robert Galbraith "Surmav valge". Ühejalgne detektiiv ja tema kaaslanna ajavad taga eiteamida eiteakuskohast, et tõestada või ümber lükata... noh, midagi. Ja lõpuks tunnistab mõrvar iseenesest üles. Hea raamat pika lennusõidu või rannapuhkuse ajaks, jätkub kauaks. 

John Burke "Milline on taevas?" Laenulapse isa soovitas ja pastor pidas sel teemal jutlust. Vaimuliku kirjanduse üldisel foonil kergesti loetav, väga huvitav ja kinnitab minu varasemat veendumust, et taevas on armastus, rõõm, rahu ja Jumala ligiolu kirjeldamatu kaunidus... aga seal teises kohas on kole. Eks kunagi saab näha, kas vähemalt üks neist paikadest vastab ootustele. 

Tuesday, May 31, 2022

Homme on esimene juuni

Kujutage ette. 

Loodetavasti antakse juunis natuke suveilma ka, täna veel on sellega raskusi. 

Juunis
  •  toimuvad veel viimased koolipäevad;
  •  saab valmis kasvuhoone;
  •  Legolas teeb eksameid;
  •  Lillebror läheb reisile;
  •  Lillebror tuleb reisilt;
  •  koon maha kanga ja alustan uut;
  •  Legolas käib veel ühtedel gümnaasiumikatsetel;
  •  Legolas lõpetab;
  •  tuleb külaline Amsterdamist;
  •  käime Tünnilaadal;
  •  peame jaanipäeva;
  •  sööme oma aia maasikaid;
  •  puhkame.
Võib-olla tuleb korstende ehitus, aga see on hetkel veel lahtine. Kindlasti tuleb suuremat sorti puukandmine, sest üks koorem küttepuid tuleb veel, aga kaks varasematki on kuuri lappimata... Tuleb palju muruniitmist ja aiatöid, aga ehk tuleb ka mõni päev tasases tempos kulgemist. Kui meist sõltumatud asjaolud mingeid plaane ei riku, loomulikult. Aga loodame...

Sunday, May 29, 2022

See nädal, kui meie pähklipuu õitsema hakkas

Noh, õunad ja pirnid õitsevad meil ka, kirsid niiehknii, isegi sirel vihjab võimalusele, et varsti... aga mandžuuria pähklipuu õitseb meil esimest korda. Tagasihoidlikult ja väikeselt, aga õitseb - mis need punased harjajupikesed tal muud saavad olla?

Lisaks õite imetlemisele tegime aias muudki. Külvasin suhkruherned ja oad. Esmaspäeval käis ekskavaator puhastamas vundamenti, kuhu tuleb kasvuhoone. Täna kaevasin enam-vähem vabaks viimase müüriaugu ja tuvastasime, et see on ilmselt kunagi olnud, vabandage, lampkast. Sellele viitas kahtlaselt jäme toru, mis sodi alt välja tuli. Kuna viinamarjad peaksid ka kivises maapinnas päris hästi edenema, siis ma väga sügavale ei kaevanud. Mine tea, mis sealt veel välja tuleb. Praegu teevad Mees ja Jõugu Juht vundamendile müüriseguga iluravi. 

Muudest sündmustest toimub meil endiselt suur sisseastumine. Praeguse seisuga on Legolas kõigepealt käidud vestluse koolis ootel - nagu JJ minevaasta - ja hopsti vastu võetud kooli, mis meie perele mitmel põhjusel väga hästi ei sobi. Selle kooli kohta tuleb veel inimestelt küsida (Kristel, ära imesta, kui ma Sulle helistama juhtun, et kuidas MJ-le sobib...) Endiselt on võimaluste hulgas JJ kool, mis meile väga meeldib. Ainult et JJ ei taha nooremat, pikemat ja julgemat venda enda kõrvale...

Jõugu Juht käis oma kooliga Naissaarel. Meie perest polegi seal keegi varem käinud. Olevat olnud päris tore. 

Lillebror ja Legolas käisid kahekesi karikavõistlustel. Lillebror sai vasekarva kopsiku, aga Legolas jällegi ööbis elus esimest korda hotellis ilma täiskasvanud järelevaatajateta. Tõsi, tuba jagas ta ühe spordikoolituttavaga, kes olevat ikkagi... 18 või rohkemgi veel. Legolas jäi nimelt teiseks päevaks ka, aga meie ei jaksanud teda kaks päeva järjest viia... ja kogu vahmiiliga ootama jääda ei tundunud ka väga mõistlik. Pealegi on vibuvõistlustest veel igavam vibuvõistlus, kui vihma sajab. Mina kudusin kogu Lillebrori võistlemise aja autos salli või magasin, hankisin selle tulemusena endale korraliku kangekaelsuse. 

Pärast Lillebrori võistlusosa läksime Teise Vanaisa juurde - et kui me juba Lääne-Eesti pool oleme - ja saime kuulda Herta Laipaiga väärilist perekonnalegendi. Kus täpselt asub salajane soosaar, kuhu rohkem kui saja aasta eest aare maeti, on hetkel veel vaieldav, Mees arvab, et liikumise alguspunktile lähemal, mina, et kaugemal... aga kui meist keegi kunagi hirmus kole kangesti tahab, siis võib ju minna metalliotsijaga vaatama, küllap on seal paar tsaariaegset kuldmünti savipotis või umbes nii. 

Mees ja JJ käisid Legolase tuppa riidekappi toomas. Nüüd on meil neid lainelise keskmise uksega kappe kolm.

Mina siin pidasin dieeti. Neljapäevaks olin kaotanud vöökohast kaks ja reieümbermõõdust kolm sentimeetrit. Sobib, see oligi esmane eesmärk. Nüüd tuleb tasashaaval ja eelistatavalt kalorivaesemalt süüa, et saavutatut hoida. Kunagi kuu või paari pärast jälle, vast on selleks ajaks juba oma aia ökosalatit ka, see on see kõige kenam dieettoit.

Homme on Legolasel eesti keele eksam. Ütleme nii, et JJ õigekiri oli eelmisel aastal kuidagi nagu usaldusväärsem. See, et eelmisel aastal sai juba kogu seda põhikooli lõpetamist ja gümnaasiumi leidmist tehtud, on tekitanud tunde, et me ju juba seda kõike... Igatahes istub JJ lõpupintsak Legolase seljas hästi ja seda pole vaja uut osta. Ma parem ei taha mõelda selle peale, kui kolme aasta pärast lõpetab Legolas gümnaasiumi ja Lillebror põhikooli - korraga, oeh... Kui ilmakord püsib ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule, muidugi. 

Thursday, May 26, 2022

Sest vihma sajab

Ja ma ei viitsi veel midagi asjalikku tegema hakata.

Peki-Heinil läheb hästi, juba pärast reedeõhtust Otsust ja natukest palvetamist kadus ära vahetpidamatu vajadus midagi kalorirohket näksida ja juba enne kapsasupitamist hakkas kergem - aga eks ma esitasin endale ka pidevalt küsimust, kas mul tegelikult on vaja seda süüa? Kapsasuppi keetsin ettenähtud kogusest veerand ja sellest pool ootab tänase päeva söömist sügavkülmikus, sest vahepeal oli kaks salatipäeva (ma tööle supipangekesega ei lähe). Natuke hakkab küll juba tüütuks minema, et saia mitte millegagi ei või... aga ma pean hommeõhtuni kindlasti vastu, laupäev tuleb niigi imelik ja pühapäeval siis vaatan. 

Siiani olen söönud: igal hommikul kuni 200 g maitsestamata jogurtit 4-5 supilusikatäie maasika-toormoosiga. Kuna selle moosiportsu suhkru oli tempinud Mees, polnud väikest limpsu mett vaja. Ja kohv, mu tavaline hommikukohvitass on kuskil 300 ml ja sinna läheb piim pluss kaks kuni kaks-pool teelusikatäit suhkrut. Mõru kohv on õudukas, suhkrutarbimist püüan tasahaaval küll vähendada... aga päeva jooksul ma tavaliselt üldse rohkem kohvi ei joo. 

Nojah, esmaspäeval siis kaks suurt portsu kapsasuppi, teisipäeval-kolmapäeval jällegi tööl väiksema, kodus suurema portsu salatit. Avastasin endal päris tõsise soolasõltuvuse, sest selle supi sisse ei käi praktiliselt üldse soola... ja küllap hoiab minu ülearune soolatarbimine ka kehas liiga palju vett kinni, paar nädalat tagasi avastasin ükspäev, et jalasääred on paistes, see ei lähe kohe mitte! Ainult et kui on valikutes, kas süüa soolavaba kapsasuppi või üldse mitte süüa, siis kaldub tahtmine esialgu üldse mitte söömise kasuks. Õnneks on puu- ja aedviljad. Kolme päeva jooksul olen söönud kaks Goldeni õuna (sest teised sordid on liiga hapud, ma saan ennem süüa sidrunit kui hapukat õuna, ei tea, miks), kaks apelsini, ohtralt San Marzano tomateid ja mõned peotäied rediseid. Näljane ei ole, välja arvatud tööpäeva lõpupoole, see koolisööklasalat on ikkagi kuidagi napp. Asooh, ja eile õhtul salati kõrvale pool viilu peenleiba (sest see oli kodus olemas) määrdejuustuga. 

Null saia, null küpsist, null maiustust, null jahutoodet, null kohupiima, null liha. Väsinud ja jõuetu olen kohati küll, aga kuna meil on praegu kihulaste uputus kombineeritud kibeda viljamahategemisega (tähendab, eile näiteks külvasin ube), siis sisaldab mu ihu hetkel nii palju kihulasemürki, et ei oska üldse arvata, kas viga on mingi aine puuduses või kihulasemürgituses. Üldiselt ongi mu enesetunne igal aastal esimeste hammustadasaamiste ajal halb. 

Tulemusi praegu muidugi veel vaadata ei ole mõtet, aga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleit istus täna hommikul paremini selga küll, ma katsetasin. Mitut nädalat kapsasupi- ja salatidieeti pidada ei ole mõistlik, aga kui näiteks kord kuus, nädal korraga katsetada, kas sellest oleks pikajaliselt kasu? Mõistagi kombineerituna senisest väiksema šokolaadinäksimise ja üldse arukama toitumisega.

***

Gümnaasiumirindel selgus, et Legolas kutsuti vestlema ka kooli, mis on mitmesegastel asjaoludel, sealhulgas ka tundide algusaeg, lapsevanemate viimane eelistus kuuest võimalikust (neist üks JJ Kool, tasuline, aga väga hea) ja ei pidavat muidu üldse vestlusele kutsuma, kui seda kooli pole esimeseks või teiseks eelistuseks pandud... Umbes praegu ta siis vestleb, pidulikus mundris, sest neil on täna hiljem viimane koolikell. Iseküsimus on, kas legend on vale ja kutsutakse ikkagi vestlema keda iganes, keda vääriliseks peetakse... või on esimese-teise eelistusena selle kooli pannud õpilased lihtsalt Linna kõige nõrgemad...? Paar teadaolevat näidet kallutavad teise järelduse poole, aga mul on üliväike valim. 

Ja nüüd Legolas helistas ja ütles, et ta oli kohe vestluse käigus juba vastu võetud. Esimese vestluse kool pole veel midagi öelnud, aga nad lubasidki nädala lõpuks... ja JJ Kooli katsed on alles ees, eks ole. Eks me siis nädala lõpus arutame, kui kõik praeguseks võimalikud infod olemas, kaalume, vaatame neid asju...

***

Metsist pole enam näha olnud. Pühapäeva õhtul jalutas ta mööda teed, oli pulmarüü seljast heitnud ja paistis natuke häbelik välja. Lillebror käis lumelabidaga relvastatuna vaatamas, kas on ikka meie metsis... Oli küll, kartis labidat, aga olevat näinud kurb välja, kui Lillebror ära tuli. Ju ta on ka harjunud, et inimesed on kuskil läheduses, on ju käinud koos Lillebroriga batuudil hüppamas (Lillebror on osavam) ja tema juurde pagenud, kui mingid tundmatud huntkoerad neil siin jooksmas olid. Aga ma tõesti loodan, et tulevaasta on ta daamide hulgas populaarsem ja meie temaga kaklema ega kurameerima ei pea. 

***

Kasvuhoone ehitus on noh, vundamendiaugu-järgus. Esmaspäeval käis ekskavaator, tegi kraaps ja krõmps, hammustas sealhulgas ka vanast vundamendist ühe katkise tüki välja - aga Mees lubas ja ütles mulle pärast, et selle ta laob tellistest uuesti üles - ja nüüd on meil Auk, mida tuleb täita niiduse ja mullaga. Poisid kaevasid teisipäeval üheväikese Augu veel piisavalt tühjaks, kolmas, väikseim Auk, see ärahammustatud seinaga koht on hetkel veel tellisesodi, mulda ja umbrohtu täis, aga küllap see ka kaevatud saab. Kaks pisemat Auku olid nimelt peenkirurgilist tööd tegeva ekskavaatorikopa jaoks siiski liiga väikesed. Nii et saab kolmemüüriline kasvuhoone - suures ja väikestest suuremas Augus hakkavad elama tomatid, väikeses näiteks kaks taime viinamarju, mis te arvate? Ja ahjuke saab ka, sest mitu ruutmeetrit on betoonpõrandat. Esialgu saavad küll suve lõpuni ainult korralikud seinad, sest raha ja konstruktsiooni keerukus - katuse arvas Mees, et teeks kõigepealt ärakeritava, kilest ja lippidest  - et me saaksime natukeseks puhkama ka sõita - ja siis augustis vaatame, kuidas pleksiklaasi või mõne muu kapitaalsema materjali ja ahjutoru ühildamisega on. Ega vast enne septembrit seda kütmise-asja vaja olegi, juhuslik juulikuise külma vastu aitab ka seltskond teeküünlaid, olen päris vanas kilemajas proovinud. 

Vundamendi tekkelugu on selline, et alguses oli selle peal saun, aga SeeKesSiinMajasEnnemElas rääkis, et juba enne tema lõplikku siiatulekut oli eelmine ametnik selle lammutanud ja endaga kaasa viinud - nii, nagu hollandi kividest kahhelahjudki, nõukogudeaegsete ülemuste värk. Noh, siis tulime meie ja mingil hetkel mängisid lapsed, et nemad on Egiptuses orjapõlves ja muudkui vedasid kivi- ja mullasodi ära... Koduõppeaeg oli, JJ oli vast kümme või üksteist, mitte rohkem... ja siis vedas Mees mingeid sodisid, ma sain adekvaatse salatipeenra ja teise Auku ka mõned peenrad... aga see keskmine osa oli kõige hullem. Noh, nüüd sai puhas ja ilus, tuleb ainult muld sisse ja kasvuhoone peale panna. Kuna viimase sodikuhja otsa oli Lillebror kunagi visanud mingid ülejäänud iiriserisoomid, mis ennast seal ootamatult hästi hakkasid tundma, tegime kähku vundamendi serva ka iirisepeenra, minu idee kohaselt ikka pundike iiriseid ja pundike Lillebrori kasvatatud suvelilli vaheldumisi. Äkki saab ilus. Kui valmis, näitan pilte. 

***
Legolase toa valmissaamine muidugi hapneb kibeda viljamahategemise pärast. Liistud, loomulikult, mõned asjad veel. Mööblist on endiselt puudu korralik vanaaegne riidekapp ja lahtikäiv diivan. Seetõttu on suurem osa tema riietest endiselt Lillebrori toas kummutis ja see ei ole hea lahendus, sest Lillebror tahab lõpuks ometi oma toas mingitki oma tunnet ja üldse... Aga ilmselt saab, vaatasin just müügikuulutusi, põhimõtteliselt võiks olla mõni lahtikäiv (ja seega transporditav) riidekapp kusagil hoomatavas kauguses täiesti olemas. Lahtikäivad diivanid on küll hetkel olematud, aga sellega on vähem kiire. Legolas igatahes juba majutas paar ööd sõpra, välivoodil. 

***

Mööbliostule seab teatud piire ka meie rahaline seis. Lillebrori Ipsaania-reis läheb küll suts odavamaks, kui alguses kardetud, aga see on ikkagi natuke nagu kiireloomuline väljaminek. Meie pottsepp on aktiveerunud ja teatas korstende eelarve, mis on hinnatõusu tõttu natuke nagu suurem kui see, mis Kredex katab - aga hea, et Kredex suurema osa ära katab, uued korstnad on midagi imelist! Autoparanduse asjus on tulnud segaseid väljaminekuid, aga kui vaja, siis tuleb teha - ja et saab teha ja saab korda, on ju puhas õnnistus... ja JJ tänahomne koolireis on veel maksmata, tuleb järgmise kooliarvega. See summa on vähemalt täiesti planeeritav, aga ikkagi, noh, kooliarve saab olema kaks korda tavapärasest suurem. No ja tegelikult tahaks ikkagi... Suve teisel pooles... Horvaatiasse. Või Amsterdami. Või Gummersbachi armsa proua C aeda telkima, ma esmaspäeval helistasin talle ja ta kutsus, et võtku me telk kaasa ja tulgu tema juurde. Tal on lapselapsi vähevõitu (aga neilt, kes on, on juba üks lapselapselaps ka, nii tore) ja ilmselgelt tahaks vaheldust. Pealegi on ta meie poisse ju aastaid tundnud ja neist rõõmustanud. Kuigi ilma Walteri ja Klausita tundub Gummersbach kuidagi nii vale, küllap me jääksime ühtelugu ootama, kuskohas nemad siis nüüd on - aga elu on kord juba selline, et vanad lähevad ees. Saksamaa ja Holland tulevad muidugi ainult siis kõne alla, kui sakslased meeleparandusele tulevad ja oma k-paanikast üle saavad, meil lõpevad igasugused k-tõendid jaanipäeva paiku ära. No ja kui ilmakord lubab, eksju. Peame palvet, et lubab. 

***

Ilmakorra asjus juba oli mingi pealkrii, et äkki jääb suvi ära, sest olukord. No ma ei tea, ükski poliitik pole siiamaani päikesesoojust ära saanud keelata, aga kui peaks tuumasõjaks minema, siis on meil ilmselgelt muid muresid kui küsimus, kas järvesvesi on piisavalt soe. Vast ikka tuleb suvi, kas rõõmus ja tegus või vaikne ja murelik, seda näeb hiljem... aga tunneme rõõmu sellest, mis on. Hetkel tunnen mõnevõrra rõõmu vihmast, sest a) kaev ja b) paakuma kippuv muld ja c) ma ei viitsi oma külve kasta. Suvine vihm on lõpuks ka omal moel võluv, eriti, kui ta mõne päeva pärast järele jääb. Ainult et Lillebrori vanad kummikud tuleb Ekraani ära viia, äkki keegi sõjapõgenikust laps vajab neid. 

Monday, May 23, 2022

Jutujaht. Mitmekesisus rikastab, eks ole

Alguses tundus Vasjale mõte välismaisest vanglast hirmutav, hiljem juba päris sümpaatne. Onu Sanja oli mõne aasta eest hohollimaal vangis istunud, kunagi kodus külas käies rääkis, et kodukandi vanglate kõrval on tegu puhta paradiisiga, kolm korda päevas saab süüa, pesta saab sooja veega, satikaid ei ole... Ole ainult mees ja hangi endale positsioon, siis kõik kardavad, saad tasuta suitsu ja... Küllap onu juba teadis, tema kukkus ju juba neljateistaataselt esimest korda kinni. 

Seetõttu  sisenes Vasja neljasesse kongi üsna rahulikult, kui vangla, siis vangla. Ega need natsid oma eluaegset tõsiselt ei võta, varsti läheb neil süda härdaks ja lasevad koju. Või siis tuleb armee võimsalt kohale ja vabastab ka Vasja. Siis saab koju Darja juurde minna või tee peal veel, nojah... Darja oli mõistlik tüdruk, tal polnud teepealsete vastu midagi, peaasi, et Vasja talle haiguseid ei too. Esialgu tuli vastu pidada ja vaadata, kuidas asjad käivad. Ega Vasja siis loll olnud.

Konginaabrid tundusid päris toredad. Kaks meest Vasjast vanemad, üks noorem. Vasja kui uustulnuk sai küll kõige kehvema nari ja pidi oma kraami teistele mandi võtmiseks ette näitama, aga mis siis ikka, onu jutu järgi asi nii käiski. Nagu sõjaväes, ainult et mahalaskmist ei pidanud kartma. 

Esimese söögikorra lobi oli hea. Ainult peldikus sattus Vasja segadusse, kuhu astuda, et kükitada? No aga kui natsidel on kombeks valge kausi otsa ronida, küllap saab Vasjagi sellega hakkama. 

Paari päeva pärast tundis Vasja ennast juba täitsa mõnusasti. Semude kõrval järjekordselt suppi helpides märkas ta, et mehed tema ümber hakkavad eemale tõmbuma ja sosistavad omavahel. Korraks valjema häälega öeldut ta kuulis: "Üheksa-aastane..." 

Nagu, mis vahet seal oli? Eitede vanust ju ei küsita ja üldse - mis olnud, see olnud, Vasja istus nüüd vangis nagu õige mees kunagi. Pole vaja muretseda. 

Mõni tund hiljem selgus, et muretsemiseks oleks põhjust olnud päris palju. Kuigi kongikaaslased tundusid täiesti normaalsed mehed, oli vangide hulgas ka bosse. Bossid tegid, mis neile meeldis, valvurid vahele ei seganud. Mõnele bossile meeldisid ilmselt noored poisid - või tarvitasid nad seda, mis käepärast oli. Vasja erinevust ei märganud.

Nuuksudes ja hambakilde sülitades ajas Vasja ennast pesuruumi põrandalt püsti. Vastuhakkamine oli olnud mõttetu, äkitselt ei meeldinud ta siin enam mitte kellelegi. 

Igale vangile oli ette nähtud võimalus külastada nõustajat. Too tundus päris sõbralik. Vasja istus ühe kannikaga tooli peale - otse ei saanud istuda, valus oli - ja hakkas kurtma. 

"Aaa, Vassili? Sa istud mille eest..." soris nõustaja dokumentides. Korraks libises üle tema näo pilv, siis naeratas ta säravalt. 

"Vassili, Vassili, Vassili. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Ära muretse, meil siin pole kellelgi selle vastu midagi, et sa gei oled. Siin on vaba maailm. Ära muretse, on okei olla gei!"

"Aga..." püüdis Vasja selgitada. 

"Meie aeg on tänaseks läbi. Mitmekesisus  rikastab, eks ole ju?"

***

Vabandage, kui see taas liiga kole on. Ma tegelikult ei kujuta ette, milline nõustaja või psühholoog peaks suutma sõjakurjategijatega ausalt ja eetiliselt tegeleda. Samas on meil olemas vanglapsühholoogid, küllap neil on omad viisid ennast kaitsta - mina pole selle teemaga iial tegelenud, ei suudaks. Liiga palju uudiseid lugenud olen vist küll. 

Sunday, May 22, 2022

Nüüd tundub juba päris mai

 Ilm oli nädala alguses veel päris hirmus, aga nädala lõpuks juba täitsa maikuine. Suurem osa minu silma alla sattunud lehtpuudest ja -põõsastest on isegi siinkandis mingi lehetipukese lootusrikkalt välja sirutanud, ainult suured saarepuud veel mõtlevad, kas sel aastal lehte minna või mitte. Kevadise ilma puhul on välja ilmunud kihulased. Võeh. 

Toimus... noh, asju. 

Oli viimane naisteosaduse õhtu Ukraina põgenikele. Mingis formaadis jätkub see töö küll ka suvel, aga mitte enam nii sagedasti. Seekord tuli mulle mitu korda vastu allameetrimehike, kes ütles iga kord viisakalt: "Privet!" ja parandas siis kohusetundlikult: "Tere!". Peamise korraldaja ema kallistas mind pärast üritust ja nimetas mind solnuškaks. Nunuh. Ta rääkis minuga algusest peale järjekindlalt vene keeles, kuigi tema katsetused eesti keelt rääkida olid kindlasti edukamad kui minu vene keele katsetused... aga ma üritasin temast aru saada ja tema minust ja see on kõige tähtsam. 

Enne naisteõhtut, esmaspäeval olin ikkagi kogu eelmise nädalavahetuse Laadast ja kõigest nii väsinud, et läksin kell kaheksa õhtul voodisse. 10 tundi magamist oli ilmselt sellel ajahetkel tarvilik. 

Jõugu Juht sai milleski A ja milleski B. Ja käis reedel noortekal, kus räägitav olevat talle huvi pakkunud.

Legolas käis klassiga Käärikul niisama olemas. Nemad ekskursiooni ei tahtnud, see klass armastab väga niisama koos olla ja edaspidi selleks ju enam eriti võimalusi ei tule, kui nad just ise kangesti ei Organiseeri. Muuhulgas olevat ta koos kolleegidega avanud ujumishooaja. Täitsa hull. 

Lillebror sai hinde lohakuse eest. Ei olnud hea hinne. Ühes muus aines sai jällegi tavapärasest kriips parema hinde. No ja siis helistas Lillebrori Toreda Klassivenna Isa, kes pakkus Lillebrorile võimalust minna natukeseks ajaks kaasa nende suvemajja. Kuna suvemaja asub mitmepäevase teekonna kaugusel Ipsaanias, sealkandis, kust vanade romaanide veinid pärit, siis me oleme hetkel veidi kahevahel. Samas oleks see ju imetore võimalus...

Tööasjus  tegin ühe selli peale niimoodi Häält, nagu ma muidu teen ainult oma poegade puhul - oma lastega on ikka teada, et neid on inimese moodi kasvatatud, võõraste puhul ju ei tea... Tegelikult kahjuks tean, see sell on loomulikust lapsepõlvest unejuttude ja lossivaremetes ringijooksmisega täiesti ilma jäetud... aga ta on meie koolis käinud piisavalt kaua aega, et teada, kuidas täiskasvanutega käitutakse. Sell olevat pärast ilmutanud kerget vapustust ja lugupidamist, et tädi psihholoog ei lubagi enda kuuldes ropendada... (ütles järgmise tunni õpetaja)

Mees, hm... käis ükspäeva ühe meie koguduse vanaproua juures kappi parandamas. Sest mina sain kapi katkisusest teada ja teadsin, et Mehel on aega... Nüüd peaks ta ette võtma ka proua diivani, miks mitte. 

Nädalavahetuseks saime lausa kaks lisalast - Laenulapse ja Jaanipäevatalulapse. Laupäeval kamandasin poisid koristama vana kilekasvuhoone riismeid. Pool tundi, mõned porised kindad, kaks prügikotitäit kasvuhoonekilet (aga äkki saab veel kokku pressida) ja üks pehkinud laudade hunnik hiljem oli plats vaba. Veel pool tundi hiljem otsustasime Mehega, et kasvuhoone võiks ikkagi hoopis teise kohta teha. Mees helistas natuke ja homme õhtul tuleb ekskavaator, et saaks lagedaks vana sauna vundamendi. Nimelt on saunamüürid täitsa olemas ja loodis pealmise servaga, siis on vaja ainult kivipuuri ja mingeid tüübleid või midagi... ja ideed, kuidas kasvuhoonele katus tekitada. Saab kindlasti stabiilne ja ilus. 

Kasvuhoonesse pääsemist ootavad pikilehti* ühelt kolleegilt saadud tomatitaimed, mis iga päev verandas dramaatiliselt ära vajuvad ja "Juua, juua!" kähisevad. Mu enda omad kasvavad ka kenasti. 

Metsis on viimastel päevadel püsinud nähtavas, aga enam mitte kuuldavas kauguses teisel pool kraavi varemete juures. Ikka koogutab ja puhvitab. Lähen nüüd suhkruhernepeenart suvekorda seadma, lumelabida võtan ikkagi kaasa. 

_______

*sest ma ei ole ühelgi tomatil veel silmi näinud ega tea, kus tomat peaks neid hoidma...

Saturday, May 21, 2022

Peki-Heini kaagutus enne munemist

Proovisin selga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleiti. Oli rõõm, et läks selga. Oli pahameel, sest võinuks paremini istuda. Järelikult olen ma viimase 11 kuu jooksul siiski paar kilo juurde võtnud. Meie Maja Kokkuhoidlike Emade Komitee välkistungil hääletati uue kleidi ostmine ühehäälselt maha. 

Moorisin omas võdisemises ja jõudsin Otsusele, et ka ilma Margo Durrelli ("Sa peaksid proovima riivitud selleri dieeti") ja Bridget Jonesi ("Snickers on kõigest väike vahepala ettenähtud porgandiviilude asemel") asjatundlike nõuanneteta  tuleb hakata dieeti pidama. Et pärast lõpetamisejärgset restoraniskäiku ei väljuks toitlustusasutusest Proua Vorstijupike ja ükski kriitiline kõrvaltvaataja ei peaks pelgama, et mu kleit õmblustest rebeneb. Endal mugavam ka. 

Fitlap ei sobi, nad hakkavad seal kohe esimestel päevadel kaerahelveste ja kodujuustuga peale, pealegi peaks hommikusöögi organiseerimine toimuma väga kiiresti ja lihtsalt, ma ei ole endiselt kell seitse hommikul kuigi teovõimeline. Igasugused saksakeelsed dieedid kah ei sobi, sest retseptid on liiga fäänsid. Ja must või teraleib hommikuti paneb mul lollikindlalt kõhu valutama, samuti igasugune lihatoit, seda paluks alates kella üheteistkümnest. 

Jäin vana hea äraproovitud maagilise supi juurde, mugandustega. Kunagi väga noorena katsetasin seda ka, meeldis ja toimis - ehkki stardipositsioon oli praegusest vähemalt kakskümmend kilo kergem, aga ambitsioonid olid ka teised. Pealegi maitseb mulle aedviljasupp üldjuhul väga. 

PLN on alustada esmaspäeval (sest mul hetkel puudub enamus supikomponentidest ja olen mitu päeva plaaninud laupäeva hommikuks sooja kodusaia teha) ja mugandada supidieeti mõningate lisandustega. Nimelt tahan ma näksida ja selleks sobivad ideaalselt redised. KRÕMPS! Olengi sel aastal hämmastavas redisepuuduses elanud. Igal hommikul rüüpan oma tavalise väga suure tassi lahjat kohvi ja luban endale selle juurde kausikese jogurtit koduse maasikatoormoosi ja võib-olla paari mandliga. Töölolemise-päevadel ostan puhvetist topeltportsu salatit, suppi kaasa vedima ei hakka... aga kui kodus ei peaks suppi enam olema, söön õhtul oma pere seltsis samamoodi salatit (roheline salat, tomat, kurk, tilk oliiviõli ja äädikat). Seda ma armastan ka, nemad saavad salatile lisaks muidugi kanakoibi ja vorstikesi ja mida iganes muud. Mõne puuvilja ehk söön, hm, Goldeni õunad peaksid minu maitsele piisavalt magusad olema? Ja õhtul lürbin tassi sidruniteed, taimeteed üldiselt ei maitse. Mingil hetkel tuleks tunde järgi natuke lahjemat liha süüa ja ilmselt aastaajast tingituna küpsetan rabarberikooki, aga eesmärk ei ole ju nädalaga 5-7 kilo kaotada, vaid kuu ajaga kolm... Või umbes nii. Et kleit hästi istuks. 

Iseenesest oleks vaja ka uut põrsaga tassi, mille jagu vett rüübata, kui hirmus küpsiseisu peale tuleb. 

Spordist ärge mulle palun endiselt rääkige, oletan, et aiatööd, kangakudumine ja näiteks puukandmine (sest mina olen kõige rohkem kodus ja poole ruumi kaupa küttepuude kuuritassimine on mulle jõukohane) kehtivad ka kui sport. Ja kui ilm lubab, teen taas iga päev pärast õhtusööki tund aega mingeid kasulikke õuetöid, eile näiteks koristasin talvisest oksarisust puhtaks umbes veerand majaesisest pargist. Tänane ilm kahjuks ei lubanud, homne vast jälle. 

Eks te võite mõne nädala pärast küsida, kas kleit läheb paremini selga.

Friday, May 20, 2022

Et kuidas me peaksime siis sööma...

Aega oli ja uudishimu tekkis, mõtlesin, et vaataks, mis imeloom siis see pere ostukorv on, ma pole sellega siiamaani eriti tegemist teinud. 

Coopi lehel on niisugune asi, sellega peaks nagu nädal aega söönuks saama... Ilmselt eeldusel, et lõunased söögid süüakse koolis, lasteaias ja töökohas. Ja eeldusel, et peres ei ole kellelgi allergiaid ja pereliikmete hulgas ei ole 15-aastaseid poisse, kes söövad ära kõik, mida süüa saab.

Mängimise mõttes hakkasin vaatama, mida ma siis etteantud vahenditest perele nädal aega süüa teeks.

Õhtusöögid. 
  • Kapsas hakklihaga, keedetud kartulid. (seda meil muide armastatakse)
  • Sibula ja porgandiga hautatud kanafilee, riis. Karripulbrit pole nimekirjas, aga natukese piima ja karriga saab kanahautisest ka hädise karriroa-imitatsiooni. Ananassi ja kookospiimaga oleks muidugi parem, aga neid pole ette nähtud.
  •  Seašnitsel, kartulipuder, riivitud porgand napiks salatiks. Šnitsli peale läheb ära vähemalt üks muna, riivsaiaks saavad näiteks saiakannikad, kui neid eelnevalt targu kuivatada. Õli küll pole...
  •  Ülejäänud seapraest teeks guljašši, aga pole ette nähtud ei tomatit ega paprikat, isegi paprikapulbrit pole... muidu saaks guljašši supina, kartulitega, või liharoana, riisiga...
  •  Kala... kalasööjad oskavad kindlasti makaronide peale koos kodujuustu või kohvikoore või hapukoorega mingi kalakastme kokku keerata, aga ma kahtlustan, et sinna võiks ka mingit aedvilja sisse minna, mida enam pole, äärmisel juhul on natuke sibulat alles. 
  •  Ühe korra võiks teha quiche'i, sinna läheb ära kohvikoor ja mõned munad, natuke võid ja jahu ka. Sibul ja suitsuvorst või singilaadne sisse. 
  •  Või praekartulid talupoja hommikusöögi vormis, miks mitte. Sinna sisse lähevad siis viinerid. 
Kapsasuppi ei saa teha, sest kapsas sai juba esimese söögiga otsa, porgandid on ka ammu otsas. 

Hommikusöögid.
  • Ilmselt on ette nähtud mitu putru võisilmaga. Iiiuu. Kes moosi tahab, sellel olgu moos endal olemas, vanaema käest saadud.
  •  Veel on hommikuks ette nähtud uskumatu kogus leiba ja natuke saia. Jällegi, süsivesikurohket hommikusööki a la mina ei anta, kui, siis ainult vormis "võisai suhkruga".
Magustoidud, mõnel juhul võib olla ka hommikusöök...
  •  Vaesed rüütlid. Eeldusel, et kusagil kapinurgas kaneeli on. 
  •  Kuklid šokolaadiga, eeldusel, et kusagil on pärmi või juuretist. Bitteri šokolaad sobib sinna sisse hästi.
  •  Pakutakse lausa poekooki. Niisuguses koguses seda korraga ära ei sööda, aga nojah, võib ju mitmel päeval ka osta.
  •  Pannkoogid, aga mesi ja moos peavad ikkagi endal olemas olema. 
  •  Kui moosi juba kapis on, siis saaks kohupiima moosiga segada... või on äkki lausa kompotti?
  •  Või teha kohupiimasaia, lihtsalt saiaviilud kohupiimaga määrida ja ahju. 
  •  Kui oleks lubatud osta kama, saaks teha keefiri ja suhkruga kama-magustoitu. 
  •  Kui oleks tärklist, saaks piimakisselli. Või kui oleks mannat, saaks bubertit. 
Õunad ja banaanid söödi kahe esimese päevaga ära. Kui olid viletsad õunad, siis tekkis muidugi võimalus õunakoogi küpsetamiseks... 

Mul tekkis nüüd üüratu kiusatus seda ostukorvi-nimekirja mugandada (sest kaerahelbed ja kala) ja vaadata, kuidas me sellega nädal aega toime tuleksime, aga kardetavasti hakkaks nädala lõpuks algama skorbuut, sest aed- ja puuviljade kogus on mikroskoopiline ja kuidas panna vastu kiusatusele ikkagi keldrist moosi tuua? Pealegi olen ma vist ühe korra elus täisterajahu kasutanud ja tulemus oli ootuspäraselt imelik, võiks ikka harjunud toiduained olla...

Või paneks kokku Oma Pere ostukorvi, püsiks selle piirides (paneks varudekapile tabaluku ette) ja pärast vaataks, kes perekonnast on oluliselt kõhnemaks jäänud? Ainult et teismelistel poistel on omadus paljuneda, tänagi saabub hilisõhtuse bussiga kaks lisalast. Siis enam nädala alguses tehtud plaanidega toime ei tuleks. 

Mida teie etteantud "ostukorviga" peale hakkaksite?

Wednesday, May 18, 2022

Raamatuid

Robert Galbraith "Vere sund". Lõpuks ometi üks raamat, mida jätkus terveks nädalaks. Aega oli küll ka keskmisest vähem, aga kui tavaliselt on nii paksud kriminullid pigem tüütud ja segased, siis siin sai jälgida peategelasi, kenasti kaasa elada erinevatele teooriatele ja lõpuks tõmmati kõik kenasti kokku. Sama autori Harry-raamatud (sest Galbraith on pseudonüüm, eks ole) on ju ka niisugused, tegevus kestab terve aasta ja lõpuks tõmmatakse kõik kokku. Miks mitte sedamoodi edasi kirjutada, kui skeem toimib. 

Fannie Flagg "Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus". See on nüüd olukord, kus koledatest asjadest on kirjutatud võluvalt. Kas sügaval Lõunas olid taolised lood (Nagu Ruthi ja Idgie lugu) enne teist ilmasõda võimalikud või mitte, mina ei tea, aga vanaproua jutustus on võluv. Võib-olla oleks Evelyni  abieluhädasid võinud olla vähem ja KKK lugusid rohkem, aga see on juba minu enda eelistuse või kiiksu küsimus. Pluss retseptid, mis ahvatlevad järele proovima. Raamat on alati parem, kui sellele on lisatud retsepte. 

Alex Brown "Postkaart Pariisist". Keskea kriisis naine sõidab Prantsusmaale, kus ta saab otsekohe uued imetoredad sõbrad, endast jupp maad noorema kallima ja teeb põnevaid avastusi veel pealegi. Nagu terve hulk taolisi raaamatuid enne seda. Rannapuhkuse ajaks sobib.

Bethany Clift   "Viimane kustutab tule". Oeh. Ma armastan endiselt maailmalõpulugusid, aga seda... mitte nii väga. Üks naine, kelle ümbert on kõik ära surnud, püüab toime tulla, arvates, et ta on terve Inglismaa peale ainus ellujäänu. Selle käigus meenutab ta kõike seda, mis ta elus on valesti teinud (peaaegu kõik), teeb täiesti jaburaid otsuseid (näiteks sõidab vastu talve Šotimaale, omamata vähimatki ettekujutust, mismoodi lume sees elatakse) ja üldse... Ja elektrivarustus toimib kuid pärast viimaste tehnikute suremist, London ei hakka mitme kuu jooksul lagunevate surnukehade järgi haisema ja kui peategelane jõuab ühte mahetalukesse, vohavad sealses kasvuhoones tomatid... kas Inglismaal istutatakse tomateid kasvuhoonesse oktoobris ja nad saavad seal kuus kuud ilma kastmata hakkama? Ja päris lõpp, oeh... Kui terve maailm - miinus võib-olla Uus-Meremaa - on katku surnud, mismoodi peaks juba kakskümmend aastat pärast katku suutma tegutseda päästemeeskond? 

John Wyndham "Midwichi käod". Pean tunnistama, et väga sügavat muljet see raamat mulle ei jätnud. Aga ega ta paha ka ei olnud, koju ostaks ikka, sest Wyndham. 

"Juhtumised pahura jumala baaris". Millegipärast meeldis see "Täheaeg" mulle lugemise ajal rohkem, kui eelmised. Võimalik, et varasemast vähem oli vidina-, roboti- ja poliitikaulmet. 

James  Redfield "Taevane ettekuulutus". Lubati põnevikku. Pakuti esoteerikat põnevikukastmes. Ei maitsenud. 

Kristina Ohlsson "Tuhkatriinud". Oleks veel üks mittemidagiütlev rootsi kriminull - kas seal Rootsis ongi kõik kohad paksult mõrtsukaid täis? -, ainult et ohvriteks on lapsed ja see pole just kuigi kena, isegi mitte väljamõeldisena. Idee oli iseenesest huvitav, aga lõpp läks kangesti klišeelikuks kätte ära ja üldse...

Marc Levy "Kõik see, mida me kunagi ei öelnud". Natuke imelik, natuke napakas, lugeda võis, aga vabandage... 

Anna Bagstam "Varjumäng". Veel üks rootsi kriminull. Ega selle kohta midagi muud öelda olegi. 

Sunday, May 15, 2022

Aprilline mainädal

Suurema osa sellest nädalast elasin ähvardava Laada tähe all. Koolitusin, tulin koju, mõtlesin Laada peale. Pesin naisteõhtu nõusid, mõtlesin Laada peale. Pühapäeval rohisin maasikaid, tänasin Jumalat, et Laat on möödas. 
Nii ongi, mulle ei sobi laadad oma olemuselt üldse... sest alati on kohal vähemalt üks laadaloll, mõnikord ei ole kaks tundi järjest midagi teha ja siis peab järsku suhtlema kolme inimesega korraga, erineval teemal... ja väliüritused on väliüritused ehk mitte minu üritused. Sellegipoolest - kuigi ma praegu olen kerest kange ja vajaksin tõsisemat tirriteerimist - on ka selle Laada järel kõik hästi. Laadalollidega sain hakkama, kohtasin palju toredaid inimesi ja vihma ei sadanud, see on kõige suurem tänupõhjus. 
Pärast Laata läksid suuremad poisid kes kuhu külla, Lillebror avaldas soovi minna sööma Vapianosse. Me polnud seal varem käinud... ja rohkem enam ei lähe. Minu ja Mehe pitsad olid keskpäraselt söödavad, Lillebrori spagetid klimpis ja maitsetud. Hinnad nagu mujalgi või natukene kõrgemad, teenindus puudub selle sõna otseses mõttes - ise toidu valmissaamist passida ja seda lauale tuua võin ma koolisööklas ka ja söögilaudade ääres (peaaegu) ainult ilma seljatoeta taburetid... Minu sisemine Karen sai kõvasti arvamust avaldada. Küllap on see asutus mõeldud noorematele, veel tervete selgadega inimestele. 

Külvasin suurema seltskonna salatit ja porgandeid. Salat on praeguseks ka ninad mulla seest välja pistnud. Täna rookisin maasikapeenart, mispeale tuli arvamust avaldama metsis. Kriiskasin ja jooksin lumelabida järele. Metsis ootas viisakalt ära, kuni ma labida kätte sain, siis otsustas, et labidas on ohtlik ja lahkus kiirendatud sammul. Varsti sai teda näha teisel pool kraavi kurvalt koogutamas ja puhvitamas. Kuidas metsist keemiliselt kastreerida, vaene lind on ise ka oma eluga hirmus hädas?

Kuna terves Linnas ei ole saada mõistliku suuruse, värvi ja hinnaga täispuidust kirjutuslauda, ostsime reedel sõbrapoest ära ühe kümneeurose söögilaua. On teine küll spoonitud plaadiga ja spooni sees on kahjustus, aga kümme eurot... Legolas kitiis heaks, Mees teeb neil päevil lauale vaheplaadi (sest need on puudu) ja siis saab Legolasel olema meie köögilaua suurune kirjutuslaud. 

Lillebror oli suurema osa nädalast kõrvapõletikuga kodus. Koolis oli hämmastavalt rahulik. 

Jõugu Juht, eee... lubas hakata puuduma kõigil päevadel, kui on psühholoogiatund, sest ma tutvustasin ennast koolituse kohvipausi käigus tema psühholoogiaõpetajale. Väga armas noor pruunide silmadega neiu on. Ja tegelikult küsisin ma infot hoopis uue kümnenda klassi moodustamise kohta - selle info põhjal tegime Legolasega kiiresti ära avalduse ja saime ka vastuse, et Legolast oodatakse katsetele. Need toimuvad siiski alles juunis.

Legolas on nüüd nädal aega oma toas elanud. Teda kohtab nüüd ülejäänud Majas harva. :)

Mõõtsin ära kasvuhooneks kokkuahnitsetud aknad. See oli hirmus töö... Mees rakendab nüüd oma ruumilise mõtlemise oskust ja pusletab. See on vist veel hirmsam töö.

Ilm on olnud pigem aprilline ja see avaldub ka looduses. Lund vist enam kuskil ei ole, aga õitsevad peamiselt ülased ja meie kaks mirabellipuud, ei rohkem. Vähemalt on elus nii meie pisike niruke mooruspuu kui eelmisel aastal istutatud aprikoos. Roosid ja üks hortensia ajavad ka natuke lehti. Ainult umbrohi kasvab suure rõõmuga ja ohtralt. Head naaditõrjet teile ka!


Wednesday, May 11, 2022

Noppeid, jälle

No kohe mitte ei viitsi hakata tegema seda, mida vaja oleks. Oma osa on ka sellel, et eile õhtul sain koju pärast kella kümmet, sest pärast köögis lõpetamist oli veel vaja käia Jõugu Juhti Laenulapse juurest ära toomas ja poes. Nende kolmapäevaste osaduste asjus hakkab ka vedru maha käima - tekib tunne, et enam nagu väga ei jaksa. PLNi kohaselt on tuleval nädalal üks kokkusaamine veel, siis vaatab edasi. Peakorraldajal on ka vaja natuke puhata. 

Eile istus üks väga asjalik arvatavasti kahene (pluss-miinus mõned kuud) noormees üksi väikeses saalis laua taga ja võttis endale puuviljavaagnalt õuna. No hästi, mõtlesin mina ja nihutasin vaagna temast natuke eemale. Kujundab veel ümber või... Kui ma tiiruga tagasi jõudsin, oligi kujundatud. Väga metoodiliselt oli vaagnalt eemaldatud kõik punased õunatükid ja igaühest tükk maitstud. Ääretult armas poiss oli, julge ja rõõmus. Arvatavasti vend veetis samal ajal aega kempsus ja karjus MAAMAt appi, nii et kirik kajas. 

***

Kodusel rindel on olukord hapu. Kudutööd on vaja puhtalt sellepärast teha, et saaks kudupööningule ruumi (ja garaaži kah ruumi). Pealegi on vaja üles ajada järgmine kangas, sinna sisse on üks tellimus. Aga kui ma tegelen kudutööga, siis jääb muu unarusse. Õues märatseb endiselt metsis, küll harvemini kui alguses, aga aiatöid teen ma ikkagi eelistatavalt siis, kui mõni meestest kodus ja turvamas on. Ja üldse elame me peamiselt Laada tähe all. Peaasi, et ei sajaks!

***

Unistan puhkusest. Ootame endiselt, et Saksamaa ja Prantsusmaa tuleksid meeleparandusele ja lõpetaksid k-tõendite nõudmise. Räägitakse küll, et autoga piiri ületades neid vaja pole, aga tahaks ikka korralikud olla. Õnneks on päris-puhkuse ajalise võimaluseni aega palju ja äkki nad ikka jõuavad. Muidu saaks siit otse Horvaatiasse, see ei ole küll meie mugavustsoon, aga Vahemeri on Vahemeri on Vahemeri. Pealegi avastasin, et Krakowi külje all (Krakow jääks Horvaatiasse sõites põhimõtteliselt tee peale) on väga sümpaatse olemise ja üsna mõistliku piletihinnaga lõbustuspark, mis teeks suuremad poisid kindlasti tohutult õnnelikuks. Minul hakkas igatahes sealsete ameerika mägede videosidki vaadates paha. Lillebrori teeks jällegi mõni botaanikaaed õnnelikuks, küllap leiaks neidki. 

*** 

Mõtlesin siin ükspäev, et kuigi ma kingapoes käimist ja paljukingaliseks saamist iseenese puhul ei salli, on mul siiski kingakiiks. Arvatavasti sain mõjutatud lapsepõlves "Nõukogude Naise" stiilirubriigist. Kummitallaga ja/või botasekujuline jalats ei ole minu meelest jalats. Kardetavasti jääb see nii, kuni mu liigesed või selg kontsakandmisest täiesti läbi on ja ma enam midagi muud peale pätaste... eee botaste jalga panna ei saa. Huu. Eks olen minagi stiilinikastusi kandnud, teksapüksid koos kontsadega, nooruses... Loobusin teksadest, sest kontsad, see on identiteedi osa. Või umbes nii. Laupäevasele Laadala panen siiski kontsatud jalatsid jalga, aga valida on pruunide säärsaabaste ja roosade matkasaapa-tüüpi jalatsite vahel, botaseid mul endiselt pole ja ma südamest loodan, et ei tule ka. 

Mees paraku kannab hetkel jalas stiilinikastust, tema jalga ei istu igasugune king, ka mitte väga kiidetud firmade omad, aga läbi kuluvad need tal hinnast sõltumatu tempoga... on randiga kingad nagu Lifil või Lianderil ("Hulkur Rasmus", Lif ja Liander olid need, kellega Oskar ja Rasmus oma teel madistasid). No aga mis teha, kui mõistlike ja mitte väga odavate kingade tald lahkub pealsete küljest parandamatul moel ja on vaja otsekohe midagi uut leida. 

Tegelikult oleks kõige kohasemad ja luustikusõbralikumad jalatsid ilmselt kingsepa poolt mõõdu järgi valmistatud, pärisnahast saapad nagu kunagi 19. sajandil. Näeksid vaieldamatult head välja, hoiaksid pahkluud otse ja puha. Ühel päeval ehk...

***

Üleeile käisin koolitumas imeilusasti restaureeritud mõisas siit mitte kaugel. Tegin pilte ja näitasin Mehele, millised peaksdid olema laed ja seinad. Mees küsis, kes selle ilu kõik sinna maalima peaks... seda ma tõepoolest ei oska arvata. 

Muidu oli asjalik koolitus. Eriti meeldisid mulle lektori juures tema intensiivselt rohelised villased sokid - sest seminarimajas käiakse sokkides või sussides. Mina võtsin endale kohalikud vannitoasussid ja sain neid ringi liikudes varvastega jalas hoida, sest kõik külaliste sussid olid igaks juhuks suurus 40 ja üle selle. 

***

Eileõhtuse poeskäigu puhul pidin tõdema, et seni soodsate hindadega poes pole hindu mitte alandatud, vaid ülendatud. Urr. 

Toidulaua mitmekesistamise mõttes passin juba mitmendat päeva meie aia põdrakanepi-piirkonda, et neid palmikujulisi võrseid saada... pole! Äkki täna saab, vihma on ka tulnud ja. Nagu küüslaugupealsetega, tundub nendegagi olevat mingi mõnepäevane "aken", mil on noppimine ja tarbimine võimalik, pärastpoole on juba liiga suured. 

***

Nüüd oleks vist asjakohane minna verandasse tomatitaimi kastma. Neil on seal täna jahe, aga see on ainus paik, kus nende jaoks ruumi ja valgust on. Vast saab neist midagi (ja vast saab õigeks ajaks kasvuhoone ka). 

Monday, May 9, 2022

Breakdown of the närv

Tundmatuks jääda sooviv, intensiivses puberteedis laps koristab kohta, kuhu ta pole õieti kunagi tohtinudki oma tegevusega (kommipaberid, hobitegevuse tagajärjed, kooliasjad jne) laieneda. Iga uut eset, mis ei ole ühemõtteliselt praht, saadab vinguvas kõneviisis esitatud küsimus: "Mis ma sellega teen?" või kui on praht, siis karjatus: "Milleks seda vaja on, mul pole aega!" vms. Lapsevanemad, kes on öösel halvasti maganud (sest noh, üheksas mai tulemas, kesse teab, mida Putler purtsatada võib), reageerivad vastavalt oma väsimusastmele.

Kogu olukord meenutab kas Rasmus Rasmussoni lennukisse kandmist Nicke poolt*, kus Rasmus karjus: "Ma ei taha! Ma ei taha! Ma ei taha!" või siis jällegi kaheksalapselise pere vihastumislugu**, kus ema jooksis oma kvartaliümbertringe kõige viimasena, kukil karjuv Morten Pesamuna Kaks, ja ütles iga natukese aja tagant: "Kuss, ma olen vihane! Kuss, ma olen vihane!"

Selline tüüne ja rahuarmastav esmaspäevaõhtu meil siis. Vähemalt must Mimi, Millie ja väike-väike Freya (ma ei tea, kus Valge Mini momendil viibib) on väga rahulikud ja rahulolevad. 


________

*Astrid Lindgren "Kalle Blomkvist ja Rasmus"

** A.-C. Vestly "Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto"

Sunday, May 8, 2022

Ilusat emadepäeva!

Ma arvan, et seda sobib soovida kõigile sõltumata sellest, kas soovi saaja on ise ema, kellegi ema laps või ematu-lapsetu - sest keegi emasarnane isik on ikkagi vähemalt meie kultuuriruumis natukegi aega kõigil olnud, Isegi, kui see juhtus olema kooli kokatädi või bussinaabriks sattunud mammi. 

Mina mõtlesin täna hommikul, et hm, ma olen nüüd siis ainuke ema meie perekonnas. Ei ole tunda, et see kuidagi parem positsioon oleks kui varem. Märkisin poistele ka, et seda olukorda tuleks ikkagi mingil hetkel muuta, perekonda kuuluvate emade hulka peaks suurendama... mispeale üks  poeg küsis, kas nad peaksid sugu vahetama. Ei, seda keerulisust ma neile ei soovi, vihje oli hoopis naisevõtu suunas. Seepeale läks Legolas klassiõe sünnipäevale ära... Noh, tegelikult oli sünnipäev juba paar nädalat ette teada ja kõik kokku lepitud, Legolasel läheb ka rohkem kui kaks aastat, enne kui ta naisevõtuks vähegi sobivasse ikka jõuab... aga silmi võib lahti ikka hoida. 

Emadepäeva puhul käisime vähendatud koosseisus (sest Legolas oli juba sünnipäevateel) Tsink Plekk Pange kunagise maja uues hiinakas söömas. Sündis süüa küll. 

Enne emadepäeva juhtus... Lillebror käis teatris. "Vennad Lõvisüdamed" olevat naljakalt tehtud. Seda räägivad teisedki. 

Kogu Kamp oli üksmeelselt haige, mingi eriti vastiku iseloomuga kurguvaluviirus. Nii et koolis käidi sel nädalal vähe. 

Kooli asjus aga sai Legolas kutse minna vestlema ühte gümnaasiumi. See oli tema kolmas valik (ma oleks teiseks pannud), aga kool on iseenesest hea. Esimese valiku kohta kuulsin kolmapäeval TH käest asju, mis panid mind kahtlema tolle kooli õpetamisviisides... ja teise valiku kohta teadsin ennegi, et Mauruse kool sobib pigem tulevastele doktorantidele, mida meie lapsed päriselt siiski pole, vähemalt esialgu ei ilmuta nad teadustööks vähimatki kalduvust. No aga need Legolast ei valinud, sest gümnaasiumikatsete tulemused olid, hmmm. Füüsika oivaline, keemia-bioloogia ületasid ootusi, matemaatika vilets ja eesti keel kohutav. Üht neist ainetest kordas ta usinasti, üht keeldus koos mammaga üle vaatamast, võite ise arvata, millised need olid... Selle kõige tulemusena sünnitasime neljapäeva õhtul sisseastumisvestluse ankeeti ja esitasime sinna ka ühe teksti muutmata kujul. Nimelt oli ankeedis raske küsimus, mida sõbrad Legolase kohta ütleksid? Legolas helistas sõbrale ja pani üsna täpselt (koos selgitusega) kirja, mida eriliste akadeemiliste ambitsioonideta klassivend rääkis. On akneedilugejatel vähemalt natuke lõbus. Igaks juhuks teeme avalduse ka Jõugu Juhi kooli (seal on katsed alles juunis), sest kesse teab, mismoodi see vestlus läheb...

Veel võttis Legolas haigusest enam-vähem ülesaanuna kasutusele oma toa. Sisustusest on lõplikult paigas ja olemas ainult kardinapuud ja voodi, arvuti elab sama viletsa lauakese peal, kus varem (sest mõistliku hinnaga, ilusat, täispuidust kirjutuslauda me pole veel leidnud), mingeid liiste on vaja paigaldada, aknaraame värvida ja midagi veel teha, aga ikkagi Oma Tuba!

Mina siin kudusin kangast. Ja külvasin salatit. Ja tippisin tippsibulaid mulda, otsustasin nimelt sel aastal sibulakasvatamisega eksperimenteerida. Reede õhtul oli ootamatult tuuletu, selle tähistamiseks põletasime ära suuuuure kuhja peenikesi oksi, viirpuud ja muud jampsi. Mehed valvasid tuld ja vedasid oksi, mina rohisin siin ja seal ja rabarberipuhmast ja... KÖK-KÖK! Mart The Metsis oli otsustanud, et kurrameerimiseks ma ei kõlba, aga kaklemiseks võiks küll. Kriiskasin nagu iga täie mõistusega inimene, kui jalahoobi kaugusele materialiseerub ootamatult (no ma olin ju nägupidi rabarberis) kahtlaste kavatsustega metsaelukas. Mehed tormasid mind päästma. Metsis sai aru, et kõigile korraga ta kere peale anda ei jõua ja taandus enda arvates väärikalt (tegelikult endiselt selle Hollywoodi filmi vastiku, paksu kapihomost ametniku kõnnakul). Järgmisel päeval andis metsis kriiskamiseks põhjust kompostihunniku juures. Ühtlasi kontrollisin katselisel teel, et labidatäie kompostimulla metsisele päheviskamine teda ei heiduta. Küllap on ta nagu kana, armastab liivavanne või midagi... Mehed jooksid, metsis taandus pahaselt rögisedes. Peab vist ikka metsiseprae menüüsse kirjutama...

Tuli info tulevalaupäevase Laada paigutuse kohta. Meile on eraldatud kaks kohta, ise küsisime, sest "oma" tavalist kohta sel aastal ei saanud. Tulge turuhoone taha Emajõe äärde, sealt saab triibulist kaltsuvaipa... ja tulge siis turuhoone-esise seafiguuri juurest üle tänava, kohe pargi nurga pealt peaks saama triibulist kaltsuvaipa ja haapsalu salli mõlemat.  Vähemalt selline on PLN, eks me nädala pärast teame, kuidas tegelikult läks. Peaasi, et vihma ei sajaks!

Ma nüüd lähen ja saan taas põhjalikult ema olla, pesumasin ja pesunöör olid terve laupäeva mu ustavad abilised, aga vaat sokisorteerimisega ei tule toime ei elekter ega tuul...

Wednesday, May 4, 2022

Noppeid

Vaadake seda videot: 

https://www.youtube.com/watch?v=ydf4gqjapBE

Lisaks pühapäevahommikule tegutseb kurjus hoolega kõigi hästiõnnestuvate kirikuürituste tagaruumides. 

Eilsel naisteõhtul oli väliselt kõik väga hästi, aga köögis... võeh. Ju meie tegevuse tulemus oli midagi head, et niimoodi pidi olema.

Ja ega seal köögis ka midagi väga hirmsat olnud, möödarääkimised, mõned häirivad hetked... Juhtub ikka. Kui tahta täiust, tuleb teha üksi või arendada süsteemi mitukümmend aastat. Ma vägavägaväga loodan, et meie ukrainlased saavad kohevarsti tagasi koju minna ja hakata oma riiki taas üles ehitama. Selles lootuses olen rõõmuga valmis leppima ebatäiusega kulisside taga, sest noh, täiuse arendamiseks ei ole aega. 

Küll me ära lepime. 

Mh, ma nägin selle jama peale isegi unes, et keegi, keda ma näha ei taha (ei ole üldse praeguse olukorraga seotud, aga õudusunenägudesse passib küll hästi), on kohe kõrvalruumis ja ma pean eemale hoidma... Urr. 

***

Eilsest õhtust veel: jälle tuli kööki poisike, allameetrimees, võimalik, et korraldaja pojakene, nemad on ukraina päritolu venekeelsed eestimaalased...

"JA HATŠUU VADÕÕ!"

Möh?

"Vett tahab," seletan vabade kätega köögiabilisele, ise olin silmini mustades nõudes.

"JA HATŠUU VESI!"

(siin on südamekesel klõpsamise koht)

***

Mõtisklen ikka ja jälle, kelleks saada. Paar nädalat tagasi saavutasin olukorra, et olen kraamitud ja süstematiseeritud harjakapiga inimene. Kui hästi läheb, saab minust täna ka kraamitud tööpinnaga inimene. Vend Professori kolakogunemise printsiip  - kui kuskil on vaba koht, siis sinna kola ka koguneb - toimib meie majas suurepäraselt. Harjakapi kraamimise käigus tekkis prügikotitäis sodi pluss kastitäis asju, mis kas lähevad majast välja või peab Mees neile uue koha leidma. Soovin ühel päeval saada korras ja võimalikult kolavaba koduga inimeseks.

Ma oma vanematekodu kraamimise ja sorteerimise peale veel ei mõtle, aga Mehele tuletasin täna hommikul mingitel asjaoludel meelde, et ühel päeval peab tema sorteerima Vanaisa miljon kruvikeerajat ja garaažitäie kola... Mees ei olnud rõõmus. 

***

Sõjaolukord on selline, nagu on. Meiekooli esimene pere läheb juba varsti tagasi Kiievisse (kuidas seda uute reeglitega kirjutama peab, ma ei oska?), lapse kool pidavat olema pommitamistest puutumata jäänud. No ma loodan. 

Kardan... nojah, ausalt, millise saluudiga Putler otsustab üheksandat maid tähistada. Seente koht on ikkagi metsas, mitte taevas...

Kaarel Tarandi artikkel paar päeva tagasi oli väga õige ja mõistlik. Me sõidame ju sealt igapäevaselt mööda, 9.mai on alati vastik. Ei saa aru, miks selline asi, eriti veel punapropagandakirjaga on alles jäetud. Mälestamise koht võib ikka olla, kuigi ma hästi ei usu, et Linnas nii palju langenud sõdurite lapselapsi elab, aga et vabastajad...öök.

***

Hoopis teisel teemal: sel aastal oleme Linna laadal loodetavasti kahes mittetraditsioonilises kohas. Jõeäärsel käsitööalal ja kaubahoovi pargis, seal pidavat ka mingi nurgakene leiduma, arvas korraldaja. Kõik toimub muidugi klauslitega "Kui Vanaisa vahepeal ära ei..." ja "Kui Putler ei..." Üks päev korraga, lootuses ja hea PLNiga.

***

Aprillis kadus pangaarvelt kuidagi palju raha. Hakkasin taas hoolega hindu vaatama... Võeh. Eks me elame siis allahindluste peal edasi, niipalju kui saab. Sest kuigi korstende remont on kokku lepitud ja Kredex kingib lahkesti raha, pole teada, kas praeguses olukorras enam Kredexi rahast kõigi korstende jaoks jätkub (meil on väga võimsad korstnad, aga väga logud ka), tellised ja savi või mis sinna vahele käib tuleb ju suvel uuena osta... aga usaldusväärne pottsepp on kullakaaluga, kui meie korstnad tal juba tööjärjekorras on, siis ei tohi seda käest lasta, kindlasti mitte mingi sellise tühise asja pärast nagu rahapuudus. Nii et me kogumejakogume. 

Kogumisejakogumise teine hea eesmärk on suvepuhkus. Praeguseks on k-piirangud kaotanud piisav hulk riike, et Vahemere äärde saaks ikka. Tegelikult tahaks hoopis Burgundiasse Taizesse, poisid polegi seal veel käinud. Ehk tulevad ka Saksamaa ja Prantsusmaa enne juuli lõppu meeleparandusele, me varem ei saa kuskile... ja me veel ei tea, kuidas puhkuse ajaks Vanaisahoidu korraldada. On, nagu on, ja tuleb see, mis tuleb. Teeme häid PLNe, peame palvet ja oleme tänulikud selle eest, mis lõpuks hästi läheb. 

*** 

Olen jutujahtimise vahepeal vahele jätnud. Teemade järgi oleks kaks juttu küll, Ivan Borissovitši silmaterast lapselapselapsest Dimkast, kes tublisti Ukrainasi fašiste peksab ja vanavanaisale (kellele on saanud hankida pardli) aru annab, kas need hoholli tüdrukud on ka sama tulised nagu vanavanaisal Berliini vabastamise ajal, noh, mitmekesisus ju rikastab, ja hirmu suurte silmade teemal Robinist, tema AiFÕUN Kolmeteistkümnest, ribadeks pekstud nahktumbast ja vanaisa-peaministri poliitilisest avaldusest... aga need ei ole tegelikult kumbki eriti väärt kirjutamist ega lugemist. Tahaks kirjutada midagi helget, nagu hellebardi-Harald ja lootus tesiletivända keerutamisele, aga kuidagimoodi ei tule need helged lood siis, kui neid tarvis oleks. Või hm, ma võiksin ju fantaseerida metsise hingeelust...? :D