Sunday, January 16, 2022

Esimene koolinädal pärast vaheaega

Jõugu Juht oli küll veel ametlikult k-asjus kodune, aga muidu tundub, et elu hakkab minema tavapäraseks. Käisime tööl ja koolis ja tegime mõningaid muid asju ka. Mina veel köhin - aga Laenulapse Ema jutt tuletas mulle meelde, et ma olen ju siiamaani astmaatilist tüüpi köha vastu väga edukalt võtnud islandi käokõrva tablette (tema rääkis siirupist, mina arvasin, et tabletid on samblik, aga näedsa, käokõrv ise) ja nüüd ma siis... lutsutangi ja köhin juba natukene vähem. Lillebroril on väsimusehood. Tema ja enese asjus helistan siiski igaks juhuks homme pereõele, äkki tuleb sealt mõni hea mõte. Mehega, tundub, et on kõik korras, Legolasel on veel lõhna- ja maitsetundlikkusega küsimusi. Minul on selle viimasega ka kõik väga hästi, täna hommikul oli juba kassikempsu koristamine ka... aromaatne. Huvitav k kõrvalmõju - minu puhul - on harjumatult hea ööuni. Alates Tädi Petunia esimestest sõnavõttudest päris mitme aasta eest olen ma maganud öösiti pigem halvasti ja pigem mitu korda üles ärgates, sel nädalal magasin õige mitmel ööl õhtust hommikuni välja. 

Muidugi, hea ööune tulemusena ütles Monsieur Picasso kolmapäeva hommikul, et kui prantslane pole öösel käivitust saanud, siis prantslane miinus kahekümne kahega ei sõida! Mees ja Legolas läksid bussi peale, Lillebrorile arvasime igaks juhuks külmapüha, mina jäin ootama abilist. Tuli juba tunnikese pärast, viisakas noormees juhtmete ja kohvriga, tegi midagi... Auto läks käima. Kaskokindlustusest on ikka pööraselt palju kasu. Seepeale lõpetasin ka Lillebrori külmapüha ära ja läksime kenasti kooli, jõudsin planeeritud tööasju teha ja puha. 

Järgmisel päeval kudusin akna all kangast ja nautisin solinat ja tilkumist katuseservast. Ilm teeb trikke, mis sinna ikka teha. Täiesti märtsikuine tunne oli küll. 

Kirjutasin jutujahi jaoks loo ja tegelikult juba järgmisegi. Avaldan siis, kui tundub sobiv aeg, sinnamaani te võite mõistatada (kui teil üldse midagi paremat teha ei ole), kuidas sobivad omavahel pealkiri "Tehisintellekt võtab üle" ja Orjaväravas kitsekarja sisenemist ootav, hästipoleeritud hellebardiga Harald.

Täna rõõmustasin kirikus väga, nähes üht inimest, keda pole teabmisajast kirikus näha olnud. Me ei ole üldse tuttavadki, aga tean teda hetkedest, mil ta kaasa teenis, ja et tal on potentsiaalselt eluohtlik terviseprobleem, seda tean ma kah... täna paistis varasemast tervem, tore. Eks ma olen ka tema tervise pärast palvetanud. Iga inimene väärib ja vajab eestpalvet, kui on teada mõni konkreetne mure, siis võib nende pärast... aga üleüldiselt võib ikka paluda õnnistust, juhtimist ja kaitset. Muidugi peab silmas pidama, et Jumal ei ole jõuluvana, Tema plaan on parem kui meie arvamine... olete ju kuulnud seda lugu, kus inimesel ei lähe auto käima ja ta on hilinemise pärast maruvihane... pärast selgub, et tema tavalisel tööteel kihutas mingi hull ja autod sõitsid hunnikusse... või kui keegi arvab, et hea lahendus tööprobleemidele oleks uus töökoht, võib parim lahendus olla hoopis ümberõpe või mingi struktuurimuutus töökohas või... teate küll, mõnikord näeme seda alles kuue-seitsme aasta pärast, kui hea lahendus olukorrale tuli. Nii ongi võõraste eest palvetamisel õige paluda, et Issand teda õnnistaks ja kui sel inimesel peaks olema mingi probleem, siis lahendaks. Iseendale võib kah midagi paluda, aga Jumal ei ole endiselt jõuluvana, Tema plaan on ka isiklike asjade puhul parem. (et mitte Ritsiku kommentaariumi risustada) Võib alati paluda tervist ja arukust, südameigatsuste täitumist - nojah, kui need Plaaniga sobituvad -, ja kindlasti jõudu ja tarkust Jumala tahte järgi elada. 

Veel ehmusin sel nädalal mõnede soengute üle, nii tööl kui sotsiaalmeedias nähtust. Mingi katk on noortest tüdrukutest üle käinud, lühikeste juuste katk. Inimesena, kes kardetavasti enam mitte kunagi ei koge oma juuste loomulikku pikkust (vööni nagu teisme-eas, tean, et see on alpimine, aga ikka ei suuda leppida - ja teismelisena lasin minagi otstest paarkümmend sentimeetrit ära lõigata, oi, ma olin rumal!), ei oska ma seda kuidagimoodi mõista. Või tsiteerides Endla Tegova romaani "Tunglejad" peategelast, lõvilakaga Bret Allariita, kui see korterikaaslase soengukriitikale vastab: " Igaüks võib lühikest lokisoengut kanda, aga katsugu keegi kanda nii, nagu mina!" Meil on koolis nii paljudel tütarlastel järguline poisipea (ja mul nii paljudel tuttavatel Anu Välba moodi soeng ja prillid), et see enam ei ole isikupärane, ainult vanemaks teeb. Väidetavalt muidugi tahavadki teismelised vanemad välja paista... ma ei mäleta, kas mina tahtsin, iseotsustamist tahtsin küll. Õnneks kasvavad juuksed tavaliselt tagasi ja soengueksperiment on ikka ja alati parem kui tätoveering või mõni muu enam-vähem igavene välimuseotsus. 

Tänasel pühapäeval juhtus kohe lausa palju... õigemini oli Vanaema ja Vanaisa juures toimunu juba ära juhtunud. Nende suur ja enesekindel iseseisvus oli tipnenud veranda radiaatori lõhkikülmumisega. Jumal tänatud, et vesi lõhkisest malmribist oli voolanud peamiselt maha ja pritsinud ühe jõlekole-ebamugava tugitooli peale, mitte mu vaibariiulitesse! Ja Jumal tänatud, et majas on olemas ka ahjud ja pliit, kuigi ka nende kütmisega on neil päevil raskusi. Sel suvel tuleb ilmselt automaat-keskküttekatla paigaldamine, uiuiuiuiui... Vanaema oli paraku endiselt kindlal seisukohal, et neile kedagi võõrast majja vaja ei ole. Oma lapsi või ennast ma nende iseseisvuse altarile ka ohverdama (Vanaisa juba aretas teooriat, et keegi on kindlasti käinud salaja seda radiaatoriribi katki saagimas...) ei kavatse hakata, nii et... Nojah, tuleb siis pelletikatel, niipea, kui meil õnnestub see idee Vanaisale maha müüa. 

Tuleval nädalal tuleb KLAPP-matk ja üks teatud sünnipäev ja kui ilmateatel on õigus, siis päris toredat märtsikuist ilma. Tundke teie ka rõõmu, millest teie parajasti oma eluolukorras tunda saate!

No comments:

Post a Comment