Wednesday, January 12, 2022

Jutujaht 6. Üsna toores toorik

 Teised jutujahtijad on seal. Aga ärge mind nüüd palun ära lintšige...


***

Issand-issand, ma tõesti ei tea, mis ma tegema pean! Ma tean, et see kõik ei ole õige ja kui see välja tuleb, siis ma jään kõigest ilma, aga ma ei tea, kuidas seda lõpetada!

Alguses oli kõik nii tore. Kätlinil on meestega ko-hu-ta-valt vedanud, Rasmuse isa on siiamaani poisi jaoks olemas, võtab ta igal teisel nädalavahetusel enda juurde nagu kellavärk, pole Priidu moodigi, Priit ju laskis kohe jalga, kui Kätlin sündis... ja nüüd siis Margo. Igati tubli mees, raha olemas, metallifirma või mis tal on, Rasmuse vastu normaalne, Kätlinit hoiab... Ma ju elan ise ka praegu Margo majas, sellest see kõik pihta hakkaski!

No juhtus nii, et samal ajal, kui Margo maja hakkas ostma, öeldi mulle korter üles, omanik tahtis arendada... ja juhuslikult oli Margo majas üks peaaegu omaette korter sees. Ma võin veranda kaudu ära käia, ei pea üldse teiste juurest läbi minema, tegelikult on mul ona duširuum ja kohvitegemise-nurk ja... Ja muidugi, eks ma sain Rasmust ka vaadata, kui noored tahtsid õhtul romantikat tegema minna, eks Margo mind sellepärast ka sinna elama kutsus. No ja eks ta ongi mulle nagu noorem vend, Kätlinist ikkagi kümme aastat vanem ja...

Kolisime sisse, suve läbi oli hea rahulik olla, noored olid õnnelikud, Rasmus käis oma isa juurde, minul läks salongis tööl hästi... siis tuli oma ema juurest Šotimaalt Kevin tagasi. Ma ootasin, et Margo poeg on noorekene, Rasmusest küll palju vanem, jah, aga neliteist... See ju ei ole veel täismees? Võtsin parajasti just kooki ahjust välja - Kätlinil on väga hea praeahi -, kui nad kohale jõudsid. 

"Kevin, saa Pillega tuttavaks," kuulsin Margo häält. Pöörasin ja... See pikk, laiaõlgne, Margoga sama pikk mees nüüd küll neljateistaastane välja ei paistnud. Küllap oli mu ehmatus näost näha, Margo hakkas naerma ja ütles, et temagi oli poega suvevaheaja järel nähes üllatunud. "Šotimaal sajab palju..." muigas Kevin ühe suupoolega. "Üsna toores toorik," märkis Margo ja müksas Kevinit õla pihta. "Tule, poiss, su tuba on siit vasakule..."

Alguses tundus, et läheb väga hästi, Kevin ja Rasmus said omavahel nii palju läbi, kui üks seitsmene ja neljateistkümnene saavad läbi saada, mina käisin ikka tööl, Kätlin ja Margo rääkisid ära oma suure uudise... Siis tuli see talveöö. 

Rasmus oli oma isa juures, Kätlin ja Margo kusagil spaatamas, et enne beebi sündi veel kahekesiolemist nautida, Kevin pidi ööseks sõbra juurde jääma. Mina olin üksi suures majas - ega ma midagi valesti ei teinud, kõik on kokku lepitud, ikka võin suures vannitoas vannis käia - ja jäin pärast vanni veel aknast tähti vaatama. Siin linnaservas näeb neid eriti hästi, ja teate, kui mõnus on tulla soojast vannnist sooja vannituppa ja teada, et õues on miinus kakskümmend! Me ju Kätliniga ja pärast Rasmuse sündi kolmekesi elasime kõik need 24 aastat ahiküttega puumajas, kodu oli ilus küll, aga nii külm!

Lõpuks mõtlesin, et läheks oma tuppa ära, paneks midagi selga... ihualasti toas ringikäimine on ka luksus, mida ma endale siiani kuigi sageli lubada polnud saanud. Keegi sellest ei teadnud ja mis see nende asigi oli... Mina ei teadnud jällegi, et Kevinil on väikesest peale kombeks pimedas majas ringi kõndida, klapid peas - no ja ta pidi ju üldse sõbra poole jääma... Nii me seal koridoris kokku põrkasimegi.

Järgmiseks hommikuks oli Kevin ikkagi sõbraga suusamäele läinud ja tuli alles õhtul, koos Kätlini ja Margoga. Me ei rääkinud sellest. Tegelikult ei rääkinud me omavahel enam üldse, aga seda ei pannud keegi tähele. Brita sündis mõned nädalad hiljem, enne õiget aega. Jäime Keviniga jälle kahekesi ja...

Ja nii see asi on läinud. Ma tõesti ei tea, mida teha, mu elus ei olnudki ju mingeid mehi peale Priidu, Kätlini kasvatamise kõrvalt polnud aega ja naistejuuksuris, kui iga päev ületunde teha, ei kohta ka kedagi... Aga kui nüüd Rasmus jälle oma isa juurde või kuhugi laagrisse läheb, noored kahekesi väljas on ja Brita tuttu on pandud... tuleb Kevin oma metsloomakõnnakul minu juurde... Ja jumal või issand või kes ta on andku mulle andeks, ma võtan ta vastu.




***

Ausõna, sellel lool ei ole prototüüpe, tegelikult lugesin ma lihtsalt raamatut  "Mu sünge Vanessa" ja hakkasin fantaseerima, kuidas asjad võiksid vastupidi olla. Aga kas mitte taoline - või midagi sinnapoole - lugu ei ole iga ülearu kiiresti suureks kasvanud poja ema hirm? Mis siis, kui tuleb üks... sale, hästisäilinud, hoolitsetud 42-aastane? 

7 comments:

  1. Replies
    1. Ma tegelikult loodan kõigi ülearu vara suureks kasvanud Kevinite ja üksildaste Pillede pärast, et nad leiavad endale ikka eakaaslased kõrvale. Et vast päriselus selliseid lugusid eriti palju pole, aga kes teab...

      Delete
  2. Umbes samal teemal oli väga hea film "Kaks ema".
    http://www.filmiveeb.ee/filmid/7670/Kaks-ema/
    Paraku sellistel lugudel õnnelikku lõppu tavaliselt pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huu. Ma guugeldasin selle filmi aluslugu ja tundub päris õõvastav. Õnnelik lõpp, jah, on põhimõtteliselt võimatu.

      Delete
  3. Sihukesi asju juhtub ikka ja mõlemat pidi. Lõpp on õnnelik kui kumbki pool ei võta tõsiselt, näeb toimunut kui meelelahutust, noh nagu lõbustuste pargi ameerika mägesid, mis südame peksma panevad. Peaasi, et sõltuvust ei tekita😉

    ReplyDelete
  4. Õudne. No päriselt - õudne...
    Aga hästi kirjutatud, jumala eest!

    ReplyDelete