Thursday, January 6, 2022

Koroonapäevikud. Üheteistkümnes päev

Mees tundis ennast eile õhtul piisavalt hästi, et Jõugu Juhiga natuke kakelda. Või noh, maadelda. Neil käib endiselt see vana hirve ja noore hirve asi...

Legolas ja Lillebror ei tunne endiselt kõiki maitseid. Minu soovitus selle puhul tuleval nädalal koolitoitu eriliselt nautida (sest kui maitseid ei tunne, pole ka probleemi sellega, kuidas see tavapäraselt maitseb) võeti vastu pehmelt öeldes pahuralt. 

Mina jaksasin süüa teha. Millegipärast sobib mulle hetkel peamiselt kombinatsioon soolasest ja hapust. Suus on üldse kogu aeg soolane maitse, aga see võib olla seotud köhimisega, mis toimub peaaegu vahetpidamata - aga kuna see köha on kenasti lahtine, siis pole hullu midagi. 

6 comments:

  1. Oh ikka pikavõitu vindumine siis. Ehk ikka nüüd vaid paremaks!
    Tore, et lugeda kannatab, muidu oleks päris tüütu.

    ReplyDelete
  2. Vindub jah teine, aga ma võrdlen seda kõike endiselt päris gripiga. Aitäh hea soovi eest.

    ReplyDelete
  3. Nakkavam vist kui gripp. Ma ei saaks isegi grippi lubada, sest see oleks elukorralduse osas na keeruline. Nii palju kui ma lugenud olen, on c kulg selline sinusoidne. Mõtled, et kui tundub, et nüüd lõpuks parem, siis võib visata uuesti hullemaks.
    Loodan, et teil kergem versioon ja läheb kiirelt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pean sellest haigusefilosoofiast kunagi kirjutama, minu jaoks on täiesti okei, kui inimene on mõnikord kümme päeva jutti viirusega siruli, üldse ei saa aru, kuskohast see probleem peaks olema... aga kunagi edaspidi korralikumalt, eks ole.
      Oli jah sinusoid, ise ka ei saa ilmselt aru, mis nüüd on.

      Delete
    2. Mul nt ei viiks keegi koera 3x õue ja see on kõige suurem mure. Ema ma ei julgeks siia kutsuda kui oleks k. Pole vaja vanainimest nakatada. Musta stsenaariumi puhul (haigla) ma parem ei räägigi, sest 11a muti vajab regulaarselt abi. Ma saan aru, et mittekoeraomanikele on see mõistetamatu, aga ma olen omale selle vastutuse (3a, diagnoosiga rescue võtmine kunagi) võtnud ja nii on. Nt detsembris tuli 3x sõita linna kliinikusse, sest kriitline jama oli, sh 1x öösel erakorralisse.
      Ma elan nii eralikku elu ja mulle on äärmiselt ebameeldiv abi küsida :(
      Nii et ma tean hästi, mis mind vanurina ees ootab :D

      Muud asjad oleksid korraldatavad. Kulleriga söök kui üldse isu on, töölt haigusleht (kuigi kaotaks 30% palgast ja see on ainsa sissetuleku puhul teema, aga noh, saaks hakkama, sest säästud).
      Nii et kui saab vältida, siis ma väldin, sest nii on kuidagi mõistlik praegustes oludes.

      Delete
    3. Ma olen jah aru sanud, et koerapidamine on märgatavalt keerukam eluviis kui kassipidamine.
      Eks igaüks peab seda kõike enda olukordade põhjal hindama.
      Meile pakuti abi täiesti ilma küsimata, sest inimesed lihtsalt on nii lahked ja head. Muidu oleks kõige suurem probleem ahjukütmine ja puude sissetoomine, kunagi Ajal Enne Lapsi olime Mehega korraga mingis gripilaadses tootes, siis tõi puid see, kes parajasti roomata jaksas... aga see kestis õnneks vähe aega.

      Delete