Monday, January 17, 2022

Olevat aasta kõige depressiivsem päev

 Nojah, meil algas see küll mõnevõrra adrenaliinirohkelt, aga siiamaani on tõesti depressiivseks ära vaibunud. 

Eile õhtul kella üheksa paiku saabus nimelt elektrikatkestus. Esialgu lubati, et vool tuleb tagasi kell üks öösel. Tore, mõtlesime, ja kobisime magama ära. Igaüks pani oma nutitelefoni lootusrikkalt sabapidi seina. Poole ühe paiku ärkasin ja jäin ootama, et nüüd kohe-kohe see elekter tuleb, panen masinad tööle... 

Kella nelja ajal sai Mees SMSi, et valgust ja vett antakse esmaspäeval alates umbes kella veerand kaheteistkümnest. URR. Minu telefoni aku oli selleks hetkeks tühi mis tühi. 

Mingil hommikusel ajal käis Mees kempsus, vaatas köögikella - sest tema telefon oli ka selleks ajaks otsad andnud - ja äratas mind siis sõnadega. "Kell on kaheksa!"

Tähendab, mitte keegi lastest ei olnud pannud endale äratust - nad peavad! - ja mitte kellelgi meist ei olnud telefonis piisavalt voolu, et see äratus ka toiminud oleks! Muide, jõuluks said nad ühe äratuskell-maeiteamisasja, mis pidevat seinavoolu ei vaja, arvake, kes see oli helisema pandud?

"Võu-õu-õu, me ei teadnud, mis kellaks panna..." 

Tõepoolest, mõistuse vaheaeg. On koolipäev, äratus pannakse tavalise koolipäeva järgi. Kui on mingid muutused, siis saavad need eelmisel õhtul läbi räägitud. 

Mees nõudis minult kooli sekretäri numbrit, mida mul loomulikult polnud - miks peaks olema? Seejärel nõudis ta seda minu töömärkmikult, kus see ometi peaks sees olema - ei ole, miks peaks? Igatahes oli Jõugu Juht autos oma telefonile piisavalt palju elu sisse saanud ja kell 8.14 sai ka sekretärile öeldud, et lasku palun lapsed klassi, matemaatik jääb täna hirmsasti hiljaks...

Mina ohkasin, tegin ahjudesse tuld ja lõikasin küünlavalgel kaltsuvaibamaterjali. Umbes siis, kui valgeks läks, tuli elekter ka tagasi. Nõudepesumasin jõudis just ära pesta, kui elekter uuesti ära läks. Ja tuli tagasi. Ja läks ära. 

Vähemalt ei olnud mul tänaseks planeeritud mingit kiireloomulist arvutitööd, aga ülimalt nörritav on kogu see jama küll. Hommikukohvi ei saa, lastele tuleb kirjutada, et puudus kodustel põhjustel, mitte mingi info ei liigu... 

Mh, minu lapsed on tegelikult täpselt sama head (ma küll arvan, et paremad ja toredamad, sest minu!) nagu ekspresidendiproua lapsed, Eesti on piisavalt väike, et siin peaks igal inimesel olema inimõigus elada valges toas ja ennast sooja veega pesta... mitte ainult Tallinnas, kust suvitajad aeg-ajalt mujale sõidavad ja imestavad, et näe, "linnast" - Tallinn ei ole minu jaoks linn! - väljaspool on ka elu ja käivad täitsa kahe jala peal...

URR.

No ja nii see päev ongi olnud depressiivse loomuga. Asju õigel ajal teha ei saa, kogu aeg on kahtlus, et äkki läheb jälle vool ära... Urr veel. Puupliit on majas tõesti hädavajalik asi, ma lähen nüüd üsna kohe süüa tegema. Pliidi alt ei võta ükski firma tuld ära, sest tuul on...

No comments:

Post a Comment