Wednesday, January 26, 2022

Raamatuid

Cathy Bramley "Seltsis segasem". Natuke venivavõitu, aga muidu kohustustevaba raudteejaamakioski-naistekas. Kohati vaimukas, kohati tobe.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud". Võigas krimilugu koos vana hea saksa huumoriga. Sobib, kui suuta jõledustest mööda vaadata. Stseen, kus (igasuguste meditsiinitöö kogemusteta) naispeategelane saab surnukeha lahkamiseks juhiseid telefoni teel, on täiesti suurepärane... ainult et, nojah, lugu ise on rõlge. 

Mele Pesti "Minu Kuressaare". Väga muhe lugemine. Seletab sujuvalt ära, miks on Kuressaares tõsiseltvõetav vanalinn, mismoodi seal elatakse talvel, kuidas saare peal koolis käidi ja üldse... Tekkis lausa huvi kunagi taas Saaremaale sattudes raamatu järgi kohti otsida.

Henek Tomson "Minu Uus-Meremaa". Mõtlesin selle raamatu tegelikult lugemata jätta, sest eelmine Minu-sarja matkalugu oli lihtsalt nii mittemidagiütlev... aga tegin hästi, et läbi lugesin. Matkamist ja sellega kaasnevat on raamatus tõesti palju, aga päris palju ja toredasti on juttu ka kohalikega kohtumistest ja Uus-Meremaa ajaloost. Huvitav ja muhe lugemine oli, kuigi tasakaalu mõttes tahaks nüüd ka sama pealkirjaga teost mõnelt eestlaselt, kes Uus-Meremaal lihtsalt elab.

Albert Lihhanov "Linnupojad, õppige tapma". Isemoodi raamat. Ühtpidi loed ja noogutad kaasa, et ilmselgelt väärt teos, vene tänapäevane romaan, kirjeldab kardetavasti tõepäraselt Venemaa väikelinna eluolu nõukogudejärgses pohmeluses... ja siis paned käest ja enam üldse kätte võtta ei tahagi. Lihtsalt ei kutsu, ei tundu põnev, ei ole mõnus lugeda... Jätsingi pooleli, nii piinlik kui see ka ei ole. 

Kerli Kirch Schneider "Üks segikammind reisipäevik" "Minu Florida". Nii ongi. Kerli Kirch Schneideri lugu sarnaneb nagu kaks tilka vett segikammind reisipäevikuga, ainult et toimub üle kümne aasta hiljem, teises kohas, teiste inimestega ja lõpetus on vististi natuke küpsem... aga igatahes huvitav lugemine. Ja ma tabasin end mitu korda meenutamast mitmesegaseid sündmusi oma elust (Frankfurdi varavarahommikus trammi hääletamine, Iirimaal passi koos kirjadega postipanemine, juba koos Mehega 100-eurose reisikuluga Taizesse ja tagasi rändamine ja muud hullumeelsused) ja rõõmustamast, et meil tütreid ei ole, sest noor Eesti naine olemise juurde paistab õige sagedasti kuuluvat ka paras ports pöörasust, nagu "Minu Floridas" ka väga hästi näha on. 

Hendrik Pillmann "Minu Jõhvi". Isiklikult tean mina Jõhvit peamiselt "Viru Nikerdaja" laatade järgi. See ei ole just väga rikkalik kogemus. "Minu Jõhvi" kirjeldab seda linna hoopis teise nurga alt ja väga toreda lugemisena. Võiks öelda, et autor on tubli poiss, istugu, viis! Et autor lisaks Jõhvis-elamisele ka noor õpetaja on, kumab küll aeg-ajalt läbi, kahtlustan, et ta kopeeris raamatusse mõningaid lõike  oma koolitööde jaoks kirjutatud tekstidest (sest Mehe veniva magistriprogrammi asjus oleme siin sarnaseid analüüse sünnitanud), aga üleüldises plaanis tekkis lausa tahtmine Jõhvit ja Ida-Virumaad üleüldiselt vaatama minna. 

Catherine Miller "99 päeva koos sinuga". Vabandust, jättis külmaks, jäi pooleli. Midagi oli puudu.

Josie Silver "Üks päev detsembris". Seda raamatut lugedes tekkis küsimus, kas noored inglased ongi pidevalt purjus? Sest ükskõik mida selles teoses tehakse, praktiliselt kõigis olukordades rüübatakse ohtralt alkoholi. Autorile tunduvad meeldivat samad filmid, mis mulle, igatahes on lugu põhimõtteliselt "Neljast pulmast ja ühest matusest" enam-vähem üks-ühele maha viksitud, aga sellest hoolimata päris kena. Kõik peategelased on muidugi hästi tobedad, aga kohustustevabalt, kiiresti äraunustamist väärivast armastuslookesest polegi ju mõtet midagi rohkemat oodata. 

Uwe Laub "Torm". Hea saksa ulme. "Teaduspõnevik" tagakaanel tekitas küll ärevust, aga tuli välja, et ei ole ülearu füüsikaline ega midagi. Lugeja lükatakse kiiresti ninapidi sündmustesse sisse ja juhatatakse pärast kenasti välja ka. Olulisel kohal on sõbralikud kassid. 

Karen King "Otsast alustamise aasta". Peategelane tuleb üsna raamatu alguses mõistusele, teeb häid otsuseid ja PLNi, mis õnnestub mitmesegastel asjaoludel väga hästi. Ma küll väga ei usu, et väga tõsise kõrgusekartusega inimene suudaks üksipäini autos serpentiini mööda üles sõita... aga kõrgusekartust on meil peresiseseltki kolm erinevat varianti, nii et... Sedasorti raamatutes on muidugi alati kusagil mõni filmitähe välimusega aednik (kui tegevus toimub Inglismaal), kelner (kui tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal) või niisama-naaber (igal pool mujal), sest loomulikult peab peategelanna saama kohe ja kiiresti üle otsusest ennast mitte kunagi enam ühegi mehega siduda. Kena, kohustustevaba rongisõidulugemine. 

No comments:

Post a Comment