Teaduspõhisemisest

Ma siin millalgi lubasin, et seletan seda teadsupõhisemise-asja natuke täpsemalt... tundub hea hetk. 

Minust üritati koolitada teadlast. Alates esimesest, matriklite kättesaamise üritusest kuni lõputöö kaitsmiseni jooksis meie osakonna ametliku suhtumisena kõigest läbi, et psühholoog on eelkõige teadlane. Ma olin selle suhtes muidugi ise üli-ülitundlik, sest teadusetegemine oli nüüd küll viimane asi, mille pärast ülikooli minna, minu põhisuund oli laste kliiniline psühholoogia ja võib-olla ka perede nõustamine, statistika ja hirmkeerulised artiklid tajust ja neurokeemiast hoidke pigem eemale... Et ma hiljem statistikuga (noh, tema algse suuna järgi) abiellusin ja aeg-ajalt puberteetikutele narkootikumidest pean rääkima, mis on puhas praktiline neurokeemia, on teine asi... aga teadlaseks ma kohe mitte mingil juhul saada ei tahtnud. Õnnestus. :D

Siiski jäi nii palju arusaamist külge, et päris teadlane on avatud uutele andmetele, mis võivad senised järeldused pea peale pöörata, samuti ei tohi teadlane armuda oma hüpoteesisse (kehtib ka mitte-teadlasest psühholoogide kohta). Ja - seda mainiti ääri-veeri, aga see on tõsi - sotsiaalteadustes on kõik järeldused mõnevõrra teistsuguse kaaluga kui reaalteadustes, sest reaalteaduste eksperimente ja tulemusi on võimalik põhimõtteliselt ükskõik mis tingimustel korrata ja uued tingimused täpselt välja arvutada (näiteks, et sama ese kukub Maa peal ja Kuu peal ja see kõik on ikkagi arvutatav ja kontrollitav), aga sotsiaalteadustes on muutujaid liiga palju, iga üksikisiku vaba tahet välja arvutada ei saa või umbes nii. Noh, nii ongi, samade sündmuste peale juhtuvad erinevad protsessid isegi sarnase riigikorraga paikades, rääkimata siis kohtadest, mis on üleni väga erineva kultuuri ja ajalootaustaga. Või võtkem näiteks erineva domineeriva rahvusega koolid, see näide on mul käepärast. Meist kaks kooli edasi on venekeelne kool, keelekümblusega, tegelikult väga hea kool omataoliste hulgas. Enamik lapsi elab samasugustes kortermajades nagu meie omad, mängitakse sarnastel mänguväljakutel ja perestruktuurid on tõenäoliselt ka sarnased. Meie medõde koolitab või mentordab sealtkooli rahvast ja vahel räägib, kuidas seal olevat... Vahetundides üks katkematu voog traumasid, sest kaklevad, kukuvad, tõuklevad. Meil tuleb vahetunni ajal kaks kõhuvalu, üks libisemine-kukkumine ja vastavalt hooajale mõni kraadimine, kõik! Ometi on lapsed sündinud samas riigis ja meie koolis on väga suur mitte-eestlaste protsent, aga näe, vahetunnisüsndmused on erinevad ja seda ei saa ajada õpeajate korrahoidmise-kommete kaela, olen kindel, et kõikjal hoitakse lastel võimalust mööda silm peal. 

Nojah, tagasi teadlaste juurde... Ühesõnaga, teadlane on ühtlasi ka skeptik, kontrollib, annab võimaluse, et keegi muu on saanud hoopis teised andmed... Niimoodi räägivad meil üldiselt k-teemadel Irja Lutsar, Krista Fischer, Andres Merits. Mõned veel, kes praegu meelde ei tule. See on väga lugupidamisvääriline ja tõsiseltvõetav. Nende kõnes on sageli lauseid nagu "Praeguste andmete põhjal...", "Esialgu võime oletada, et...", "Oleme saanud kinnitust, et üldjuhul..." või midagi taolist. Nad on avatud uute teadmiste saamisele ja muudavad julgesti oma seisukohti, kui tuleb mingi uus info. 

Teaduspõhisemine on jällegi "kirvega ja kõigile" suhtumine, mida kultiveerib enamik sõnavõtvaid valitsuseliikmeid, mõned Tähtsad Ninad a la Andrus Ansip, tundub, et paraku ka president, väga paljud majandusinimesed, kes oma arvamusartikleid siin ja seal avaldavad, kindlasti suur osa reaalteaduste-inimestest. Nende juttudes on kõik seisukohad väga kindlad, praktiliselt kuulutavad nad dogmasid, sundi ja ma ütleksin, et jesuiitlikkust. Kahtlemine ei ole lubatud, dogmakuulutajast erinevad seisukohad ka mitte, siis oled lamemaalane ja teadusevihkaja. Muide, väidetavalt usuvabadusega riigis on järsku ette kirjutatud kohustus uskuda teadusesse ja antud ka täpsed juhised, millisesse teadusesse tuleb uskuda, olete tähele pannud? Seegi on teaduspõhisemine. 

Teismeliste laste vanemana meeldib mulle, kui minu lastele koolis räägitakse teadusest kui pidevast uurimisest ja valmisolekust lisada olemasolevale hoopis uut infot. Ei meeldiks, kui mu laste õpetajad oleks teaduspõhisejad, kinni dogmades ja poliitiliselt korrektseks kuulutatud "tõdedes", mis erinevalt teadusest ei ole sõltumatud, vaid teenivad kellegi mingisuguseid huve. Et veel konkreetsemalt välja öelda - teaduspõhisemine on vägagi nõukogudeaegne. Meditsiinis avaldub see veendumusena, et kõigi inimeste kehad toimivad samamoodi - ei toimi! -, psühholoogias oleks see näiteks samade küsimuste tuim küsimine ilma inimese tegelikku olukorda vaatamata (te ei kujuta ette, kui palju tuleb käigu pealt ümber orienteeruda, kui päris inimesega vestelda - mina ka alguses ei kujutanud), majanduses, ütleme, Lääne juhtimismudelite sunniviisiline ülekandmine täiesti mitte-Lääne kultuuriga riiki, võtke näiteks Jaapani meeste enesetapud, kui neid Lääne kombe kohaselt vallandama hakati...

Ühesõnaga, paluks rohkem teaduspõhisust ja vähem teaduspõhisemist.