Märts tuleb

Ükskõik, mis maailmas ja lähiringides ka ei toimu, kalendrilehte tuleb ikka keerata. 

Märtsis, oeh... Juhtub. PLNi järgi või siis jälle mitte PLNi järgi, ma endiselt ei ole plaanides kuigi kindel. 

Tuvastan kohe kuu alguses Lillebrori poolt leitud ja kirjeldatud lumikellukesed, täna ei olnud valgel ajal kodus. 

Mina ajan üles ja alustan ära uue kanga, seekord villavaibakeste jaoks, et need lõputud kerad magamistoast välja saada. 

Me saame 13-aastase lapse. 

Meil on matused, sest tjah, Vanaema astus tasakesi ja märkamatult sinna Selge Sihi peale ja läks, aga kombekohane otste kokkutõmbamine tuleb ju veel teha. (palun ärge küsige, MIS diagnoos siis IKKAGI oli - vanadus, mida siin muud tahta? - ja ärge rääkige mulle, et ema ja tütre suhe on NII eriline... ma olen sel teemal eile ja täna pidanud rohkem telefonivestlusi 80+ prouadega kui kellelegi tervislik saab olla. On olukord, tegeleme. Nii on.)

Siis on mõnel siin Eesti sisemeistrivõistlused, jälle. Lapsevanemad kolavad pealinna peal. 

Siis saab koolivaheaeg läbi ja tuleb kohe suur kuhi arstiaegu. Kellel südamearst, kellel hambaarst, kellel allergoloog. 

Siis - juhul, kui ilmakord siinkandis enam-vähem sama püsib ja asjad toimivad - läheb Legolas Prantsusmaale. 

Ja kui tagasi tuleb, siis loodetavasti kolib varsti oma tuppa sisse. Ja valib gümnaasiumieelistused. 

Mingil hetkel võib-olla tähistame 13-aastase lapse sünnipäeva kah, sõpradega... praegu nagu pole hea aeg, lisaks muudele asjaoludele ei pääse meie juurde ükski auto, kui juht just eriline jäärajasõitja ei ole. 

Kusagil seal vahepeal tekivad võib-olla veel mõned paratamatud asjaajamised ja lahenduste otsimised. Või tõenäoliselt. Igatahes paratamatult. 

Loodame tervitada perekond Kurge. 

Loodame sooje tuuli ja lume sulamist. 

Loodame eredat hommikupäikest ja entusiastlikke umbrohuninasid. 

Need... vast ei jää tulemata. Kõige muu puhul on kah ainult lootus. 

Ja mida ütelda nädala kohta...

 ... mil oleks mitmel põhjusel tahtnud minna voodisse ja tõmmata teki üle pea?

Esmaspäeval ei tundnud Vanaema mind telefonis ära. Just pragu vaatasin viimaste kuude sissekandeid siinsamas ja mõtlesin, et ahaa, see oli siis, kui ta veel millestki aru sai... Reede õhtul õnnestus arstiga rääkida, ka haiglapersonaliga pidavat suhtlemine ja koostöö olema lainetav, ühel päeval mõistab, mis toimub, teisel päeval mitte. Seda kinnitas tegelikult ka mõni tund varem osakonnaõelt kuuldud porin: "Ei tea, kas see proua üldse telefoniga rääkida suudab..."*

Siis oleks nagu olnud tavalise elu moodi elu. Kuni algas sõda. Ka sõja ajal tuleb elada tavalist elu edasi niivõrd, kuivõrd võimalik. Vahepeal natuke on. 

Sõja kohta ütles E. kirikus, et tema meelest peab Putin püha sõda ja arvab**, et sõjapidamise õigus on talle taevast antud. Täitsa võimalik, aga see ei tee paraku ukrainlaste olukorda paremaks. Meie esialgu kohvreid ei paki, sest Vanaema ja kassid ja üldse... pealegi on meil veel armuaeg. 

Sõja asjus saime korraks kokku Pikajuukselise Emaga, sest tol päeval kogus tema pakke perekonna jaoks, kes koguvad Punase Risti jaoks. Meil juhtus olema üle (ja pakendis) seda, mida mujal kohe tarvis läheb. 

Täiesti mitte sõja asjus käisid kõik lapsed sünnipäeval. Sama koht, sama laps, suurelt osalt sama seltskond mis kaks aastat tagasi vahetult enne, kui k-kriis meieni jõudis. Ma väga loodan, et meil siin koha peal rohkem kriise ei tule, olemasolevaidki on ülearu.

Samal ajal kui poisid üksteist kummikuulidega tulistasid, käisime Mehega kaubanduses ja väljas söömas. Avastasin, et jube vastik on k-tõendit näidata. Et vaadake, ma olen korralik kodanik, mitte nagu mõned! Võeh. Kuna üks tuttav ütles reede õhtul, et neil päevil on julgustükk ka sinimustvalgega Magalarajooni vahel kõndida, sõitsime sealt korraks läbi. Polnud näha ühtegi putinistlikku noortekampa ega muid kahtlasi elemente, inimesed ajasid rahulikult igaüks oma asja nagu tavaliselt. 

Sellegipoolest olevat vähemalt üks meiekooli lapsevanem sõja üle rõõmustanud ja oma putinistlikkust sotsiaalmeedias tunnistanud (rääkis toosama tuttav, kes temaga friend). Ega me ju inimeste poliitilisi vaateid ei küsi, eks. Samuti ei küsi - nagu ma Legolase kolleegi Antoni*** unes nähes taipasin -, mis on õpilaste täpne rahvuslik kuuluvus. Kooli seisukohast on põhiküsimus, mis on pere kodune keel, kas eesti või midagi muud... ja lapsed ise suhtuvad, et kõik venekeelsed kaaslased on venelased. Tegelikult on see kõik hirmus palju keerulisem. Kõige Säravamate Silmadega Tüdruk näiteks on kuskiltpidi ukrainlane, üks nimepidi eestlane, emapidi slaavlase vurhvi poiss hoopis volgasakslane ja imeilus Oleg***, meie kooli ATH reklaamnägu teatas hoopis, et tema olevat kindlasti eestlane, kuigi peale tema seisukohavõtu (see oli ilus ja kõige olulisem!) ei pärisnimi ega perelugu seda kuskiltpidi ei kinnita. Eks me pärast vaheaega näeme, kas ja kuidaspidi on oluline veri ja kuidaspidi kodakondsus. Või õnnestub koolis hoopis rahulikult ja riigitruult edasi vaabakurrulisi purihambaid ja kakskordkahte õppida. See viimane oleks kõige kohasem.

Veel on antud mitmesugust ilma. Sula on vaimustav, tormituul oli huvitav, aga sulatab-külmetab rütmi tõttu kestev libedus jõle. Mehel oli täna nii hull migreen, et pidin ise Linna sõitma - lapsed tuli küla pealt kokku korjata ja Vanaisa vajas ülevaatamist -, Linna ma hommikul isegi sain, aga tagasiteel, uiuiui... Ega muud hullu olegi kui see viissada meetrit külavaheteed meilt bussipeatusesse. Poole selle tee peal mõtlesin, et oleks ikka pidanud auto metsa vahele parkima ja mööda kraave ja heinamaad jalgsi koju minema... Helistasin Mehe kodust peavaluvoodist välja, sest tundsin, et mina enam selle autoga selle tee peal ei sõida. Alternatiiv olnuks nutma hakata, sellest poleks ka eriti kasu olnud. Mees, kellel oligi juba natuke parem hakanud, tuli ja leidis, et pole väga hullu midagi, tuleb lihtsalt õigesti juhtida... Juhtigu siis, mina olen turvaline juht jälle pärast jää ärasulamist. 

Nüüd on meil siin laenulapseks Nimekaim, sest on koolivaheaeg. Ja karjasepirukas ja kõrvitsakook ja triikraud ja villase soki kudumine... Püüame kogu ebanormaalsuses hoida normaalsust nii palju, kui võimalik ja vajalik. Et jätkuks jõudu olukordades, kus tavapärasest rohkem jõudu vaja läheb. Kui neid peaks tulema, ma loodan, et teil ei tule. 

Edit hiljem: Ja siis ta läkski mööda Selget Sihti valguse poole, rahulikult ja märkamatult. 

___________

*vist oli seesama kuri õde, kes mõned päevad varem, mina ju nende graafikut ei tea. Reedel ikkagi märgatavalt vähem kuri kui esimesel korral. 

**kui palju neid maailmavalitsejaid keskmiselt psühhiaatriakliinikutes ongi? 

*** nimi muudetud

Mida siis õieti teha saab?

Kui kusagil on kriis, tahaks kohe hirmsasti aidata. Noh, vähemalt mõned inimesed tahaks. Mõned tormavad otsekohe aitama, ilma et teaksid, mida ja kuidas teha... ja välja kukub nii, nagu kukub. Maailmakirjanduse näide on lambailmeline Charles Hamilton, Scarletti esimene abikaasa raamatust "Tuulest viidud", kes ilma igasuguse erilise sõjavälise ja veel hullem, füüsilise ettevalmistuseta* sõtta aateid kaitsma tormas ja treeninglaagris õige ruttu ka suri. Mõne aasta eest oli päriselus kuulda kellestki, kes kohe kangesti tahtis aidata, ma ei ütle, keda... õnneks ta oma olematute teadmistega aitamiseni ei jõudnud, ma kardan, et ta oleks aidatavad veel rohkem katki teinud. 

Praegu on vägagi kriis. Keegi  esitas eile mingis FB lõimes põgenike abistamise teemal õige küsimuse: "Kas see üleskutse on kuidagi organiseeritud?" Sest üleskutse vormist jäi segaseks, kas selle autor korraldab üksi midagi ja kes teab, äkki jääb oskajatele abistajale niimoodi jalgugi, või on selle taga siiski koordineerimine ja teadmised. 

Tegelikult peaks igasuguse kriisi puhul kehtima kas lennunduse või laevasõidu või mõlema ohuolukordade juhis: hoolitse kõigepealt enda ja lähiümbruse eest. Kuulsin kunagi kirglikust abistajaperest, kus vanemad muudkui abistasid, aga jätsid oma laste vajadused täiesti kõrvale... lapsed läksid väga katki. Ekstreemjuhtum küll, aga ükskõik kui romantiline tundub võtta enda juurde koju elama pagulaspere, tuleks see otsus siiski kõigi pereliikmetega väga põhjalikult läbi arutada. Või nojah, ka see on ekstreemne - aga näiteks lapsele uue voodi ostuks kogutud raha juhuslikule, tundmatule annetustekogujale ära anda oleks kah parasjagu inetu. 

Omade vaimse tervise eest hoolitsemise kohta on peavoolumeedias neil päevil avaldatud mitu asjalikku artiklit, lugesin ja noogutasin kaasa. Kahjuks on meie lapsed juba ammu sõjaaja lapsed ja sinna pole suurt midagi teha. Päris väikesi peaks tõesti säästma, aga kooliealised arutavad omavahel ja tahavad poliitikast rääkida, tulebki olla aus ja tagada nii palju turvatunnet, kui võimalik. 

Niisiis, anda tuleb seda, mida on võimalik anda, nii, et sellest saajale ka kasu oleks. Kellel on anda raha, annetagu sellele organisatsioonile, mida usaldab. Oletan, et hiljemalt homme tuleb kirikutes ka eriannetuse võimalus. Kellel on anda asju, siis oleks õige piirduda nende asjadega, mida on küsitud. Praegu küsitakse eelkõige voodipesu ja hügieenitarbeid, kaisukarusid paluti veel mitte tuua... ja ma ei tea, kellel on kodus pakendis kaisukaid, oma lapse äranätsutatut nagu ei sobi viia. Käsitööinimesed teevad juba heategevusmüüke, olen märganud, ikka selleks, et saaks müügist saadud raha annetada. 

Aja andmisega on nii, et paljudel on seda vist kõige kitsamalt käes. Aga kui aega rohkem on - minul näiteks on -, siis Eesti Pagulasabi otsib vabatahtlikke. Küllap tekib teisigi organisatsioone ja asutusi, kes midagi korraldavad. Ettevõtted, kelle töötajate sugulased sõjalõksus on, pidavat midagi tegema ja. Kujutan ette, et kaitsevägi ootab appi ikka ja ainult neid, kes sõja-asjandusest midagi ka teavad. "Minu" sotsiaalmeedias on küll märgata kõrgenenud huvi naiskodukaitsega liitumise vastu. Kuna kriis kardetavasti niipea ei lõpe, on seegi hea idee (ma ise sinna vist ei sobi, saaksin nagu Charles Hamiltongi kehvema ilmaga pikalt õues olles tõved külge; ruume koristada või suppi keeta võiks küll, seal tuul ei tõmba).

Oskuste andmine läheb aja andmisega enam-vähem ühte patta. Meie koolil on näiteks umb-araabiakeelsete peredega toimetulemiseks üks imeline abiline olnud, varsti oleks abistajatel vaja vist ukrainakeelseid inimesi? 

Piketeerimise ja FBs Ukraina lipupildi lisamise kohta ei oska suurt midagi öelda, millegipärast ei tundu mulle, et see oleks siin ja praegu tulemuslik... aga palvetamine, jah, päris palvetamine, mitte kuskil mingi kuju pea silitamine või ühismeditatsioon, see on ikka tark mõte. Palvetada saab ju ka kuskil humanitaarabikeskuses asjade sorteerimise või kellelegi appiminemise ajal**, praktilised tegevused ei pruugi palvetamist palju segada. 

Aga igaüks ikka oma usku ja võimalusi mööda, aru pidades ja vajadusel targematelt nõu küsides, see on peamine. 

Ja ma ei ole üldse nõus, et peaks pahandama nende peale, kes praegu puhkusel on või sotsiaalmeediasse kassipilte postitavad - mõnele inimesele võib just kasu olla nägemisest, et kusagil on siiski veel normaalsus alles, see võib anda lootust. Ükskõik, millisest kriisist ta parajasti läbi läheb. 

Olge hoitud!

____

*peenest ratsutamisoskusest selles olukorras ei piisanud, tugevast immuunsüsteemist oleks rohkem kasu olnud.

**Piiblis on küll soovitus minna oma kambrisse ja seal palvetada, aga meie pastorid soovitavad ka koos Jumalaga jalutamas käia või muudes praktiliste tegevuste ajal palvet pidada. 

Prepperiks kasvamisest

Moosikeetmine ja mahlategemine olid lapsepõlvest kaasa saadud loomulikud suvetegevused. Kui me 20 aastat tagasi Majja kolisime ja aia koos kõige juurekuuluvaga ära avastasime, siis oli selge, et iseenesest kasvavate marjade ja õuntega tuleb Midagi teha. 

Tõsisema varukogumisega hakkasin tegelema kümmekond aastat tagasi, kui kogudus jagas laiali euroliidu abimakarone ja muid kuivaineid ja meie kui kolmelapseline, tol hetkel väikese sissetulekuga pere abisaajate hulka kvalifitseerus. Makaronid, manna, vist suhkur ja jahu ka. Kaerahelbeid me ei võtnud, sest nendega me ei tee midagi. Õnneks oli samal ajal sisse kolinud üks mahukas puhvet... see on siiamaani kuivaine- ja konservikapp. 

Siis tuli veel väiksem sissetulek ja vajadus ära kasutada igasuguseid sooduspakkumisi. Kui miski oli soodne, ostsime kohe palju, järgmisel kuul ostsime siis midagi muud. Ikka sel põhimõttel, kas meil seda või toda ka vaja on ja ära tarvitatakse. 

Siis tuli k-aeg ja soovitus kodust võimalikult vähe väljas käia. Mees taris koju hiigelsuure paki pesupulbrit ja kanistri nõudepesuvahendit. Kuna ma pesen käsitsi nõusid harva, on kanistrist veel pool järel, küll tarbeks läheb... aga pesupulber oligi kaltsuvaibamaterjali, üleriiete ja vaipade pesemiseks või juhuks, kui Sensitive-kirjaga pulbrit (meie riiete pesemiseks, sest Legolas ja Mees lähevad muudest sortidest kupla, ükskõik kui vähe pulbrit ma panen ja mitu korda loputan) saada ei peaks olema, seda on veel paari pesukorra jagu alles. Muudki eelistan osta suures pakendis, ülepäeviti neljase paki kepmsupaberi järel käia on nagu natuke narr. Ruumi on. 

Mees vaatas just mingit saadet ameeriklastest, kes kasutavad kupongisüsteemi kaupade praktiliselt tasuta ostmiseks. Noh, meil seda võimalust vist pole ja päris sellele tasemele ma ei püüdlegi - aga kui odavamalt saab ja seeläbi raha millegi muu jaoks rohkem jääb, miks siis mitte? Ja hästi mugav on neil päevadel, kui pole erilist tahtmist poodi minna, võtta lihtsalt sügavkülmast midagi ja tollest suurest puhvetist ka midagi ja saab ikkagi korraliku söögi kokku. Värsket aed- ja puuvilja tuleb ju niiehknii poepäevadel korraga mitu kilo osta, see ja piimatooted on sageli peamine poodiminekupõhjus. 

Viimaste päevade uudiste valguses on jälle küsimus, mida ja kui palju varuda - sest kui päris sõda meieni ei jõuagi (palun teeme nii, eks!), võivad hinnad ikka palju muutuda ja kardetavasti mitte odavamas suunas. Ja kas üritada sel aastal kasvatada rohkem aedvilja, teha rohkem hoidiseid, aga mida täpselt, sest päris kõike meil ei sööda ja supipõhjad ei ole üldse mitte populaarsed? Ja kuidas selle kanatarkusega oleks? Või mis siis, kui tuleb jälle ärakuivamise-suvi ja kõik aiatöö läheb untsu?

Vähemalt on mu külvatud kuumaasikaseemned kenasti üles tulnud, rohkemgi, kui vaja. Loodetavasti on nad kevadeks küllalt suured, et küüslaukude vahele istutada (sest minu kujutluses näeb see peenar lihtsalt väga nunnu välja). Ja vast saan ma sel aastal ka piisavalt kaugele, et ivan-tšai tegemine ära proovida. Võrseid proovime kevadel jälle süüa - kasvavad seal vana kasvuhoone taga, olgu neist siis ka muud rõõmu kui silmailu. 

Võib ju minna ka nii, et poiste vibulaskmisoskus jääb eluajaks ainult spordiharrastuseks ja me ei pea kunagi lahkama metskitse, et peret näljasurmast päästa... Võib ju? 

Ebanormaalsuses

Täna hommikupoole ööd nägin ma unes, et mu perekond nõudis Vanaema kodus hooldamist, mina tõstku ja keeraku ja... Nutsin. Ärkasin üles, käisin vannitoas, põrnitsesin viis minutit kurja pilguga pesumasinat, sest see lubas kõik selle viis minutit, et lõpuni on seitse minutit - ta ikka ei saa froteerätikutega hakkama, aga lõpuks hakkas tal vist piinlik ja lülitas ennast edasi, kui juba seitsme pealt üle saab, siis saab ilusti lõpuni...

Siis nägin unes, et must Mimi oli jäänud auto alla Peetri kiriku juures, kus ta eluilmaski pole muidu viibinud kui turvaliselt kandekastis ja autos (sest loomaarst asub meil Linnas). Ma ei uskunud seda, leidsin ühe teise nurri musta kassi, aga keegi tõestas mulle ära, et see ei ole Mimi... nutsin. 

Lillebror oli näinud unes, et me pidime põgenema ja temale keegi midagi ei rääkinud, sest ta on liiga  väike... arvatavasti nuttis temagi.

Unenägudest saab üles ärgata ja öelda, et see ei olnud päris. Vanaema suhtes otsime lahendusi, Mimi on täiesti elus, meie praegu kuhugi põgenema ei pea ja sinimustvalge lehvib täna Eestis umbes igal pool. Hea. 

Ja siis on see teine asi... et umbes nagu igal pool lehvib sinine-kollane ka, sest meist ühepäevase autosõidu kaugusel lõhkevad pommid ja üks inetu, suurushullustuses vanamees püüab oma vananemiselt ja inetuselt tähelepanu mujale tõmmata. ERR-i uudistes oli näha üht ukraina paari, kes kuhugi põgenes, kaasas kass. Toredad inimesed, järelikult, hoolivad kõigist pereliikmetest. 

Ja siin ja täna ei saa me midagi teha. Elame tavalist riigipühaelu. Mees just pahteldas Legolase toas lae all midagi, mina olen putru keetnud, ahje kütnud, sokke sorteerinud ja ühe halli vaiba kudunud, suured poisid tõid puid, Lillebror koristas kassiliivakaste, nüüd mängivad kõik arvutis... Õhtuks pakutakse pannkooke. Soovijad võivad kiluleiba ka teha, aga üleüldiselt me eriti riigipühi ei tähista, olema niisama rahul sellega, et on hästi. Kuigi jah, hommikupudru kõrvale poliitikast, Venemaa rünnakust ja võimalikust sõjaväekohustusest rääkimine ei ole vist päris hästi.

Üks noor koguduseõde, kahe väikese tüdruku ema kirjutas paar päeva tagasi luuletuse ja jagas seda FBs, kuidas tema, laulva revolutsiooni laps, kardab, et peab saatma mehe sõtta, kus lastakse maha ja õhku, mitte vabaks... Eks me seda kardame kõik. Mõni mitte ainult mehe (Herem ju lubas poole suuga, et õpetajaid esmajärjekorras ei valita), vaid tulipäiste, totukeste poegade pärast. Lillebror saab küll ilmselt terve elu olema valgepiletimees, aga tema elu jätkumise kohta pole garantiid mitte ühelgi hetkel, just äsja kurtis, et üks kehapool külmetab ja teine higistab, uus kardioloogiaeg on kahe nädala pärast... 

Et me oskaksime praegust armuaega kasutada nii hästi, et see võikski kestma jääda! 

Peame palvet Ukraina eest, Eesti eest ja selle eest, et inetu vanamees leiaks Jumala silmis armu ja tuleks oma suurushullustusest hoopis meeleparandusele. Kibe saab see tal olema...

Hoia, Jumal, Eestit - neil sõnadel on täna hoopis teine tähendus. 

Vanaema haiglasolemise kõrvalnähud

Tegelikult lülitas Vanaema juba paar kuud tagasi oma telefoni regulaarselt välja (ega saanud aru, mida tegi) või on telefonil endal midagi viga... Telefoni hinda ja vanust (vähem kui aasta) arvesse võttes nagu ei peaks olema. Urr. 

Igatahes helistavad mulle nüüd kõik Vanaema sõbrannad ja tuttavad (eelistatavalt pühapäeva ennelõunal, mil ollaks kirikus), kes vähegi kuskilt mu numbri on saanud, et küsida, MIS Vanaemaga toimub ja MIS diagnoos tal on - ega jää kuidagi rahule ausate faktidega, et dementsuse äkiline ägenemine, põletik, lamamissündroom (või mis selle asja nimi oligi), pikaajalise salajase ravimite mittevõtmise tagajärjed... ja et mul EI OLE täpsemat infot ja et ma EI SAA minna haiglasse tema telefoni sisse lülitama, sest koroonapiirangud. Haiglas ei püsi ükski inimene Vanaema läheduses piisavalt kaua, et telefoniga pikalt tegeleda ja selleks hetkeks, kui nad sellele elu sisse saavadki, on ära hajunud minu poolt öeldud fakt, et sellel telefonil EI OLE parooli - kuigi kuna mitte keegi ei tea, mida Vanaema telefoniga viimati täpselt tegi, siis võib seal mingi tavakasutajale tundmatu lukustumine olla toimunud küll, jah. Haiglaõed on tegelikult üldiselt kõik hästi armsad ja osavõtlikud peale ühe tigediku, kelle otsa ma viimati sattusin, enam helistada ei julge... aga arusaadav on, et neil on hirmus palju tööd, tohutu ülekoormus, sest koroona, ja üldse. Ega ei tahagi neid koormata. 

Ja palunpalunpalun, ärge tulge mulle rääkima, et kodus hooldamise eest ju makstakse ja üldse. Eile rääkisin nendest huvilistest kõige mõistlikumaga, kes on tegelikult minust paar aastat vanem - Vanaema sõbranna tütar. Sõbranna ise on hooldust vajav, tema abikaasa ka, seesama minust veidi vanem naine hooldab 24/7, tööl käia ei saa, pidevalt peab kombineerima, kes neid vanu siis valvab, kui tahab, ütleme, hambaarsti juurde minna või midagi... hooldustoetus kahe eaka peale on veidi üle 100 euro. Kujutage ette. 

Ühtlasi olen viimastel päevadel varasemast veel paremini aru saanud, kuidas enam-vähem kõik inimesed (no olemasolevast valimist) on veendunud, et a) dementsust pole olemas ja b) dementne vanainimene on rahulikult oma toas ringi tatsutav memmeke, kes ajab mõnikord kuupäevad sassi või ei leia prille üles. Ise tahaksin küll selliseks saada, leplikuks ja leebeks... aga mu ema ei ole mitte ühelgi päeval oma elust kuskiltpidi vanakssaamiseks valmistunud. Matustest, jah, matustest on ta rääkinud, aga mitte eakana elamisest, see polnud tema arvates ette nähtud. Ei mingit kehakaalu kontrolli all hoidmist (sest praegu tuleb teda toetada ja tõsta, aga 82 kg), ajutreeningut - need ristsõnad ja pusled on nii tüütud, raamatute lugemine ka - ega mõistlikku füüsilist ja vaimset tervist toetavat rutiini (ma võtan rohtusid siis, kui meelde tuleb, iga päev küll mitte, mis hommikusöögi kõrvale võtmine, mina seda küll ei tee). 

Kirjutamise vahepeale sain haigla sotstöötaja telefoni otsa. Skype kõnet seal teha ei saa, sest vahetult palati ukse vahel lõpeb levi. Lahke sotstöötaja andis oma telefoni, et rääkida... Ema kutsus mind oma sõbranna nimega ja mulle tundus, et ta ei saanud lõpuni aru, kes ma olen. Vaat nii on see asi...

Halastus oleks, kui ta saaks ühel päeval hakata tasakesi minema mööda Tuigo metsa Selget Sihti, mis on nagu roheline tunnel kaugel eemal paistva üsna sõõrja päikeselaiguga... ja sealt päikeselaigust tuleks välja väike tüdruk, Hilja nimeks, kes võtaks tal käest kinni ja viiks ta endaga koos valgusesse, kus ei ole enam segadust ega valu ega midagi... seda metsa ja Hiljat ta vast veel mäletab, kuigi Hilja on ammu mullas* ja mets on Google mapsi andmetel ka kuidagi kokku kuivanud. 

Vist Kaarel B. Väljamäe kirjutas kunagi kusagil, et eaka eest hoolitsemine on kõige täiskasvanum asi, mida inimene teha saab... või midagi sinnakanti. On küll, jah. Ka kaugjuhtimisega. Küll me Jumala abiga toime saame, ega minu rist raskem kanda ei ole kui kellelgi teisel, aga kapsaliblika patune loomus tahaks ikka ainult kapsast närida ja päikese käes peesitada... tähendab, tahaks hirmus kergelt elust läbi liuelda. 

Ma lähen nüüd natukeseks õue, see vast teeb meeleolu natuke mõnusamaks... ja vast see päris sõna otseses mõttes liuglemiseks ei kujune. 

_______

*mu ema ainus õde suri kaheksa-aastasena teetanusse, sõjajärgne aeg...

Koolivaheajani on jäänud päris vähe aega

 ... ja meil puudub asjakohane PLN ja võimalus mingeid PLNe koostada, sest Vanaema. Temaga on praegu nii, et transporditi Väikese Kuurortlinna haiglasse ja seal tundub olevat väheke sõbralikum arst kui Linnas kliinikumis. Õnneks, sest alternatiivi oleme me Vanaisaga kogenud. Aga telefon tal ei tööta ja külastama minna, et vaadata, miks telefon ei tööta, ei tohi... nii et me saame infot peamiselt haigla lahke sotsiaaltöötaja kaudu. 

Muudest sündmustest, hm... 

Lillebror käis Toreda Klassivenna juures maal. Tekkisid mõningased segadused õigeks ajaks jumalateenistusele jõudmisega, aga muidu oli olnud päris tore. 

Legolas rääkis midagi noorte MM-ist või mis see oli... Paraku ei ole mõeldav, et Legolas osaleks vaktsineerimisnõude, võistlusekorraldaja poolt määratud kallis hotellis kükitamise nõude ja korraldaja poolt määratud kalli lennu nõudega üritusel*. Kui saaks lähivälismaa võistluste kohta aimu, arusaadavas (inglise-saksa-prantsuse, loomulikult mitte vene) keeles, palun, kuhu me teda ise viia ja ise ööbimist organiseerida saaks, siis aitaks küll lapsel rahvusvahelisi kogemusi saada, loomulikult.

Jõugu Juht sai usuõpetuse kursusehindeks A. Sobib väga hästi. 

Mees lõpetas Legolase toas kipsplaaditööd ja krohvimise. Järgmine samm, mis loodetavasti hakkab hoogsalt arenema täna, on pahteldamine - seda on tegelikult juba kohati tehtud, aga palju veel teha. 

Mina... Tegin endale esmaspäeval nimekirja kõigest, mis pidi sel päeval tehtud saama. Sai ka. Neljapäeval oli samasugune nimekiri, aga sealt jäid mõned punktid tegemata... eks ma siis homme proovin jälle. Uude kodusse läks kaks haapsalu salli, see tõstis kudumotivatsiooni. 

Kuna Mees oli ükspäev koguduse juhatuse koosolekul ja koju õhtust sööma ei tulnud, mõtlesin, et teeks mingit kalarooga (Mees ei söö üldse kala ja seetõttu esineb meil kala kodus vähe). Poisid hääletasid selle mõtte põhimõtteliselt maha, ainult Legolas arvas, et sellist kala, nagu Hiiumaal oli, võiks süüa küll, olevat olnud hea. Kuskohast sisemaal veebruarikuus värskelt püütud lesta saab, ma ei tea, ja veel vähem tean, kuidas seda valmistada... jäi ära. 

Mõningate seisukohavõttude asjus mõtlesin oma netihügieeni peale. Olen juba ammu loobunud paarist blogist, mille lugemine mulle mitte midagi head ei tee, ja paari inimese FB-uudiste saamisest, sest noh, jama on. Üks on eriti kurb lugu, oli hästi armas inimene, viimase paari aastaga on täiesti radikaliseerunud, kommunismi-sotsialismi-eugeenika suunas. Ta pole küll eestlane, aga ikkagi. Praegu olen paari lehekülje asjus sarnases olukorras. Oleks nagu kenad inimesed ja peamiselt tore jutt... ja siis hüppab sisse autori kohutav muutumine, radikaalne eemaldumine neist põhjustest, miks ma teda üldse algselt lugema hakkasin. Õnneks on muud sotsiaalmeediat, mis tasakaalu pakub.

Ratsuritäht avas õie ja ilmad on enamikul päevadest olnud vaimustavalt plusspoole peal - ehkki selletalvisel lumekogusel võtab sulamine kahjuks kaua aega, on siiski lootust. 

__________

*ma minevaasta vaatasin mingi Poolas toimuva asja reegleid - võistlejatele ettenähtud hotelli kolm ööd maksid sama palju kui meil tervele perele nädal aega isevalitud ilusas korteris... pole mõistlik. 

Ma jätan järgmise vahele. Jutujaht. Alapealkirjaga "Kuulatagu ära ka teine pool"

Kuule... kuidas ma ütlen sulle, sa õpetaja ei ole... tädi psühholoog, hihii... Ma tahaks teada, kas ma olen normaalne. Nagu päriselt. 

Et paps uue naise võtab, oli tegelikult loogiline. Emps läks ju ära, kui ma viiene olin, korra veel käis kodus, aga rohkem papsi juurde ei tulnud... Ega ma ainuke ei ole, kellel vanemad lahus on, poolel klassil on kasuisa või kasuema või mõlemad. Noh, Kätlinil oli laps, aga paps ju ostis suure maja, minul on oma tuba, Rasmusel on oma tuba, vahepeal on isegi tore. Tuleb välja, et selline väike tatt kasuvend võib ka täitsa lahe olla. Brita on küll ikkagi noh, päris õde, papsi kaudu, aga temaga pole nagu eriti midagi peale hakata, ainult tassi teist süles, Rasmusega saab vahepeal isegi rääkida. 

Aga Pille...

Ma ausalt tean, et see kõik on haige ja perv, aga see lihtsalt läks nii! 

Paps rääkis mulle kohe skaibis, et Kätlini ema kolib ka mõneks ajaks meie juurde, et tal on oma korteriga mingi jama. Ega ma teda näinud ei olnud, aga Kätlin tuli mu kasuemaks, eks ole, tema ema võiks nagu vanaema moodi olla või... ja ma tulin empsi juurest ja siis ta oli seal köögis. Nagu meie see, inka asendusõps eelmisel aastal, sa tead küll, et ta on mingi papsi vanune või veel vanem ja noh, haige on vaadata, aga vaatad ikka, sest ta on nii väga naine. 

Mul on nii hull seda üldse rääkida, aga ma ei tea, mida teha...

Noh, Pille oli selline... noor ja pisike. Kätlin tundub ausalt vanem, ta on nagu, tead küll, seal Rasmuse aabitsas pildi peal oli üks pagaritädi, üleni ümarik ja jämedate käsivartega, Pille ütles, et Kätlini isa Priit oli ka blond ja turske olnud... aga Pille ise on tumedate pikkade juustega ja nii peenike, et ma saan kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtta...

Jah, ma olen proovinud, selles see asi ongi! 

Noh... Paps ja Kätlin läksid mingisse spaasse või kuhugi, Brita pidigi varsti sündima, et titega ei saa ju kuskil käia... Rasmus käib suht iga nädalavahetus oma isa juures. Mina pidin üldse Sassi juurde ööseks jääma, aga tal tuli kasuisa täis peaga koju ja oli parem, et ma ära tulin, tead küll... 

Mina ei teadnud, et Pille paljalt pimedas ringi kõnnib ja tema ei teadnud, et mina koju tulin, loogiline... Ta lõhnas nii hästi. Ja oli nii sile ja pisike ja... ma ei taha täpsemalt rääkida. 

Ma hullult kartsin, mis ta pärast teeb või ütleb, aga midagi ei teinud. Me ei räägi sellest üldse. Tegelikult ma ei kavatsenud rohkem... aga siis oli Brita sündimisega mingi värk ja me olime mõlemad nagu mures ja nüüd ma nagu... Saad aru küll. 

Väga tihti ma tema juures ei käigi, noh, kui paps ja Kätlin ja Rasmus kõik korraga kodust ära on, aga ikkagi... Sass on nüüd Lauraga suhtes, teised räägivad, kehalise rõivistus ja... Nad küsivad, kes minu crush on või olen hoopis gei, aga ma ei oska midagi öelda. 

Ma ei teagi, mida ma tahan. Normaalsust, ma arvan. Me ju ei räägi Pillega omavahel sellest. 

Muidugi, ma lähen ju mõne aasta pärast kaitseväkke ja kolin välja ja siis see vist lõpeb ise ära... aga ma proovin. Jätan järgmise korra vahele. Mängin öö läbi GTAd või midagi, aga Pille juurde ei lähe. Lõpuks olen mina ju mees. 

***

Endiselt - Kevinit ja Pillet pole minule tuttavas maailmas olemas. Ainult esimene lause on päriselust maha viksitud. Aga Pille te kuulasite ära, oli ju ainult õiglane ka Kevinil rääkida lasta. 

Raamatuid

Ma olen siin vahepeal ikka lugenud ka, aga pole olnud aega või tahtmist üles kirjutada ja päris kõiki vist ei mäleta. 

Jana Vagner "Elusad inimesed". Mida öelda raamatu kohta, mille lugemist oled aastaid oodanud? Esimese osaga võrreldes on lugu üsna sündmustevaene ja lahja, aga ega seal järvesaarel ju palju juhtuda ei saagi. Paljud olukorrad on siiski väga venepärased ja millegipärast tundub piiritus olevat ainus ressurss, mida jätkub palju. Lugu on traagiline, aga tsivilisatsiooni kokkuvarisemise lood ei saagi kuigi lootusrikkad olla.

Sharon Sala "Puuduv pusletükk". Üsna mittemidagiütlev ja minu meelest kohmakas krimilugu. 

Susanne Jansson "Virvavesi". Põhimõtteliselt täpselt sama, nagu "Emma leidmine", ainult et põhjamaiselt jõhkram. Sisaldab endas jõledat mõrva, mille lugemisest ülesaamiseks läheb mul ilmselt kaua aega. 

Sven Vahar "Minu Leedu". Võimalik, et parim Minu-raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Ülimuhe ja humoorikas lugemine. Eks vääksuv koefitsient annab oma osa ja vene keeles sünnitamine samuti. Autor võiks ju... kirjutada juurde ja teha sellest teosest kaks raamatut, "Minu Leedu" ja "Minu Vilnius", sest tegelikult oli see raamat ikka väga Vilniuse-keskne. Huvitav sellegipoolest, sest pärast üht mõnepäevast puhkust lapsepõlves on "minu" Leedus peamiselt Panevežyse Statoili kemps ja lõputud tee-ehitused, ei muud.

Heilika Pikkov "Minu Jeruusalemm". Kahtlustan, et olen seda varem lugenud. Eriti, kuna tegu on muudetud trükiga. Kenasti kirjutatud, aga millegipärast jäi keskpäraseks. Õigeusu kloostrielu ja õigeusk üldse on muidugi asjad, mis vääriksid veel põhjalikumat tundmist, kui raamatus kirjas, ehkki seda on minu meelest proportsionaalselt rohkem kui Jeruusalemma ennast. 

Mare Mätas "Minu Kihnu". Kihnu on selline poolmüütiline maa, mille kohta mina tean midagi raamatust "Maaleib", mis mulle lapsena väga meeldis, ja juhuslikult nähtud filmist "Anni's Insel". Filmis, nagu lugemise käigus selgub, ongi juttu Mare Mätase tütrest, nii et autorit olen ma vähemalt filmis näinud. Iseenesest on Kihnu-raamat tore ja hariv lugemine. Kes oleks võinud arvata, et Eestis on paik, kus ajalooliselt metsa polnudki. Rannarahva merega läbipõimunud elu on sisemaa inimese jaoks siiski paras eksootika... aga mulle tundub, et Kihnu ma reisida siiski ei tahaks, rumalaid turiste käib seal ilmselt niigi palju. Lugemisvõimaluse eest olen kindlasti tänulik. 

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika". Ma ütleksin, et natuke sündsam, kui varemloetud Melchiorid. No ja Lübecki-liin on ka imetore, sest Lübeck. Aga. Kuigi kirjanikud ja teosed ongi ju ülierinevad, tekkis millegipärast paralleel Jaan Krossi kolme katku raamatuga... (mis siis, et Krossi raamat toimub palju hiljem) ja tunne, et Krossi raamatust saab midagi õppida, targemaks, haritumaks... ja Melchiorid on rohkem nagu rongisõidu-lugemised. No aga mina otsingi ajaloolistest raamatutest eelkõige ajastu hõngu, miljööd, olmet, kõrvalisi fakte... mitte niivõrd lugu. 

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis". Millegipärast olin ma mitukümmend lehekülge veendunud, et tegevus peab toimuma Inglismaal. Väga  Louise Candlishi raamatute moodi. 

Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme". Geniaalne aardejahilugu odavas noortekakastmes. 

Jeanine Cummins "Ameerika pind". Selliseid raamatuid paluks rohkem. Väekas, hirmus, kardetavasti päris realistlik. Mida me siin turvalises Põhja-Euroopas üldse teame Kesk-Ameerika elu jubedustest? Võimalik, et sellised raamatud ongi üks väga väheseid viise, kuidas saavad sõna need nimetud, kes isegi hukkunute statistikasse ei jõua. Võiks kuuluda meil siin gümnaasiumiõpilaste soovitusliku kirjanduse hulka, USAs kohustuslik olla - kuigi, ma arvan, alates umbes 17-aastastest, sest on kohati väga jõhker.

Enn Kaup "Minu Antarktika". Ühtpidi väga huvitav, teistpidi ko-huta-valt palju teadust... aga ilmselt on Antarktikas käinud eestlasi päris vähe ja seal ju teadusetegemise ja turismi eesmärgil käiaksegi, pole lootustki, et keegi seal pereelu korraldamisest kirjutaks. Nii et juba oma olemasolu tõttu igati väärtuslik ja põnev lugemine. 

"Küllap nad tal midagi ikka leiavad, eakatel on alati midagi..."

 Mida ütelda selle nädala kohta, kui ta on lõpuks läbi saamas?

Head. 

Jõugu Juht käis kooli asjus mäesuusatamas ja muutis oma arvamust selle suhtes sada kaheksakümmend kraadi - ehk jõuga suusatama käsutatud laps oli pärast väga rõõmus ja rahulolev.

Legolas osales videosillal prantslastega. "Lögolaa, Lögolaa, uu ee Lögolaa?" oli tema prantslane ennast valjusti kuuldavaks teinud... noh, kasutades muidugi Legolase pärisnime, mida annab ka päris prantsuspäraseks väänata. 

Lillebror ja Legolas käisid laste talvekarikal või mis selle võistluse nimi oligi. Võistlus sisaldas endas seekord ka duelle, mis olevat olümpiavõistluse viis parim selgitada... Võeh, need kestsid tunde. Legolas sai kulla, Lillebror - esimest korda järgmises vanuserühmas - hõbeda. Meile sobib. 

Juhtus vähemalt üks suur ime ja üks õnnistus, millest ma nüüd kohe kirjutan, sest...

... halba. 

Tegelikult kukkus Vanaema oma voodi juures juba eelmisl nädalal, kui JJ juhtumisi seal ööd oli. JJ ärkas, kui Vanaema oli kaks tundi vastu madratsit patsutanud ("Polnud ju mõtet hõigata, ta oli teises toas...") ja upitas Vanaema voodisse. 

Teist korda kukkus Vanaema samasse kohta esmaspäeval. Vanaisa kutsus päästjad võimaeiteakes, kes Vanaema püsti tõstsid. Arvasime, et viga on voodis, vaja stabiilsemat eksemplari, kahe otsaga, millest kinni hoida... Sai Invarust kiirkorras hooldusvoodi, stabiilne, mugav, tugev. 

Kolmapäeva õhtul kell kaheksa hekises telefon - Vanaema on elutoas ahju taga pikali, püsti ei saa, tulgu me nüüd kohe mõne minutiga... Ema, me ei saa mõne minutiga tulla, me elame nii kaugel, kutsume sulle kiirabi... Minuti pärast jälle, et kas meil siis suuri poisse kodus pole, tulgu me kohe siitsamast... Kiirabi midagi neuroloogilist ei tuvastanud. Mina läksin magama palderjanitableti ja PLNiga järgmisel päeval helistada nii perearstile kui sotsiaaltöötajale kui maeiteakuhu.

Neljapäeval ärkasin vara, mõtted olid murelikud, palvetasin: "Jumal, päästa!" Kell 6.45 helises telefon, Vanaisa hirmus ähmis, võimalik, et nuttis, tema ei jõua tõsta, mamma on ei tea kui kaua jälle elutoas ahju juures maas olnud, selget sõna ei ütle... Jälle kiirabi, mis muud. 

Ja siis juhtus see ime, mida skeptikud võivad pidada kokkusattumuseks, aga. Oli sama kiirabiarst, kes õhtul. Võimalik, et see on valvete aegu arvesse võttes loogiline, ma ei tea, aga et need kukkumised just niimoodi ajastatud olid, on juba ise ime. Arst tundis loomulikult ära, sai aru, et muutus arusaamises on eelmise õhtuga võrreldes väga suur, otsustas Vanaema viia EMOsse lootusega, et "midagi leitakse ja nad siis ta haiglasse sisse võtavad." 

Mina läksin PLNiväliselt Linna, et olla igaks juhuks olemas. Järgnesid pikad telefonikõned armsa A.-ga - et saada juhiseid, kui kursusekaaslane on olnud vanurite hoolduse peaspetsialist või mis see oligi, siis on tema kõige kompetentsem inimene nõu andma... -, EMO arstidega, hoolekandetöötaja, perearstiga... Oeh. Neljapäeva õhtuks oli mu ema pargitud turvaliselt kliinikumi siseosakonda ja mina olnud ühe päevaga rohkem täiskasvanu kui kunagi varem. Vanaema järgmine peatus saab olema hooldushaigla ja võimalik, et sellest järgmine paik hooldekodu... sest kuigi ta suudab taas enam-vähem arusaadavalt vestelda, on ta väga hämmeldunud selle üle, et vana Toome haigla on nüüd nii ilusaks tehtud (et Vanaisa mõne aasta eest samas majas, aga teises tiivas lamas ja et kõik osakonnad nüüd Maarjamõisa kombinaadis koos on, on vahepealt ära hajunud), ja ega ta täpselt aru ei saa, miks ei või kõndima minna, kui jalad absoluutselt ei kanna. Valvevajadus 24 tundi ööpäevas ja üldse. 

Reede möödus samuti Vanaema asjus telefoneerides... vahepeal tegin tööasju kah. 

Vanaisa, muide, kütab ahju, kütab pliiti, soojendab endale purgisuppi - need talle maitsevad -, palus Mehel homme ahjupuid lõhkuma tulla ja kandis Vanaema vana voodi Jõugu Juhi abiga õue pealt garaaži. 89-aastane! Peaasi, et praeguste ilmaoludega õue ei tiku. Ma arvasin õhtuni, et kõige libedam koht ongi tema värava ees, aga selgus, et see on hoopis Jõgeva spordihoone parklas... lubasin sinna sula tulekuni seisma jääda, aga Mees tõi auto piisavalt lähedale, nii et sain siiski koju. 

Õnnistus ongi see, et Vanaema turvaliselt haiglas on. Vähemalt ei saa ta sealt kuhugi rändama minna. 

Inetu on loomulikult meie teede seisund. 

Üks ilus teile kah, sõbrapäevaks või nii:

Esimene pajutibu meie kraavi äärest. Kaugemal on neid rohkem, aga ma ei tahtnud mööda metsi kolistada ja teed mööda ma praegu parem ei liigu. 

Uuuhh

Tunde järgi sajatuhandendat korda on mul lapsele vaja noorteraamatut, mis oleks välja antud viimase viie aasta jooksul. 

Ma arrrrrmastan Legolase eesti keele ja kirjanduse õpetajat, aga mis valu nende äsjatrükitud noortekatega on, ei mõista. Või on viga õppekavas, mis ei luba 15-16-aastastel eakohast väärtkirjandust lugeda. Kui ma kunagi oma kõige keerukamat Kevinit lõpetasin, luges üheksas klass Tammsaaret ja keegi ei minestanud ära...

Legolas on kogu südamest vihanud kõiki eesti autorite noortekaid (samuti "Rehepappi", kuigi see ei ole noortekas), nii et need ei kõlba, pealegi pole ma neid ise lugenud. Talle meeldib, kui raamatul on mingi mõte ja tegelastel on mingi eesmärk või midagi... "Teise ringi süda"  - haigus, lein, eetilised dilemmad, tärkav sõprussuhe, veel eetilisi dilemmasid - olevat sobinud või nojah, kõige normaalsem olnud. Vähemalt mingi pidepunkt.

Toksisin südameraamatu Goodreadsi sisse ja hakkasin vaatama, kes on seda kõrgelt hinnanud ja mida nemad veel on lugenud. Tõsiselt. Jah, näiteks Heli kirjastuse noortekaid on viimasel ajal ilmunud kohe mitu ja keel neis ju paha ei ole... Aga ma olen sügavalt veendunud, et 15-aastane ei peaks lugema pikka  kondoomiteemalist arutelu* ja ainsad mõistlikud täiskasvanud raamatus ei peaks olema sissepunnitatud geipaar, mida juhtub väga paljudes tänapäeva noortekates, kirjastusest sõltumatult. Mul on just käsil üks väga roosa maeiteamiskirjastuse - mitte Heli - raamat, mille päris lõpus (vaatasin ära, kas peategelanna saab kokku selle poisiga, keda ta esimestel lehekülgedel vihkab, või sellega, keda ihkab - loogiline tulemus) on õnnelik ühisärkamine ja mõned tunnid enne seda, kujutage ette, paar lehekülge kondoomiarutelu. Kohe mitte ei usu, et niisugused stseenid kuidagimoodi teismeliste rasedusi ja suguhaiguste levikut vähendaksid.

Sõelale jäi kaks teost: Jay Asheri "Kolmteist põhjust", mille Legolas liiga ammu ilmunuks põlgas (originaal oli vist jah varem) ja Nicola Yooni "Päike on ju samuti täht". Ma südamest loodan, et see sobib õpetajale ja Legolas selle lugemise ära kannatab... 

Hakka või soovima, et Lillebror tulevaasta muu eesti keele õpetaja saaks. Ülejäänud kaks on meil ka imelised, aga neil on vast teistsugune kirjandusmaitse... aga Legolase õpetaja on lisaks imelisusele maailma ägedaim ja selle tõttu olen ma valmis veel kolm aastat noortekamissioone välja kannatama. 

__________

*vabandage, mul on pikk, laiaõlgne, sportlik, bassihäälne poeg, kes juurdleb juba pikemat aega, kuidas see tütarlapse kohvikussekutsumine täpsemalt käibki... Sealt on pereplaneerimiseni või -vältimiseni veel palju maad, eriti kuna hetkel kohviseltsiliseks soovitud tütarlaps tunneb Piiblit kindlasti paremini kui noorteraamatuid. 

Veebruari alguse pühapäeval

Pulma-aastapäeva puhul käisime Chis söömas. Oli hea, ainult et magushapu kastme sisse poldud millegipärast kastet pandud. See-eest oli meil imetore teenindaja. 

Sama päeva hommikul käisime Lillebroriga südamearstil. Tehti ultraheli ja pandi külge aparaat nimega holter. Lillebror ise olevat kasvanud, vajalik veresoon mitte... noh, see seda kloppimist ja pitsitust siis teebki. Alates eilsest võtab Lillebror kord päevas pool tabletti südamerahustamisrohtu. Igasugune rabelemine on keelatud. Seepeale karjatas Lillebror: "KAS MA EI TOHI SIIS BATUUDI PEALE KA?" Õnneks on batuudihooajani aega ja vahepeal tuleb vähemalt veel üks arstilkäik, et teada saada, kuidas rohi mõjub.

Jõugu Juht käis usundiõpetuse-teemalisel väljasõidul. See meeldis talle väga, saime terve kojusõidu jagu kuulata muljeid ja huvitavaid fakte. Veel juhtus JJ-l mõttelühis, mille tulemusena mina mõnda aega koos Monsieur Picasso ja ülejäänud lastega Endise Suvilarajooni vahel ekslesin. Loodame, et järgmisel korral seda lühist enam ei juhtu. 

Legolas käis klassiga loodusmajas. Seal oli olnud väga tore, sai lahendada mingit glükoositeemalist ülesannet ja käes hoida hiidprussakaid. 

Mees... tegi neid asju, mida oli tarvis teha. Ühel päeval ei saanud kodurindel suurt midagi tehtud, sest meil oli taas elektrikatkestus. Vähemalt sai ta pärast kaheksat tundi miinuskümnese ilma käes töötuna olnud pumba* hommikuks uuesti ellu äratatud. 

Sama elektrikatkestuse asjus sain mina täiesti uue kogemuse söögitegemisel. Olen hästi kaua edasi lükanud ahjus toiduvalmistamist - tähendab, tavalises toaahjus. Tean, et seda tehakse ja söök tuleb hea, aga mul on korralik elektriahi, milleks...? Olin just lõpetanud kanapiruka jaoks taina kokkumätsimise, kui tuli Lillebror ja teatas, et elekter läks ära ja wifit ka ei ole... tõepoolest, kõrgepingeliini rike. URR. Mida ma nüüd oma pirukatainaga peale hakkan? Võtsin siis vanaemalt päritud punase malmist ahjuvormi ja määrisin selle põhja võiga. Või peale läks tainas. Vorm pliidi peale. Põhi hakkas juba natuke nagu küpsema. Siis läksid peale kana ja sibul - mul porrulauku polnud tol päeval - ja kaste. Ja kuna Legolase toa uus ahi oli just kinni minemas, kolisin kogu kupatuse ahju. Ei saanud päris selline nagu tavaliselt, aga sündis süüa küll. Edaspidi tuleb seda ahjuvõimalust veel uurida. Ma tean, et juurikad ja liha ja maitseaineid ja natuke vett ja kaas peale ja... aga kui kauaks? Ja kas süte peale või kõrvale? Ja mida veel niimoodi teha saab? Mulgiputru ja -kapsaid pole mõtet soovitada, neid meil paraku ei sööda. 

Koolivaheajani on jäänud vähe aega. Leht kirjutas, et Portugali saab ilma testita... Kui sinna ilma rahata kah saaks, siis täitsa läheks, aga kõigepealt on vaja maksta arved ja siis pangaseisu uurida, ja et laste uued ID-kaardid valmis saaksid. Ja leida keegi, kes tahaks aeg-ajalt käia toitmas ja soojendamas nelja võluvat kassi. See viimane on põhjus, miks me praktiliselt mitte kunagi talvel ei reisi. 

Olgu teil ülejäänud nädal** ka hea!

_______

*meie veepump elab endiselt Maja nurga juures väikeses koledas putkas ja on paksult ümbritsetud kivivillaga. Paraku on praeguseks hetkeks Maja maakivivundament, mille vastas pumbaputka paratamatult on, nii külm, et jahutab lõpuks maha ka igasuguse villa ja muu soojustuse. 

**pastor ütles täna, et iseenesest peaks pühapäev olema nädala uudsevili ehk esimene päev. Ma kohe väga rõõmustasin, et meie eelistatud perekalendrit saabki niimoodi vaatama hakata, seal ei ole päevad seitsmekaupa reas. Aga ma veel ei tea, kas see ka külge jääb. 

Noppeid

 Üleeile lugesin tööl söömas käies paberlehte. Igav leht oli, seepärast süvenesin põhjalikult Linna lumekoristusest rääkivasse artiklisse. Seal öeldi, et praeguseks on Linnast ära viidud juba kaks korda rohkem lund kui keskmise talve jooksul... nii et minu tunne, et meil on praegu ülearu palju lund, sai kinnitust. Ilus on vaadata ja talisportlastel ilmselt lõbus, aga mina rõõmustasin hoopis hirmsasti eile töölt tulle kuuldud valju linnuvadina üle. Ei olnud tihased, aga tundus, et tervel parvel oli vaja korraga teistele mingi "SIUTS" teada anda. Ükskord lõpeb õudne talv niikuinii!

***
Talvest veel: sõlmisin esmaspäeval köögilaua taga üht kaltsuvaipa, kui nägin mööda külavaheteed liikumas sahka. Tore, mõtlesin, kui ta nüüd ainult väravasse valli ei lükkaks... Järsku oli traktor meie sissesõiduteel sees ja lükkas kogu lume kenasti Majani välja. Siis tagurdas tagasi ja läks ülejäänud külavaheteed puhtaks lükkama. Mina vaatasin lihtsalt väga jahmununa aknast välja ja nojah, nüüd on meil Maja ees platsi peal ilma igasuguse PLNita püstitatud lumevall... aga isegi Monsieur Picassoga mahub ümber keerama ja küll see vall ükskord ka ära sulab. Me andsime heateo kohe edasi ka, Mees käis enne koduteele asumist ekstra koolimajast ühe mu tuttava lapse telefoni ära toomas, tolle vanemad ei tohtinud k-asjus kodust välja minna. Loodetavasti tuleb heategu tollele tundmatule traktoristile kunagi ka tagasi. 

***

Jõugu Juht sõidab homme enne kukke ja koitu väljasõidule. Selle asjus peaks ta ööbima Vanaema pool. Kokkulepe tehtud, kõik justkui hästi... eile öösel kell pool kaksteist helistab ähmis Vanaema, JJ pidi ju öömajale tulema, KUS ta ometi on? Hiljuti juhtus täpselt samasugune asi Legolase ja koolipäevajärgse puulõhkumisega, Vanaema oli väga nördinud, et Legolas polegi veel tulnud... Ema, täna on pühapäev, Legolas pidi tulema homme, esmaspäeval... Ühesõnaga, Vanaema enam ei tea, kas on teisipäev või kell kolm. 

***

Tööl oli teisipäeval umbes kaheksandik lastest k-positiivsena kodus, lisaks peotäis õpetajaid mitmesegastel asjaoludel ära. Otsustati, et täna ja homme on enamus klassidest distantsõppel. Seepeale lisandus kolmapäeval ainult üks positiivne (vahepeal tuli mõne päeva jooksul ligi kümme). 

***

Käisime perekondlikult restoranis. Ei viitsinud midagi väga fäänsit otsida ikkagi kõik töölt ja koolist tulnud ja... Lapsed arvasid, et me pole kunagi Vapianos käinud. No vaatame siis... Vapiano uksest varbaga sisse saanud, kähvas* naisterahvas leti taga: "Esitage covid-tõend!" (täpset sõnastust ma siiski ei mäleta, aga tooni küll väga hästi) Ee, me tahaks kõigepealt menüüd näha... Siit, viipas naisterahvas menüüdele. Toiduvalik ei kõnetanud nii väga ja noh, mind isiklikult häirib hirmsasti, kui söögikohas automaatselt eeldatakse, et inimene, kes varba ukse vahele pani, ilmtingimata seal ka süüa tahab. Suured poisid ja mina hääletasime Chi poolt, Lillebror arvas, et teda häirivad seal ühe laua taga kilkavad lapsed, Mehel oli ükskõik. 

Chis olid teenindajad parajasti hõivatud, võtsime lihtsalt ühe tagumise laua. Tuli teenindaja, et vabandust, aga ta peab meie metsalise märke covid-tõendeid kontrollima... Palun väga, eks ole. Väga mõnus teenindaja oli, küsis, kuidas see läbipõdemine siis ka läks (ma mingil hetkel mainisin, et just äsja) ja oli üldse nii südamlik ja armas, nagu me oleksime seal püsikunded. Söök oli ka täitsa kena, nagu oligi oodata. 

***

Vaatasime telekast taanlaste ülejäänud elu esimest päeva. Inimesed sõitsid ühistranspordis ilma maskideta, kujutage ette! Vast saame ka meie ühel hetkel selleni. Ma siin omaette küll arvan, et esmasele vaktsineerimisele lähevad praegu veel ainult need, kes on seda siiani mingil põhjusel edasi lükanud (näiteks olid lapseootel ja ei pidanud vaktsiini beebile ohutuks, aga nüüd on beebi sündinud ja võib süstida küll) ja need, kes on väga rasket k-haigust lähedalt näinud, aga mingil hetkel peaks otsa saama need inimesed, keda nakatada - osad on saanud immuunsuse läbipõdemise teel, osade puhul vaktsiin ikkagi toimib (mul on siin mitmed tuttavad neil päevil pärast kolmandat süsti ikkagi k-s ja mitte päris märkamatult), osadele lihtsalt ei hakka külge. Nagu meil üks sõber - kõik ta töökaaslased jäid järjest k-sse, temal ei midagi, nüüd olid kõik pereliikmed järjest k-s, temal ikka ei midagi... Ja kindlasti nad ei isoleerunud seal kodus niimoodi kramplikult, nagu meie Salzburgi sohvasurfituttavad, kus mees kolis magamistoast välja ja k-positiivne naine ainult kõige vingemat maski kandes vannituppa tohib minna... No loodame, et ka nemad seal saavad kõik kenasti terveks. 

***

Töötuleviku-alaselt hapnen ikka veel. Mõnel hetkel on tunne, et annaks kõik erialase kirjanduse ja muud materjalid lihtsalt järeltulijale - eeldusel, et see leitakse - üle ja salgaks edaspidi üldse oma diplomi maha... ja siis osalen koosolekul, kus kõik lugupidavalt noogutavad, kui mul midagi öelda on, usuvad, mida ma räägin, ja leiavad, et minu pakutud lahendus lapse aitamiseks ongi hea mõte, mõelgu ma selliseid asju veel. Kui see kõik juhtub samasse päeva, siis on eriti tobe. Häda ikka, kui ei ole noorena, enne kõrghariduse omendamist olnud lehmatalitaja, fotograafi abiline, hotelliteenija ja lasteaia söögitädi, siis ei oska keskeas kastist välja mõelda. Lehma-või hobusetöö oleks selles mõttes ahvatlev küll, et ma tahaksin olla inimene, kes oskab suurte loomadega ümber käia. Esimene samm oleks muidugi neid mitte peljata, ülejäänu, ma usun, oleks äraõpitav, aga ma ei tunne ennast tõesti mugavalt mitte ühegi leebe looma läheduses, kes on suurem kui keskmine saksa lambakoer (ja saksa lambakoera läheduses üldse mitte, neil on liiga palju hambaid).

***

Tegin endale rahvusarhiivi kasutajaõiguse ja leidsin kohe samal päeval ka meie Maja ja ümbruse plaani aastast 1874. Maja kohta me teadsime, et originaal põles 1903.aastal  maha ja meie elame 1905. aastal tuhaasemele ehitatud "uues majas", aga et näiteks meie laudad ja üks kraavitagune osmik, mida mina pole õieti märganudki, vähemalt 150 aastat vanad on ja et sireliheki eest (või tagant?) taha-aia suunas veel ametlikult tee viis, me muidugi ei teadnud. Väga põnev. Peaks selle kaardiosa välja printima ja raami sees seinale panema, ikkagi ajalugu ja vahvat sorti ajalugu teine. 

__________

*ega meie ju ei tea, mis selle päeva jooksul enne oli juhtunud või tal valutas midagi või... aga ehmatav oli tema toon küll. 

Tere, veebruar!

Rõõmustasin juba eelmisel nädalal sinu saabumise üle. Loodetavasti tood sa endaga midagi head kaasa. 

Esimese asjana, kui veebruar on vaevalt alanud, kohtub Lillebror oma kardioloogiga. Kohe teise asjana peame pulma-aastapäeva. 

Kolmanda asjana saab Vanaisa 89-aastaseks - muidugi, selles ei saa tema eas nii ettehaaravalt kindel olla, alati on võimalus, et juhtub midagi muud...

Edasine PLN on hägusevõitu, aga kuu lõpus rõõmustame loodetavasti koolivaheajast. Kuidas me seda sisustame, sõltub k-olukorrast ja rahalistest võimalustest... ja ilmast. 

Ilma paluks soojapoolset. See lumi, mida veel praegugi muudkui maha sajab, võiks tasapisi ära sulada. Teeme nii, et vabariigi aastapäeva lumetorm käis seekord jaanuari lõpus ära, eks! Ja mingeid suuri miinuskraade üldse ei taha, neid on sel talvel juba piisavas koguses olnud. Selle asemel palun tihaselaulu ka meile koju ja esimesi optimistlikke lumikellukeseninasid.

Mingil ajahetkel on vaja Vanaemale-vanaisale puid hankida ja neid laduda. Ka meie kodune küttepuuprobleem (kui taliharjapäevaks on kaks kolmandikku puudest otsas, siis sai minevaasta vähe puid tellitud) vajab lahendamist, aga see on natuke lihtsam, meil vedeleb siin igasugust kraami, lõhkumata pakke sealhulgas. 

Koon maha olemasoleva kanga ja ajan üles uue, seekord ca 50 cm laiuse, sellest tuleb kõigepealt veel üks portsuke villavaipu. 

Legolase toa remont ja ehitus edenevad. Tegelikult edenevad need õige sageli, aga mitte eriti kaua aega korraga. Ootan pikisilmi võimalust hakata makulatuuri panema.

Lapsed saavad uued ID-kaardid. 

Püsime terved. 

Oleme kokkuhoidlikud ja mõistlikud. 

Võimalik, et Legolas kõib kohalikel võistlustel. Lillebrori asjus selguvad asjad homme, sest süda. 

Kas mõni lastest mõnel sünnipäeval käib, ei tea, sest k. Küll selgub. 

Külvan kuumaasikaseemneid. Taimed istutan kurgirohuga vaheldumisi küüslaugupeenrasse, võib-olla mõne tokkroosi kah. Et oleks lisaks kasulikkusele ka ilus. 

Head veebruari!