Monday, February 7, 2022

Uuuhh

Tunde järgi sajatuhandendat korda on mul lapsele vaja noorteraamatut, mis oleks välja antud viimase viie aasta jooksul. 

Ma arrrrrmastan Legolase eesti keele ja kirjanduse õpetajat, aga mis valu nende äsjatrükitud noortekatega on, ei mõista. Või on viga õppekavas, mis ei luba 15-16-aastastel eakohast väärtkirjandust lugeda. Kui ma kunagi oma kõige keerukamat Kevinit lõpetasin, luges üheksas klass Tammsaaret ja keegi ei minestanud ära...

Legolas on kogu südamest vihanud kõiki eesti autorite noortekaid (samuti "Rehepappi", kuigi see ei ole noortekas), nii et need ei kõlba, pealegi pole ma neid ise lugenud. Talle meeldib, kui raamatul on mingi mõte ja tegelastel on mingi eesmärk või midagi... "Teise ringi süda"  - haigus, lein, eetilised dilemmad, tärkav sõprussuhe, veel eetilisi dilemmasid - olevat sobinud või nojah, kõige normaalsem olnud. Vähemalt mingi pidepunkt.

Toksisin südameraamatu Goodreadsi sisse ja hakkasin vaatama, kes on seda kõrgelt hinnanud ja mida nemad veel on lugenud. Tõsiselt. Jah, näiteks Heli kirjastuse noortekaid on viimasel ajal ilmunud kohe mitu ja keel neis ju paha ei ole... Aga ma olen sügavalt veendunud, et 15-aastane ei peaks lugema pikka  kondoomiteemalist arutelu* ja ainsad mõistlikud täiskasvanud raamatus ei peaks olema sissepunnitatud geipaar, mida juhtub väga paljudes tänapäeva noortekates, kirjastusest sõltumatult. Mul on just käsil üks väga roosa maeiteamiskirjastuse - mitte Heli - raamat, mille päris lõpus (vaatasin ära, kas peategelanna saab kokku selle poisiga, keda ta esimestel lehekülgedel vihkab, või sellega, keda ihkab - loogiline tulemus) on õnnelik ühisärkamine ja mõned tunnid enne seda, kujutage ette, paar lehekülge kondoomiarutelu. Kohe mitte ei usu, et niisugused stseenid kuidagimoodi teismeliste rasedusi ja suguhaiguste levikut vähendaksid.

Sõelale jäi kaks teost: Jay Asheri "Kolmteist põhjust", mille Legolas liiga ammu ilmunuks põlgas (originaal oli vist jah varem) ja Nicola Yooni "Päike on ju samuti täht". Ma südamest loodan, et see sobib õpetajale ja Legolas selle lugemise ära kannatab... 

Hakka või soovima, et Lillebror tulevaasta muu eesti keele õpetaja saaks. Ülejäänud kaks on meil ka imelised, aga neil on vast teistsugune kirjandusmaitse... aga Legolase õpetaja on lisaks imelisusele maailma ägedaim ja selle tõttu olen ma valmis veel kolm aastat noortekamissioone välja kannatama. 

__________

*vabandage, mul on pikk, laiaõlgne, sportlik, bassihäälne poeg, kes juurdleb juba pikemat aega, kuidas see tütarlapse kohvikussekutsumine täpsemalt käibki... Sealt on pereplaneerimiseni või -vältimiseni veel palju maad, eriti kuna hetkel kohviseltsiliseks soovitud tütarlaps tunneb Piiblit kindlasti paremini kui noorteraamatuid. 

17 comments:

  1. Jõulukink 13-aastasele pojapojale: https://rahvaraamat.ee/p/peatusest-peatusesse/1501615/et?isbn=9789916965306

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh soovituse eest! Kui õnnestub, loen ise kõigepealt.

      Delete
  2. Ma soovitaksin " Vee peal" ja "Karulinn". Mõlemad 100% poisteraamatud
    esimeses on küll alkohoolikuid ning teises käib ka gei teema põgusalt läbi, aga põhirõhk ja moraal on paigas ning väärtused õiged.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, Vee peal on selline vanakooli raamat, väga mõnus lugemine!

      Delete
  3. Kas ta "Vaimude jaama" on lugenud? Mulle avaldas see täiskasvanunagi muljet, aga tegelikult ikka noortekas.

    Kui fantaasiakirjandus meeldib, siis Kuninganna varga sari (viis osa) on ka rohkem poistekas (mulle endale väga meeldis) - kohati on pisut verine, aga kondoome ja seksi minimaalselt :). https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949578498/varas-sari-kuninganna-varas-1-osa

    ReplyDelete
  4. "Päike on ju samuti täht" on minu lapsed lugenud, aga nad on tüdrukud , seega ei tea kuidas poisile meeldiks.
    "Apelsinitüdruk" on tegelikult umbes 15 aastasest poisist ja ilmus eesti keeles uuesti 2019 või 2020 (esmatrükk 2003) - nii et vist ei sobi. Aga sisu poolest väga hea.
    Ma ka ei taipa, miks varem ilmunud noortekad ei sobi, head raamatud ei aegu! Aga et uued oleks tingimata paremad, seda ma üldse ei usu!

    ReplyDelete
  5. Ma annaksin talle "Apelsinitüdruku" väga hea meelega kätte, aga see õnnetu aastaarv. Täiesti nõus, et uued ei ole ilmtingimata paremad.

    Põhimõtteliselt võivad raamatus igasugused teemad sees olla, aga kõik sõltub nende esitamisest. Teismelistel ikka juhtub, et hormoonid löövad üle pea kokku ja pärast tuleb rasedustesti teha, aga pole ju vaja lugeda lehekülgede viisi iga ihukarva täpsest osalusest intiimsetes olukordades... ja ikka tuleb ette, et mõni teismelise tuttavatest on gei, aga mõnes raamatus on see punnitatud ja igal sammul rõhutatud, mõnes on see asjalikult ära märgitud a la "Jack oli igati lahe sell, aga kui ta parajasti oma poisiga tülis oli, ei tahtnud kellegagi suhelda" vms.

    ReplyDelete
  6. Oeh, ma olen hetkel samuti intensiivselt lapsele lugemiseks sobivaid raamatuid otsimas ja no nii raske on. Raamatuid on palju, aga keeruline on nende hulgast kohe 13-aastasele sobilike leida. Tahaks midagi sellist, kus ei oleks PIDEVALT mingit vaimse tervise probleeme, self-harm, enesetappu, depressiooni, anorexiat, koolikiusamist, õudsaid haiguseid, maailmalõppu jne, seksist rääkimata. LGBT teema on meil samuti hetkel pea igal pool päevakorras nii tugevalt, et selline mulje juba jääb, et suurem enamus inimesi kuulubki sinna gruppi ja ülejäänud on vähemuses.
    No ja sellised täiesti 'girly' raamatud talle ka jälle ei meeldi.

    Ma ei suuda ja mul puudub ka otsene isiklik huvi kõiki neid raamatuid eelnevalt kontrolli mõttes ise läbi lugeda, kuigi ma mõned siiski loen ja selle põhjal siis soovitan.
    Õnneks on neil tunniplaanis 2-3 korda kuus raamatukogutund ja seal neile tutvustatakse eakohaseid raamatuid lugemiseks ning sellest on palju abi olnud, aga Gretal satub tihti just sellele ajale (nagu ka täna) kooli jalgpalliturniirid, kust ta osa peab võtma :(

    Eesti sarnast kohustusliku kirjandust Inglismaal ei eksisteeri. Lapsi innustatakse küll väga intensiivselt, ja selle heaks tehakse kõik, et nii algkooli, kui ka põhikooli, õpilased loeks võimalikult palju, aga raamatuid saavad nad valida juba ka kooli alguses lugema õppides aabitsate aseme täiesti ise. Samas nad aga jälle õpivad väga põhjalikult ja pidevalt tundides kuidas kirjutada erinevat tüüpi luuletusi, kirjandeid/lugusid või kirju ning analüüsivad ka erinevaid lühijutte/luuletusi või mingit kindlat raamatut juba 5-aastastest alates. Põhikoolis on neil (vähemalt meie lapse koolis) raamatukogutinnile lisaks ka iga nädal eraldi 'raamatulugemistund' (kestab vist 30min) kus iga laps toob kodust oma raamatu kaasa ja loeb seda siis tunnis. Lisaks sellele tutvustab klassijuhataja neile ka veel paar raamatut mille hulgast kogu klass valib hääletades välja ühe nn 'klassi raamatu', mida siis kõik lugeda võivad, aga see pole kohustuslik.
    Enne koroonat (ma ei tea kas nüüd ka) oli neil koolis ka iga aine/aineõpetaja klassi (ka direktori ning koolijuhtkonna) ukse peal väljas pilt ja lühikokkuvõte raamatust, mida selle aine õpetaja parasjagu loeb ja mis talle selle raamatu juures meeldib.

    Põhikoolis on neil nüüd olnud ka ülalkirjutatule lisaks üks kindel kohustuslik raamat mille nad peavad kodus läbi lugema ja mida nad siis terve veerandi jooksul põhjalikult tundides käsitlevad. Need raamatud tavaliselt on siis ka sellised, mille põhjal on palju arutada/analüüsida ning mõelda ja kirjutada. Näiteks eelmisel aastal (5.klass) oli neil raamatuks 'Kui koletis kutsub' (Patrick Ness) ja sel aastal (6.klass) hakkavad kohe lugema 'The Giver' (Lois Lowry). Mõlemad väga 'powerful' raamatud ja ma olen tänulik, et tänu lapsele/koolile, sain ka mina nendest osa :-)
    Samas ma tahaks noortekirjanduse hulgast leida ka selliseid raamatuid, mis oleks rohkem humoorikad ja vahelduseks kergemakujulised kui vaid aina üks maailmalõpp, haigused ja mured.

    ReplyDelete
  7. Ma kohe vabandan ka oma eelmise pika kommentaari pärast. Sulle mingit abi ei pakkunud, hakkasin vaid oma hala ajama ja oma lugu kirjutama nagu see oleks MINU blogipostitus. Raamatuteemad tekitavad mulle tihti elevust :-)

    Mul on ruttu vaja mu uuele blogile nimi välja mõelda, et ma saaks uuesti blogima hakata ja seal omi lugusid kirjutada. Praegu seisabki kõik nime taga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen väga õnnelik, Alice, kui Sa pikalt kommenteerid.

      Kuidas oleks "parimblogi" või "tagaigatsetudblogi" või "supertoreblogi"?

      Delete
    2. Oi, ma tänan selliste armsate komplimentide eest, aga ma arvan, et sellise nimega blogi oleks justkui vaiba oma jalge alt ära tõmbamine veel enne, kui ma sellele korralikult astudagi jõuan :D :D

      Delete
    3. “pildikesiinglismaalt”, “kirjadinglismaalt” vmt?

      Delete
  8. Kui fantaasiakirjandus sobib ja paksemat sorti raamat ei hirmuta, siis soovitan Siri Pettersen'i raamatut "Odinilaps".
    On liigitatud noortekirjanduse alla, suuri liialdusi ükskõik mis suunas ei mäleta (lugesin umbes aasta tagasi). Mida mäletan, on elamus - kuidagi teistmoodi oli see raamat. Oletatavasti võib rolli mängida autori päritolu. Igatahes soovitan.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Odinilaps" on super. Ma pole täpselt aru saanud, kas fantaasia sobib, igaks juhuks jäime päris noorte ja päris maailma juurde.

      Delete
    2. Samas on fantaasia siin ju ainult raam. Suhted, võimuiha, võõraviha jne on ju probleemidena samad. Oma lapsele esitasin sellist raamatut kui võimalust tõestada õpetajale oskust näha pilti raami sees.

      Delete
  9. Terry Prachett, "Rahvas"
    Eesti keeles ca poolteist aastat tagasi ilmunud.

    ReplyDelete