Esimese liblika nädal

Sel nädalal näitas ennast mulle esimene liblikas. Täpsemalt isegi kaks. Kirju käis korraks, kollane jäi minu ümber tantsima, kuni ma Freya, Mimi ja Millie' toel ja valve all pärnade alt lehti riisusin. Karta on küll, et laupäevane torm puhus kõik lehed ilusasti tagasi õigetele kohtadele (kui Karlssonit tsiteerida). Torm mingeid suuri kahjustusi meil ei põhjustanud, elekter käis mõneks tunniks ära ja laupäeva õhtul puhus otse eestukse pragudest sisse, nii et uksi lukku pannes ei tahtnud sisemine uks kuidagi kinni minna, tuul surus lahti tagasi. 

Jõugu Juht sai matemaatika neljanda kursuse (ärge küsige, mis loogikaga need asjad neil käivad) A, mida tuleb tõlkida vist viis-plussiks. Sobib väga hästi.

Legolas valis ära gümnaasiumid. Sel aastal tohtis valida rohkem ja üldse on sel aastal võimalused võrdsemad. Eks me näeme...

Lillebror käis jälle Toreda Klassivenna juures öömajal ja lubas suvel tollega Hispaaniasse sõita. Nende perel on nimelt Hispaanias väike elamine, mille juures on võimalik filmida lambaid, nagu paari aasta eest lehest (netiversioonis) näha oli. Lambane Hispaania-kodu on tore küll, aga selle asjaga tuleks esialgu siiski lapsevanemate tasandil tegeleda ja see ei pruugi olla lihtne, ajastamine, korraldamine ja puha, Lillebrori suvi on juba üsna ära planeeritud...

Mees lihvis Legolase toa lage. Natuke on veel lihvida, aga meil on hea lootus, et tulevaks reedeks saab värv peale ja võib laenutada põrandalihvija. Oleks ka juba aeg!

Mina sain kootud kevadeöökirjaga salli äärepitsid (PLNi järgi õmblen homme) ja ootamatul moel ühe kolmnurkräti tellimuse. Jasmiinikirjaline rätt läheb ühele väga erilisele noorele daamile meretagusele maale. Kolmnurkrätikud mulle endale eriti ei meeldi - kuigi neil on mõnus vanaaegne olemus -, aga kududa on seda huvitav, kandilist salli muudkui koo kõigepealt jupp aega, enne kui mingi mustritunne tekkima hakkab, kolmnurga puhul on esimese kahe tunniga muster ja edasiminek ja puha - aga edasiminek muutub aja jooksul muidugi aeglasemaks. 

Veel osalesin töökoosolekul ukraina naistele suunatud üritustesarja teemal, kirikus. Enda meelest pakkusin ennast nõusid pesema, aga nüüd vastutan ise kogu söögiasjanduse eest. Vähemalt nõude ja kohvi-tee ja puuviljade eest...

Šnitsliteost ülejäänud muna andsin kassidele nagu ikka. Millie oli kohe jaol, Freyakene vaatas nukralt kõrvalt, oleks ka tahtnud, aga Millie urises. Koksasin Freya jaoks uue muna. Selgus, et Freya ei oska lahtikloppimata muna süüa - küll limpsas keelekesega, aga muna sõitis eest ära... Lõpuks Freya solvus muna peale ja keeldus seda ka lahtiklopituna söömast. Valge Mini ärkas, tuli kööki, leidis munataldriku, oli väga rõõmus. 

Käisime uues poes. Lidl nagu Lidl ikka, puudu olid villapesuvahend ja Sensitive-märgisega pesupulber, aga lehttainas oli väga hea ja käitus väga hästi. Imelike toodete teemal juhtus ups - Mees ja Lillebror ladusid rõõmsalt kärusse pelmeene, jättes pakilt lugemata, et tegu on magusate kohupiimapelmeenidega. Ma siiamaani ei teadnudki, et pelmeen tohib magus olla, magusaga täidetud tainataskutel võiks olla mingi muu nimi... Me nüüd ei tea, mida nendega peale hakata, vähemalt pakil kästud valmistamisviisiga (keetes) söödavad ei ole. Peaks praeahjus proovima. 

Lillebrorile tuli meelde, et Vanaema oli talle näidanud mingit raamatut, kus vahel olevat natuke raha. Mõningane kiire puistamine Vanaema toas andis tulemuseks, et natuke raha on mitmes erinevas kohas, natukehaaval. Tähendab, kui ma hakkan ära jagama vanu "Vikerkaari" ja muid taolisi trükiseid, mida mitte keegi ei loe, tuleb kõik hoolega läbi vaadata... kuigi ma arvan, et saime põhilise kätte. Mitte, et meil praegu rahahankimisega kiiret oleks, aga narr oleks antikvariaati anda või ahju ajada (kui juhtub punakirjanik olema, küllap on neidki), kui seal peaks midagi väärtuslikumat vahel olema. 

Vanaisal läheb olukorda arvestades võrdlemisi hästi. Küsisime, kas me mõnikord mõneks päevaks ära tohime sõita, Vanaisa ütles, et mingu me aga, aga toodagu talle siis selleks ajaks küllalt söögikraami ja eks Onu Ants võiks ka külla tulla. No me esialgu kuhugi ei lähe... aga saime teada, et inglased on lõpetanud k-tõkked riiki sisenemisel. No ja meil tuleb koolivaheaeg... Teised ahvatlevad paigad on Viin, Portugal (aga sinna pole odavaid lennupileteid näinud), Prantsusmaal Taize, Horvaatia või meie armas Gummersbach, aga viimased kolm vajavad kindlasti rohkem aega kui aprillivaheaeg võimaldab. Vaatame.

Esmaspäeval rääkisin armsa proua Lorega Gummersbachist, sest äng oli ja tahtsin kuulda, Kuidas Asjad On. Lore ütleski, et vaata, Aabraham kauples Jumalaga (1 Ms 18, teine pool, Aabraham palub Soodoma pärast) ja sai lubaduse kätte... aga siis selgus, et Soodomas ei olnud kümmetki õiget, kelle pärast linn alles jätta. Palvetatagu ja parandatagu meelt! Eile jagas keegi tuttav FBs kellegi kolmanda videot ebatavalisest halost Ukraina kohal ja tantsivast vikerkaarest selle kõige üle. Kas tegu oli objektiivitriki või mingi muu asjaga, ei tea, päikesi paistis seal küll korraga olevat kohe mitu... ja eks see võinuks olla ükskõik milline paravöötme talvine metsaserv... aga lootust peab olema. Äkki tehakse Putler ja tema režiim siiski pihuks ja põrmuks ja viiekümne aasta pärast minestavad noored venelkased kooris nii viisnurga kui z-tähe peale samamoodi, nagu sakslased praegu ükskõik kumbapidise haakristi peale... Äkki. Ja äkki saame meie siin maailma äärel edasi rahus oma argiseid, ilmakorra mõttes tühiseid, aga isiklikult lõpmata tähtsaid asju edasi teha... Ma lähen nüüd sõtkun ühe saiataina, rikkaliku võiga kardemonisaiade tarbeks. Sõja käiku ega kellegi nihkes maailmavaadet see ei muuda, aga oma pere keskis teeb natuke õnnelikumaks vast küll.