Kevade alguse päeval

 Meie ametlik kevad pole veel saabunud, tähendab, kured on veel tulemata. Kalendrikevad on siiski kohal. Selle puhul loodan homme teha esimese tõsisema riisumise sealt, kust saab. Ega eriti veel ei saa, suurem osa aiast on endiselt üsna paksu lumega kaetud. 

Siiski tegime reedel Lillebroriga reidi Gardesti poodi ja kui hästi läheb, on mul selle aasta lillekastitaimed nüüd olemas. Hetkel pisipisikesed, aga lillekastidesse istutamiseni on ka veel palju aega. Samuti on mullas viit sorti tomatite seemned, kui tärkavad, on hästi, kui ei tärka, siis vaatame turult...

Veel käisime Lillebrori kui ainukese lapsega väljas söömas. Täiesti vaimuvaeselt teist korda lühikese aja jooksul Chis. Taas sattus meile ülisupermeeldiv ettekandja. Sellega võib lausa ära harjuda.

Jõugu Juht oli tol söömaskäimise päeval Laenulapsel külas. Muudest tegevustest sõitis ta täna esimest korda elus maanteed, tähendab, nad Mehega ajasid Herr Borale elu sisse ja JJ juhtis kirikuteel autot kuni Linna piirini. Ega me tegelikult ei tea, kas õppesõidu puhul tohib reisijaid kaasas olla... aga ta peab mingil hetkel ju harjutama, eks ole. Kõik läks väga hästi, aga arenguruumi muidugi veel on. 

Legolas (Lögolaa) oli esmaspäevast saadik Prantsusmaal Pennil külas. Hetkel on ta juba õnnelikult Tallinnas maandunud ja sõidab bussiga Linna poole. Eks me üsna hilisel õhtul kuuleme muljeid ja loodetavasti näeme ka mõnd pilti. Senine mulje olevat, et tihe programm oli, väsitas. 

Mina... panin siin ükspäev Legolase tuppa makulatuuri. Sorteerisin Laenulapse Isa poolt kaks aastat tagasi langetatud puudest tehtud halge kuuris, sest meil on ahjupuukriis ja need halud olid segiläbi... üks riit oli vist ümber kukkunud, sellepärast. Tegelesin õõvakerimisega ja mõtlesin, et vaja oleks olla valmis selleks, et me peame siinsamas mingi katastroofiga toime tulema, aga samas ka selleks, et tuleb põgeneda. Keeruline. 

Meldisin ennast meie koguduse ukraina naiste õhtutele toidujagajaks. Loodetavasti saab selle käigus ka nõusid pesta, sest koguduses on minu roll olla naine, kes peseb köögis nõusid. 

Mees hääletati seekord juhatusest välja, aga revisjonikomisjoni sisse. Las siis olla seekord nii, küllap nii ongi hea. Tehnikatiimi juhib ta muidugi ka edasi, see roll valimiste alla ei käi. Koguduse üldkoosolekul oli seekord hämmastavalt vähe rahvast, ei teagi, miks nii.

Saime kätte urni. See elab hetkel Vanaisa maja teisel korrusel ja ootab kuupäeva... mille me peame ilmselt edasi lükkama, sest kalmistuteede seisund ei võimalda liikuda ei kahe kepi ega ratastooliga, aga perekondliku hauaplatsini on igast kalmistuservast liiga pikk matk, et Vanaisa ilma abivahenditeta kohale pääseks. 

Muidu on täna, kolm nädalat pärast Telefonikõnet minu valdavaks emotsiooniks endiselt jahmatus. Avastasin siin, et olen kogu oma tulevast elu ette kujutanud nii, et see sisaldab veel kümme-viisteist aastat Vanaema hooldamist. Nüüd äkki pean oma kujutlusi vägagi muutma... ei oskagi nagu. Veel on igapäevane hirm, kas Vanaisa on elus, kui me sinna läheme. Täna oli ta igatahes vägagi elus, oli käinud garaažis briketipaki järel ja ülemisel korrusel tuulutamas. Homme... on homme. 

Ja nüüd tuleb koook ahjust välja ja läheb triikraud sisse ja paari tunni pärast saame taas Legolase koju. Siin ja praegu on armuaeg.