Tuesday, March 8, 2022

Mida ma siin vahepeal lugesin

 Christian Unge "Läbi tule ja vee". Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päris talutav kriminull. Aga mitte midagi vapustavat.

Ene Sepp "*Minu Colorado". See oli tõesti tore lugemine. Kui talvepõlgur talvefänni lumerohket raamatut loeb, siis mõjub see raamat nagu paras õudukas... Aga hea õuduskirjandus. Ja et on olemas suusapatrull, sain esimest korda elus teada. 

Asa Hellberg "Flanagansi naised". Kõige ebasümpaatsem selle autori raamat, mida ma lugenud olen. Jätsin pooleli. 

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta". JJ pidi kooli jaoks lugema, ma siis lugesin ka üle. Kardetavasti väga objektiivne kirjeldus sellest, mis sõjas tegelikult toimub. Kümnenda klassi kõiketeadjad olid küll arvanud, et igav raamat, midagi ei toimu... Ega ei toimugi suurt muud kui et kogu aeg keegi sureb. 

Paula Treick DeBoard "Valede võrgus". Mittemidagiütlev naistekas. Vabandage. 

Kimberly Brubaker Bradley "Õed hundid". See võib olla kõige olulisem raamat, mis sellel sajandil üldse kirjutatakse. Autor on ise arvanud, et sobiks lugemiseks kümneaastastele, ma kahtlustan, et alla 12-aastastele on vara... aga lugedes tuli silme ette kohe mitu õdedepaari, kelle kogemuse pealt võinuks selle loo kokku kirjutada. Tõsi, USA kasuperesüsteem on midagi muud kui Eesti lastekaitse... aga kõik see muu. Uhh. 

Kaja Kahu "Minu Liibüa". Lugesin seda 23. veebruaril. Hästi kirjutatud, aga Liibüast kui niisugusest palju teada ei saanud, pigem sõja eest põgenemisest... sest autori aeg Liibüas jäi ju ka lühikeseks. Ilmselt selle tõttu oli ka ajaloo ja riigi kujunemisloo osa hästi kõhn.

Madeline Martin "Viimane raamatupood Londonis". Võluv väike lugu, aga ma ei tea, kas päris realistlik. Ka seda lugesin päev või paar enne sõja algust, kuidagi prohvetlik või nii... 

"Supinahk ja sukapüksid". Mingi hulga Eesti inimeste lapsepõlvemälestused. Oleks nagu ajakirjaväljalõikeid lugenud.

Grace Greene "Mälestus liblikatest". Hirmus komplitseeritud perekonnalugu. 

Julie Clark "Viimane lend". Kaanel väidetakse, et krimilugu, ma ei ole selles päris kindel... Igatahes keeruline lugu.

Donna Tartt "Ohakalind". Sedasorti raamat, mis köidab isegi siis, kui oled just päev otsa matusekorraldusega tegelenud. Võrdlemisi rahulikus tempos ja mõned arusaamised kooruvad välja alles aja jooksul, aga Pulitzeri preemia ja muud auhinnad (tagakaanel öeldi) on õigustatud. Korralikult paks on see teos ka, jätkub mitmeks päevaks. 

4 comments:

  1. Kuidas sa nii palju lugeda jõuad (loe: millele küll minu aeg kulub).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ebaloomulikult kiire lugeja ja tihtipeale loen diagonaalis. Loen kudumise ja kaltsuvaibamaterjali lõikamise ajal. Sellepärast ma näiteks ei tiki ega heegelda, et nende kõrvalt lugeda ei saa.

      Delete
    2. Varrastega kudumise või telgedel? Jeerum, multitasking :) Ma isegi ei saa altlugemisega filmi ajal kududa. Vahel koeraga jalutades telefonis loen lühemaid asju, sest ta liigub nagu tigu..

      Delete
    3. Ikka varrastega kudumise ajal. Telgedel kudumise ajal jälgisin kunagi ammu Lillebrori lugemisharjutusi, ta istus minu kõrval kangapingil ja muudkui veeris, aga see oli oioioi... kaheksa aastat tagasi äkki?

      Delete