Thursday, March 31, 2022

Niisama

Ma peaksin vist tekitama sildi "neljapäevaseid noppeid", sest kirjutamine on hea laisklemise moodus, kui ilm on jõlekõle ja tubane asjalikkus ei tõmba. 

Eile oli kirikus esimene üritus ukraina naistele. Naisi ja lapsi oli mingi määramatu hulk, igatahes suutsid nad tekitada musti nõusid kaks korda rohkem kui oleks olnud loogiline... aga korraldajale, kes nendega suhtles, tundus, et vist meeldis. Köögis toimuv vajab veel tukitsemist, seekord oli meil raskusi pliidi ja nõudepesumasina hingeelu mõistmisega, aga lõpuks said nad siiski tööle ja tegid seda, mida vaja oli. Järgmisel korral olen targem. Koju jõudsin pärast kümmet õhtul ja ma ei olnud viimane lahkuja... Tuleval nädalal jälle, kui vajadust on. 

***

Maaelu rõõmud või mured või kuidas võtta - hommikul kell seitse sai lastetoa aknast jälgida kahe rebase mängimist. Hullasid, hüplesid, jooksid külg külje kõrval. Kui see on see, mida ma oletan, siis sel suvel elavad kassid toas, sest kahtlustan rebasekutsikate võimalust siinkandis. Võeh. Esteetilised on need elukad küll, aga kui ma peaksin valima, kas kaovad kõik maailma metsikud (koduste koerte hulgas on aravatavasti paar mõistlikku-rahulikku-meeldivat eksemplari) koerlased või langeb karv mõne meie kassi küljest... siis, vabandage, valin ma oma kassid, alati. 

Kell pool kaksteist sai jällegi köögiaknast vaadata valget hobust. Ei olnud Kalle Kusta, täitsa naabrite oma oli, Elsa nimeks. Elsa on kaisu- ja seltsihobune, meenutab kõige rohkem Pipi Pikksuka oma. Ma ei tea, et ta oleks kunagi atra vedanud või vankri ees kapanud. Saaniga nad vist käisid kunagi sõitmas. Mulle meeldiks olla inimene, kes tunneb ja peab hobuseid... kui nad ainult nii suured ja hirmsad ei oleks!

***

Vaatasin just sotsiaalmeediast ühe surnud vene sõduri pilti koos tema taskutest leitud röövsaagiga ja mõtlesin, et venelased on nagu Simaki "Härjapõlvlaste kaitseala" veerejad. Veerejad olid haldjate, härjapõlvlaste ja muude taoliste tegelaste kunagised teenrid ega olnud iialgi lahti saanud alaväärsuskompleksist. Vene impeerium tekkis ju väikesest ebaolulisest kindlusekesest Moskva jõe ääres, maailmalinnad olid tegelikult Novgorod ja Kiiev... ja impeeriumlased pole sellest siiamaani üle saanud. Lisame pilti ajupesu venelaste sõjakangelaslikkuse teemal ja palun väga, nüüd on meil peaaegu et kõige hullem olukord kõigist võimalikest. Kõigest hoolimata oli mul kahju selle surnud sõjardi emast. Küll võib olla hirmus, kui su poeg on loll, kuritegelik, varas... ja selle kõige peale veel ka surnud, nii et pole mingit lootust, et ta ühel päeval siiski korralikuks inimeseks saab. 

Ja ometi... on olemas vene külalislahkus, Peterburi intelligents, põnev vene muusika, kirjandus, kunst... Kuidas suuta nende olemasolu (ja fakti, et isegi Putler oli kunagi armas beebi, nii uskumatu kui see ka pole) pidevalt meeles pidada, on iseküsimus. 

***

Eedeni Coopis müüdi kaks päeva järjest soola. Kujutage ette. Me olime tagasihoidlikud ja piirdusime kahe kiloga endile ja kahe kiloga Vanaisale, kes arvas, et soola ja tikke võiks varuda küll. Siberis olevat neil soolaga kogu aeg igavene jama olnud... Ühtpidi on mul hea meel, et ta ennast maailmas toimuvaga kursis hoiab, teistpidi on lõpmata kahju, et elus nii palju kannatanud inimene peab nüüd veel ka seda jama lugema. Ma ikka veel loodan, et mitte nägema.

***

Eile öösel oli meie juures kaksteist kraadi külma. Võeh. Muidugi, sel aastal on märts kestnud umbes veebruari algusest peale ja kuna sotsiaalmeedia on täis pilte murul mängivatest lastest ja õitsvatest puudest Kesk- ja Lõuna-Euroopas, siis tundub, et meil peaks nagu ka olema. Vähemalt sulas viimaste päevade lumekirme kiiresti - kuigi meil siin on endiselt lund rohkesti. 

***

Koroonatsirkusest on nüüdseks vist kõigil asjaga väheseotud inimestel kõrini. On antud lootust, et maskitüütus lõpeb ja inimese naeratusi saab jälle näha. Üks lastest märkis ükspäev, et tema klassis testib veel ainult neli inimest - kuigi teste jagatakse ja testimiskohustus nagu oleks. Kooli k-nakatumiste tabelisse ei tehtud ka peaaegu nädal aega ühtegi sissekannet, täna paar tükki lisandus. Äkki hakkab ümber saama see jaburus... ja äkki saavad ka vähiravil olijad ja muude raskete haiguste all kannatajad varsti kergemalt hingata? 

Viimasest kahest aastast võiks võtta kaasa hea kombe rohkem käsi pesta (mitte pidevalt desinfitseerida, see on nahale halb) ja teise hea kombena haigest peast koju jääda. Kas ja kes seda viimast endale lubada saavad, see on juba iseküsimus. 

***

Kui sõja esimesed paar nädalat haarasin ärgates kohe uudiste järele, siis nüüd vaatan hoopis murelikult Linna poole - ega ole mõni hull otsustanud eestlaste sümbollinna (Tartu rahu, ülikool, kunagi oli sõjalennuväli kah) kohale seenekujulist pilve tekitada? See võiks meile vist ära paista. Vaat mida teeb sõjahirmus kasvamine kombineerituna praeguse olukorraga. Kuna selline kiikamine on iseenesest tobe, loen uudiseid nüüd ka alles pärast kõike muud, mida ma mingil hommikupoolsel ajal loen. Äkki... äkki võidavad ikkagi Ukraina talupidajad oma traktoritega. Ma ei tea, mis ajast pärineb seisukoht, et mõõgad tuleb taguda atradeks... Tankid traktoriteks on vist väheke keerulisem?

***

Elamine on juba päevade viisi kogu aeg poolkülm. Puud on peaaegu otsas, tuttav talumees juurde tuua ei saa, sest jääks traktoriga lumme (põllu peal) või porisse (tee peal) kinni, paaniliseks kütmiseks on kah nagu liiga soe... Keeruline. Täna tuleb siiski rohkem kütta, sest Lillebror kutsus külla ja ööbima kaks klassivenda. Ühel olevat tolmuallergia, oeh... 

2 comments:

  1. Js 2:4 Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No palun väga, piiblilugemisega on mul endiselt raskusi... või pigem loetu detailide meeldejätmisega.

      Delete