Noppeid, jälle

Viimaste päevade õueilm on lihtsalt imeline. Tundus ko-hu-tav raiskamine, et eile oli pikk õppenõukogu ja me saime õue alles kell viis. No aga... kui ei taha õppenõukogus istuda, siis võetagu ennast töölt lahti ja hakatagu talupidajaks, eks ole. Oma asi, kas kanatarkust on või mitte. Meil hetkel pole, nii et õppenõukogude puhul me rõõmustame ka aknast väljavaatamise üle, mis muud üle jääb. 

***

Imelise ilma puhul saagisin ükspäev õunapuid, kuivanud oksi. Pole küll päris noorenduslõikus, aga teeb ikka kogu võra hõredamaks, neid kuivanuid oli seal kohe palju. Nii mõneski kohas on siiski vaja Meest mootorsaega või mõnd ronimisvõimelist poega, ma pole nimelt suurem asi ronija. 

***

Ligi kolm kuud pärast k põdemist avastasin eile veidra kõrvalnähu - olemata oma tervise heaks midagi teadlikku teinud, isegi paastumisest pole sel aastal matuselistel asjaoludel midagi välja tulnud, jaksan ma järsku rohkem kui neli-viis kuud tagasi. Tähendab, koolimajas kolmandale korrusele ja tagasi lippamine ei teinud mind traditsiooniliselt hingetuks. Võib-olla on see kuidagi seotud k-asjus tehtud hingamisharjutustega, võib-olla millegi hoopis muuga, pole aimugi. 

Küll aga olen nüüd tähele pannud, et lõhnatajuga on kehvasti. Nina vastu pannes tunnen ikka lõhna, muidugi, aga kaugemalt... ei midagi. Nelja kassi liivakastide koristamise ajal on see muidugi õnn ja rõõm, aga kui kannikesed õitsema hakkavad, mis siis saab? Pean aias mööda maad roomama? Kui ma vanasti eristasin kuuma ja külma vett lõhna järgi ja... siis on nüüd natuke imelik. Vast ikka taastub, esialgu hakkan lihtsalt teadlikumalt nuusutama. 

***

Kusagilt lugesin, et keegi veel vaatab hommikul esimese asjana uudiseid, kas Zelenskõi on elus ja... No ma loodan, et ikka iga päev on, tal on lapsed, vaja on elada... vabas riigis, muidugi. Uudiseid jälgin endiselt ärevusega ja sageli, küll aga on varahommikune ärevus jäänud vähemaks. Ma ütleksin, et see on pigem positiivne tuimestumine, kui uudisteärevus enam liiga vara üles ei aja. Kurvastus ja hirm ukraina rahva pärast jäävad ikka ja kui on võimalik kuskiltpidi abistada, siis teeme sedagi... aga kuidagimoodi on tekkinud ka lootus, et seekord lüüakse terrorist tagasi ja äkki saab Ukrainast Riik, Mis Jääb Ellu... ja ehk siis saab ka muu tsiviliseeritud maailm aru, et siinsamas teisel pool Peipsit on põhimõtteliselt Põhja-Korea, aga väga suur. Ma ei kahtle vene inimeste üldises meeldivuses, nad on ju külalislahked ja muidu kenad, aga poliitika, eriti poliitikute suhtumine teistesse riikidesse ja rahvustesse on neil täiesti kasutamiskõlbmatu. 

Siinkohal võiks muidugi arendada mõtet selles suunas, et inimesel, kes on ka oma juurtest eemaldunud ega vaevunud näiteks lapsena ära õppima murrakut (kuigi võimalust ju oli) ega midagi, poleks ju ehk õigustki midagi öelda... aga üks minule teadaolevatest parimaid psühholooge on minu teada Vene riigi alamana sündinud, vere ja kodukeele poolest udmurt, juba temataoliste põhjal tuleb öelda... et see Vene riik on aastasadu olnud ülearu suur ja paluks nüüd põlisrahvastele õigus oma riike luua ja impeeriumist välja astuda. 

***

Poliitkaga on veel selline lugu, et mina kui traditsiooniline Isamaaliidu (olgu selle nimi nüüdseks mis tahes) valija ei ole tegelikult üldse aru saanud, mis neil seal erakonnas toimub. Võtsin lausa partei kodulehe lahti ja vaatasin, põhimõtted peaksid meile nagu sobituma, nii et küllap ei sobitunud nende põhimõtetega hoopis proua Perling ja tema mõttekaaslased. Järgmiste valimisteni on vist natuke aega, küllap nad saavad selleks ajaks oma asjad kuidagimoodi korda. Seda teist konservatiivide erakonda praegu veel nagu ei tahaks valima hakata, mõned vähemtuntud inimesed ja mõtted on seal muidugi meile sobivad, aga hääled lähevad ikka esinumbritele ja need nagu päris hästi ei sobi.

***

Täiesti mitte-poliitikast, sujuv teemavahetus - ma ei tea, kas ma peaksin juba teadma, mis Vanaisaga edasi saab. Vahetult pärast Vanaema surma küsisid seda minult kõik tuttavad ja sugulased ja ma ei teadnud, sest vara oli veel. Praegu ei tundu enam nii vara, aga ma ikka veel ei tea. Tema ise vist ka ei tea. Notarile kirjutamine on veel tegemata, sest vaja on Vanaisa isikukoodi, mis on tavaliselt Mehe taskus (et ravimeid apteegist kätte saada) ja kui mul on kirjutamisetuju, siis pole Meest kodus, tema kodusolemise-ajal jällegi ei tule meelde... 

Vanaisa on ilmselt üksildane. Meil on nüüd kuue inimesel peale kaks maja (notar notariks, sisuliselt), millest ühes on olemas kolm, saab väikese vaevaga teha neli pisikest magamistuba, üldseisund üpris räämas... teises on olemas kolm, saab varsti olema neli ruumikat magamistuba, üldseisund jahe, aga natuke vähem räämas. Meie Majas saaks ju põhimõtteliselt talle toa tekitada... aga siin on asjad talle ikkagi võõrad. Linnamajas on kodu, aga seal on ta paratamatult kogu aeg üksi. Jõugu Juht tahab suvel natukeseks ajaks tööle minna, tööaegade asjus saaks ta muidugi Vanaisa juures elada, sügisel vaataksime edasi... keeruline, väga keeruline. 

Eks me ikka katsume natuke kaugjuhtimise teel ja vähehaaval hoolitseda, pesu ja poeskäimine ja Mees vahetas eile kuskil laelambis pirni ja... Küpsetasin siin kodus kooki, karbikesega sai natuke linna ka, samal päeval oli Onu Ants (Vanaisa vend, 85, aga väga vitaalne) külla juhtunud, siis nad seal kohvetasid... Humanast ostsin talle pühapäeval kaks särki, soojem ja mõnusam oli üleeile kohe seljas... Vanaema arusaamine ja Vanaisa tagasihoidlikkus olid viinud kasutatavate riiete erakordse räbaldumiseni ja kaoseni pesukapis. Selle viimase sain vähemalt voodipesu asjus korda. Miljon rätikut, laudlina, linikut ja muud tekstiilkraami tuleb veel sorteerida, mis kaltsuvaibaks (sest kappides on tõesti hulk lootusetult räbaldunud esemeid ka), mis alles jätta, mis sõbrapoodi. Millal üldse sobib hakata sorteerima ja ära viskama surnud inimesele kuulunud asju (Vanaisa ei hooli ei tekstiilist ega nõudest, kuni ta omas kodus elab, võivad need muidugi seal olla, aga Vanaema isiklikud rõivad...?)? Igatahes nägin ma Vanaema vahetult pärast temast mustapesukasti jäänud ihupesu äraviskamist - no ma ei kujuta ette, et keegi peaks seda veel kandma ja vaibamaterjaliks see ka ei passi - unes, ta oli pahase olemisega. Muidugi võib olla tegu ka minu enese ebakindluse ja südametunnistusega, aga tõepoolest, millal ühe inimese elu jäänuseid koristama hakatakse? Ma tõepoolest ei tea. 

***

Veel hoopis muust - Hansalaada hinnakiri tuli. See on sel aastal eriliselt röövellik. Otsustasime Mehega, et loodame ilusa ilma peale ja võtame neli meetrit Emajõe ääres, seal on meetrihind veel mõistlik. Kui ilm või ilmakord laadaleminekut ei võimalda, siis pole me eriti kaotanud, kui aga võimaldab... siis ehk saame mõnest vaibast lahti ka. Kaltsuvaibad leiba ei küsi, minu poolest võin ma neid hobi korras nii-öelda lattu kududa ja kolm korda aastas mõnel väiksema koha odavamal laadal käia, aga praegune perekondlik ja elukondlik olu vajab võib-olla varasemast suuremat kraamimist (vaata eelmisi lõike) ja mida vähem kraamida vaja on, seda parem. 

***

Tööasjus kuulsin eile kurbi lugusid. Meil käivad mõned asenduskodu lapsed ka, tähendab, need, kes ei saa ühel või teisel põhjusel oma sünniperes elada... need on ikka need kõige hullemad lood. Kui bioloogiline ema kuude kaupa ei huvitugi, kas ja kus ta laps elab... Südame poolest võiks ju ise hakata mõnele lastekomplektile tugipereks või hoolduspereks või eestkostjapereks, sest kuigi asenduskodu kasvatajad on imetoredad, tuleb ikka iga päev tööle keegi, kes ei tea, mis lapsega eile juhtus... aga meil on praegu kolm puberteeti, keda peab kõigest hoolimata kaitsma. Ja Vanaisa. Kui keegi just mõnd Liisut või Annit pakuks... Aga on selge, et kolme puberteediealise poisiga peresse katkisi väikesi tüdrukuid ei pakuta, paari päeva eest kuulsin kolleegilt ühe väikese Liisu või Anni halvast kogemusest (ei ole meie koolis) heade tuttavate puberteedis poistega (vist psüühilised erivajadused mängus ja vist mitte midagi pöördumatult koledat, aga ikkagi...), isegi kuigi meie poisid ei teeks ühelegi väikesele kasuõele ilmaski midagi halba, lähtuvad lastekaitsjad ikkagi statistikast ja tervest mõistusest ja lõpuks on see hea, ütelgu minu tobe süda mida tahes. 

***

Legolas saatis üleeile mulle mõned pildid, JJ-le snäpi ja helistas Mehele. Eile endast teada ei andnud. Küllap on tal siis tore ja tegemist palju. Prantsuse koolis ei tohtivat telefonist isegi kella vaadata, see on eesti laste jaoks mõistetamatu. Mõnes mõttes muidugi hea. Hommikukohvi olevat serveeritud prantsuse kombe kohaselt müslikausist. Ma vist unustasin seda Legolasele rääkida. :) Pühapäeva õhtul saame loodetavasti pojakese tagasi, siis kuuleb ehk ka täpsemaid reisimuljeid.