Noppeid

Täna varahommikul näitas meie kraadiklaas miinus kuusteist koma kaks. Võeh. Palun teeme nii, et see oli viimane nii külm öö, ütleme, järgmise paari-kolme aasta jooksul. Vähemalt sulab päeviti päikese kääes lumi ikkagi vähemaks, kuigi meil siin esialgu veel mitte väga intensiivselt. Linna vahel sõites on tunne, nagu oleksime teises kliimavööndis. Sünnipäralt saarlasest kolleeg näitas, kuidas tema vanematekodus õitsevad märtsikellukesed... Tahan ka kevadet. Õnneks seda saabki enam-vähem iga päev natuke rohkem.

***

Kuidas see pärimisvärk käib, ma ei tea. Maja oli Vanaema nimel, ilmselt tuleb see minule ümber vormistada, aga mismoodi? Tuleb valida notar, kellele helistada ja siis tema juba ütleb? Ma eile uurisin miskeid seaduseviiteid, mitte midagi aru ei saanud, isegi notaritasude nimekiri oli absoluutselt kasutu kantseliidiga. 

Pärimise suhtes on praeguseks tehtud hauaplatsi ümberregistreerimine - väga lihtne, kiire ja kerge - ja ajalehtede tellimuste ümbervormistamine. Et Vanaisal oleks edaspidigi, kuskohast vaadata, mis päev on. 

***

Vanaisal läheb olukorda arvestades kenasti. Eile olin tunnikese ema juures, otsisin ukrainakeelseid lasteraamatuid, sest nii väga kui ma ka raamatuid armastan, ei näe ma mingit põhjust, miks peaks pildiraamatuid olema niisuguses koguses nagu Vanaema kokku ostis*, eriti, kuna praegu on Linnas natuke sihtgruppi, kes ehk hea meelega neid vaataks... Vanaisa teatas mingil hetkel, et läheb nüüd keldrisse pliidipuid lõhkuma. Ma ei pidanud seda väga heaks mõtteks, aga takistada ta ennast ei lasknud ja läks... kümne minuti pärast oli elusa ja tervena tagasi, kotike pilbastega näpu vahel. 

Sealoleku ajal juhtus ka niisugune asi... 

Mina: "KUI SUL ON TARVIS PESU PESTA...**"

Vanaisa siiralt ja murelikult: "Ma ei oska!"

Mina: "... SIIS PANE KOTTI JA MA PESEN ENDA JUURES ÄRA!"

Aga mis puudutab suhtlust, siis ükspäev ta sai isegi telefoniga hakkama, helistas mulle, et tahaks midagi poest. Kuulis küll, kui ma telefoni karjusin. Üks päev korraga, 89-aastaste puhul on see ilmselt paratamatus. 

***

Leidsin tulehakatuseks mõeldud ajalehtede vahelt Vanaema viimase päevaraamatu. Tal oli komme igapäevased sündmused paari sõnaga üles tähendada. Poole detsembrini on midagi kirjas, siis lõpeb ära.. Ta kas ei mäletanud enam, kuhu selle pannud oli või ei suutnud enam kirjutada, ma ei tea. Lillebror arvas, et jätame selle alles, no jätame siis, kuni ta tahab. Muidu mul nende alleshoidmise suhtes selget seisukohta ei ole.

***

Pühapäeval tuli kiri, et Legolase planeeritud reis Prantsusmaale ei toimu, sest sõda ja seal kohalikud ja... Olime hirmus kurjad, Mees üritas klaarida. Mobiliseerisin emmede palvegrupi ja ühe FB-s toimetava rahvusvahelise naistekogukonna... Esmaspäeval õhtusöögi ajal tuli kiri, et reis ikkagi toimub, täna antagu allkirjad, et lapsed tohivad minna. No me rõõmustame päris-päriselt siis, kui ta on õnnelikult ära käinud, aga praegu on hea lootus. Legolas ise saatis täna hommikul kella seitsme ajal oma prantslasele, keda ma otsustasin hakata Penniks kutsuma (sest pärisnimi on Benžamään), ekraanitõmmise meie ilmateatest. Et prantslane aru saaks, milline viiking talle tuleb, eks ole, harjunud iga ilmaga ja üldse. 

***

Ükspäev olin parasjagu tööl ja lõpetasin just vestlust ühe armsa väikese tüdrukuga, kui helises telefon ja number oli Saksamaa oma. Pisike proua Lore sai lõpuks aru, mismoodi Eestisse helistatakse, nii armas. Neil seal olevat kõik hästi, aga see Corona-Theater võiks küll juba ükskord ära lõppeda. Lore ütleb alati, Kuidas Asjad On, nii et... Samal ajal on Twitter, mida ma hetkel puhtalt Ukraina olukorra jälgimiseks aeg-ajalt kerin, täis nooremate sakslaste hirmukarjeid, milline katk ja häving neid tabab niipea, kui maskikohustus ära lõpetatakse - ise on kogu pandeemiaaja jätkanud trügimist ühistranspordis, ka lastega ja ilma sisulise põhjuseta, sest öko. Ma arrrmastan küll Saksamaa (kesk)ajaloolist arhitektuuri ja suurt osa sakslaste kommetest, aga nende koroona- ja keskkonnapaanika vastuolulisused*** on mulle mõistetamatud.

***

Mingil päeval proovisime minna vaatama, mida seal Lidlis ka müüakse... liiga palju rahvast oli. Küllap millalgi edaspidi, kiiret pole. 

Lidli asemel ostsin Maximast suure kotitäie allahinnatud banaane ja panin pooled neist sügavkülma, perele on hakanud meeldima üks šokolaadi-banaanikoook, mida mu leivamasin teha oskab, sinna sobivad külmutatud banaanind suurepäraselt. Lapsed vaatasin seda tegevust ja rääkisin igatseva häälega banaanismuutist, aga mitte sel päeval, sest kõht olevat täis. No miks mitte, kui neid jälle suurem kogus juhtub. 

***

Olen otsustanud uuel suvel ära kasutada nii palju aiasaadusi, kui võimalik. Põdrakanepivõrsed kevadel, küüslaugusoola ja võiga, ma arvan. Metsküüslaugupealseid proovin kuivatada, sest ausõna, neid kasvab meil massiliselt. Pärnaõied - kuidas ma pärnaõieteest k-haiguse ajal puudust tundsin! Kuivatatud õunad ja marjad, mul nimelt on kuivati nüüd olemas, aga miks mitte ka teha raamid, millega pliidi peale panna, augusti lõpupoole, kui ma niiehknii jälle puupliidiga süüa teen? Ivan-tšai tundub hirmus keeruline asi, aga proovida ju võiks, küllap see põdrakanep kasvab meie aias ka siis, kui mõned võrsed ära süüa. 

Ühtlasi otsustasin suvel võtta ette uue trenniliigi. Meil on nimelt olemas vikatid ja halvastikäituv umbrohi. Mingil määral ma niita oskan. Mõnikümmend mminutit päevas... niidetud ala peal peaks hakkama kasvama mingi mõnusam asi kui praegune eiteamis. Odavam ka kui osta poiste igatsetud murutraktor. Parem sõidaks selle traktoriraha eest Horvaatiasse (sest Vahemeri) või Gummersbachi või Amsterdami ja puhkaks natuke. Kui ilmakord võimaldab. 

***

Meie ahjupuuvarud on sel aastal erakordselt viletsad, aga kuidagimoodi vist ikka jätkub... aga praegu on köögiakna vastas toas kindlasti 10 kraadi, mitte rohkem. Ma nüüd lähen hakkan kütma. Täna läheb jälle vähemalt kolm ahjutäit (elutoba, vannituba, Legolase uus ahi) pluss pliit pluss esiku ahjuke (kütab ka kaminasaali, kus Legolase arvuti elab) pluss Jõugu Juhi ahi (kütab ka Lillebrori ja Legolase tuba). No ja päike kütab kõigist kõige paremini. Ilm, tundub, tuleb täna imeilus. 

__________

*Vanaema ostis kõikvõimalikke pildiraamatuid, keelest sõltumatult. Kõge rohkem on saksakeelseid ja venekeelseid, neid meil osati, aga seal on hispaaniakeelseid, bulgaariakeelseid... mida iganes, isegi araabiakeelse "Jussikese seitse sõpra" leidsin. Kui meile peaks veel mõni araabakeelne laps kooli tulema, annetan selle ära. 

**Vanaisa kuuleb ainult väga kõva karjumist.

***noh, ühed meie sõbrad. Et lapsed oleksid koolis paduõnnelikud ja et neid taevapärast kuidagi süsteemselt kodus kasvatama ei peaks, veavad nad poisse juba aastaid 40 km kaugusele waldorfkooli. Söövad kramplikult vegetaarselt, välja arvatud kodust väljas, kus mõnikord harva lubavad teismelistele ka liha... aga kui on tarvis - tihti on - kogu perega (viiekesi!) ühest kohast teise liikuda, kaheaastane laps ja puha, siis sõidavad pandeemia algusest peale ikka rongiga, sest öko, ema samal ajal absoluutselt kõike paaniliselt desinfitseerimas ja väikesele maski näkku surumas, sest oh õudust, tittedele ju neid suurepäraseid vaktsiine ei tehta ja koroona tuleb ja tapab. Ahjah, ja kodusisustuse pärast palusid vabandust, kui me neil külas käisime, sest mööbel oli neli aastat vana, ei olnud enam moes... Kõiges muus on väga toredad ja mõistlikud inimesed. Pärast talvel kogu perega k põdemist (täpselt samamoodi või õige leebemalt kui meie, ainult et vaktsineeritute ja värskelt tõhustatutena) tunnistasid vähemalt, et hirm haiguse ees oli hullem kui haigus ise.