Oh kerkokell

 ja muud hädad. 

Esmaspäev möödus korraldamise ja helistamise tähe all. Korraldamine on tänapäeval väga lihtsaks tehtud, daam krematooriumis oli väga asjalik ja meeldiv. Helistamine oli vähem lihtne, enamik daame ehmusid, hakkasid nutma ja nõudsid, mis seal surmatunnistusel kirjas oli. Ilmselt on kõigi teadmised mingist varasemast ajast, kui lahkunu meditsiinilised andmed avaldati lähedastele või midagi... minule pole avaldatud. Vanaprouad ja väheke nooremad, meditsiiniga mitteseotud prouad ei tahtnud mind kuidagi uskuda. Kodurindel avas Lillebror batuudihooaja, sest ilm oli soe.

Teisipäeva püüdsime veeta võimalikult normaalselt. Ritsikule stressimaanduse kohta - ma ei tea praegu, kas see on Su nimekirjas, aga oluline on teha igapäevaseid, normaalseid asju: keeta suppi, riputada pesu, tuterdada ümber maja, mis kellelegi sobib... Ühtlasi leidsin lumikellukesed. Paar peotäit lootust kogu hullumeelsuses, minu jaoks vähemalt. 

Kolmapäeval... oli ka mingi päev. Korraldasin ajalehetellimuste ümbervormistamise minu nimele. Jõugu juht käis õppesõitu tegemas. 

Neljapäeval saime 13-aastase lapse. See oli pettunud oma kingitustes ja üldse sünnipäeva veetmise vormis, no aga aeg ja olukord ja üldse. Isegi koos pettumusega on ta väga tore laps. 

Reedel toimus ärasaatmine. Rahvast oli vähe, aga osales ka Vanaema 92-aastane klassijuhataja, väga meeldiv tilluke vanaproua. Talitust viis läbi meie noortejuht, kellel, nagu selgus, oli see esimene matus korraldada (ilmalikud surnumatjad on minu kogemust mööda... noh, nad ei küüni vist ükski Onu Everausi* tasemele). Sai hakkama küll. 

Laupäeval saime juurde või õigemini ennistasime ametisse kaks eesti meistrit vibulaskmises. Selle tõttu veetsime Mehega (JJ valvas kodus kasse ja veepumpa) päeva Tallinnas ja külastasime poode. Kogemata sattusime Depo-sse - ma pole mitte kunagi varem näinud nii palju ukselinke! Loodetavasti jõuab mõni neist varsti ka meie lingitute uste ette. Kuna mõlemad meistrid soovisid osaleda ka täiskasvanute võistlusel, jäime ööseks hotelli, samasse St.Olavisse, kus käisime ka minevaasta juunis. Sisekujundus oli endiselt suurepärane, töötajate meelsusest väga aru ei saanud, aga ega olegi kohustust Ukraina lippe välja panna... 

Pühapäeval käisime võistluse ajal supsti Kuurortlinnas Teise Vanaisa juures. Tee peal saime kirja, mis meid väga ei rõõmustanud. Kuni Mees telefonis klaaris, käisin mina mere ääres natuke nutmas ja prügi korjamas - vähemalt seda maalapikest sain korda teha, kui ka mõneltpoolt mujalt öeldakse, et minge poliitilise olukorra tõttu... noh, kuhu pole vaja minna. Eks me näeme, mis sellest asjast veel saab, hetkel oleme valmis veel klaarima. Täiskasvanute vastu võistlemine läks ootuspäraselt, ei mingeid medaleid, aga selles pole ka midagi halba. 

Kunagi nädala sees sain toidumürgituse. Mitte väga jubeda, aga ikkagi... Samal ajal käis Lillebror koos Toreda Klassivennaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses ja iiveldas kah natuke.

Hotellis ööbides jätsin sooja toa tõttu villased sokid jalga panemata. See oli viga, ärkasin keset ööd intensiivse jalalabakrambi peale. Võeh. Õnneks läks seegi üle. 

Ühel ööl nägin Vanaema unes. Tal oli seljas ilus roheline kleit ja ta väljendas, et läheb hästi, aga päriselt suri juba neljapäeval. Nojah, ega me ju ei tea, mis riigipühal tegelikult toimus, reedel olevat ta olnud juba enam-vähem kontaktivõimetu... Ma olen väga tänulik, et kogu voodihaige olemiseja mõistuse täieliku hääbumise protsess, mis minu vanavanaemal kestis kolm, aga võib-olla lausa viis aastat (no ma olin laps, ei mäleta), kestis Vanaemal ainult kolm nädalat ja ta ei pidanud minema hooldekodusse, mis oleks olnud haiglast väljasaamise järel paratamatus. Mis Vanaisaga edasi saab, me veel täpselt ei tea, hetkel on ta ilmutanud võimekust omas kodus elada. 

Mind kurvastab, et kuigi meil oleks põgenikele pakkuda natuke hädist eluruumi (kus armas C. elas), ei ole Vanaisa vaimne tervis selline, et seda saaks teha. Igapäevaeluga ta saab hakkama, mida ta sõjast arvab, me ei tea, aga kuna teda aitasid Siberi-aastatel vähesed (või jäi kahe küüditamise ja seitsme vangla peale mälestusi väheks, kesse teab, ükskord päästsid konginaabrid ta kindlast mahalaskmisest ja teinekord hoidis keegi lahke talunaine teda ja Onu Antsu mitu nädalat või isegi kuud elus, aga küllap neist ei piisa...), siis pole ta ilmselt eriti aitamisaldis. Katsun uuel nädalal vähemalt otsida üles ja ära jagada kõik ukrainakeelsed pildiraamatud - Vanaisa raamatutest niiehknii ei hooli, Vanaema hoolis topelt - ja teha inventuuri poiste mänguasjades, millele meil niiehknii enam sihtgruppi ei ole. OO ja TT saavad külla tulles ka vähema kraamiga hakkama. Poiste kolmekorruselist nari olen ka siia ja sinna pakkunud, sest meil seda varsti enam vaja pole, Legolas kolib oma tuppa ja ostame üldse kohasemad asemed, aga selle transport on keeruline ja eks ta ongi hiigelsuur. Eks näeb.

Kui keegi teab mõnd juuksekasvu soodustavat sissevõtmise-asja, siis paluks soovitusi, kõigi hädade käigus on mulle pähe jäänud rotisaba. Juuste äralõikamine ei ole minu jaoks valikutes ja ega neid lühikesest peast ka palju rohkem ole. 

Olge hoitud!

________

*Arnold Everaus oli nimelt minu vanaisa Papa Juhani sõber ja käis meil tihti, see oli minu lapsepõlvenimi tema jaoks, et tal eesnimi ka on, sain ma teada küllaltki küpses eas.