Sunday, April 24, 2022

Kannikeste õitsemamineku nädal

Neljapäeval olin ma kodus, ilm oli väga ilus ja kalkun kana koletis metsis kusagil eemal. Kannikesed LÕHNASID nagu igal kevadel. Seisin kohe jupp aega pärnade all, kus kannikestekontsentratsioon on kõige suurem, ja nuusutasin - sest kuigi mu haistmismeel on endiselt k-kehv, oli päikesesooje kannikesi kohe palju tunda. Samal päeval kohtasin ka esimest kiirel sammul kohaliku veesilma poole astuvat konna (konn astus usinasti mööda kuluheina) ja Lillebror raporteeris, et trepi kõrval madalas lillekastis käib aktiivne konnakobardumine. 

Õnneks olid mõned kenad ilmad veel, see on tore. Pühapäevane ilm küll aiatöödeks ei kõlba, aga teine ports rediseseemneid (äkki lähevad need idanema, esimeste jaoks oli vist vara?) sai eelmisel päeval mulda ja metsis pole kuhugi läinud, nii et kannatame veel natuke aega. 

Metsis tuli laupäeval korda looma, kui mina pesu riputasin. Mees kuulis minu karjumist (ei, metsis veel ei rünnanud, võttis alles hoogu) ja tuli päästma... lumelabidaga. Lumelabidas on väga hea metsisetõrjevahend, esiteks pole tal teravaid kohti, mis võiks looduskaitsealust lolli lindu vigastada, teiseks varjab ta oma suure pinnaga ära vaatevälja ja metsis sattus segadusse. Lahkus kiirendatud sammul meist eemale, tagumik võdisemas nagu stereotüüpsel vastikul ametnikul kõiksugustes filmides, kus pakse ametnikke leidub. Õhtusöögi kõrvale saime jälgida, kuidas metsis külavahetee peal autosid ründab. Oeh...

Tegelikult oli nädala tähtsaim sündmus muidugi gümnaasiumikatsed. Legolas, olles õppinud vanema venna minevaastasest olukorrast, kordas füüsikavalemeid vist viimase hetkeni. Pärast rääkis, et muidu polnud viga, aga see eesti keel... nojah, seda ta ei korranud. Me loodame parimat, aga oleme valmis Legolase Jõugu Juhiga samasse kooli panema, miks mitte. 

Katsetega seoses sai minu sisemine Karen korraks seisukohta võtta, nimelt kirjutati lehes kiitust arvutis tehtavatele katsetele. Ja mida, vabandage, peaksid tegema need 10-20% tublikestest, kellele arvutis töötamine tegelikult ei istu? LÕRR.

Minevaastane katsetaja JJ käis klassiga Samovarimajas ja teatris Shakespeare'i vaatamas. Etendus olevat olnud normaalne, aga mitte vaimustav. Eks see oli JJ elu esimene Shakespeare'i kogemus ka. Samovarimajas jällegi olnud väga palju samovare - kes oleks seda osanud oodata, eks ole. 

Lillebror ei käinud vahelduse mõttes kusagil, aga kirjutas kirjandit. Kui ma olin faktivead (et 14. sajandil kaevati aias maad kartulite istutamiseks ja mõisast tuli postkasti kiri...) ja kõige hädisemad laused ära parandanud, sai tulemuseks kehvapoolne, aga vähemalt loetav teos. Õitsev puberteet ei võimalda midagi kabedamat luua, mis teha. Nädalavahetusel tegime rahulikult koos aiatöid ja puberteet ei paistnud kusagilt välja. On veel lootust!

Külas olid Laenulaps ja nüüd Lillebrori klassivennad, sama kamp, kes eelmisel korral - seekord kenasti soojades riietes ja isegi kummikud on kaasas. Lõpuks on ju koolivaheaeg. 

Mees ja mina oleme tegelenud peamiselt Legolase toaga. Tapeet on seinas ja niimoodi värvitud kah, et toaomanik käib ise veel mõnest kohast pintsliga üle... ja siis saab juba hakata põrandat õlitama. Selle kõige tõttu oleme muidugi jätnud päris palju raha ehituspoodidesse, sest uued ukseliistud ja tapeediliim ja minaeiteamis kõik veel...

Veel on Mees transportinud meie juurde Väga Palju aknaid ja mõned uksed. Võib juhtuda teinegi ime, nimelt paistavad nii aknad kui uksed suurepäraselt sobituvat meie tuulekojale ja lõpuks ometi saab selle kinni ehitada. See tõstab Maja soojapidavust kindlasti kohe palju, sest eesuks peab tuult peamiselt ainult kummagi poole keskosast. Kokkuahnitsetud akendest jääb ilmselgelt üle ka kasvuhoone jaoks.

Tegin eksperimenti toidukuivatiga. Selle hingeelu täieliku mõistmiseni läheb mul veel aega, aga nüüd on mul purgitäis krõpskuivi küüslaugupealseid, millel on täitsa küüslaugune maitse ja lõhn. Sobib.

Pingutasin ära kolmnurkräti. Sai selline... alumine ots ulatub minul värvlist allapoole. Loodetavasti on piisav.

Maailmas toimuvaga seoses olen olnud kuri sakslaste peale, kuigi "meie" sakslased on loomulikult äärmiselt mõistlikud ja armsad. Poliitikud on see kurja juur. Ja kuna üks siiamaani mõistlik, kenasti konservatiivsete usuvaadetega tuttav ilmutas ootamatut juhmust ja hakkas sõda õigustama - ise veel vähemalt ühe väikese tütre isa (me pole kuigi lähedased ja viimasel põgusal kohtumisel ma ei süvenenud, mitu last tema juurde kuulusid)... Ma pole varem kedagi sellistel põhjustel pidanud oma sotsiaalmeediast kustutama, aga kusagil on ka minu piir. Urr.

Sisemine Karen sai korra veel välja, nimelt oleme me siiamaani käinud hea meelega Zeppelini Maximas. Palju ruumi ja mõistlikud hinnad. Paraku on seal absoluutselt mittemõistlik kassapoliitika, kolmas kord järjest ei olnud kassades kedagi, piiksutagu kliendid oma kaupa ise! See ei sega, kui osta üks vihik või kaks piima, aga meil on kuue inimese mitme päeva toit ja muu kraam... Me käime siis edaspidi lihtsalt mujal poes. Muudes Maximates sellist jaburust pole veel täheldanud, aga kui tekib, noh, Konsum on ka pood. 

Kirikus oli täna teist nädalat järjest koor esinemas. Ega see bändivariant ka paha ole, aga kooriga on ikka nagu uhkem ja seda pole ju kaua aega olnud. Mulle palju meeldis!

Köögis on hetkel 5 poissi. Tehakse võileiba (sest mamma annab süüa alles õhtul) ja mõmisetakse omavahel. Viis poissi on parem kui neli on parem kui kolm. 

Head koolivaheaega teile ka!

2 comments:

  1. See metsis on ikka ülbus kuubis :D Kas kedagi teavitada ei anna, kes teda kuskile eemale viiks nt?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üritasin, öeldi, et sellest pole kasu, ta lendab tagasi.

      Delete