Wednesday, April 13, 2022

Neist naistest...

 Mitte, et te seda kõike juba ei teaks. 

***

Nad tulevad olukordadest, mida meie endale ette kujutada ei suuda. Meil on alles perekonnaalbumid, vanaema käega kirjutatud märkustega kokaraamatud, oma peenrad, kuhu rediseseemneid külvata, oma harjunud vaade köögiaknast. Neil on parimal juhul alles nende lapsed. Sõbrad on laiali pillutatud, kes kuhu. Kodumaale jäid mees, vend, poeg, isa. Nad ei tea, kes nende lähedastest on veel elus. Nad ei tea, kas kodu on veel mingil kujul alles... või teavad, et kodu enam ei ole. 

Nad ei oska keelt, ei tunne selle külma põhjamaa kombeid, ei tea, kuhu minna. Tänaval püüavad nad hoolega ennustada, milline vastutulija võiks vene keelt osata, sest nii mõnedki, kellelt nad teed küsivad, lihtsalt ei mõista neid ja vaatavad abitult vastu. 

Nad külvatakse üle pehmete mänguasjade ja muu toreda, aga pigem kasutu heategevusega. Pärast heategevuse ärategemist lähevad enesega rahulolevad vabatahtlikud-prouakesed oma kodudesse oma meeste, poegade ja redisepeenarde juurde ja mõtlevad, et näed, taas üks linnuke kirjas*. 

Nad põrkavad igal sammul kultuuriliste erinevuste vastu. Lapsed saavad kooli, aga koolist ei helistata, saadetakse meil, mille lugemist vanematelt oodatakse - kodumaal vist peamiselt helistati või saadeti SMS, kui mingit infot oli. Toitlustuses pakutakse sealiha, mida, nagu selgub, ukrainlased eriti ei söö. Eestlased ei nimeta kõiki naisi vanusest olenemata "tüdrukuteks". Ja nii edasi ja nii edasi...

Nad püüavad säilitada teatud harjumusi, sellepärast küsivad fööne. Meie, kes me pole ilmaski nende olukorras olnud, ei oskagi ilmaski ette kujutada, kui tähtis võib olla sõjapõgenikust daamile võimalus hommikuti soengut sättida. Korralik välimus on nende eneseväärikuse alus ja viis tõestada - koolile, ametnikele, tulevasele tööandjale, inimestele tänavalt -, et hoolimata pagulasstaatusest on nad ikka veel igati lugupidamiseväärilised inimesed. Paraku on nende rahalised võimalused piiratud. Oma päriskodudesse ei kogunud nad eluks rohkem ja vähem vajalikke esemeid ühe päeva, nädala ega kuuga, selleks läks aastaid... nüüd on nad tagasi alguses, isegi vähem kui alguses, sest iseseisvat elu alustades mingid lauanõud ja voodilinad ikka olid... praegu ei pruugi midagi olla. 

"Ma olen Mariupolist pärit," ütlevad nad ja hakkavad nutma. 

"Mu vend helistas... meie kõrges eas ema suri, nad ei saa teda kalmistule matta," ütlevad nad ja hakkavad nutma. 

Kõige rohkem kõigest tahavad nad üles ärgata ja taibata, et nägid erakordselt elavat ja jubedat õudusunenägu. 

***

Kes ei loe, soovitan Postimehest lugeda Vahur Laiapea päevikuid, need artiklid on väga ilusasti kirjutatud, päris inimeste päris lood. 

Ja kes veel ei oska, õppige olema tänulikud lähedaste ja materiaalsete hüvede eest, kes ja mis meil olemas on. Sest nagu on näha, ei ole meie rahulolev ilmakord üldse mitte nii stabiilne, nagu me viimastel aastakümnetel oleme hakanud arvama. 

_______
*no mitte kõik ja mitte just päris nii, aga ootamatult heategevuse objektiks saanutel on õigus niimoodi mõelda küll. Sest see, et meil on kõik ja neil pole järsku mitte midagi, ei peagi tunduma õiglane. 

4 comments:

  1. Mu endine kolleeg oli seotud Ukraina e-riigi projektiga (maksud, juhiload, toetused jne teenused). Neil on IT väga heal tasemel, mitte muidugi igal pool riigis, aga linnades enamasti. Nagu nt eile WHO esindaja Ukrainas ütles (eestlane), et Mariulpolis oli üks eesrindlikumaid tehnika ja taseme poolest haiglaid nt.
    Siin vist pigem on mure ka see, et neil ei ole tehnilisi vahendeid, et e-teenustele juurde pääseda. Näen potentsiaali raamatukogudes, kes võiksid aktiivsemalt oma netiparki promoda ja aidata. Maal n igasl kohalikus raamatukogus netipunkt ja see on tasuta (kui just printida ei taha). Annetusi tehakse (arvutid, tahvlid, nutitelefonid), aga need ju maksavad võrreldes esmatarbekaubaga ja sellised annetused ei ole sagedased.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on mulej, et mõned on siiski helistamist ja SMSi oodanud ja imestanud, miks nad peaksid meili lugema. Usun küll, et palju jääb tehniliste vahendite taha.
      Toomas Hendrik Ilves ütles mingis artiklis või intervjuus juba detsembris või jaanuaris, et Euroopa peaks tegema ettevalmistusi tohutu põgenikehulga vastuvõtmiseks. Nüüd on meil olukord käes ja organiseeritus vist üsna hea, aga ikkagi mitte piisav... sellise asja puhul vist ei tekigi kunagi "piisavat", keegi jääb ikka mingist infost või abist kõrvale.

      Delete
    2. Jaa, muidugi. See mass tuleb ju sisuliselt korraga ja me oleme siiski pisike riik. Olen aru saanud, et väga palju tehakse praegu ületunde, lisaks vabatahtlikud.
      Aga võimalik jah et oodatakse ka kõnet, ma ei ole selle poolega nii kursis. Meenus, et kui ma ühele perele helistasin, et neile pakikene üle anda, siis ema ka alguses küsis, kas te helistate koolist.

      Delete
    3. Ma arvan, et see on harjumuse asi, kuidas kombeks on. IT-vahendid võivad kuitahes hea olla, aga kui 30 aastat on põhiliseks kommunikatsioonivahendiks olnud tahvel ukse kõrval, siis vaadaku kõik sinna ja ärgu virisegu, et list või messengerigrupp, pole ette nähtud.

      Delete