Noppeid

 Sest õues võib olla kuri metsis ja pesuriputamiseks on üldse veel liiga külm. 

***

Eile tegin ühele meie koguduse misjonärile nagide vahel kiirkursuse ukrainlaste kasutatavatest keeltest, venestamispoliitikast Ukrainas ja Eestis ja muust taolisest. Tema noogutas ja ütles viisakalt aitäh, et ma talle rääkisin. Ega ma päris täpselt ei tea, millega Ameerikast siiakolinud misjonärid igapäevaelus tegelevad, aga ilmselt elab tema oma (seni veel) peamiselt inglisekeelses elus põhiliselt kodumaises inforuumis ja sinna jõuab info siiski... filtreeritult. 

Mu saksakeelsed tuttavad-blogiringid elavad ka oluliselt hõredamas inforuumis kui meie, mis sõjauudistesse puutub. Neil on muidugi ka juba Mamma Merkeli poolt kaelatõmmatud pagulaskriis üle elatud, see ilmselt tuimestas... vales suunas. Sest sihitult uitavad noored mustahabemelised mehed on midagi muud, kui peamiselt naistest ja lastest koosnevad pered, koduloom kastiga kaasas. Pealegi tulid mustahabemelised mehed teise kultuuriruumi, nende naaberriigid ei aidanud mitte midagi... ja tööle nad väga ei tahtnud, olen kuulnud. Meil siin pidavat muusikapedagoogid põrandaid pesema või midagi taolist, ikkagi tõelised sõjapõgenikud, kes on valmis pere jaluleaitamiseks palju vaeva nägema. 

***

Ühe poliitiku minevanädalase sõnavõtu kohta on juba palju sõna võetud. Kui ta oleks seda kõike viisakalt öelnud, siis poleks tegelikult valet midagi (ei, ta ei meeldi mulle, ei püüa kaitsta, see sõnastus oli lubamatu, tema ja tema sõprade ukraina-sallimatust on varemgi kuulda olnud, juba enne sõda). Tõsi on, et riigi võimekusel hädalisi abistada on omad piirid. Ja et hädaliste võimekusel ise hakkama saada on kah omad piirid. Mina ja Mees näiteks ei pruugiks samasse olukorda sattudes füüsilise tööga hakkama saada, sest selg ja liigesed ja mis kõik veel, vaja oleks ümberõpet, aga seda peaks keegi korraldama ja kinni maksma ja ümberõppe ajal ära toitma meie kolm last ja kaks pensionäri... Ja tõepoolest, mõni hädaline võib meeleheitest valida mingi illegaalse viisi oma pere toitmiseks. Praeguseks kohatud naistest ma seda küll üldse ei usu, need tunduvad kõik asjalikud pereemad, aga keegi meist pole neid kõiki näinud... Teoreetiliselt. Noh, nii nagu meiegi riigis, lausa puhastverd eestlaste hulgas on neid, kes pöörduvad kuritegelikule teele sellepärast, et ei näe oma olukorrast väljapääsu. Ainult et tõenäoliselt on põgenikud peamiselt ikkagi ettevõtliku loomuga, julged inimesed - muidu poleks nad julgenud põgeneda -, kes otsivad lahendusi ja soovivad ka võõrale maale jäädes taastada varasema rahuliku, korraliku inimese eluviisi. 

***

Eelmisel nädalal nägin elus esimest korda sõda unes. Olin pimedal ajal lapsepõlvekodu hoovis, kuulsin lennukeid ja järsku algasid plahvatused. Vaatasin, kus suunas mürtsub, ja otsustasin täiesti rahulikult, et ilmselt pommitavad jälle Kvissentali... Ometigi peaks igasugused nähtavad plahvatused seal tähendama, et keegi laseb rakette, kui nüüd päriselu kogemustest rääkida. Ja ometigi olid sõjajutud minu algklassihariduse väga oluline osa, me vaatasime ära kõik "Komsomoli" kinos näidatavad sõjafilmid ja harjutasime vatimarlimaskiga  tunnis istumist, aga näedsa, unedesse jõudis see teema alles nüüd. Hirm, jah, hirm on küll suurema osa elust olnud, aga enamasti on see olnud kusagil eemal. 

***

Ei tea, kui tõsiselt peaks võtma kõiki neid hädakraaksujaid, kes meile pöörast toiduhinnatõusu ja nälgimist kuulutavad? Meil on muidugi see prepperielu niiehknii, külmik on kogu aeg silmini täis ja niinimetatud sahvrikapist esikus tuleks midagi vahepeal ära süüa, sellel ei lähe muidu enam uksed kinni. 

Seemneid ja taimekesi on mul sellegipoolest paras seltskond, igal aastal mõtlen, et võiks ju vähem, aga pärast on jälle... ups. 

Taimede asjus juhtus eile ime. Või umbes nii. Olen juba väga mitu aastat vaikselt igatsenud vanadest akendest tehtud klaaskasvuhoonet, aga meie rahakott ilmselt Maja akende vahetamise peale hetkel ei hakka (sest nad peaksid olema põhimõtteliselt käsitööna tehtud, standardlahendused ei sobi kohe mitte) ja mujalt pole vanu aknaid saanud. Pole eriti aktiivselt otsinud ka. Ja siis... pakkus eile keegi FB tasuta asjade grupis aknadi. Sain selle lahke inimesega just kokkuleppele, kui kirjutas veel keegi, et temal olla ka aknaid üle, kas me tahaks? Nüüd on Mehe lähitulevikus kasvuhoonepusle, just umbes sel hetkel, kui selgus, et mu senise kasvuhoone metallkonstruktsioon on kapitaalselt viltu ja vajab suuremat sorti kõpitsemist. Nüüd saaks teoreetiliselt minu ja Lillebrori äravajunud kasvuhoonetest ühe terve kokku ehitada, Lillebrori jaoks. :) Ja kuna Legolase toa Ahju-eelseks ajutiseks kütmiseks sai kusagilt ostetud üks eriliselt kole raudpliidike, mida ma verandasse väga ei tahaks - aga verandasse tuleb kindlasti pisike ahjuke, kui me ükskord verandaga tegelemiseni jõuame -, siis saaks tegelikult ehitada isegi köetava kasvuhoone. Mii veri häppi. 

***

Mõtlesin ka välja, kuidas olemasoleva puuviljakuivatiga ikkagi mustikaid ja muid väikesi asju kuivatada. Tuleb lihtsalt leida mingi mõningast soojust taluv, marlitüüpi asi, mis kuivatamisaluste peale panna. Kusagil maailmas võiks ju sellist materjali olla. 

***

Lillebror teadis rääkida, et kannikesed juba õitsevad. Ma pole metsisehirmus julgenud otsima minna, aga peaks vaatama, äkki on metsis ära läinud... ta siin muudkui rögises ja ründas, aga vahepeal olevat ka ilusasti kudrutanud. Kurluu, kurluu, kirjeldas Lillebror. Mina siis arvasin, et äkki ta mõtles hoopis: "Prluut, prluut?" 

Aga nüüd on kell veerand kümme ja ilm võiks olla piisavalt soojaks läinud, et pesu õue riputada. Hommikul, kui mehed ära läksid, oli veel miinus kaks, võeh.