Raamatuid, jälle

Jenny Colgan "Ranna tänava väike pagariäri". Selle raamatuga on nii, et kunagi lugesin ma kogemata teist osa (inglise keeles). Sain teada, et minu uus lemmiklind on lunn ja et saiaküpsetamine on oluline. Esimese osa suhtes olin skeptiline, aga sama skeemi (naise elu läheb untsu, ta kolib kuhugi võluvasse väikelinna, avab poe ja hakkab lihtsat elu elama, varsti tekib pildile erakordselt hea välimuse ja toreda iseloomuga vallaline aednik, taluperemees või väikeäri omanik) järgi kirjutatud kergete naisteromaanide hulgas on see raamat keskmisest võluvam. Oma osa on kindlasti lunn Neilil, aga ka suurel kogusel kodusaial, mida kõik söövad ja kiidavad. Saiaretseptid on lõpus ka antud, nagu paremates pagariromaanides ikka. 

Charles Martin "Vesi minu südamest". Charles Martini raamatud paistavad mulle sobivat. Tõsi, skeem on lihtne, traagiliste elukogemuste mees leiab uue armastuse ja elule mõtte, paaris kohas on sündmused ettearvatavalt dramaatilised, aga lugu on köitev ja hästi kirjutatud. Ja taas täiesti pornovaba, mis on kergekaalulisema lugemise puhul tänapäeval üsna ebatavaline ja igatti tervitatav. 

Jean Raspail "Pühakute laager". Väga imelik raamat. Idee poolest nagu paljutõotav, aga mind häiris kohutavalt, et seal ei olnud ühtegi tegelast, ainult sündmuste kirjeldus. Naga loeks mingit lõputut esseed või arvamuslugu. Ebasümpaatne oli ka, et indialasi oli kirjeldatud vastikumatena kui loomad, täiesti ajudeta massina. Võeh.

Alan Bennett "Tema majesteet lugeja". Loomulikult ei saa ma jätta lugemata raamatut Inglismaa kuningannast. Tõsi, tegu on fiktsiooniga, arvatavasti üsna ebarealistlikuga, aga koerad ja muhe-kiiksuga-etiketipõhine paleetamosfäär on kindlasti nii, nagu päriselus. Võimalik, et Elizabeth II peamine puudus ongi vähene lugemishuvi, aga mis teha, kuninglikud kohustused... Ja huvitav, mida Tema Majesteet ise sellest raamatust arvab (kui tal peaks aega olema sellest midagi kuulda)?

Sven Stricker "Olen veel olemas". Natuke head saksa huumorit, natuke ärritavat saksa 30+ generatsiooni napakat maailmapäästmist, natuke üle-võlli kommetekriitikat. Ja kohati, minu elu praegust olukorda arvestades, natuke liiga isiklik. Ja tegelikult ei tule selles loos mingeid lahendusi, poeg elab oma napakates veendumustes rahulolevalt edasi ("Üürimine on võtmesõna" - no ausalt... - sakslaste üürimisvaimustus ei ole mõistetav ega loogiline), ema on endiselt pühak, isa jääb lõpuni tigedaks vanameheks... no aga lahendusteni jõudvad raamatud peaksid ilmselt olema paksemad. Kolm pluss.

Marje Ernits "Hei, Dima!". Üritasin lugeda, sest Legolas pidi lugema* ja ma mõtlesin, et nii huvi pärast... Klišee klišee otsa. Kuigi täiesti vabalt võib olla, et selliseid lapsi ongi olemas... Jäi pooleli, ma pole ilmselgelt sihtgrupp. Legolas arvas, et tema ka ei ole. 

Ali Mcnamara "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood". Üks miljonist lihtsakoelisest puhkuseraamatus, kerge müstlise noodiga. Müstilise osa tausta ei seletata, ongi lihtsalt võluesemed ja... 

Marie Benedict "Agatha Christie kadumine". Ma lootsin sellest raamatust ausalt öeldes rohkemat. Ega ma Agatha Christie elust varem palju ei teadnud ka, aga et esimene abikaasa oleks niisugune psühhopaat olnud, ei osanud ka arvata. Võib-olla oligi, kes seda enam teab. 

Lisa Jewell "Nähtamatu tüdruk". Avastasin praegu, et ma üldse ei mäleta, millest see raamat rääkis, pidin guugeldama. Eks see ütleb ka midagi, eksju. Peamine pluss oli minu jaoks, et sain teada võimaliku tõlke sõnale "incel" - "sundmunk". Aga üldiselt mulle ei meeldi, kui koduperenaisi naeruvääristatakse, psühholoog osutub kurikaelaks ja teismelised poisid iseenesestmõistetavalt kanepit tõmbavad. Fui. 

Annela Laaneots "Minu Setomaa". See on hea raamat. Umbes samasugune, nagu "Minu Kihnu" - kohaliku eluga selle kõigi sügavusteni kursisolev inimene räägib, kuidas nendekandis asju tehakse. Olen elus Setomaa lähistel ju küll ja küll käinud (sest Tädi Maie elas Vastseliinas), mingitel asjaoludel isegi korra Obinitsas lauluema kuju näinud, aga päris setodest tean häbiväärselt vähe. Või mida me üldse teame teistest rahvastest, eriti neist, kel ühel või teisel põhjusel oma riiki ei ole (näiteks sorbid, katalaanid, bretoonid, udmurdid, saamid)? Väga tore ja hariv lugemine oli. Ja kohe kahju on, et lihtsalt niisama-eestlastel ei ole selgeid kombeid, Kuidas Asjad Käivad. Võiks ju. 

Amy Harmon "Mida tuul teab". Enamik raamatutest, mis on kirjutatud Iirimaast, on head raamatud, arvan mina. Ja jällegi, hämmastavalt hariv lugu, sest ega nad seal oma ajaloost palju ei räägi, kui just õigete inimestega kokku ei juhtu (ma ei juhtunud) või õigeid küsimusi ei küsi (ma ei osanud küsida). Ja kogu maagilisuse-osa on tegelikult täiesti võimalik, minge vaadake udusel sügispäeval Iiri maakohtades ringi, iga hetk võib kuskilt kiviaia tagant mõni härjapõlvlane välja astuda, järelikult pole ka ajaportaal-järves mitte midagi ebatõenäolist. Ilus raamat oli. 

_________

*nüüd loevad nad lõpuks ometi ka Tammsaaret, ma loodan, et Dima-raamat oli viimane kohustuslik noortekas.