Riia rehabiliteerimine

 ...ja mis sellest tegelikult välja tuli. 

Kuna Stockholm ei ahvatle kõigist headest soovitustest hoolimata põrmugi ja ega ma Vanaisa pärast ei julgegi praegu kuhugi kauaks ära minna - juuli lõpuks pean julgema, siis oma meil lõpuks aega kuhugi kaugemale ka minna -, otsustasime ikkagi käia lähivälismaal. Eelmisel korral käisime me Riias neli aastat tagasi. Oli kah. Igatahes tegi Lillebror Riigaminekust kuuldes väga pettunud häält, sest mälestus polnud just kutsuv. 

Mõistlikuma hinnaga öömajadega oli ikkagi keeruline. Meid on endiselt viis ja endiselt vajame me mõistlikku parkimiskohta. No ja kuna meil käib iga päeva PLN klausliga "juhul, kui Vanaisa ei ole vahepeal ära surnud", siis hakkasime öömaja broneerima alles kusagil Puka kandis, kuna selleks päevaks oli Vanaisa üle vaadatud ja jäi meist maha täiesti elusana. 

Pidime sõitma läbi vanalinna serva. Jõugu Juht imestas, et mis vanalinn, see pole mingi vana... seletus, et Tallinna vanalinn on haruldus, ei pädenud. Kui ütlesin, et Tartu vanalinn on kah selline, klassitsismi ja juugendit täis, imestasid lapsed, kas ja kus peaks Linnas vanalinn olema. Selge, meie laste jaoks on vanalinn keskaegne, uuem ei kõlba. Mul on tegelikult endal kah selline tunne... Lillebror jällegi kurtis, et tema jaoks on need nelja-viiekorruselised majad otse tänava ääres hirmutavad. Ilmselt on ta vaadanud filme, mida ei peaks, aga ilmselt ei ole ta ka suurlinnainimene. Legolas oli juba eelmisel päeval teinud plaani terve tee magada ja pidas plaanist kinni. 

Millegipärast on kõik Riia ööbimiskohad suurte teede ääres ja võimalikule parkimiskohale keeramise koht on... ah et see seal selja taga oligi või? ja tuleb teha auring ümber mitme kvartali. Erakordselt räpases trepikojas jahmusime, sest võtmekapike oli lahti ja võti läinud. Katsusime ust - ei midagi. Imestasime ukse taga natuke aega, siis ma vajutasin igaks juhuks uksekella... Uksele tuli samuti jahmunud naisterahvas, kes pärast mõningast segadust osutus eestlaseks ja pealegi lahkeks inimeseks, kes suutis paduvenekeelsele üürileandjale selgeks teha, et on juhtunud topeltbroneering ja paluks nüüd asi korda teha. Korteriomanikul oli olemas ka teine korter - olime sedagi kaalunud, aga otsustanud kesklinnale lähema kasuks. Teine korter olevat "siinsamas lähedal". Mhmh, 10 kilomeetrit vales suunas on lähedal küll. No aga kell kaheksa õhtul, võõras linn...

Erakordselt räpases trepikojas oli seekord võti täitsa kapikeses olemas. Korter oli enam-vähem puhas, kui mitte arvestada teadmata eesmärgiga sokinutsakut pesumasina kaanel. Voodipesu ja asemeid oli kah piisavalt, aga kuna meil oli valida, kas süüa õhtul jalutuskäigu kaugusel Hesburgeris või käia ostmas hommikusööki sealtsamast Hesburgeri kõrvalt Rimist, valisime õhtusöögi. Nii et katsetamata jäid nii pliit kui sõrmkübarasuurused tassid. Parkimine oli küll tasuta, aga uskumatult jube, muru peale, suvalistesse kohtadesse... Burgerisöömalt tagasi tulles oleksime peaaegu saanud alla aetud ühe pesulast lahkuva BMW poolt, mis kihutas tänavale, sõitis paarkümmend meetrit ja parkis kõrvalmaja hoovi... Kihutajaid nägime veelgi, lugu lätlaste jala-anatoomiast tundub olevat tõsi.

Hommikul saime veel näha kohalikku Lasnamäed või mis ta oligi, kogu oma jubeduses. Kas lätlastel pole korteriühistuid või pole neil riigipoolset toetust, et õudseid kortermaju natukenegi esteetilisemaks teha? 

Hommikusöögikohaks leidsime Martina Bekereja kohaliku filiaali ja see oli küll üks väga hea leid. Suurte majade vahel, lihtne, hea kohviga, mõnusate saiakestega. Tuvastasime, et läti keeles on mõned sõnad ka arusaadavad, "kiršu"  saiakeste vahel oli täitsa kirsine ja medus kuka ei sisalda mitte meduusi, vaid on täitsa eesti meekoogi sarnane. 

Siis oli aega. Sõitsime igaks juhuks kohe Livu veepargi juurde ära ja veetsime tunnikese Jurmala vahel ringi sõites ja mere ääres käies. Jurmala kui linnake meeldis meile kohe palju rohkem kui Riia. Ilusam ja kodusem ja üldse. Meri meeldis meile kah, oli katsudes soojem kui me arvata oskasime. 

Veepargis ei nõutud isikuttõendavaid dokumente ega midagi, saime ühe perepileti ja kaks õpilasepiletit. Sealmaal on pere nimelt ühelapseline, aga piletihinnapildi põhjal peavad vanemad olema eri soost. Nunuh. Hind oli küll krõbe. Rõõmustaval kombel rääkisid nii kassapreili kui riidehoiudaam inglise keelt.

Krõbeda hinna eest oli võimalik privaatselt ujumisriietesse pugeda - pluss. Kohustusliku dušiallkäimise jaoks olid samuti nii avalikud kui privaatkambrid - pluss veel. Suured poisid kadusid otsekohe liuradadele, Lillebror arvas esialgu, et vaataks koos meiega, mida teha saab. Sai palju. Laste seiklusbassein oli tore, aga selle jaoks põlgas Lillebror ennast liiga vanaks - oli küll jah. Selle ümber oli jõemoodi asi, kus sai ulpida rõngas või lasta ennast voolul niisama kaasa kanda. Üks bassein imiteeris mereranda ja aeg-ajalt tekitati sinna võimsaid laineid. Alumisel korrusel oli midagi veel, aga neisse ma ei süvenenud... Spaaosas oli bassein massaažialadega, neli mullibasseinikest, soolakamber ja mitu sauna. Need viimased meeldisid suurtele poistele, meie Mehega istusime hea meelega mullivannides ja soolakambris. Lillebror läks lõpuks ka liuradadele ja kiitis, et polegi hirmus ja kõige rohkem paneb südant kloppima hoopis treppidest ülesminek. Ma katsusin teda aeg-ajalt, kooli kehalise kasvatuse tund tekitab tõesti hullemat kloppimist. Tõsi, liurajad olid küll südamehaigetele keelatud, aga Lillebrori südamehaigus on väga pingutusespetsiifiline.

Kloorilõhnaliste ja rahulolevatena lahkusime neli tundi hiljem. Olime juba otsustanud, et püüame ülejäänud tegevuse õhtupoolikuga ära teha, sest teiseks ööks mõistlikku, parkimisvõimalusega öömaja leida oli väga keeruline. 

Ülejäänud tegevus sisaldas endas ostlemist. Lootsime IKEAst leida Legolase jaoks mööblit, aga saime ainult madratsi. DEPOst tahtsin ukselinke ja need me ka saime. IKEAs käisime ka söömas ja Lillebror külastas sealsamas kõrvalasuvat aianduskeskust. Jõugu Juht ja Legolas käisid meiega mööda väljapanekut kaasas, nemad sõitsid ringi ostukäruga, oeh... IKEA kaup tundub olevat aastate jooksul alla käinud, varem sai sealt ikkagi mõistliku hinnaga puitmööblit, nüüd on kõik ainult plastmass ja see, noh, mis ei ole plastmass, aga puidust on ka asi kaugel. Urr. Vähemalt saime uue uksemati tuulekotta ja DEPOst mulle ühe väga soliidse puukasti pesupesukraami hoidmiseks. 

Kokkuvõtteks - Jurmalasse võib edaspidigi minna, kui raha juhtub palju olema, poodidesse võib Riias kah minna, aga öömaja pole meil mõtet Riiast otsida, see ei õnnestu kohe kuidagimoodi.