Homme on esimene juuni

Kujutage ette. 

Loodetavasti antakse juunis natuke suveilma ka, täna veel on sellega raskusi. 

Juunis

•  toimuvad veel viimased koolipäevad;
•  saab valmis kasvuhoone;
  
•  Legolas teeb eksameid;
•  Lillebror läheb reisile;
•  Lillebror tuleb reisilt;
•  koon maha kanga ja alustan uut;
•  Legolas käib veel ühtedel gümnaasiumikatsetel;
  
•  Legolas lõpetab;
•  tuleb külaline Amsterdamist;
•  käime Tünnilaadal;
•  peame jaanipäeva;
•  sööme oma aia maasikaid;
•  puhkame.

Võib-olla tuleb korstende ehitus, aga see on hetkel veel lahtine. Kindlasti tuleb suuremat sorti puukandmine, sest üks koorem küttepuid tuleb veel, aga kaks varasematki on kuuri lappimata... Tuleb palju muruniitmist ja aiatöid, aga ehk tuleb ka mõni päev tasases tempos kulgemist. Kui meist sõltumatud asjaolud mingeid plaane ei riku, loomulikult. Aga loodame...

See nädal, kui meie pähklipuu õitsema hakkas

Noh, õunad ja pirnid õitsevad meil ka, kirsid niiehknii, isegi sirel vihjab võimalusele, et varsti... aga mandžuuria pähklipuu õitseb meil esimest korda. Tagasihoidlikult ja väikeselt, aga õitseb - mis need punased harjajupikesed tal muud saavad olla?

Lisaks õite imetlemisele tegime aias muudki. Külvasin suhkruherned ja oad. Esmaspäeval käis ekskavaator puhastamas vundamenti, kuhu tuleb kasvuhoone. Täna kaevasin enam-vähem vabaks viimase müüriaugu ja tuvastasime, et see on ilmselt kunagi olnud, vabandage, lampkast. Sellele viitas kahtlaselt jäme toru, mis sodi alt välja tuli. Kuna viinamarjad peaksid ka kivises maapinnas päris hästi edenema, siis ma väga sügavale ei kaevanud. Mine tea, mis sealt veel välja tuleb. Praegu teevad Mees ja Jõugu Juht vundamendile müüriseguga iluravi. 

Muudest sündmustest toimub meil endiselt suur sisseastumine. Praeguse seisuga on Legolas kõigepealt käidud vestluse koolis ootel - nagu JJ minevaasta - ja hopsti vastu võetud kooli, mis meie perele mitmel põhjusel väga hästi ei sobi. Selle kooli kohta tuleb veel inimestelt küsida (Kristel, ära imesta, kui ma Sulle helistama juhtun, et kuidas MJ-le sobib...) Endiselt on võimaluste hulgas JJ kool, mis meile väga meeldib. Ainult et JJ ei taha nooremat, pikemat ja julgemat venda enda kõrvale...

Jõugu Juht käis oma kooliga Naissaarel. Meie perest polegi seal keegi varem käinud. Olevat olnud päris tore. 

Lillebror ja Legolas käisid kahekesi karikavõistlustel. Lillebror sai vasekarva kopsiku, aga Legolas jällegi ööbis elus esimest korda hotellis ilma täiskasvanud järelevaatajateta. Tõsi, tuba jagas ta ühe spordikoolituttavaga, kes olevat ikkagi... 18 või rohkemgi veel. Legolas jäi nimelt teiseks päevaks ka, aga meie ei jaksanud teda kaks päeva järjest viia... ja kogu vahmiiliga ootama jääda ei tundunud ka väga mõistlik. Pealegi on vibuvõistlustest veel igavam vibuvõistlus, kui vihma sajab. Mina kudusin kogu Lillebrori võistlemise aja autos salli või magasin, hankisin selle tulemusena endale korraliku kangekaelsuse. 

Pärast Lillebrori võistlusosa läksime Teise Vanaisa juurde - et kui me juba Lääne-Eesti pool oleme - ja saime kuulda Herta Laipaiga väärilist perekonnalegendi. Kus täpselt asub salajane soosaar, kuhu rohkem kui saja aasta eest aare maeti, on hetkel veel vaieldav, Mees arvab, et liikumise alguspunktile lähemal, mina, et kaugemal... aga kui meist keegi kunagi hirmus kole kangesti tahab, siis võib ju minna metalliotsijaga vaatama, küllap on seal paar tsaariaegset kuldmünti savipotis või umbes nii. 

Mees ja JJ käisid Legolase tuppa riidekappi toomas. Nüüd on meil neid lainelise keskmise uksega kappe kolm.

Mina siin pidasin dieeti. Neljapäevaks olin kaotanud vöökohast kaks ja reieümbermõõdust kolm sentimeetrit. Sobib, see oligi esmane eesmärk. Nüüd tuleb tasashaaval ja eelistatavalt kalorivaesemalt süüa, et saavutatut hoida. Kunagi kuu või paari pärast jälle, vast on selleks ajaks juba oma aia ökosalatit ka, see on see kõige kenam dieettoit.

Homme on Legolasel eesti keele eksam. Ütleme nii, et JJ õigekiri oli eelmisel aastal kuidagi nagu usaldusväärsem. See, et eelmisel aastal sai juba kogu seda põhikooli lõpetamist ja gümnaasiumi leidmist tehtud, on tekitanud tunde, et me ju juba seda kõike... Igatahes istub JJ lõpupintsak Legolase seljas hästi ja seda pole vaja uut osta. Ma parem ei taha mõelda selle peale, kui kolme aasta pärast lõpetab Legolas gümnaasiumi ja Lillebror põhikooli - korraga, oeh... Kui ilmakord püsib ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule, muidugi. 

Sest vihma sajab

Ja ma ei viitsi veel midagi asjalikku tegema hakata.

Peki-Heinil läheb hästi, juba pärast reedeõhtust Otsust ja natukest palvetamist kadus ära vahetpidamatu vajadus midagi kalorirohket näksida ja juba enne kapsasupitamist hakkas kergem - aga eks ma esitasin endale ka pidevalt küsimust, kas mul tegelikult on vaja seda süüa? Kapsasuppi keetsin ettenähtud kogusest veerand ja sellest pool ootab tänase päeva söömist sügavkülmikus, sest vahepeal oli kaks salatipäeva (ma tööle supipangekesega ei lähe). Natuke hakkab küll juba tüütuks minema, et saia mitte millegagi ei või... aga ma pean hommeõhtuni kindlasti vastu, laupäev tuleb niigi imelik ja pühapäeval siis vaatan. 

Siiani olen söönud: igal hommikul kuni 200 g maitsestamata jogurtit 4-5 supilusikatäie maasika-toormoosiga. Kuna selle moosiportsu suhkru oli tempinud Mees, polnud väikest limpsu mett vaja. Ja kohv, mu tavaline hommikukohvitass on kuskil 300 ml ja sinna läheb piim pluss kaks kuni kaks-pool teelusikatäit suhkrut. Mõru kohv on õudukas, suhkrutarbimist püüan tasahaaval küll vähendada... aga päeva jooksul ma tavaliselt üldse rohkem kohvi ei joo. 

Nojah, esmaspäeval siis kaks suurt portsu kapsasuppi, teisipäeval-kolmapäeval jällegi tööl väiksema, kodus suurema portsu salatit. Avastasin endal päris tõsise soolasõltuvuse, sest selle supi sisse ei käi praktiliselt üldse soola... ja küllap hoiab minu ülearune soolatarbimine ka kehas liiga palju vett kinni, paar nädalat tagasi avastasin ükspäev, et jalasääred on paistes, see ei lähe kohe mitte! Ainult et kui on valikutes, kas süüa soolavaba kapsasuppi või üldse mitte süüa, siis kaldub tahtmine esialgu üldse mitte söömise kasuks. Õnneks on puu- ja aedviljad. Kolme päeva jooksul olen söönud kaks Goldeni õuna (sest teised sordid on liiga hapud, ma saan ennem süüa sidrunit kui hapukat õuna, ei tea, miks), kaks apelsini, ohtralt San Marzano tomateid ja mõned peotäied rediseid. Näljane ei ole, välja arvatud tööpäeva lõpupoole, see koolisööklasalat on ikkagi kuidagi napp. Asooh, ja eile õhtul salati kõrvale pool viilu peenleiba (sest see oli kodus olemas) määrdejuustuga. 

Null saia, null küpsist, null maiustust, null jahutoodet, null kohupiima, null liha. Väsinud ja jõuetu olen kohati küll, aga kuna meil on praegu kihulaste uputus kombineeritud kibeda viljamahategemisega (tähendab, eile näiteks külvasin ube), siis sisaldab mu ihu hetkel nii palju kihulasemürki, et ei oska üldse arvata, kas viga on mingi aine puuduses või kihulasemürgituses. Üldiselt ongi mu enesetunne igal aastal esimeste hammustadasaamiste ajal halb. 

Tulemusi praegu muidugi veel vaadata ei ole mõtet, aga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleit istus täna hommikul paremini selga küll, ma katsetasin. Mitut nädalat kapsasupi- ja salatidieeti pidada ei ole mõistlik, aga kui näiteks kord kuus, nädal korraga katsetada, kas sellest oleks pikajaliselt kasu? Mõistagi kombineerituna senisest väiksema šokolaadinäksimise ja üldse arukama toitumisega.

***

Gümnaasiumirindel selgus, et Legolas kutsuti vestlema ka kooli, mis on mitmesegastel asjaoludel, sealhulgas ka tundide algusaeg, lapsevanemate viimane eelistus kuuest võimalikust (neist üks JJ Kool, tasuline, aga väga hea) ja ei pidavat muidu üldse vestlusele kutsuma, kui seda kooli pole esimeseks või teiseks eelistuseks pandud... Umbes praegu ta siis vestleb, pidulikus mundris, sest neil on täna hiljem viimane koolikell. Iseküsimus on, kas legend on vale ja kutsutakse ikkagi vestlema keda iganes, keda vääriliseks peetakse... või on esimese-teise eelistusena selle kooli pannud õpilased lihtsalt Linna kõige nõrgemad...? Paar teadaolevat näidet kallutavad teise järelduse poole, aga mul on üliväike valim. 

Ja nüüd Legolas helistas ja ütles, et ta oli kohe vestluse käigus juba vastu võetud. Esimese vestluse kool pole veel midagi öelnud, aga nad lubasidki nädala lõpuks... ja JJ Kooli katsed on alles ees, eks ole. Eks me siis nädala lõpus arutame, kui kõik praeguseks võimalikud infod olemas, kaalume, vaatame neid asju...

***

Metsist pole enam näha olnud. Pühapäeva õhtul jalutas ta mööda teed, oli pulmarüü seljast heitnud ja paistis natuke häbelik välja. Lillebror käis lumelabidaga relvastatuna vaatamas, kas on ikka meie metsis... Oli küll, kartis labidat, aga olevat näinud kurb välja, kui Lillebror ära tuli. Ju ta on ka harjunud, et inimesed on kuskil läheduses, on ju käinud koos Lillebroriga batuudil hüppamas (Lillebror on osavam) ja tema juurde pagenud, kui mingid tundmatud huntkoerad neil siin jooksmas olid. Aga ma tõesti loodan, et tulevaasta on ta daamide hulgas populaarsem ja meie temaga kaklema ega kurameerima ei pea. 

***

Kasvuhoone ehitus on noh, vundamendiaugu-järgus. Esmaspäeval käis ekskavaator, tegi kraaps ja krõmps, hammustas sealhulgas ka vanast vundamendist ühe katkise tüki välja - aga Mees lubas ja ütles mulle pärast, et selle ta laob tellistest uuesti üles - ja nüüd on meil Auk, mida tuleb täita niiduse ja mullaga. Poisid kaevasid teisipäeval üheväikese Augu veel piisavalt tühjaks, kolmas, väikseim Auk, see ärahammustatud seinaga koht on hetkel veel tellisesodi, mulda ja umbrohtu täis, aga küllap see ka kaevatud saab. Kaks pisemat Auku olid nimelt peenkirurgilist tööd tegeva ekskavaatorikopa jaoks siiski liiga väikesed. Nii et saab kolmemüüriline kasvuhoone - suures ja väikestest suuremas Augus hakkavad elama tomatid, väikeses näiteks kaks taime viinamarju, mis te arvate? Ja ahjuke saab ka, sest mitu ruutmeetrit on betoonpõrandat. Esialgu saavad küll suve lõpuni ainult korralikud seinad, sest raha ja konstruktsiooni keerukus - katuse arvas Mees, et teeks kõigepealt ärakeritava, kilest ja lippidest  - et me saaksime natukeseks puhkama ka sõita - ja siis augustis vaatame, kuidas pleksiklaasi või mõne muu kapitaalsema materjali ja ahjutoru ühildamisega on. Ega vast enne septembrit seda kütmise-asja vaja olegi, juhuslik juulikuise külma vastu aitab ka seltskond teeküünlaid, olen päris vanas kilemajas proovinud. 

Vundamendi tekkelugu on selline, et alguses oli selle peal saun, aga SeeKesSiinMajasEnnemElas rääkis, et juba enne tema lõplikku siiatulekut oli eelmine ametnik selle lammutanud ja endaga kaasa viinud - nii, nagu hollandi kividest kahhelahjudki, nõukogudeaegsete ülemuste värk. Noh, siis tulime meie ja mingil hetkel mängisid lapsed, et nemad on Egiptuses orjapõlves ja muudkui vedasid kivi- ja mullasodi ära... Koduõppeaeg oli, JJ oli vast kümme või üksteist, mitte rohkem... ja siis vedas Mees mingeid sodisid, ma sain adekvaatse salatipeenra ja teise Auku ka mõned peenrad... aga see keskmine osa oli kõige hullem. Noh, nüüd sai puhas ja ilus, tuleb ainult muld sisse ja kasvuhoone peale panna. Kuna viimase sodikuhja otsa oli Lillebror kunagi visanud mingid ülejäänud iiriserisoomid, mis ennast seal ootamatult hästi hakkasid tundma, tegime kähku vundamendi serva ka iirisepeenra, minu idee kohaselt ikka pundike iiriseid ja pundike Lillebrori kasvatatud suvelilli vaheldumisi. Äkki saab ilus. Kui valmis, näitan pilte. 

***
Legolase toa valmissaamine muidugi hapneb kibeda viljamahategemise pärast. Liistud, loomulikult, mõned asjad veel. Mööblist on endiselt puudu korralik vanaaegne riidekapp ja lahtikäiv diivan. Seetõttu on suurem osa tema riietest endiselt Lillebrori toas kummutis ja see ei ole hea lahendus, sest Lillebror tahab lõpuks ometi oma toas mingitki oma tunnet ja üldse... Aga ilmselt saab, vaatasin just müügikuulutusi, põhimõtteliselt võiks olla mõni lahtikäiv (ja seega transporditav) riidekapp kusagil hoomatavas kauguses täiesti olemas. Lahtikäivad diivanid on küll hetkel olematud, aga sellega on vähem kiire. Legolas igatahes juba majutas paar ööd sõpra, välivoodil. 

***

Mööbliostule seab teatud piire ka meie rahaline seis. Lillebrori Ipsaania-reis läheb küll suts odavamaks, kui alguses kardetud, aga see on ikkagi natuke nagu kiireloomuline väljaminek. Meie pottsepp on aktiveerunud ja teatas korstende eelarve, mis on hinnatõusu tõttu natuke nagu suurem kui see, mis Kredex katab - aga hea, et Kredex suurema osa ära katab, uued korstnad on midagi imelist! Autoparanduse asjus on tulnud segaseid väljaminekuid, aga kui vaja, siis tuleb teha - ja et saab teha ja saab korda, on ju puhas õnnistus... ja JJ tänahomne koolireis on veel maksmata, tuleb järgmise kooliarvega. See summa on vähemalt täiesti planeeritav, aga ikkagi, noh, kooliarve saab olema kaks korda tavapärasest suurem. No ja tegelikult tahaks ikkagi... Suve teisel pooles... Horvaatiasse. Või Amsterdami. Või Gummersbachi armsa proua C aeda telkima, ma esmaspäeval helistasin talle ja ta kutsus, et võtku me telk kaasa ja tulgu tema juurde. Tal on lapselapsi vähevõitu (aga neilt, kes on, on juba üks lapselapselaps ka, nii tore) ja ilmselgelt tahaks vaheldust. Pealegi on ta meie poisse ju aastaid tundnud ja neist rõõmustanud. Kuigi ilma Walteri ja Klausita tundub Gummersbach kuidagi nii vale, küllap me jääksime ühtelugu ootama, kuskohas nemad siis nüüd on - aga elu on kord juba selline, et vanad lähevad ees. Saksamaa ja Holland tulevad muidugi ainult siis kõne alla, kui sakslased meeleparandusele tulevad ja oma k-paanikast üle saavad, meil lõpevad igasugused k-tõendid jaanipäeva paiku ära. No ja kui ilmakord lubab, eksju. Peame palvet, et lubab. 

***

Ilmakorra asjus juba oli mingi pealkrii, et äkki jääb suvi ära, sest olukord. No ma ei tea, ükski poliitik pole siiamaani päikesesoojust ära saanud keelata, aga kui peaks tuumasõjaks minema, siis on meil ilmselgelt muid muresid kui küsimus, kas järvesvesi on piisavalt soe. Vast ikka tuleb suvi, kas rõõmus ja tegus või vaikne ja murelik, seda näeb hiljem... aga tunneme rõõmu sellest, mis on. Hetkel tunnen mõnevõrra rõõmu vihmast, sest a) kaev ja b) paakuma kippuv muld ja c) ma ei viitsi oma külve kasta. Suvine vihm on lõpuks ka omal moel võluv, eriti, kui ta mõne päeva pärast järele jääb. Ainult et Lillebrori vanad kummikud tuleb Ekraani ära viia, äkki keegi sõjapõgenikust laps vajab neid. 

Jutujaht. Mitmekesisus rikastab, eks ole

Alguses tundus Vasjale mõte välismaisest vanglast hirmutav, hiljem juba päris sümpaatne. Onu Sanja oli mõne aasta eest hohollimaal vangis istunud, kunagi kodus külas käies rääkis, et kodukandi vanglate kõrval on tegu puhta paradiisiga, kolm korda päevas saab süüa, pesta saab sooja veega, satikaid ei ole... Ole ainult mees ja hangi endale positsioon, siis kõik kardavad, saad tasuta suitsu ja... Küllap onu juba teadis, tema kukkus ju juba neljateistaataselt esimest korda kinni. 

Seetõttu  sisenes Vasja neljasesse kongi üsna rahulikult, kui vangla, siis vangla. Ega need natsid oma eluaegset tõsiselt ei võta, varsti läheb neil süda härdaks ja lasevad koju. Või siis tuleb armee võimsalt kohale ja vabastab ka Vasja. Siis saab koju Darja juurde minna või tee peal veel, nojah... Darja oli mõistlik tüdruk, tal polnud teepealsete vastu midagi, peaasi, et Vasja talle haiguseid ei too. Esialgu tuli vastu pidada ja vaadata, kuidas asjad käivad. Ega Vasja siis loll olnud.

Konginaabrid tundusid päris toredad. Kaks meest Vasjast vanemad, üks noorem. Vasja kui uustulnuk sai küll kõige kehvema nari ja pidi oma kraami teistele mandi võtmiseks ette näitama, aga mis siis ikka, onu jutu järgi asi nii käiski. Nagu sõjaväes, ainult et mahalaskmist ei pidanud kartma. 

Esimese söögikorra lobi oli hea. Ainult peldikus sattus Vasja segadusse, kuhu astuda, et kükitada? No aga kui natsidel on kombeks valge kausi otsa ronida, küllap saab Vasjagi sellega hakkama. 

Paari päeva pärast tundis Vasja ennast juba täitsa mõnusasti. Semude kõrval järjekordselt suppi helpides märkas ta, et mehed tema ümber hakkavad eemale tõmbuma ja sosistavad omavahel. Korraks valjema häälega öeldut ta kuulis: "Üheksa-aastane..." 

Nagu, mis vahet seal oli? Eitede vanust ju ei küsita ja üldse - mis olnud, see olnud, Vasja istus nüüd vangis nagu õige mees kunagi. Pole vaja muretseda. 

Mõni tund hiljem selgus, et muretsemiseks oleks põhjust olnud päris palju. Kuigi kongikaaslased tundusid täiesti normaalsed mehed, oli vangide hulgas ka bosse. Bossid tegid, mis neile meeldis, valvurid vahele ei seganud. Mõnele bossile meeldisid ilmselt noored poisid - või tarvitasid nad seda, mis käepärast oli. Vasja erinevust ei märganud.

Nuuksudes ja hambakilde sülitades ajas Vasja ennast pesuruumi põrandalt püsti. Vastuhakkamine oli olnud mõttetu, äkitselt ei meeldinud ta siin enam mitte kellelegi. 

Igale vangile oli ette nähtud võimalus külastada nõustajat. Too tundus päris sõbralik. Vasja istus ühe kannikaga tooli peale - otse ei saanud istuda, valus oli - ja hakkas kurtma. 

"Aaa, Vassili? Sa istud mille eest..." soris nõustaja dokumentides. Korraks libises üle tema näo pilv, siis naeratas ta säravalt. 

"Vassili, Vassili, Vassili. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Ära muretse, meil siin pole kellelgi selle vastu midagi, et sa gei oled. Siin on vaba maailm. Ära muretse, on okei olla gei!"

"Aga..." püüdis Vasja selgitada. 

"Meie aeg on tänaseks läbi. Mitmekesisus  rikastab, eks ole ju?"

***

Vabandage, kui see taas liiga kole on. Ma tegelikult ei kujuta ette, milline nõustaja või psühholoog peaks suutma sõjakurjategijatega ausalt ja eetiliselt tegeleda. Samas on meil olemas vanglapsühholoogid, küllap neil on omad viisid ennast kaitsta - mina pole selle teemaga iial tegelenud, ei suudaks. Liiga palju uudiseid lugenud olen vist küll. 

Nüüd tundub juba päris mai

 Ilm oli nädala alguses veel päris hirmus, aga nädala lõpuks juba täitsa maikuine. Suurem osa minu silma alla sattunud lehtpuudest ja -põõsastest on isegi siinkandis mingi lehetipukese lootusrikkalt välja sirutanud, ainult suured saarepuud veel mõtlevad, kas sel aastal lehte minna või mitte. Kevadise ilma puhul on välja ilmunud kihulased. Võeh. 

Toimus... noh, asju. 

Oli viimane naisteosaduse õhtu Ukraina põgenikele. Mingis formaadis jätkub see töö küll ka suvel, aga mitte enam nii sagedasti. Seekord tuli mulle mitu korda vastu allameetrimehike, kes ütles iga kord viisakalt: "Privet!" ja parandas siis kohusetundlikult: "Tere!". Peamise korraldaja ema kallistas mind pärast üritust ja nimetas mind solnuškaks. Nunuh. Ta rääkis minuga algusest peale järjekindlalt vene keeles, kuigi tema katsetused eesti keelt rääkida olid kindlasti edukamad kui minu vene keele katsetused... aga ma üritasin temast aru saada ja tema minust ja see on kõige tähtsam. 

Enne naisteõhtut, esmaspäeval olin ikkagi kogu eelmise nädalavahetuse Laadast ja kõigest nii väsinud, et läksin kell kaheksa õhtul voodisse. 10 tundi magamist oli ilmselt sellel ajahetkel tarvilik. 

Jõugu Juht sai milleski A ja milleski B. Ja käis reedel noortekal, kus räägitav olevat talle huvi pakkunud.

Legolas käis klassiga Käärikul niisama olemas. Nemad ekskursiooni ei tahtnud, see klass armastab väga niisama koos olla ja edaspidi selleks ju enam eriti võimalusi ei tule, kui nad just ise kangesti ei Organiseeri. Muuhulgas olevat ta koos kolleegidega avanud ujumishooaja. Täitsa hull. 

Lillebror sai hinde lohakuse eest. Ei olnud hea hinne. Ühes muus aines sai jällegi tavapärasest kriips parema hinde. No ja siis helistas Lillebrori Toreda Klassivenna Isa, kes pakkus Lillebrorile võimalust minna natukeseks ajaks kaasa nende suvemajja. Kuna suvemaja asub mitmepäevase teekonna kaugusel Ipsaanias, sealkandis, kust vanade romaanide veinid pärit, siis me oleme hetkel veidi kahevahel. Samas oleks see ju imetore võimalus...

Tööasjus  tegin ühe selli peale niimoodi Häält, nagu ma muidu teen ainult oma poegade puhul - oma lastega on ikka teada, et neid on inimese moodi kasvatatud, võõraste puhul ju ei tea... Tegelikult kahjuks tean, see sell on loomulikust lapsepõlvest unejuttude ja lossivaremetes ringijooksmisega täiesti ilma jäetud... aga ta on meie koolis käinud piisavalt kaua aega, et teada, kuidas täiskasvanutega käitutakse. Sell olevat pärast ilmutanud kerget vapustust ja lugupidamist, et tädi psihholoog ei lubagi enda kuuldes ropendada... (ütles järgmise tunni õpetaja)

Mees, hm... käis ükspäeva ühe meie koguduse vanaproua juures kappi parandamas. Sest mina sain kapi katkisusest teada ja teadsin, et Mehel on aega... Nüüd peaks ta ette võtma ka proua diivani, miks mitte. 

Nädalavahetuseks saime lausa kaks lisalast - Laenulapse ja Jaanipäevatalulapse. Laupäeval kamandasin poisid koristama vana kilekasvuhoone riismeid. Pool tundi, mõned porised kindad, kaks prügikotitäit kasvuhoonekilet (aga äkki saab veel kokku pressida) ja üks pehkinud laudade hunnik hiljem oli plats vaba. Veel pool tundi hiljem otsustasime Mehega, et kasvuhoone võiks ikkagi hoopis teise kohta teha. Mees helistas natuke ja homme õhtul tuleb ekskavaator, et saaks lagedaks vana sauna vundamendi. Nimelt on saunamüürid täitsa olemas ja loodis pealmise servaga, siis on vaja ainult kivipuuri ja mingeid tüübleid või midagi... ja ideed, kuidas kasvuhoonele katus tekitada. Saab kindlasti stabiilne ja ilus. 

Kasvuhoonesse pääsemist ootavad pikilehti* ühelt kolleegilt saadud tomatitaimed, mis iga päev verandas dramaatiliselt ära vajuvad ja "Juua, juua!" kähisevad. Mu enda omad kasvavad ka kenasti. 

Metsis on viimastel päevadel püsinud nähtavas, aga enam mitte kuuldavas kauguses teisel pool kraavi varemete juures. Ikka koogutab ja puhvitab. Lähen nüüd suhkruhernepeenart suvekorda seadma, lumelabida võtan ikkagi kaasa. 

_______

*sest ma ei ole ühelgi tomatil veel silmi näinud ega tea, kus tomat peaks neid hoidma...

Peki-Heini kaagutus enne munemist

Proovisin selga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleiti. Oli rõõm, et läks selga. Oli pahameel, sest võinuks paremini istuda. Järelikult olen ma viimase 11 kuu jooksul siiski paar kilo juurde võtnud. Meie Maja Kokkuhoidlike Emade Komitee välkistungil hääletati uue kleidi ostmine ühehäälselt maha. 

Moorisin omas võdisemises ja jõudsin Otsusele, et ka ilma Margo Durrelli ("Sa peaksid proovima riivitud selleri dieeti") ja Bridget Jonesi ("Snickers on kõigest väike vahepala ettenähtud porgandiviilude asemel") asjatundlike nõuanneteta  tuleb hakata dieeti pidama. Et pärast lõpetamisejärgset restoraniskäiku ei väljuks toitlustusasutusest Proua Vorstijupike ja ükski kriitiline kõrvaltvaataja ei peaks pelgama, et mu kleit õmblustest rebeneb. Endal mugavam ka. 

Fitlap ei sobi, nad hakkavad seal kohe esimestel päevadel kaerahelveste ja kodujuustuga peale, pealegi peaks hommikusöögi organiseerimine toimuma väga kiiresti ja lihtsalt, ma ei ole endiselt kell seitse hommikul kuigi teovõimeline. Igasugused saksakeelsed dieedid kah ei sobi, sest retseptid on liiga fäänsid. Ja must või teraleib hommikuti paneb mul lollikindlalt kõhu valutama, samuti igasugune lihatoit, seda paluks alates kella üheteistkümnest. 

Jäin vana hea äraproovitud maagilise supi juurde, mugandustega. Kunagi väga noorena katsetasin seda ka, meeldis ja toimis - ehkki stardipositsioon oli praegusest vähemalt kakskümmend kilo kergem, aga ambitsioonid olid ka teised. Pealegi maitseb mulle aedviljasupp üldjuhul väga. 

PLN on alustada esmaspäeval (sest mul hetkel puudub enamus supikomponentidest ja olen mitu päeva plaaninud laupäeva hommikuks sooja kodusaia teha) ja mugandada supidieeti mõningate lisandustega. Nimelt tahan ma näksida ja selleks sobivad ideaalselt redised. KRÕMPS! Olengi sel aastal hämmastavas redisepuuduses elanud. Igal hommikul rüüpan oma tavalise väga suure tassi lahjat kohvi ja luban endale selle juurde kausikese jogurtit koduse maasikatoormoosi ja võib-olla paari mandliga. Töölolemise-päevadel ostan puhvetist topeltportsu salatit, suppi kaasa vedima ei hakka... aga kui kodus ei peaks suppi enam olema, söön õhtul oma pere seltsis samamoodi salatit (roheline salat, tomat, kurk, tilk oliiviõli ja äädikat). Seda ma armastan ka, nemad saavad salatile lisaks muidugi kanakoibi ja vorstikesi ja mida iganes muud. Mõne puuvilja ehk söön, hm, Goldeni õunad peaksid minu maitsele piisavalt magusad olema? Ja õhtul lürbin tassi sidruniteed, taimeteed üldiselt ei maitse. Mingil hetkel tuleks tunde järgi natuke lahjemat liha süüa ja ilmselt aastaajast tingituna küpsetan rabarberikooki, aga eesmärk ei ole ju nädalaga 5-7 kilo kaotada, vaid kuu ajaga kolm... Või umbes nii. Et kleit hästi istuks. 

Iseenesest oleks vaja ka uut põrsaga tassi, mille jagu vett rüübata, kui hirmus küpsiseisu peale tuleb. 

Spordist ärge mulle palun endiselt rääkige, oletan, et aiatööd, kangakudumine ja näiteks puukandmine (sest mina olen kõige rohkem kodus ja poole ruumi kaupa küttepuude kuuritassimine on mulle jõukohane) kehtivad ka kui sport. Ja kui ilm lubab, teen taas iga päev pärast õhtusööki tund aega mingeid kasulikke õuetöid, eile näiteks koristasin talvisest oksarisust puhtaks umbes veerand majaesisest pargist. Tänane ilm kahjuks ei lubanud, homne vast jälle. 

Eks te võite mõne nädala pärast küsida, kas kleit läheb paremini selga.

Et kuidas me peaksime siis sööma...

Aega oli ja uudishimu tekkis, mõtlesin, et vaataks, mis imeloom siis see pere ostukorv on, ma pole sellega siiamaani eriti tegemist teinud. 

Coopi lehel on niisugune asi, sellega peaks nagu nädal aega söönuks saama... Ilmselt eeldusel, et lõunased söögid süüakse koolis, lasteaias ja töökohas. Ja eeldusel, et peres ei ole kellelgi allergiaid ja pereliikmete hulgas ei ole 15-aastaseid poisse, kes söövad ära kõik, mida süüa saab.

Mängimise mõttes hakkasin vaatama, mida ma siis etteantud vahenditest perele nädal aega süüa teeks.

Õhtusöögid. 

• Kapsas hakklihaga, keedetud kartulid. (seda meil muide armastatakse)
• Sibula ja porgandiga hautatud kanafilee, riis. Karripulbrit pole nimekirjas, aga natukese piima ja karriga saab kanahautisest ka hädise karriroa-imitatsiooni. Ananassi ja kookospiimaga oleks muidugi parem, aga neid pole ette nähtud.
•  Seašnitsel, kartulipuder, riivitud porgand napiks salatiks. Šnitsli peale läheb ära vähemalt üks muna, riivsaiaks saavad näiteks saiakannikad, kui neid eelnevalt targu kuivatada. Õli küll pole...
•  Ülejäänud seapraest teeks guljašši, aga pole ette nähtud ei tomatit ega paprikat, isegi paprikapulbrit pole... muidu saaks guljašši supina, kartulitega, või liharoana, riisiga...
•  Kala... kalasööjad oskavad kindlasti makaronide peale koos kodujuustu või kohvikoore või hapukoorega mingi kalakastme kokku keerata, aga ma kahtlustan, et sinna võiks ka mingit aedvilja sisse minna, mida enam pole, äärmisel juhul on natuke sibulat alles. 
•  Ühe korra võiks teha quiche'i, sinna läheb ära kohvikoor ja mõned munad, natuke võid ja jahu ka. Sibul ja suitsuvorst või singilaadne sisse. 
•  Või praekartulid talupoja hommikusöögi vormis, miks mitte. Sinna sisse lähevad siis viinerid. 

Kapsasuppi ei saa teha, sest kapsas sai juba esimese söögiga otsa, porgandid on ka ammu otsas. 

Hommikusöögid.

• Ilmselt on ette nähtud mitu putru võisilmaga. Iiiuu. Kes moosi tahab, sellel olgu moos endal olemas, vanaema käest saadud.
•  Veel on hommikuks ette nähtud uskumatu kogus leiba ja natuke saia. Jällegi, süsivesikurohket hommikusööki a la mina ei anta, kui, siis ainult vormis "võisai suhkruga".

Magustoidud, mõnel juhul võib olla ka hommikusöök...

•  Vaesed rüütlid. Eeldusel, et kusagil kapinurgas kaneeli on. 
•  Kuklid šokolaadiga, eeldusel, et kusagil on pärmi või juuretist. Bitteri šokolaad sobib sinna sisse hästi.
•  Pakutakse lausa poekooki. Niisuguses koguses seda korraga ära ei sööda, aga nojah, võib ju mitmel päeval ka osta.
•  Pannkoogid, aga mesi ja moos peavad ikkagi endal olemas olema. 
•  Kui moosi juba kapis on, siis saaks kohupiima moosiga segada... või on äkki lausa kompotti?
•  Või teha kohupiimasaia, lihtsalt saiaviilud kohupiimaga määrida ja ahju. 
•  Kui oleks lubatud osta kama, saaks teha keefiri ja suhkruga kama-magustoitu. 
•  Kui oleks tärklist, saaks piimakisselli. Või kui oleks mannat, saaks bubertit. 
  

Õunad ja banaanid söödi kahe esimese päevaga ära. Kui olid viletsad õunad, siis tekkis muidugi võimalus õunakoogi küpsetamiseks... 

Mul tekkis nüüd üüratu kiusatus seda ostukorvi-nimekirja mugandada (sest kaerahelbed ja kala) ja vaadata, kuidas me sellega nädal aega toime tuleksime, aga kardetavasti hakkaks nädala lõpuks algama skorbuut, sest aed- ja puuviljade kogus on mikroskoopiline ja kuidas panna vastu kiusatusele ikkagi keldrist moosi tuua? Pealegi olen ma vist ühe korra elus täisterajahu kasutanud ja tulemus oli ootuspäraselt imelik, võiks ikka harjunud toiduained olla...

Või paneks kokku Oma Pere ostukorvi, püsiks selle piirides (paneks varudekapile tabaluku ette) ja pärast vaataks, kes perekonnast on oluliselt kõhnemaks jäänud? Ainult et teismelistel poistel on omadus paljuneda, tänagi saabub hilisõhtuse bussiga kaks lisalast. Siis enam nädala alguses tehtud plaanidega toime ei tuleks. 

Mida teie etteantud "ostukorviga" peale hakkaksite?

Raamatuid

Robert Galbraith "Vere sund". Lõpuks ometi üks raamat, mida jätkus terveks nädalaks. Aega oli küll ka keskmisest vähem, aga kui tavaliselt on nii paksud kriminullid pigem tüütud ja segased, siis siin sai jälgida peategelasi, kenasti kaasa elada erinevatele teooriatele ja lõpuks tõmmati kõik kenasti kokku. Sama autori Harry-raamatud (sest Galbraith on pseudonüüm, eks ole) on ju ka niisugused, tegevus kestab terve aasta ja lõpuks tõmmatakse kõik kokku. Miks mitte sedamoodi edasi kirjutada, kui skeem toimib. 

Fannie Flagg "Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus". See on nüüd olukord, kus koledatest asjadest on kirjutatud võluvalt. Kas sügaval Lõunas olid taolised lood (Nagu Ruthi ja Idgie lugu) enne teist ilmasõda võimalikud või mitte, mina ei tea, aga vanaproua jutustus on võluv. Võib-olla oleks Evelyni  abieluhädasid võinud olla vähem ja KKK lugusid rohkem, aga see on juba minu enda eelistuse või kiiksu küsimus. Pluss retseptid, mis ahvatlevad järele proovima. Raamat on alati parem, kui sellele on lisatud retsepte. 

Alex Brown "Postkaart Pariisist". Keskea kriisis naine sõidab Prantsusmaale, kus ta saab otsekohe uued imetoredad sõbrad, endast jupp maad noorema kallima ja teeb põnevaid avastusi veel pealegi. Nagu terve hulk taolisi raaamatuid enne seda. Rannapuhkuse ajaks sobib.

Bethany Clift   "Viimane kustutab tule". Oeh. Ma armastan endiselt maailmalõpulugusid, aga seda... mitte nii väga. Üks naine, kelle ümbert on kõik ära surnud, püüab toime tulla, arvates, et ta on terve Inglismaa peale ainus ellujäänu. Selle käigus meenutab ta kõike seda, mis ta elus on valesti teinud (peaaegu kõik), teeb täiesti jaburaid otsuseid (näiteks sõidab vastu talve Šotimaale, omamata vähimatki ettekujutust, mismoodi lume sees elatakse) ja üldse... Ja elektrivarustus toimib kuid pärast viimaste tehnikute suremist, London ei hakka mitme kuu jooksul lagunevate surnukehade järgi haisema ja kui peategelane jõuab ühte mahetalukesse, vohavad sealses kasvuhoones tomatid... kas Inglismaal istutatakse tomateid kasvuhoonesse oktoobris ja nad saavad seal kuus kuud ilma kastmata hakkama? Ja päris lõpp, oeh... Kui terve maailm - miinus võib-olla Uus-Meremaa - on katku surnud, mismoodi peaks juba kakskümmend aastat pärast katku suutma tegutseda päästemeeskond? 

John Wyndham "Midwichi käod". Pean tunnistama, et väga sügavat muljet see raamat mulle ei jätnud. Aga ega ta paha ka ei olnud, koju ostaks ikka, sest Wyndham. 

"Juhtumised pahura jumala baaris". Millegipärast meeldis see "Täheaeg" mulle lugemise ajal rohkem, kui eelmised. Võimalik, et varasemast vähem oli vidina-, roboti- ja poliitikaulmet. 

James  Redfield "Taevane ettekuulutus". Lubati põnevikku. Pakuti esoteerikat põnevikukastmes. Ei maitsenud. 

Kristina Ohlsson "Tuhkatriinud". Oleks veel üks mittemidagiütlev rootsi kriminull - kas seal Rootsis ongi kõik kohad paksult mõrtsukaid täis? -, ainult et ohvriteks on lapsed ja see pole just kuigi kena, isegi mitte väljamõeldisena. Idee oli iseenesest huvitav, aga lõpp läks kangesti klišeelikuks kätte ära ja üldse...

Marc Levy "Kõik see, mida me kunagi ei öelnud". Natuke imelik, natuke napakas, lugeda võis, aga vabandage... 

Anna Bagstam "Varjumäng". Veel üks rootsi kriminull. Ega selle kohta midagi muud öelda olegi. 

Aprilline mainädal

Suurema osa sellest nädalast elasin ähvardava Laada tähe all. Koolitusin, tulin koju, mõtlesin Laada peale. Pesin naisteõhtu nõusid, mõtlesin Laada peale. Pühapäeval rohisin maasikaid, tänasin Jumalat, et Laat on möödas. 

Nii ongi, mulle ei sobi laadad oma olemuselt üldse... sest alati on kohal vähemalt üks laadaloll, mõnikord ei ole kaks tundi järjest midagi teha ja siis peab järsku suhtlema kolme inimesega korraga, erineval teemal... ja väliüritused on väliüritused ehk mitte minu üritused. Sellegipoolest - kuigi ma praegu olen kerest kange ja vajaksin tõsisemat tirriteerimist - on ka selle Laada järel kõik hästi. Laadalollidega sain hakkama, kohtasin palju toredaid inimesi ja vihma ei sadanud, see on kõige suurem tänupõhjus. 

Pärast Laata läksid suuremad poisid kes kuhu külla, Lillebror avaldas soovi minna sööma Vapianosse. Me polnud seal varem käinud... ja rohkem enam ei lähe. Minu ja Mehe pitsad olid keskpäraselt söödavad, Lillebrori spagetid klimpis ja maitsetud. Hinnad nagu mujalgi või natukene kõrgemad, teenindus puudub selle sõna otseses mõttes - ise toidu valmissaamist passida ja seda lauale tuua võin ma koolisööklas ka ja söögilaudade ääres (peaaegu) ainult ilma seljatoeta taburetid... Minu sisemine Karen sai kõvasti arvamust avaldada. Küllap on see asutus mõeldud noorematele, veel tervete selgadega inimestele. 

Külvasin suurema seltskonna salatit ja porgandeid. Salat on praeguseks ka ninad mulla seest välja pistnud. Täna rookisin maasikapeenart, mispeale tuli arvamust avaldama metsis. Kriiskasin ja jooksin lumelabida järele. Metsis ootas viisakalt ära, kuni ma labida kätte sain, siis otsustas, et labidas on ohtlik ja lahkus kiirendatud sammul. Varsti sai teda näha teisel pool kraavi kurvalt koogutamas ja puhvitamas. Kuidas metsist keemiliselt kastreerida, vaene lind on ise ka oma eluga hirmus hädas?

Kuna terves Linnas ei ole saada mõistliku suuruse, värvi ja hinnaga täispuidust kirjutuslauda, ostsime reedel sõbrapoest ära ühe kümneeurose söögilaua. On teine küll spoonitud plaadiga ja spooni sees on kahjustus, aga kümme eurot... Legolas kitiis heaks, Mees teeb neil päevil lauale vaheplaadi (sest need on puudu) ja siis saab Legolasel olema meie köögilaua suurune kirjutuslaud. 

Lillebror oli suurema osa nädalast kõrvapõletikuga kodus. Koolis oli hämmastavalt rahulik. 

Jõugu Juht, eee... lubas hakata puuduma kõigil päevadel, kui on psühholoogiatund, sest ma tutvustasin ennast koolituse kohvipausi käigus tema psühholoogiaõpetajale. Väga armas noor pruunide silmadega neiu on. Ja tegelikult küsisin ma infot hoopis uue kümnenda klassi moodustamise kohta - selle info põhjal tegime Legolasega kiiresti ära avalduse ja saime ka vastuse, et Legolast oodatakse katsetele. Need toimuvad siiski alles juunis.

Legolas on nüüd nädal aega oma toas elanud. Teda kohtab nüüd ülejäänud Majas harva. :)

Mõõtsin ära kasvuhooneks kokkuahnitsetud aknad. See oli hirmus töö... Mees rakendab nüüd oma ruumilise mõtlemise oskust ja pusletab. See on vist veel hirmsam töö.

Ilm on olnud pigem aprilline ja see avaldub ka looduses. Lund vist enam kuskil ei ole, aga õitsevad peamiselt ülased ja meie kaks mirabellipuud, ei rohkem. Vähemalt on elus nii meie pisike niruke mooruspuu kui eelmisel aastal istutatud aprikoos. Roosid ja üks hortensia ajavad ka natuke lehti. Ainult umbrohi kasvab suure rõõmuga ja ohtralt. Head naaditõrjet teile ka!

Noppeid, jälle

No kohe mitte ei viitsi hakata tegema seda, mida vaja oleks. Oma osa on ka sellel, et eile õhtul sain koju pärast kella kümmet, sest pärast köögis lõpetamist oli veel vaja käia Jõugu Juhti Laenulapse juurest ära toomas ja poes. Nende kolmapäevaste osaduste asjus hakkab ka vedru maha käima - tekib tunne, et enam nagu väga ei jaksa. PLNi kohaselt on tuleval nädalal üks kokkusaamine veel, siis vaatab edasi. Peakorraldajal on ka vaja natuke puhata. 

Eile istus üks väga asjalik arvatavasti kahene (pluss-miinus mõned kuud) noormees üksi väikeses saalis laua taga ja võttis endale puuviljavaagnalt õuna. No hästi, mõtlesin mina ja nihutasin vaagna temast natuke eemale. Kujundab veel ümber või... Kui ma tiiruga tagasi jõudsin, oligi kujundatud. Väga metoodiliselt oli vaagnalt eemaldatud kõik punased õunatükid ja igaühest tükk maitstud. Ääretult armas poiss oli, julge ja rõõmus. Arvatavasti vend veetis samal ajal aega kempsus ja karjus MAAMAt appi, nii et kirik kajas. 

***

Kodusel rindel on olukord hapu. Kudutööd on vaja puhtalt sellepärast teha, et saaks kudupööningule ruumi (ja garaaži kah ruumi). Pealegi on vaja üles ajada järgmine kangas, sinna sisse on üks tellimus. Aga kui ma tegelen kudutööga, siis jääb muu unarusse. Õues märatseb endiselt metsis, küll harvemini kui alguses, aga aiatöid teen ma ikkagi eelistatavalt siis, kui mõni meestest kodus ja turvamas on. Ja üldse elame me peamiselt Laada tähe all. Peaasi, et ei sajaks!

***

Unistan puhkusest. Ootame endiselt, et Saksamaa ja Prantsusmaa tuleksid meeleparandusele ja lõpetaksid k-tõendite nõudmise. Räägitakse küll, et autoga piiri ületades neid vaja pole, aga tahaks ikka korralikud olla. Õnneks on päris-puhkuse ajalise võimaluseni aega palju ja äkki nad ikka jõuavad. Muidu saaks siit otse Horvaatiasse, see ei ole küll meie mugavustsoon, aga Vahemeri on Vahemeri on Vahemeri. Pealegi avastasin, et Krakowi külje all (Krakow jääks Horvaatiasse sõites põhimõtteliselt tee peale) on väga sümpaatse olemise ja üsna mõistliku piletihinnaga lõbustuspark, mis teeks suuremad poisid kindlasti tohutult õnnelikuks. Minul hakkas igatahes sealsete ameerika mägede videosidki vaadates paha. Lillebrori teeks jällegi mõni botaanikaaed õnnelikuks, küllap leiaks neidki. 

*** 

Mõtlesin siin ükspäev, et kuigi ma kingapoes käimist ja paljukingaliseks saamist iseenese puhul ei salli, on mul siiski kingakiiks. Arvatavasti sain mõjutatud lapsepõlves "Nõukogude Naise" stiilirubriigist. Kummitallaga ja/või botasekujuline jalats ei ole minu meelest jalats. Kardetavasti jääb see nii, kuni mu liigesed või selg kontsakandmisest täiesti läbi on ja ma enam midagi muud peale pätaste... eee botaste jalga panna ei saa. Huu. Eks olen minagi stiilinikastusi kandnud, teksapüksid koos kontsadega, nooruses... Loobusin teksadest, sest kontsad, see on identiteedi osa. Või umbes nii. Laupäevasele Laadala panen siiski kontsatud jalatsid jalga, aga valida on pruunide säärsaabaste ja roosade matkasaapa-tüüpi jalatsite vahel, botaseid mul endiselt pole ja ma südamest loodan, et ei tule ka. 

Mees paraku kannab hetkel jalas stiilinikastust, tema jalga ei istu igasugune king, ka mitte väga kiidetud firmade omad, aga läbi kuluvad need tal hinnast sõltumatu tempoga... on randiga kingad nagu Lifil või Lianderil ("Hulkur Rasmus", Lif ja Liander olid need, kellega Oskar ja Rasmus oma teel madistasid). No aga mis teha, kui mõistlike ja mitte väga odavate kingade tald lahkub pealsete küljest parandamatul moel ja on vaja otsekohe midagi uut leida. 

Tegelikult oleks kõige kohasemad ja luustikusõbralikumad jalatsid ilmselt kingsepa poolt mõõdu järgi valmistatud, pärisnahast saapad nagu kunagi 19. sajandil. Näeksid vaieldamatult head välja, hoiaksid pahkluud otse ja puha. Ühel päeval ehk...

***

Üleeile käisin koolitumas imeilusasti restaureeritud mõisas siit mitte kaugel. Tegin pilte ja näitasin Mehele, millised peaksdid olema laed ja seinad. Mees küsis, kes selle ilu kõik sinna maalima peaks... seda ma tõepoolest ei oska arvata. 

Muidu oli asjalik koolitus. Eriti meeldisid mulle lektori juures tema intensiivselt rohelised villased sokid - sest seminarimajas käiakse sokkides või sussides. Mina võtsin endale kohalikud vannitoasussid ja sain neid ringi liikudes varvastega jalas hoida, sest kõik külaliste sussid olid igaks juhuks suurus 40 ja üle selle. 

***

Eileõhtuse poeskäigu puhul pidin tõdema, et seni soodsate hindadega poes pole hindu mitte alandatud, vaid ülendatud. Urr. 

Toidulaua mitmekesistamise mõttes passin juba mitmendat päeva meie aia põdrakanepi-piirkonda, et neid palmikujulisi võrseid saada... pole! Äkki täna saab, vihma on ka tulnud ja. Nagu küüslaugupealsetega, tundub nendegagi olevat mingi mõnepäevane "aken", mil on noppimine ja tarbimine võimalik, pärastpoole on juba liiga suured. 

***

Nüüd oleks vist asjakohane minna verandasse tomatitaimi kastma. Neil on seal täna jahe, aga see on ainus paik, kus nende jaoks ruumi ja valgust on. Vast saab neist midagi (ja vast saab õigeks ajaks kasvuhoone ka). 

Breakdown of the närv

Tundmatuks jääda sooviv, intensiivses puberteedis laps koristab kohta, kuhu ta pole õieti kunagi tohtinudki oma tegevusega (kommipaberid, hobitegevuse tagajärjed, kooliasjad jne) laieneda. Iga uut eset, mis ei ole ühemõtteliselt praht, saadab vinguvas kõneviisis esitatud küsimus: "Mis ma sellega teen?" või kui on praht, siis karjatus: "Milleks seda vaja on, mul pole aega!" vms. Lapsevanemad, kes on öösel halvasti maganud (sest noh, üheksas mai tulemas, kesse teab, mida Putler purtsatada võib), reageerivad vastavalt oma väsimusastmele.

Kogu olukord meenutab kas Rasmus Rasmussoni lennukisse kandmist Nicke poolt*, kus Rasmus karjus: "Ma ei taha! Ma ei taha! Ma ei taha!" või siis jällegi kaheksalapselise pere vihastumislugu**, kus ema jooksis oma kvartaliümbertringe kõige viimasena, kukil karjuv Morten Pesamuna Kaks, ja ütles iga natukese aja tagant: "Kuss, ma olen vihane! Kuss, ma olen vihane!"

Selline tüüne ja rahuarmastav esmaspäevaõhtu meil siis. Vähemalt must Mimi, Millie ja väike-väike Freya (ma ei tea, kus Valge Mini momendil viibib) on väga rahulikud ja rahulolevad. 

________

*Astrid Lindgren "Kalle Blomkvist ja Rasmus"

** A.-C. Vestly "Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto"

Ilusat emadepäeva!

Ma arvan, et seda sobib soovida kõigile sõltumata sellest, kas soovi saaja on ise ema, kellegi ema laps või ematu-lapsetu - sest keegi emasarnane isik on ikkagi vähemalt meie kultuuriruumis natukegi aega kõigil olnud, Isegi, kui see juhtus olema kooli kokatädi või bussinaabriks sattunud mammi. 

Mina mõtlesin täna hommikul, et hm, ma olen nüüd siis ainuke ema meie perekonnas. Ei ole tunda, et see kuidagi parem positsioon oleks kui varem. Märkisin poistele ka, et seda olukorda tuleks ikkagi mingil hetkel muuta, perekonda kuuluvate emade hulka peaks suurendama... mispeale üks  poeg küsis, kas nad peaksid sugu vahetama. Ei, seda keerulisust ma neile ei soovi, vihje oli hoopis naisevõtu suunas. Seepeale läks Legolas klassiõe sünnipäevale ära... Noh, tegelikult oli sünnipäev juba paar nädalat ette teada ja kõik kokku lepitud, Legolasel läheb ka rohkem kui kaks aastat, enne kui ta naisevõtuks vähegi sobivasse ikka jõuab... aga silmi võib lahti ikka hoida. 

Emadepäeva puhul käisime vähendatud koosseisus (sest Legolas oli juba sünnipäevateel) Tsink Plekk Pange kunagise maja uues hiinakas söömas. Sündis süüa küll. 

Enne emadepäeva juhtus... Lillebror käis teatris. "Vennad Lõvisüdamed" olevat naljakalt tehtud. Seda räägivad teisedki. 

Kogu Kamp oli üksmeelselt haige, mingi eriti vastiku iseloomuga kurguvaluviirus. Nii et koolis käidi sel nädalal vähe. 

Kooli asjus aga sai Legolas kutse minna vestlema ühte gümnaasiumi. See oli tema kolmas valik (ma oleks teiseks pannud), aga kool on iseenesest hea. Esimese valiku kohta kuulsin kolmapäeval TH käest asju, mis panid mind kahtlema tolle kooli õpetamisviisides... ja teise valiku kohta teadsin ennegi, et Mauruse kool sobib pigem tulevastele doktorantidele, mida meie lapsed päriselt siiski pole, vähemalt esialgu ei ilmuta nad teadustööks vähimatki kalduvust. No aga need Legolast ei valinud, sest gümnaasiumikatsete tulemused olid, hmmm. Füüsika oivaline, keemia-bioloogia ületasid ootusi, matemaatika vilets ja eesti keel kohutav. Üht neist ainetest kordas ta usinasti, üht keeldus koos mammaga üle vaatamast, võite ise arvata, millised need olid... Selle kõige tulemusena sünnitasime neljapäeva õhtul sisseastumisvestluse ankeeti ja esitasime sinna ka ühe teksti muutmata kujul. Nimelt oli ankeedis raske küsimus, mida sõbrad Legolase kohta ütleksid? Legolas helistas sõbrale ja pani üsna täpselt (koos selgitusega) kirja, mida eriliste akadeemiliste ambitsioonideta klassivend rääkis. On akneedilugejatel vähemalt natuke lõbus. Igaks juhuks teeme avalduse ka Jõugu Juhi kooli (seal on katsed alles juunis), sest kesse teab, mismoodi see vestlus läheb...

Veel võttis Legolas haigusest enam-vähem ülesaanuna kasutusele oma toa. Sisustusest on lõplikult paigas ja olemas ainult kardinapuud ja voodi, arvuti elab sama viletsa lauakese peal, kus varem (sest mõistliku hinnaga, ilusat, täispuidust kirjutuslauda me pole veel leidnud), mingeid liiste on vaja paigaldada, aknaraame värvida ja midagi veel teha, aga ikkagi Oma Tuba!

Mina siin kudusin kangast. Ja külvasin salatit. Ja tippisin tippsibulaid mulda, otsustasin nimelt sel aastal sibulakasvatamisega eksperimenteerida. Reede õhtul oli ootamatult tuuletu, selle tähistamiseks põletasime ära suuuuure kuhja peenikesi oksi, viirpuud ja muud jampsi. Mehed valvasid tuld ja vedasid oksi, mina rohisin siin ja seal ja rabarberipuhmast ja... KÖK-KÖK! Mart The Metsis oli otsustanud, et kurrameerimiseks ma ei kõlba, aga kaklemiseks võiks küll. Kriiskasin nagu iga täie mõistusega inimene, kui jalahoobi kaugusele materialiseerub ootamatult (no ma olin ju nägupidi rabarberis) kahtlaste kavatsustega metsaelukas. Mehed tormasid mind päästma. Metsis sai aru, et kõigile korraga ta kere peale anda ei jõua ja taandus enda arvates väärikalt (tegelikult endiselt selle Hollywoodi filmi vastiku, paksu kapihomost ametniku kõnnakul). Järgmisel päeval andis metsis kriiskamiseks põhjust kompostihunniku juures. Ühtlasi kontrollisin katselisel teel, et labidatäie kompostimulla metsisele päheviskamine teda ei heiduta. Küllap on ta nagu kana, armastab liivavanne või midagi... Mehed jooksid, metsis taandus pahaselt rögisedes. Peab vist ikka metsiseprae menüüsse kirjutama...

Tuli info tulevalaupäevase Laada paigutuse kohta. Meile on eraldatud kaks kohta, ise küsisime, sest "oma" tavalist kohta sel aastal ei saanud. Tulge turuhoone taha Emajõe äärde, sealt saab triibulist kaltsuvaipa... ja tulge siis turuhoone-esise seafiguuri juurest üle tänava, kohe pargi nurga pealt peaks saama triibulist kaltsuvaipa ja haapsalu salli mõlemat.  Vähemalt selline on PLN, eks me nädala pärast teame, kuidas tegelikult läks. Peaasi, et vihma ei sajaks!

Ma nüüd lähen ja saan taas põhjalikult ema olla, pesumasin ja pesunöör olid terve laupäeva mu ustavad abilised, aga vaat sokisorteerimisega ei tule toime ei elekter ega tuul...

Noppeid

Vaadake seda videot: 

https://www.youtube.com/watch?v=ydf4gqjapBE

Lisaks pühapäevahommikule tegutseb kurjus hoolega kõigi hästiõnnestuvate kirikuürituste tagaruumides. 

Eilsel naisteõhtul oli väliselt kõik väga hästi, aga köögis... võeh. Ju meie tegevuse tulemus oli midagi head, et niimoodi pidi olema.

Ja ega seal köögis ka midagi väga hirmsat olnud, möödarääkimised, mõned häirivad hetked... Juhtub ikka. Kui tahta täiust, tuleb teha üksi või arendada süsteemi mitukümmend aastat. Ma vägavägaväga loodan, et meie ukrainlased saavad kohevarsti tagasi koju minna ja hakata oma riiki taas üles ehitama. Selles lootuses olen rõõmuga valmis leppima ebatäiusega kulisside taga, sest noh, täiuse arendamiseks ei ole aega. 

Küll me ära lepime. 

Mh, ma nägin selle jama peale isegi unes, et keegi, keda ma näha ei taha (ei ole üldse praeguse olukorraga seotud, aga õudusunenägudesse passib küll hästi), on kohe kõrvalruumis ja ma pean eemale hoidma... Urr. 

***

Eilsest õhtust veel: jälle tuli kööki poisike, allameetrimees, võimalik, et korraldaja pojakene, nemad on ukraina päritolu venekeelsed eestimaalased...

"JA HATŠUU VADÕÕ!"

Möh?

"Vett tahab," seletan vabade kätega köögiabilisele, ise olin silmini mustades nõudes.

"JA HATŠUU VESI!"

(siin on südamekesel klõpsamise koht)

***

Mõtisklen ikka ja jälle, kelleks saada. Paar nädalat tagasi saavutasin olukorra, et olen kraamitud ja süstematiseeritud harjakapiga inimene. Kui hästi läheb, saab minust täna ka kraamitud tööpinnaga inimene. Vend Professori kolakogunemise printsiip  - kui kuskil on vaba koht, siis sinna kola ka koguneb - toimib meie majas suurepäraselt. Harjakapi kraamimise käigus tekkis prügikotitäis sodi pluss kastitäis asju, mis kas lähevad majast välja või peab Mees neile uue koha leidma. Soovin ühel päeval saada korras ja võimalikult kolavaba koduga inimeseks.

Ma oma vanematekodu kraamimise ja sorteerimise peale veel ei mõtle, aga Mehele tuletasin täna hommikul mingitel asjaoludel meelde, et ühel päeval peab tema sorteerima Vanaisa miljon kruvikeerajat ja garaažitäie kola... Mees ei olnud rõõmus. 

***

Sõjaolukord on selline, nagu on. Meiekooli esimene pere läheb juba varsti tagasi Kiievisse (kuidas seda uute reeglitega kirjutama peab, ma ei oska?), lapse kool pidavat olema pommitamistest puutumata jäänud. No ma loodan. 

Kardan... nojah, ausalt, millise saluudiga Putler otsustab üheksandat maid tähistada. Seente koht on ikkagi metsas, mitte taevas...

Kaarel Tarandi artikkel paar päeva tagasi oli väga õige ja mõistlik. Me sõidame ju sealt igapäevaselt mööda, 9.mai on alati vastik. Ei saa aru, miks selline asi, eriti veel punapropagandakirjaga on alles jäetud. Mälestamise koht võib ikka olla, kuigi ma hästi ei usu, et Linnas nii palju langenud sõdurite lapselapsi elab, aga et vabastajad...öök.

***

Hoopis teisel teemal: sel aastal oleme Linna laadal loodetavasti kahes mittetraditsioonilises kohas. Jõeäärsel käsitööalal ja kaubahoovi pargis, seal pidavat ka mingi nurgakene leiduma, arvas korraldaja. Kõik toimub muidugi klauslitega "Kui Vanaisa vahepeal ära ei..." ja "Kui Putler ei..." Üks päev korraga, lootuses ja hea PLNiga.

***

Aprillis kadus pangaarvelt kuidagi palju raha. Hakkasin taas hoolega hindu vaatama... Võeh. Eks me elame siis allahindluste peal edasi, niipalju kui saab. Sest kuigi korstende remont on kokku lepitud ja Kredex kingib lahkesti raha, pole teada, kas praeguses olukorras enam Kredexi rahast kõigi korstende jaoks jätkub (meil on väga võimsad korstnad, aga väga logud ka), tellised ja savi või mis sinna vahele käib tuleb ju suvel uuena osta... aga usaldusväärne pottsepp on kullakaaluga, kui meie korstnad tal juba tööjärjekorras on, siis ei tohi seda käest lasta, kindlasti mitte mingi sellise tühise asja pärast nagu rahapuudus. Nii et me kogumejakogume. 

Kogumisejakogumise teine hea eesmärk on suvepuhkus. Praeguseks on k-piirangud kaotanud piisav hulk riike, et Vahemere äärde saaks ikka. Tegelikult tahaks hoopis Burgundiasse Taizesse, poisid polegi seal veel käinud. Ehk tulevad ka Saksamaa ja Prantsusmaa enne juuli lõppu meeleparandusele, me varem ei saa kuskile... ja me veel ei tea, kuidas puhkuse ajaks Vanaisahoidu korraldada. On, nagu on, ja tuleb see, mis tuleb. Teeme häid PLNe, peame palvet ja oleme tänulikud selle eest, mis lõpuks hästi läheb. 

*** 

Olen jutujahtimise vahepeal vahele jätnud. Teemade järgi oleks kaks juttu küll, Ivan Borissovitši silmaterast lapselapselapsest Dimkast, kes tublisti Ukrainasi fašiste peksab ja vanavanaisale (kellele on saanud hankida pardli) aru annab, kas need hoholli tüdrukud on ka sama tulised nagu vanavanaisal Berliini vabastamise ajal, noh, mitmekesisus ju rikastab, ja hirmu suurte silmade teemal Robinist, tema AiFÕUN Kolmeteistkümnest, ribadeks pekstud nahktumbast ja vanaisa-peaministri poliitilisest avaldusest... aga need ei ole tegelikult kumbki eriti väärt kirjutamist ega lugemist. Tahaks kirjutada midagi helget, nagu hellebardi-Harald ja lootus tesiletivända keerutamisele, aga kuidagimoodi ei tule need helged lood siis, kui neid tarvis oleks. Või hm, ma võiksin ju fantaseerida metsise hingeelust...? :D

Kevadpühal

 Aeg läheb viimasel ajal kuidagi kiiremini, eriti koolivaheajad. See koolivaheaeg oli üsnagi sündmusterohke.

Esmaspäeval käisime Mehega tööl. Samal ajal toimetasid kodus kolm kuuenda klassi poissi metsisega, muuhulgas heitsid nad heinamaale pikali, tõmbasid kapuutsid üle pea ja ootasid, mis metsis teeb. Metsis tuli ja kõndis nende otsas, natuke lõi nokaga ka. Ma muidu midagi nii jaburat ei usukski, aga Tore Klassivend pildistas... temal jätkus oidu mitte märjal ja külmal heinamaal pikutada. 

Teisipäeval oli Vanaema urnimatus. Seltskond oli väike, rääkis sama poiss (noh, juba paar aastat abielumees ja puha) meie kogudusest, kes eelmisel korral. Panime lilled kääpa peale ja tulime ära, mis seal ikka... Õnnistuseks oli ilm, kuiv, soe, nädala kõige soojem vist. 

Kolmapäeval veetsin kõigepealt mõned tunnid Legolase toa põrandat õlitades. Sai kena ja sai peavalu, hoolimata lahtisest aknast. Siis me pakkisime kähku ja sõitsime kähku minipuhkusele. 

Neljapäeval olime minipuhkusel ja tõesti oli väga hea olla, hommikusöögist alates.

Reedel käisime Linnas Legolasele voodit ostmas ja muidugi ostsime liiga vähe põrandaliiste. Voodi saabub teisipäeval, aga praegu ongi tuba veel kasutuskõlbmatu, sest netivõimalust Mees alles loob. Värnitsahais on ka üleval. Korjasin Linnas Vanaisa aiast suuremas koguses karulauku, meie endi oma alles hakkab äratuntavat suurust saavutama.

Laupäeval tuterdasime kodus niisama ringi ja tegime asju. Lai kangas sai üles ja niide, Mees saagis saareoksi, mina õlitasin põrandaliiste. Jätsime ära kasutamata imetoreda sünnipäevakutse, sest ei olnud nagu jaksu... äkki saame mingil järgmisel hetkel kokku?

Pühapäeval oli kirik ja teadmine, et vaja on k-haiguse külgesaanud sõpradele helistada. Nagu selgus, vajasid nemad toidutransporti, kaalusid just elu esimese tellimuse sisseandmist, me siis viisime kenasti kontaktivabalt. Sai vast kiiremini ka kui Barbora. 

Metsis andis meile laupäevase päeva rahu, täna on tagasi - aga ta kardab õnneks väga suurt oranži lumelabidat! Veel on toimunud kurgede, khm, abieluline ühendus pesal koos kadedalt kiibitseva ja ründamist üritava metsisega, tundmatu päritoluga proua Kolmevärvilise pulmad sireliheki all ja mitu jänesekohtumist tee peal. Vähemalt neil on kevad, kui seda ka ilma poolest eriti veel tunda ei ole. 

Maikuu on kah, isegi kalendri keerasin juba enne hommikusööki õigeks. 

Mais külastab Legolas hambaarsti ja teeb eesti keele eksamit. Kusagil seal vahepeal pidi vist klassi väljasõit ka olema. Võimalik, et juhtub ka gümnaasiumivestlusi, aga seda infot me alles ootame.

Lillebror läheb klassiga teatrisse. 

Legolas ja Lillebror koos osalevad karikavõistlustel. 

Jõugu Juht... teeb neid asju, mida kümnenda klassi kevadel tehakse. 

Mees paneb tuulekojale ette aknad ja ehitab mulle kasvuhoone. Enne seda teeb Legolase toa ka valmis (liistud, muidugi). Kunagi maikuus viib ta ka Frau Corsa ülevaatusele. 

Mina koon kibedasti kangast ja lõpetan ära peaaegu-valmis kolmnurkräti. Olen veel mõned korrad ukraina naiste üritustel köögis. Külvan ja istutan, kui metsis vähegi laseb - aga mul on ju oranž lumelabidas. 

Perekondlikult osaleme Linna Laadal. Viime Vanaisa surnuaiale lilli viima - juhul, kui ta piisavalt kaua... sest täna ta näiteks voodist ei tõusnud, kui me tema juures käisime, juttu ajada ka ei tahtnud. Tema ja varaliste olukordade asjus loodame endiselt üleloomulikku sekkumist, sest meie oma tarkusest ei piisa kohe mitte kuidagi. 

Head maid teile ka!