Nii ongi, mulle ei sobi laadad oma olemuselt üldse... sest alati on kohal vähemalt üks laadaloll, mõnikord ei ole kaks tundi järjest midagi teha ja siis peab järsku suhtlema kolme inimesega korraga, erineval teemal... ja väliüritused on väliüritused ehk mitte minu üritused. Sellegipoolest - kuigi ma praegu olen kerest kange ja vajaksin tõsisemat tirriteerimist - on ka selle Laada järel kõik hästi. Laadalollidega sain hakkama, kohtasin palju toredaid inimesi ja vihma ei sadanud, see on kõige suurem tänupõhjus.
Pärast Laata läksid suuremad poisid kes kuhu külla, Lillebror avaldas soovi minna sööma Vapianosse. Me polnud seal varem käinud... ja rohkem enam ei lähe. Minu ja Mehe pitsad olid keskpäraselt söödavad, Lillebrori spagetid klimpis ja maitsetud. Hinnad nagu mujalgi või natukene kõrgemad, teenindus puudub selle sõna otseses mõttes - ise toidu valmissaamist passida ja seda lauale tuua võin ma koolisööklas ka ja söögilaudade ääres (peaaegu) ainult ilma seljatoeta taburetid... Minu sisemine Karen sai kõvasti arvamust avaldada. Küllap on see asutus mõeldud noorematele, veel tervete selgadega inimestele.
Külvasin suurema seltskonna salatit ja porgandeid. Salat on praeguseks ka ninad mulla seest välja pistnud. Täna rookisin maasikapeenart, mispeale tuli arvamust avaldama metsis. Kriiskasin ja jooksin lumelabida järele. Metsis ootas viisakalt ära, kuni ma labida kätte sain, siis otsustas, et labidas on ohtlik ja lahkus kiirendatud sammul. Varsti sai teda näha teisel pool kraavi kurvalt koogutamas ja puhvitamas. Kuidas metsist keemiliselt kastreerida, vaene lind on ise ka oma eluga hirmus hädas?
Kuna terves Linnas ei ole saada mõistliku suuruse, värvi ja hinnaga täispuidust kirjutuslauda, ostsime reedel sõbrapoest ära ühe kümneeurose söögilaua. On teine küll spoonitud plaadiga ja spooni sees on kahjustus, aga kümme eurot... Legolas kitiis heaks, Mees teeb neil päevil lauale vaheplaadi (sest need on puudu) ja siis saab Legolasel olema meie köögilaua suurune kirjutuslaud.
Lillebror oli suurema osa nädalast kõrvapõletikuga kodus. Koolis oli hämmastavalt rahulik.
Jõugu Juht, eee... lubas hakata puuduma kõigil päevadel, kui on psühholoogiatund, sest ma tutvustasin ennast koolituse kohvipausi käigus tema psühholoogiaõpetajale. Väga armas noor pruunide silmadega neiu on. Ja tegelikult küsisin ma infot hoopis uue kümnenda klassi moodustamise kohta - selle info põhjal tegime Legolasega kiiresti ära avalduse ja saime ka vastuse, et Legolast oodatakse katsetele. Need toimuvad siiski alles juunis.
Legolas on nüüd nädal aega oma toas elanud. Teda kohtab nüüd ülejäänud Majas harva. :)
Mõõtsin ära kasvuhooneks kokkuahnitsetud aknad. See oli hirmus töö... Mees rakendab nüüd oma ruumilise mõtlemise oskust ja pusletab. See on vist veel hirmsam töö.
Ilm on olnud pigem aprilline ja see avaldub ka looduses. Lund vist enam kuskil ei ole, aga õitsevad peamiselt ülased ja meie kaks mirabellipuud, ei rohkem. Vähemalt on elus nii meie pisike niruke mooruspuu kui eelmisel aastal istutatud aprikoos. Roosid ja üks hortensia ajavad ka natuke lehti. Ainult umbrohi kasvab suure rõõmuga ja ohtralt. Head naaditõrjet teile ka!
No comments:
Post a Comment