Sunday, May 8, 2022

Ilusat emadepäeva!

Ma arvan, et seda sobib soovida kõigile sõltumata sellest, kas soovi saaja on ise ema, kellegi ema laps või ematu-lapsetu - sest keegi emasarnane isik on ikkagi vähemalt meie kultuuriruumis natukegi aega kõigil olnud, Isegi, kui see juhtus olema kooli kokatädi või bussinaabriks sattunud mammi. 

Mina mõtlesin täna hommikul, et hm, ma olen nüüd siis ainuke ema meie perekonnas. Ei ole tunda, et see kuidagi parem positsioon oleks kui varem. Märkisin poistele ka, et seda olukorda tuleks ikkagi mingil hetkel muuta, perekonda kuuluvate emade hulka peaks suurendama... mispeale üks  poeg küsis, kas nad peaksid sugu vahetama. Ei, seda keerulisust ma neile ei soovi, vihje oli hoopis naisevõtu suunas. Seepeale läks Legolas klassiõe sünnipäevale ära... Noh, tegelikult oli sünnipäev juba paar nädalat ette teada ja kõik kokku lepitud, Legolasel läheb ka rohkem kui kaks aastat, enne kui ta naisevõtuks vähegi sobivasse ikka jõuab... aga silmi võib lahti ikka hoida. 

Emadepäeva puhul käisime vähendatud koosseisus (sest Legolas oli juba sünnipäevateel) Tsink Plekk Pange kunagise maja uues hiinakas söömas. Sündis süüa küll. 

Enne emadepäeva juhtus... Lillebror käis teatris. "Vennad Lõvisüdamed" olevat naljakalt tehtud. Seda räägivad teisedki. 

Kogu Kamp oli üksmeelselt haige, mingi eriti vastiku iseloomuga kurguvaluviirus. Nii et koolis käidi sel nädalal vähe. 

Kooli asjus aga sai Legolas kutse minna vestlema ühte gümnaasiumi. See oli tema kolmas valik (ma oleks teiseks pannud), aga kool on iseenesest hea. Esimese valiku kohta kuulsin kolmapäeval TH käest asju, mis panid mind kahtlema tolle kooli õpetamisviisides... ja teise valiku kohta teadsin ennegi, et Mauruse kool sobib pigem tulevastele doktorantidele, mida meie lapsed päriselt siiski pole, vähemalt esialgu ei ilmuta nad teadustööks vähimatki kalduvust. No aga need Legolast ei valinud, sest gümnaasiumikatsete tulemused olid, hmmm. Füüsika oivaline, keemia-bioloogia ületasid ootusi, matemaatika vilets ja eesti keel kohutav. Üht neist ainetest kordas ta usinasti, üht keeldus koos mammaga üle vaatamast, võite ise arvata, millised need olid... Selle kõige tulemusena sünnitasime neljapäeva õhtul sisseastumisvestluse ankeeti ja esitasime sinna ka ühe teksti muutmata kujul. Nimelt oli ankeedis raske küsimus, mida sõbrad Legolase kohta ütleksid? Legolas helistas sõbrale ja pani üsna täpselt (koos selgitusega) kirja, mida eriliste akadeemiliste ambitsioonideta klassivend rääkis. On akneedilugejatel vähemalt natuke lõbus. Igaks juhuks teeme avalduse ka Jõugu Juhi kooli (seal on katsed alles juunis), sest kesse teab, mismoodi see vestlus läheb...

Veel võttis Legolas haigusest enam-vähem ülesaanuna kasutusele oma toa. Sisustusest on lõplikult paigas ja olemas ainult kardinapuud ja voodi, arvuti elab sama viletsa lauakese peal, kus varem (sest mõistliku hinnaga, ilusat, täispuidust kirjutuslauda me pole veel leidnud), mingeid liiste on vaja paigaldada, aknaraame värvida ja midagi veel teha, aga ikkagi Oma Tuba!

Mina siin kudusin kangast. Ja külvasin salatit. Ja tippisin tippsibulaid mulda, otsustasin nimelt sel aastal sibulakasvatamisega eksperimenteerida. Reede õhtul oli ootamatult tuuletu, selle tähistamiseks põletasime ära suuuuure kuhja peenikesi oksi, viirpuud ja muud jampsi. Mehed valvasid tuld ja vedasid oksi, mina rohisin siin ja seal ja rabarberipuhmast ja... KÖK-KÖK! Mart The Metsis oli otsustanud, et kurrameerimiseks ma ei kõlba, aga kaklemiseks võiks küll. Kriiskasin nagu iga täie mõistusega inimene, kui jalahoobi kaugusele materialiseerub ootamatult (no ma olin ju nägupidi rabarberis) kahtlaste kavatsustega metsaelukas. Mehed tormasid mind päästma. Metsis sai aru, et kõigile korraga ta kere peale anda ei jõua ja taandus enda arvates väärikalt (tegelikult endiselt selle Hollywoodi filmi vastiku, paksu kapihomost ametniku kõnnakul). Järgmisel päeval andis metsis kriiskamiseks põhjust kompostihunniku juures. Ühtlasi kontrollisin katselisel teel, et labidatäie kompostimulla metsisele päheviskamine teda ei heiduta. Küllap on ta nagu kana, armastab liivavanne või midagi... Mehed jooksid, metsis taandus pahaselt rögisedes. Peab vist ikka metsiseprae menüüsse kirjutama...

Tuli info tulevalaupäevase Laada paigutuse kohta. Meile on eraldatud kaks kohta, ise küsisime, sest "oma" tavalist kohta sel aastal ei saanud. Tulge turuhoone taha Emajõe äärde, sealt saab triibulist kaltsuvaipa... ja tulge siis turuhoone-esise seafiguuri juurest üle tänava, kohe pargi nurga pealt peaks saama triibulist kaltsuvaipa ja haapsalu salli mõlemat.  Vähemalt selline on PLN, eks me nädala pärast teame, kuidas tegelikult läks. Peaasi, et vihma ei sajaks!

Ma nüüd lähen ja saan taas põhjalikult ema olla, pesumasin ja pesunöör olid terve laupäeva mu ustavad abilised, aga vaat sokisorteerimisega ei tule toime ei elekter ega tuul...

6 comments:

  1. Head emadepäeva!! Aga su metsis :) südamest naersin , tänan :) :) ( kuigi saan aru, et ega vast päris elus nii lõbus polegi... )

    ReplyDelete
    Replies
    1. Absoluutselt mitteõbus. Ta on Lillebrorile kolm korda pähe lennanud...

      Delete
  2. Appi, see metsis teil ka ei väsi! Koera pole kelleltki laenata, kes hullu minema ajaks ja õues korda hoiaks?

    ReplyDelete
  3. Metsisest võiks kogumiku kirjutada :D
    Kas miskine ametkond või metsnik, rmk ei saa temaga miskit teha? Täielik kaak! Aga sa kirjutad temast nii hasti!

    Head emadepäeva!

    ReplyDelete
  4. Emadepäev sai küll läbi, hea ema ole sa poistele ka täna!

    Metsis vajab oma ellu meelelahutust ja näib, et on välja valinud sinu pere. Sa panid lumelabida juba talvekorterisse? Usun, et sellest on abi kui peenras toimetad...vähemalt parem variant kui hää kompostimuld, mida metsise iluprotseduurideks kulutada ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lumelabidas on peenarde vahel valves, aga vahepeal läheb meelest teda kaasa tarida, eriti kuna metsis kaob teinekord mitmeks tunniks, ilmselt käib puu taga puhkamas ja meie valvsust uinutamas.

      Delete