Jutujaht. Mitmekesisus rikastab, eks ole

Alguses tundus Vasjale mõte välismaisest vanglast hirmutav, hiljem juba päris sümpaatne. Onu Sanja oli mõne aasta eest hohollimaal vangis istunud, kunagi kodus külas käies rääkis, et kodukandi vanglate kõrval on tegu puhta paradiisiga, kolm korda päevas saab süüa, pesta saab sooja veega, satikaid ei ole... Ole ainult mees ja hangi endale positsioon, siis kõik kardavad, saad tasuta suitsu ja... Küllap onu juba teadis, tema kukkus ju juba neljateistaataselt esimest korda kinni. 

Seetõttu  sisenes Vasja neljasesse kongi üsna rahulikult, kui vangla, siis vangla. Ega need natsid oma eluaegset tõsiselt ei võta, varsti läheb neil süda härdaks ja lasevad koju. Või siis tuleb armee võimsalt kohale ja vabastab ka Vasja. Siis saab koju Darja juurde minna või tee peal veel, nojah... Darja oli mõistlik tüdruk, tal polnud teepealsete vastu midagi, peaasi, et Vasja talle haiguseid ei too. Esialgu tuli vastu pidada ja vaadata, kuidas asjad käivad. Ega Vasja siis loll olnud.

Konginaabrid tundusid päris toredad. Kaks meest Vasjast vanemad, üks noorem. Vasja kui uustulnuk sai küll kõige kehvema nari ja pidi oma kraami teistele mandi võtmiseks ette näitama, aga mis siis ikka, onu jutu järgi asi nii käiski. Nagu sõjaväes, ainult et mahalaskmist ei pidanud kartma. 

Esimese söögikorra lobi oli hea. Ainult peldikus sattus Vasja segadusse, kuhu astuda, et kükitada? No aga kui natsidel on kombeks valge kausi otsa ronida, küllap saab Vasjagi sellega hakkama. 

Paari päeva pärast tundis Vasja ennast juba täitsa mõnusasti. Semude kõrval järjekordselt suppi helpides märkas ta, et mehed tema ümber hakkavad eemale tõmbuma ja sosistavad omavahel. Korraks valjema häälega öeldut ta kuulis: "Üheksa-aastane..." 

Nagu, mis vahet seal oli? Eitede vanust ju ei küsita ja üldse - mis olnud, see olnud, Vasja istus nüüd vangis nagu õige mees kunagi. Pole vaja muretseda. 

Mõni tund hiljem selgus, et muretsemiseks oleks põhjust olnud päris palju. Kuigi kongikaaslased tundusid täiesti normaalsed mehed, oli vangide hulgas ka bosse. Bossid tegid, mis neile meeldis, valvurid vahele ei seganud. Mõnele bossile meeldisid ilmselt noored poisid - või tarvitasid nad seda, mis käepärast oli. Vasja erinevust ei märganud.

Nuuksudes ja hambakilde sülitades ajas Vasja ennast pesuruumi põrandalt püsti. Vastuhakkamine oli olnud mõttetu, äkitselt ei meeldinud ta siin enam mitte kellelegi. 

Igale vangile oli ette nähtud võimalus külastada nõustajat. Too tundus päris sõbralik. Vasja istus ühe kannikaga tooli peale - otse ei saanud istuda, valus oli - ja hakkas kurtma. 

"Aaa, Vassili? Sa istud mille eest..." soris nõustaja dokumentides. Korraks libises üle tema näo pilv, siis naeratas ta säravalt. 

"Vassili, Vassili, Vassili. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Ära muretse, meil siin pole kellelgi selle vastu midagi, et sa gei oled. Siin on vaba maailm. Ära muretse, on okei olla gei!"

"Aga..." püüdis Vasja selgitada. 

"Meie aeg on tänaseks läbi. Mitmekesisus  rikastab, eks ole ju?"

***

Vabandage, kui see taas liiga kole on. Ma tegelikult ei kujuta ette, milline nõustaja või psühholoog peaks suutma sõjakurjategijatega ausalt ja eetiliselt tegeleda. Samas on meil olemas vanglapsühholoogid, küllap neil on omad viisid ennast kaitsta - mina pole selle teemaga iial tegelenud, ei suudaks. Liiga palju uudiseid lugenud olen vist küll.