Sunday, May 22, 2022

Nüüd tundub juba päris mai

 Ilm oli nädala alguses veel päris hirmus, aga nädala lõpuks juba täitsa maikuine. Suurem osa minu silma alla sattunud lehtpuudest ja -põõsastest on isegi siinkandis mingi lehetipukese lootusrikkalt välja sirutanud, ainult suured saarepuud veel mõtlevad, kas sel aastal lehte minna või mitte. Kevadise ilma puhul on välja ilmunud kihulased. Võeh. 

Toimus... noh, asju. 

Oli viimane naisteosaduse õhtu Ukraina põgenikele. Mingis formaadis jätkub see töö küll ka suvel, aga mitte enam nii sagedasti. Seekord tuli mulle mitu korda vastu allameetrimehike, kes ütles iga kord viisakalt: "Privet!" ja parandas siis kohusetundlikult: "Tere!". Peamise korraldaja ema kallistas mind pärast üritust ja nimetas mind solnuškaks. Nunuh. Ta rääkis minuga algusest peale järjekindlalt vene keeles, kuigi tema katsetused eesti keelt rääkida olid kindlasti edukamad kui minu vene keele katsetused... aga ma üritasin temast aru saada ja tema minust ja see on kõige tähtsam. 

Enne naisteõhtut, esmaspäeval olin ikkagi kogu eelmise nädalavahetuse Laadast ja kõigest nii väsinud, et läksin kell kaheksa õhtul voodisse. 10 tundi magamist oli ilmselt sellel ajahetkel tarvilik. 

Jõugu Juht sai milleski A ja milleski B. Ja käis reedel noortekal, kus räägitav olevat talle huvi pakkunud.

Legolas käis klassiga Käärikul niisama olemas. Nemad ekskursiooni ei tahtnud, see klass armastab väga niisama koos olla ja edaspidi selleks ju enam eriti võimalusi ei tule, kui nad just ise kangesti ei Organiseeri. Muuhulgas olevat ta koos kolleegidega avanud ujumishooaja. Täitsa hull. 

Lillebror sai hinde lohakuse eest. Ei olnud hea hinne. Ühes muus aines sai jällegi tavapärasest kriips parema hinde. No ja siis helistas Lillebrori Toreda Klassivenna Isa, kes pakkus Lillebrorile võimalust minna natukeseks ajaks kaasa nende suvemajja. Kuna suvemaja asub mitmepäevase teekonna kaugusel Ipsaanias, sealkandis, kust vanade romaanide veinid pärit, siis me oleme hetkel veidi kahevahel. Samas oleks see ju imetore võimalus...

Tööasjus  tegin ühe selli peale niimoodi Häält, nagu ma muidu teen ainult oma poegade puhul - oma lastega on ikka teada, et neid on inimese moodi kasvatatud, võõraste puhul ju ei tea... Tegelikult kahjuks tean, see sell on loomulikust lapsepõlvest unejuttude ja lossivaremetes ringijooksmisega täiesti ilma jäetud... aga ta on meie koolis käinud piisavalt kaua aega, et teada, kuidas täiskasvanutega käitutakse. Sell olevat pärast ilmutanud kerget vapustust ja lugupidamist, et tädi psihholoog ei lubagi enda kuuldes ropendada... (ütles järgmise tunni õpetaja)

Mees, hm... käis ükspäeva ühe meie koguduse vanaproua juures kappi parandamas. Sest mina sain kapi katkisusest teada ja teadsin, et Mehel on aega... Nüüd peaks ta ette võtma ka proua diivani, miks mitte. 

Nädalavahetuseks saime lausa kaks lisalast - Laenulapse ja Jaanipäevatalulapse. Laupäeval kamandasin poisid koristama vana kilekasvuhoone riismeid. Pool tundi, mõned porised kindad, kaks prügikotitäit kasvuhoonekilet (aga äkki saab veel kokku pressida) ja üks pehkinud laudade hunnik hiljem oli plats vaba. Veel pool tundi hiljem otsustasime Mehega, et kasvuhoone võiks ikkagi hoopis teise kohta teha. Mees helistas natuke ja homme õhtul tuleb ekskavaator, et saaks lagedaks vana sauna vundamendi. Nimelt on saunamüürid täitsa olemas ja loodis pealmise servaga, siis on vaja ainult kivipuuri ja mingeid tüübleid või midagi... ja ideed, kuidas kasvuhoonele katus tekitada. Saab kindlasti stabiilne ja ilus. 

Kasvuhoonesse pääsemist ootavad pikilehti* ühelt kolleegilt saadud tomatitaimed, mis iga päev verandas dramaatiliselt ära vajuvad ja "Juua, juua!" kähisevad. Mu enda omad kasvavad ka kenasti. 

Metsis on viimastel päevadel püsinud nähtavas, aga enam mitte kuuldavas kauguses teisel pool kraavi varemete juures. Ikka koogutab ja puhvitab. Lähen nüüd suhkruhernepeenart suvekorda seadma, lumelabida võtan ikkagi kaasa. 

_______

*sest ma ei ole ühelgi tomatil veel silmi näinud ega tea, kus tomat peaks neid hoidma...

No comments:

Post a Comment