Robert Galbraith "Vere sund". Lõpuks ometi üks raamat, mida jätkus terveks nädalaks. Aega oli küll ka keskmisest vähem, aga kui tavaliselt on nii paksud kriminullid pigem tüütud ja segased, siis siin sai jälgida peategelasi, kenasti kaasa elada erinevatele teooriatele ja lõpuks tõmmati kõik kenasti kokku. Sama autori Harry-raamatud (sest Galbraith on pseudonüüm, eks ole) on ju ka niisugused, tegevus kestab terve aasta ja lõpuks tõmmatakse kõik kokku. Miks mitte sedamoodi edasi kirjutada, kui skeem toimib.
Fannie Flagg "Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus". See on nüüd olukord, kus koledatest asjadest on kirjutatud võluvalt. Kas sügaval Lõunas olid taolised lood (Nagu Ruthi ja Idgie lugu) enne teist ilmasõda võimalikud või mitte, mina ei tea, aga vanaproua jutustus on võluv. Võib-olla oleks Evelyni abieluhädasid võinud olla vähem ja KKK lugusid rohkem, aga see on juba minu enda eelistuse või kiiksu küsimus. Pluss retseptid, mis ahvatlevad järele proovima. Raamat on alati parem, kui sellele on lisatud retsepte.
Alex Brown "Postkaart Pariisist". Keskea kriisis naine sõidab Prantsusmaale, kus ta saab otsekohe uued imetoredad sõbrad, endast jupp maad noorema kallima ja teeb põnevaid avastusi veel pealegi. Nagu terve hulk taolisi raaamatuid enne seda. Rannapuhkuse ajaks sobib.
Bethany Clift "Viimane kustutab tule". Oeh. Ma armastan endiselt maailmalõpulugusid, aga seda... mitte nii väga. Üks naine, kelle ümbert on kõik ära surnud, püüab toime tulla, arvates, et ta on terve Inglismaa peale ainus ellujäänu. Selle käigus meenutab ta kõike seda, mis ta elus on valesti teinud (peaaegu kõik), teeb täiesti jaburaid otsuseid (näiteks sõidab vastu talve Šotimaale, omamata vähimatki ettekujutust, mismoodi lume sees elatakse) ja üldse... Ja elektrivarustus toimib kuid pärast viimaste tehnikute suremist, London ei hakka mitme kuu jooksul lagunevate surnukehade järgi haisema ja kui peategelane jõuab ühte mahetalukesse, vohavad sealses kasvuhoones tomatid... kas Inglismaal istutatakse tomateid kasvuhoonesse oktoobris ja nad saavad seal kuus kuud ilma kastmata hakkama? Ja päris lõpp, oeh... Kui terve maailm - miinus võib-olla Uus-Meremaa - on katku surnud, mismoodi peaks juba kakskümmend aastat pärast katku suutma tegutseda päästemeeskond?
John Wyndham "Midwichi käod". Pean tunnistama, et väga sügavat muljet see raamat mulle ei jätnud. Aga ega ta paha ka ei olnud, koju ostaks ikka, sest Wyndham.
"Juhtumised pahura jumala baaris". Millegipärast meeldis see "Täheaeg" mulle lugemise ajal rohkem, kui eelmised. Võimalik, et varasemast vähem oli vidina-, roboti- ja poliitikaulmet.
James Redfield "Taevane ettekuulutus". Lubati põnevikku. Pakuti esoteerikat põnevikukastmes. Ei maitsenud.
Kristina Ohlsson "Tuhkatriinud". Oleks veel üks mittemidagiütlev rootsi kriminull - kas seal Rootsis ongi kõik kohad paksult mõrtsukaid täis? -, ainult et ohvriteks on lapsed ja see pole just kuigi kena, isegi mitte väljamõeldisena. Idee oli iseenesest huvitav, aga lõpp läks kangesti klišeelikuks kätte ära ja üldse...
Marc Levy "Kõik see, mida me kunagi ei öelnud". Natuke imelik, natuke napakas, lugeda võis, aga vabandage...
Anna Bagstam "Varjumäng". Veel üks rootsi kriminull. Ega selle kohta midagi muud öelda olegi.
No comments:
Post a Comment