See nädal, kui meie pähklipuu õitsema hakkas

Noh, õunad ja pirnid õitsevad meil ka, kirsid niiehknii, isegi sirel vihjab võimalusele, et varsti... aga mandžuuria pähklipuu õitseb meil esimest korda. Tagasihoidlikult ja väikeselt, aga õitseb - mis need punased harjajupikesed tal muud saavad olla?

Lisaks õite imetlemisele tegime aias muudki. Külvasin suhkruherned ja oad. Esmaspäeval käis ekskavaator puhastamas vundamenti, kuhu tuleb kasvuhoone. Täna kaevasin enam-vähem vabaks viimase müüriaugu ja tuvastasime, et see on ilmselt kunagi olnud, vabandage, lampkast. Sellele viitas kahtlaselt jäme toru, mis sodi alt välja tuli. Kuna viinamarjad peaksid ka kivises maapinnas päris hästi edenema, siis ma väga sügavale ei kaevanud. Mine tea, mis sealt veel välja tuleb. Praegu teevad Mees ja Jõugu Juht vundamendile müüriseguga iluravi. 

Muudest sündmustest toimub meil endiselt suur sisseastumine. Praeguse seisuga on Legolas kõigepealt käidud vestluse koolis ootel - nagu JJ minevaasta - ja hopsti vastu võetud kooli, mis meie perele mitmel põhjusel väga hästi ei sobi. Selle kooli kohta tuleb veel inimestelt küsida (Kristel, ära imesta, kui ma Sulle helistama juhtun, et kuidas MJ-le sobib...) Endiselt on võimaluste hulgas JJ kool, mis meile väga meeldib. Ainult et JJ ei taha nooremat, pikemat ja julgemat venda enda kõrvale...

Jõugu Juht käis oma kooliga Naissaarel. Meie perest polegi seal keegi varem käinud. Olevat olnud päris tore. 

Lillebror ja Legolas käisid kahekesi karikavõistlustel. Lillebror sai vasekarva kopsiku, aga Legolas jällegi ööbis elus esimest korda hotellis ilma täiskasvanud järelevaatajateta. Tõsi, tuba jagas ta ühe spordikoolituttavaga, kes olevat ikkagi... 18 või rohkemgi veel. Legolas jäi nimelt teiseks päevaks ka, aga meie ei jaksanud teda kaks päeva järjest viia... ja kogu vahmiiliga ootama jääda ei tundunud ka väga mõistlik. Pealegi on vibuvõistlustest veel igavam vibuvõistlus, kui vihma sajab. Mina kudusin kogu Lillebrori võistlemise aja autos salli või magasin, hankisin selle tulemusena endale korraliku kangekaelsuse. 

Pärast Lillebrori võistlusosa läksime Teise Vanaisa juurde - et kui me juba Lääne-Eesti pool oleme - ja saime kuulda Herta Laipaiga väärilist perekonnalegendi. Kus täpselt asub salajane soosaar, kuhu rohkem kui saja aasta eest aare maeti, on hetkel veel vaieldav, Mees arvab, et liikumise alguspunktile lähemal, mina, et kaugemal... aga kui meist keegi kunagi hirmus kole kangesti tahab, siis võib ju minna metalliotsijaga vaatama, küllap on seal paar tsaariaegset kuldmünti savipotis või umbes nii. 

Mees ja JJ käisid Legolase tuppa riidekappi toomas. Nüüd on meil neid lainelise keskmise uksega kappe kolm.

Mina siin pidasin dieeti. Neljapäevaks olin kaotanud vöökohast kaks ja reieümbermõõdust kolm sentimeetrit. Sobib, see oligi esmane eesmärk. Nüüd tuleb tasashaaval ja eelistatavalt kalorivaesemalt süüa, et saavutatut hoida. Kunagi kuu või paari pärast jälle, vast on selleks ajaks juba oma aia ökosalatit ka, see on see kõige kenam dieettoit.

Homme on Legolasel eesti keele eksam. Ütleme nii, et JJ õigekiri oli eelmisel aastal kuidagi nagu usaldusväärsem. See, et eelmisel aastal sai juba kogu seda põhikooli lõpetamist ja gümnaasiumi leidmist tehtud, on tekitanud tunde, et me ju juba seda kõike... Igatahes istub JJ lõpupintsak Legolase seljas hästi ja seda pole vaja uut osta. Ma parem ei taha mõelda selle peale, kui kolme aasta pärast lõpetab Legolas gümnaasiumi ja Lillebror põhikooli - korraga, oeh... Kui ilmakord püsib ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule, muidugi.