Thursday, May 26, 2022

Sest vihma sajab

Ja ma ei viitsi veel midagi asjalikku tegema hakata.

Peki-Heinil läheb hästi, juba pärast reedeõhtust Otsust ja natukest palvetamist kadus ära vahetpidamatu vajadus midagi kalorirohket näksida ja juba enne kapsasupitamist hakkas kergem - aga eks ma esitasin endale ka pidevalt küsimust, kas mul tegelikult on vaja seda süüa? Kapsasuppi keetsin ettenähtud kogusest veerand ja sellest pool ootab tänase päeva söömist sügavkülmikus, sest vahepeal oli kaks salatipäeva (ma tööle supipangekesega ei lähe). Natuke hakkab küll juba tüütuks minema, et saia mitte millegagi ei või... aga ma pean hommeõhtuni kindlasti vastu, laupäev tuleb niigi imelik ja pühapäeval siis vaatan. 

Siiani olen söönud: igal hommikul kuni 200 g maitsestamata jogurtit 4-5 supilusikatäie maasika-toormoosiga. Kuna selle moosiportsu suhkru oli tempinud Mees, polnud väikest limpsu mett vaja. Ja kohv, mu tavaline hommikukohvitass on kuskil 300 ml ja sinna läheb piim pluss kaks kuni kaks-pool teelusikatäit suhkrut. Mõru kohv on õudukas, suhkrutarbimist püüan tasahaaval küll vähendada... aga päeva jooksul ma tavaliselt üldse rohkem kohvi ei joo. 

Nojah, esmaspäeval siis kaks suurt portsu kapsasuppi, teisipäeval-kolmapäeval jällegi tööl väiksema, kodus suurema portsu salatit. Avastasin endal päris tõsise soolasõltuvuse, sest selle supi sisse ei käi praktiliselt üldse soola... ja küllap hoiab minu ülearune soolatarbimine ka kehas liiga palju vett kinni, paar nädalat tagasi avastasin ükspäev, et jalasääred on paistes, see ei lähe kohe mitte! Ainult et kui on valikutes, kas süüa soolavaba kapsasuppi või üldse mitte süüa, siis kaldub tahtmine esialgu üldse mitte söömise kasuks. Õnneks on puu- ja aedviljad. Kolme päeva jooksul olen söönud kaks Goldeni õuna (sest teised sordid on liiga hapud, ma saan ennem süüa sidrunit kui hapukat õuna, ei tea, miks), kaks apelsini, ohtralt San Marzano tomateid ja mõned peotäied rediseid. Näljane ei ole, välja arvatud tööpäeva lõpupoole, see koolisööklasalat on ikkagi kuidagi napp. Asooh, ja eile õhtul salati kõrvale pool viilu peenleiba (sest see oli kodus olemas) määrdejuustuga. 

Null saia, null küpsist, null maiustust, null jahutoodet, null kohupiima, null liha. Väsinud ja jõuetu olen kohati küll, aga kuna meil on praegu kihulaste uputus kombineeritud kibeda viljamahategemisega (tähendab, eile näiteks külvasin ube), siis sisaldab mu ihu hetkel nii palju kihulasemürki, et ei oska üldse arvata, kas viga on mingi aine puuduses või kihulasemürgituses. Üldiselt ongi mu enesetunne igal aastal esimeste hammustadasaamiste ajal halb. 

Tulemusi praegu muidugi veel vaadata ei ole mõtet, aga Põhikooli Lõpetaja Ema Kleit istus täna hommikul paremini selga küll, ma katsetasin. Mitut nädalat kapsasupi- ja salatidieeti pidada ei ole mõistlik, aga kui näiteks kord kuus, nädal korraga katsetada, kas sellest oleks pikajaliselt kasu? Mõistagi kombineerituna senisest väiksema šokolaadinäksimise ja üldse arukama toitumisega.

***

Gümnaasiumirindel selgus, et Legolas kutsuti vestlema ka kooli, mis on mitmesegastel asjaoludel, sealhulgas ka tundide algusaeg, lapsevanemate viimane eelistus kuuest võimalikust (neist üks JJ Kool, tasuline, aga väga hea) ja ei pidavat muidu üldse vestlusele kutsuma, kui seda kooli pole esimeseks või teiseks eelistuseks pandud... Umbes praegu ta siis vestleb, pidulikus mundris, sest neil on täna hiljem viimane koolikell. Iseküsimus on, kas legend on vale ja kutsutakse ikkagi vestlema keda iganes, keda vääriliseks peetakse... või on esimese-teise eelistusena selle kooli pannud õpilased lihtsalt Linna kõige nõrgemad...? Paar teadaolevat näidet kallutavad teise järelduse poole, aga mul on üliväike valim. 

Ja nüüd Legolas helistas ja ütles, et ta oli kohe vestluse käigus juba vastu võetud. Esimese vestluse kool pole veel midagi öelnud, aga nad lubasidki nädala lõpuks... ja JJ Kooli katsed on alles ees, eks ole. Eks me siis nädala lõpus arutame, kui kõik praeguseks võimalikud infod olemas, kaalume, vaatame neid asju...

***

Metsist pole enam näha olnud. Pühapäeva õhtul jalutas ta mööda teed, oli pulmarüü seljast heitnud ja paistis natuke häbelik välja. Lillebror käis lumelabidaga relvastatuna vaatamas, kas on ikka meie metsis... Oli küll, kartis labidat, aga olevat näinud kurb välja, kui Lillebror ära tuli. Ju ta on ka harjunud, et inimesed on kuskil läheduses, on ju käinud koos Lillebroriga batuudil hüppamas (Lillebror on osavam) ja tema juurde pagenud, kui mingid tundmatud huntkoerad neil siin jooksmas olid. Aga ma tõesti loodan, et tulevaasta on ta daamide hulgas populaarsem ja meie temaga kaklema ega kurameerima ei pea. 

***

Kasvuhoone ehitus on noh, vundamendiaugu-järgus. Esmaspäeval käis ekskavaator, tegi kraaps ja krõmps, hammustas sealhulgas ka vanast vundamendist ühe katkise tüki välja - aga Mees lubas ja ütles mulle pärast, et selle ta laob tellistest uuesti üles - ja nüüd on meil Auk, mida tuleb täita niiduse ja mullaga. Poisid kaevasid teisipäeval üheväikese Augu veel piisavalt tühjaks, kolmas, väikseim Auk, see ärahammustatud seinaga koht on hetkel veel tellisesodi, mulda ja umbrohtu täis, aga küllap see ka kaevatud saab. Kaks pisemat Auku olid nimelt peenkirurgilist tööd tegeva ekskavaatorikopa jaoks siiski liiga väikesed. Nii et saab kolmemüüriline kasvuhoone - suures ja väikestest suuremas Augus hakkavad elama tomatid, väikeses näiteks kaks taime viinamarju, mis te arvate? Ja ahjuke saab ka, sest mitu ruutmeetrit on betoonpõrandat. Esialgu saavad küll suve lõpuni ainult korralikud seinad, sest raha ja konstruktsiooni keerukus - katuse arvas Mees, et teeks kõigepealt ärakeritava, kilest ja lippidest  - et me saaksime natukeseks puhkama ka sõita - ja siis augustis vaatame, kuidas pleksiklaasi või mõne muu kapitaalsema materjali ja ahjutoru ühildamisega on. Ega vast enne septembrit seda kütmise-asja vaja olegi, juhuslik juulikuise külma vastu aitab ka seltskond teeküünlaid, olen päris vanas kilemajas proovinud. 

Vundamendi tekkelugu on selline, et alguses oli selle peal saun, aga SeeKesSiinMajasEnnemElas rääkis, et juba enne tema lõplikku siiatulekut oli eelmine ametnik selle lammutanud ja endaga kaasa viinud - nii, nagu hollandi kividest kahhelahjudki, nõukogudeaegsete ülemuste värk. Noh, siis tulime meie ja mingil hetkel mängisid lapsed, et nemad on Egiptuses orjapõlves ja muudkui vedasid kivi- ja mullasodi ära... Koduõppeaeg oli, JJ oli vast kümme või üksteist, mitte rohkem... ja siis vedas Mees mingeid sodisid, ma sain adekvaatse salatipeenra ja teise Auku ka mõned peenrad... aga see keskmine osa oli kõige hullem. Noh, nüüd sai puhas ja ilus, tuleb ainult muld sisse ja kasvuhoone peale panna. Kuna viimase sodikuhja otsa oli Lillebror kunagi visanud mingid ülejäänud iiriserisoomid, mis ennast seal ootamatult hästi hakkasid tundma, tegime kähku vundamendi serva ka iirisepeenra, minu idee kohaselt ikka pundike iiriseid ja pundike Lillebrori kasvatatud suvelilli vaheldumisi. Äkki saab ilus. Kui valmis, näitan pilte. 

***
Legolase toa valmissaamine muidugi hapneb kibeda viljamahategemise pärast. Liistud, loomulikult, mõned asjad veel. Mööblist on endiselt puudu korralik vanaaegne riidekapp ja lahtikäiv diivan. Seetõttu on suurem osa tema riietest endiselt Lillebrori toas kummutis ja see ei ole hea lahendus, sest Lillebror tahab lõpuks ometi oma toas mingitki oma tunnet ja üldse... Aga ilmselt saab, vaatasin just müügikuulutusi, põhimõtteliselt võiks olla mõni lahtikäiv (ja seega transporditav) riidekapp kusagil hoomatavas kauguses täiesti olemas. Lahtikäivad diivanid on küll hetkel olematud, aga sellega on vähem kiire. Legolas igatahes juba majutas paar ööd sõpra, välivoodil. 

***

Mööbliostule seab teatud piire ka meie rahaline seis. Lillebrori Ipsaania-reis läheb küll suts odavamaks, kui alguses kardetud, aga see on ikkagi natuke nagu kiireloomuline väljaminek. Meie pottsepp on aktiveerunud ja teatas korstende eelarve, mis on hinnatõusu tõttu natuke nagu suurem kui see, mis Kredex katab - aga hea, et Kredex suurema osa ära katab, uued korstnad on midagi imelist! Autoparanduse asjus on tulnud segaseid väljaminekuid, aga kui vaja, siis tuleb teha - ja et saab teha ja saab korda, on ju puhas õnnistus... ja JJ tänahomne koolireis on veel maksmata, tuleb järgmise kooliarvega. See summa on vähemalt täiesti planeeritav, aga ikkagi, noh, kooliarve saab olema kaks korda tavapärasest suurem. No ja tegelikult tahaks ikkagi... Suve teisel pooles... Horvaatiasse. Või Amsterdami. Või Gummersbachi armsa proua C aeda telkima, ma esmaspäeval helistasin talle ja ta kutsus, et võtku me telk kaasa ja tulgu tema juurde. Tal on lapselapsi vähevõitu (aga neilt, kes on, on juba üks lapselapselaps ka, nii tore) ja ilmselgelt tahaks vaheldust. Pealegi on ta meie poisse ju aastaid tundnud ja neist rõõmustanud. Kuigi ilma Walteri ja Klausita tundub Gummersbach kuidagi nii vale, küllap me jääksime ühtelugu ootama, kuskohas nemad siis nüüd on - aga elu on kord juba selline, et vanad lähevad ees. Saksamaa ja Holland tulevad muidugi ainult siis kõne alla, kui sakslased meeleparandusele tulevad ja oma k-paanikast üle saavad, meil lõpevad igasugused k-tõendid jaanipäeva paiku ära. No ja kui ilmakord lubab, eksju. Peame palvet, et lubab. 

***

Ilmakorra asjus juba oli mingi pealkrii, et äkki jääb suvi ära, sest olukord. No ma ei tea, ükski poliitik pole siiamaani päikesesoojust ära saanud keelata, aga kui peaks tuumasõjaks minema, siis on meil ilmselgelt muid muresid kui küsimus, kas järvesvesi on piisavalt soe. Vast ikka tuleb suvi, kas rõõmus ja tegus või vaikne ja murelik, seda näeb hiljem... aga tunneme rõõmu sellest, mis on. Hetkel tunnen mõnevõrra rõõmu vihmast, sest a) kaev ja b) paakuma kippuv muld ja c) ma ei viitsi oma külve kasta. Suvine vihm on lõpuks ka omal moel võluv, eriti, kui ta mõne päeva pärast järele jääb. Ainult et Lillebrori vanad kummikud tuleb Ekraani ära viia, äkki keegi sõjapõgenikust laps vajab neid. 

2 comments:

  1. Katsu vett ka juua, 8 klaasi soovitatakse päevas.
    Mul on mingi ikaldus hetkel, teist nädalat kaal seisab paigal, kuigi jälgin 90% ulatuses programmi. Liigun ka rohkem kui enne (puid tassisime ja ladusime, muru niitsin nagu loom jne), aga no eih. Samas on tunne, et riided oleksid küll kuidagi lotakamad, eriti teksad, mis on mul see põhiline mõõt ja mõõdupuu.

    Metsisest on natukene kahju ka!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ikka vett ka.
      Täna mõõtsin, esmaspäevaga võrreldes on vöökohast kaks sentimeetrit läinud. Kleit istus ka paremini. Küllap need ongi need äkilise menüümuutuse esimesed hetked, ma ei looda ega sea eesmärgiks nädala lõpuks seitset kilo kaotada. Aga ilmselt jään senisest rohkem aedviljatoiduliseks ka edaspidi.

      Delete