Tegelikult mulle päris meeldib Eesti suveilm. Muidugi võiks olla oluliselt vähem sääski ja oluliselt rohkem roose, aga paras soe vaheldumisi kasuliku vihmaga on hea. Nii, nagu viimane nädal-poolteist on olnud, võiks jääda umbes septembri keskpaigani, palun. Loodetavasti jääb sääski ka suvepoole vähemaks.
***
Kellakäo juures, kus ma niisama lihtsalt kommenteerida ei saa, oli juttu laste moetrendidest. Mnjah, mina tulen ka ajastust ja subkultuurist, kus tätoveering tähendas vangi või meremeest, tähendab, kahtlast, potentsiaalselt kriminaalset elementi. Ja rõngastamine, oeh... Lõppenud õppeaastal oli meie koolis esimene kord, kus "nii väikesed" ehk kuuenda klassi lapsed ilmusid välja nagu pullikesed... või hullem, nagu oleks nina pühkimata... Vanemad, muide, on täiesti kenad ja ontlikud inimesed, lihtsalt olid laste nurumisele järele andnud. Loodetavasti kasvavad need vigastused kunagi kinni ka, kui see trend üle läheb. Õigest kaheteist- kuni neljateistaastaste elust kirjutas ikkagi Astrid Lindgren oma Blomkvisti-raamatutes ja ma ei tea ühtegi põhjust, miks ei võiks see nii olla. Suurmõmmikud, salaplaanid, hädapiduri rollis täiskasvanud - ei mingit trenditeadlikkust ega muud taolist.
Positiivsena võib siiski ära märkida, et kui veel mõne aasta eest kasutasid noored tüdrukud oma riietuses küll rohkem kangast, aga kippusid avarate lõigete tõttu aeg-ajalt maailmale paljastama oluliselt rohkem, kui saunaväliselt kombeks on, siis nüüd istuvad - ehkki napimad - riided paremini seljas ja midagi ei lipsa välja ega vaju alla. Hea seegi.
***
Tegelikult oskavad need tänapäeva lapsed lapsed olla küll, neile tuleb ainult reeglid ette anda. Mäletate ju lugu vaikust armastavast koduvanast, kes lappis kokku vana lõbustuspargi ja lubas lapsed sinna mängima tingimusel, et nad ei lärma?
Ma ei leia praegu üles, kas olen teiega jaganud imetoredat lugu sellest, mida Legolase klass väljasõidul tegi. Oli mängitud "Tõde ja tegu". Üks tütarlaps pidi vahetama riideid kahe poisiga ja seejärel neist kellegagi "Titanicu" laevaninastseeni etendama. Riiete vahetamine oli käinud selg ees ja silmad kinni, vannitoa ukse vahelt... Legolas sai peenikeste õlapaeltega särgikese, tütarlapsele ulatus Legolase särk muidugi umbes põlvini. No ja siis nad seal seisid, Legolas Kate Winsleti rollis... Ma loodan, et foto sellest sündmusest jääb tulevastele põlvedele mälestuseks. Ainsad kaasasolevad joogid olid kali, vesi ja limonaad. Kolmkümmend kaks aastat varem oli tollase üheksanda aa joogivalik umbes samas kandis väljasõidul viibides mõnevõrra kirevam* ja nii mõnedki tegevused märgatavalt valgustkartvamad... ja vanust aastajagu vähem, sest meie olime ju haridusreformi lapsed, ühe klassinumbri üle hüpanud. Ja suitsetajad, oi, neid oli kohe kindlasti. Kõik sõltub ikkagi seltskonnast ja kontekstist. Legolase klassi tuumik on õnneks juhtunud pai, aga lõbus.
***
Mis puutub laps olemisse - eile õhtul nurus arvutivõõrutuses elav** Lillebror lauamängu mängimist. Mehel oli paraku migreen, aga suured poisid olid nõus... ja siis me mängisime Euroopa mängu. Selgus, et ma oskan ootamatult hästi etendada Eiffeli torni ja et mõlemad suuremad poisid on kolmandas kooliastmes väga usinad olnud, paljud küsimused sattusid sellised, et Lillebror veel ei teadnud, aga suuremad teadsid väga hästi. Kõigil oli lõbus. Pärast lubas Mehe migreen teha veel paar tiiru Uno't, kolmekesi, sest suured ei viitsinud. Kolmekesi on see mäng siiski veidi kiire ja lühike.
Me peaksime rohkem lauamänge mängima, eksju.
***
Olen siin ja seal umbes viimase kuu aja jooksul märganud kommentaare, mille kohta saab kasutada ainult Kristiina Lauritsatütre sõnu: "Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on." Kahtlaselt sama nimi on nende taga. Noh, kõik inimesed ei peagi meeldima, ma ei kavatse tükkida kuskile, kus oleks risk selle inimesega päriselus tutvuda ja ma südamest loodan, et tema tunded minu vastu on samasugused, vähemalt pole ma teda siin midagi arvamas märganud. Fui.
***
Lillebrorile said odavmoepoest ostetud lühikesed püksid, mille juurde sobiks oivaliselt üks jämedakoelisem triiksärk ja soni. Kui ta nende pükste ja kingadega aktusel käis, kiitis ise ka, et tunneb ennast väga toredasti vanaaegsena, Õnn ja rõõm, et lisaks dressidele ja teksadele on müügil ka kenasid riideid.
Ma nimelt aeg-ajalt näen sotsiaalmeedias pilte, kus lapsed ongi riides, noh, vanamoeliselt ja see on väga ilus. Võimalik, et nad on niimoodi ainult mingite sündmuste puhuks ja muul ajal kannavad spordiriideid, aga ikkagi on ilus vaadata.
Iseenda garderoobi asjus mõtlen tasahaaval, et võiks ikkagi hakata suunda võtma vintage-stiili poole. Kui midagi sobivat peaks poes ette jääma. Muidugi, Vanaema riiulites on teadaolevalt hulk vanu moeajakirju koos lõigetega, mida ma kindlasti kuhugi ära ei likvideeri. Võib-olla. Ühel päeval. Mõistlikkuse piirides.
Esialgu oleks seda garderoobi vaja rikastada hoopis mõistliku vihmakindla kodujope ja kummikutega, mille serv ei lõika säärde. Mulle nimelt hirmsasti meeldib märjas aias kõndimas käia, aga hetkel tähendaks see ikkagi oluliselt suuremat ligunemist kui tervisele kasulik (noh, et mul siin mõne päeva eest kõrge palavik oli ja nii).
__________
*vähemalt nii ma seda asja mäletan, ise ei proovinud, vähimatki huvi polnud
**ta vahel ikka natukeseks suhtlema saab, aga tema viimase aja probleemide üks selge põhjus on tema arvutikasutuse piiramatuks muutumine. Sisustab aja ära küll, ajab meiega juttu, tegutseb õues, kallistab kasse ja loeb raamatut - nagu päris laps.
Võrdlused vana ajaga on jah toredad. Ma vahel emale tuletan meelde meie 8. klassi õpilasi. Me olime siis 13, lõpetasime juuni alguses (mina sain 14 augustis). Osad suitsetasid juba mitmendat aastat ja üks tüdruk elas kutiga koos. Ja see kõik oli aastal 1986.
ReplyDeleteEi ole see noorsugu midagi hukas, kõik kordub ja ei saa alahinnata ka juhuse rolli. Näiteks satub sulle kriitilisel eluhetkel ette üks imetore haritud perest laia silmaringiga sõbranna ja su elu teeb poole aastaga hullumeelseid käänakuid, sest järsku on perspektiiv ja põnevus ja õppida tasuks ka.
No täpselt. Mõned rikuvad oma ihu ja mõned teevad küpsetamisõhtuid, nii on alati olnud. Lõpuks läheb enamikul hästi, aga mõned paraku lähevadki hukka. Ja kriitilistel hetkedel õigete inimestega kokkujuhtumine on väga oluline.
DeleteVintage stiilina on lahe aga tuleb muidugi ka välja kanda. Ja kui mõelda tagasi oma põhikooli lõpureisile siis on ikka päris hästi, et toona kaameratelefone veel polnud ja saan vajadusel pead vangutades targutada, et "meie omal ajal küll ei..." :D Mitte, et miskit metsikut oleks toimunud aga siidrid olid ikka kraadidega jne. Aga kõigist meist on mõistlikud inimesed saanud.
ReplyDeleteAga mis noorte piduriietesse puutub siis saatsin oma lapsukese kooli aktusele ja nägin ka teisi aktusele tõttajaid. Nende koolis pidulikel sündmustel tuleb kanda valget särki ja koolivesti. Ja ligineb siis koolile noormees, valges särgis ja koolivestis, jalas nailondressipüksid... Järgmine noormees kannab jalas isegi tumedaid viisakaid pükse aga komplekti lõpetavadmiskid kiiskavkarjuvad botased... Ja sellised komplekte tuli ikka mitmest ilmakaarest.... Tundsin end täitsa veidrana, et lapsele veel kingad jalga kamandasin:)
Väljakandmine ei oleks probleem. Kingad ja käekott peaks muidugi üldpildiga sobituma.
DeleteNo, Lillebror käis ka aktusel nendesamade lühikeste pükste ja T-särgiga. Ma ei hakanud sekkuma ka, tunnistust ta teatud põhjustel niiehknii ei saanud. Aga kui ma õigesti mäletan, siis ühel mälestusväärsel üheksanda klassi esimesel septembril kandis keegi noormees (kindlasti mitte minu laps) väga kena ülikonda koos... erkpunaste botastega Hiljuti nägin pulmapilte, kus ülikonnas peigmees oli botastes ja Jumal ei müristanud, kuigi loodetavasti nägi väga hästi.
Seda tugevamad peavad olema vana maailma hoidjad.