Tuesday, June 21, 2022

Mõtisklemisi

 Eile ladusin Vanaisa juures keldris puid. See on mõistlik, aga tegeliukult vähese kasuteguriga tegevus, no aga kui ta nii hirmsasti tahab... Töö ajas higistama ja tuul tõmbas, sest aknaluugid olid lahti. Selline olukord teeb pahuraks. Tulid meelde mingid ebameeldivused, ebameeldivate inimestega. Mulle ei meeldi selliste asjade peale mõelda... vahel suunan ennast sellisel puhul Teiste Mõtete (nagu Tiffany Achingul) juurde, on küll filosoofiline, aga ajab kurjuse pealt ära. 

Mõtlesin, et maailmale on muidugi vaja... hoolijaid. Arste ja õpetajaid ja teisi, kes inimestega töötavad. Siis on vaja loojaid. Ja neid, kes on kahe jalaga maa peal ja näiteks midagi kasulikku toodavad. Aga. Mis sorti kasu saab maailm mammonaihalejatest või neist, kes ainult enda välimuse peale mõtlevad? Ilma hoolimise, loovuse ja praktilise meeleta? Või on niisuguseid inimesi siiski palju vähem, kui paistab, ja mõni "peaasi, et bemm akna all on" inimene* on mingis väljapoole mittepaistvas kontekstis siiski päris tore ja hooliv, on näiteks sala-annetaja või abivalmis maatöötegija või midagi? Ja kui kena oleks, kui lisaks kellegi häirivale küljele saaks kohe ära näha ka tema hea külje. 

***

Häirivusest veel - ma olen ju alati lugenud kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Tegelikult ei ole see hea ega edasiviiv, sest nii neti- kui pärisilmas on liikvel igasugust jampsi ja jutte, mis ei mõju ei ülestõstvalt ega arendavalt, pigem vastupidi. Uudistega peaks nagu kursis olema, aga kas ma tegelikult vajan mõtteid ja maailmavaateid, mis mulle ei meeldi/on vastikud/tekitavad õudust? Ja sealjuures mitte õuduskirjanduse kui väljamõeldise üsna süütut õudust? Niigi juhtub päriselus igasuguseid asju... Selles mõttes, et tööalaselt kannatan ma kõik vaadete põrkumised ja erimeelsused välja, toetan ja elan kaasa, sest amet on selline. Keerulised asjad päriselus on siis, kui keegi, kellega me peaks nagu täiesti sama asja ajama, ilmutab täiesti ebaloogilisi väärtusi - või väärtusetusi. Mu lemmiknäide on üks paarikümne aasta tagune lugu, kus kolleeg, kes - olles ise alkohoolikute alkoholismi all kannatanud - valjusti üle õpetajatetoa pröökas, et mees, kes ei joo, polevat mingi mees. Saa siis aru... 

Olen siin natukehaaval siin ja seal harvendanud, keda ja mida loen, aga vahel juhtub ikkagi... ebameeldiv. Hetkel moorin siin ühe rumala ajaleheartikli pärast. Poleks pidanud lugema, eriti mitte autori (täitsa tuttav inimene) enda saatesõna. Nüüd olen halvas tujus ja tuttava peale pahane. Isegi kui see kaua ei kesta - ja kindlasti ei kesta -, siis poleks ju tarvis olnud... Ja eile panin kõrvale ühe raamatu, sest liiga nõmedaks läks. Aga miks mul seda üldse vaja oli...

Peab ikka seda lugemismaterjali veel rohkem harvendama. 

***

Eelnev haakub lusikateooriaga - et inimesel on päeva jaoks nii- ja niipalju lusikatäisi energiat ja kui need otsas on, siis ei tule enam suurt midagi. Ja kui taustal on krooniline haigus või mõni muu vältimatu stressifaktor, siis polegi imestada, kui energiat on loetud teelusikate kaupa. Mõni inimene, jah, saab igaks päevaks ämbritäie jaksamist ega märkagi, et sealt õhtuks midagi otsas on... mõni ei saa. Haigus võib olla füüsiline või psüühiline (minul on siin ja täna päris intensiivne õietolmuallergia, mis ei ole kindlasti millegi hullemaga võrreldav, aga segab elu siiski päris palju), stressifaktor saab olla näiteks lähedase tervisemure, suurem ja pikaajalisem majanduslik õnnetus või midagi muud taolist, millega pole ise suurt midagi võimalik paremaks teha. 

No ja siis... paluks lihtsalt arusaamist. 

Et sala-introvert vajab aeg-ajalt omaetteolemise aega, et "mine teisele tööle" ei pruugi olla niisama lihtsalt kättesaadav lahendus, või et tegelikult võib kellelgi olla väljapoole mittepaistev füüsiline häda, mille tõttu ta ei suuda nii palju, kui täiesti terve inimene. 

No ja need, kellel "energialusikaid" napib, vajaksid tegelikult rohkem julgust öelda, mida nad vajavad. See ei ole hädaldamine, kui keegi teada annab, et ta praegu ei jaksa, paluks rahu ja vaikust - või mis parajasti tarvis on. See on hoopis igati kasulik oskus - aru saada, mida ma nüüd ja praegu vajan. See ei tähenda, et oma tervisemuret/stressifaktorit/mida iganes peaks pidevalt vabanduseks tooma, vastupidi. Mõistlik täiskasvanu oskab hinnata oma kohustusi ja vajadusi ega poe millegi taha lihtsalt mugavusest (teismelistel olen sellist käitumist täheldanud küll). 

Oleks tore iga päev ja kogu aeg olla mõistlik täiskasvanu. Kui vahel välja kukub, on väga mõnus. 

***

Mul siin üksvahe mõistlik täiskasvanu olemine täitsa töötas, kodusel rindel nimelt. Tegin hommikuti PLNi, mis tuleks sel päeval ära teha, ja püüdsin seda teha realistlikult. Üldiselt õnnestus. Viimased mõned nädalad on meil olnud tihedad ja vahepeal olin tõbine, aga tegelikult peaks seda taas tegema hakkama. Suvepuhkuse mugavat kulgemist see ei peaks segama, mingid aia- ja majapidamistööd on selle kulgemise sees alati olnud. 

Kui nüüd jaanipäev mööda saab, siis vast tuleb üks kulgemise-nädal. Ja maasikad. Täna sõime perekondlikult esimese, oli maasikas küll. 

Head kulgemist teile ka!


__________

*mul on nende sõnadega seoses üks väga konkreetne inimene silme ees, oli kord üks tööalane keeruline lapsevanem...

5 comments:

  1. Oh oleks need täiskasvanud siis nii mõistlikud alati. Kas sa pole kohanud just vanema põlve seas hoiakut, et mina ei pea siin ilmas midagi tegema, kui kere logiseb, peab arst selle korda tegema? Ja üleüldse on mul diganoos ja kõik on selle süü! Ma kuulen nii palju seda haiguse taha pugemist viimasel ajal, et lähen lausa tülli. Muidugi on geeniriskid ja haigused vahel lihtsalt tulevad, aga ma ikka usun, et ise saab enda heaks ka miskit ära teha, ei saa ju kogu aeg loota teistele. Püüdma peab.

    Ilusat jaani!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mnjaa, mina olen haiguse taha pugemist kuulnud päris palju pigem teismeliste suust. Aga endalgi on raske mõistlik täiskasvanu olla, mis siis teistest rääkida...

      Delete
    2. Ilmselt on see siis pigem inimtüübis kinni. Mulle on lihtsalt ette sattunud vanem põlv kaaluprobleemide ja sellest tulenevate jamadega (liigesed, süda jne).

      Delete
  2. "No ja need, kellel "energialusikaid" napib, vajaksid tegelikult rohkem julgust öelda, mida nad vajavad. See ei ole hädaldamine, kui keegi teada annab, et ta praegu ei jaksa, paluks rahu ja vaikust - või mis parajasti tarvis on." - see ütlemine võib nõuda rohkem lusikaid kui vajaliku asja ära tegemine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, kahjuks küll. Eriti, kuna vastus võib sageli olla pahane või mõistmatu.

      Delete