Sunday, July 24, 2022

Korstnad ja käigukast

Oeh. Loodad rahuliku kulgemise peale ja siis tuleb äketse elu vahele. 

Esmaspäeval läks Legolas spordikooli laagrisse. Õhtul käis Lillebror koguduselaagri järelpeol, kus osalenud ameeriklased olid kooris minestanud, kuuldes, et lapsuke peab oma jalal kõndima kirikust bussijaama, see on ju niiiiii pikk maa (kirik on natuke raudteejaamast kesklinna poole) - ja nii see Lillebror siis autoga viidigi. Et autos oli viis kohta, aga koos Lillebroriga kuus inimest, polnud ameeriklaste meelest probleem. Minu meelest küll oli, aga mina sain teada alles pärast, kui vaieldamatu oht lapse elule juba möödas oli. Kui mul kunagi peaks õnnestuma sarnasesse olukorda sattuda, siis ma ütlen, et meil siin Euroopas on inimestel jalad...

Esmaspäeva õhtul käisime Mehega kahekesi metsas. Mees katsetas uusi parkimis- ja seenekohti, mina tegelesin sisulise poolega. Mul on nüüd külmkapis mõned väikesed purgid marineeritud kukeseeni.

Teisipäeval käisime Mehega notari juures, Vanaema ja Vanaisa maja asjus. Ma kirjutan sellest notarivärgist kunagi pikemalt, aga juriidilised asjad tekitavad minus ärevust, nii et enne minekut oli lausa korralik iiveldustunne. Notaribüroost avanes Linnale ilus vaade, ma pole varem aru saanudki, et Jaani kirik nii kaunisti vanalinna kohal kõrgub (minu meelest on need vanalinnad, mille keskel on mingi hästi kõrge kirik või loss, kohe eriti ilusad). Notar oli ise ka tore, elegantne, asjalik, humoorika sädelusega silmanurgas. 

Kolmapäeval saabusid korstnaladujad. Ma seda juba kurtsin, et tolm ja müra ja suitsetamine. Kaks esimest tuli lihtsalt ära kannatada, ainult kassid on meil nüüd erineval määral oranžid - telliskivitolm on maas ja ootab suuri vihmu, aga see on mõnus püherdamiskoht... Valge Mini on Oranž Mini, musta Mimi pealt ei paista midagi välja, aga väikesel-väikesel Freyal on õnnestunud endale otsaette hankida oranž täpp nagu India naistel, käpakestest parem ei räägigi. Ainult Millie käib püherdamas kuskil mujal, temal on endiselt kõht ja käpad puhtad. 

Kolmapäeva õhtul käisid marjaretkel ja õhtusöögil E. ja IM (5). Oli armas. 

Neljapäeval saime laagrist kätte nohuse Legolase, keda treener nimetas meistersportlaseks. No ma ei tea... Igatahes kurtis Legolas, et kurk on ka valus, juba teisipäevast peale... Üks koroonatest hiljem selgus, et pole hullu midagi, küllap on tegu kurnatusega pikast laagerdamisest ja külmetusega teatud uljusest - sest koguduselaagris magas ta telgis oma tavapärasel viisil poolpaljalt, aga õues oli kümme kraadi...

Reedel avastasin Maja ümbert suitsukonisid. URR, mõtlesin. Relvastusin erepunaste kummikinnastega, korjasin konid kokku ja viisin need korstnameeste mõõdulindi kõrvale. Vihjeks. Kui neil oleks midagi öelda olnud, oleksin küsinud, kas nemad ei saanudki väikeste poistena teada, et prügi maha loopida ei ole ilus...? Vihjest saadi siiski aru, vähemalt kusagil nähtavas kohas konisid pärast enam ei olnud. Vägagi nähtavas kohas olid hoopis meie korstnad. Esteetilised, arvatavasti tehniliselt õigesti laotud ja töö oli äärmiselt kiire - päev ja korsten. 

Samuti reedel saime teada, et Monsieur Picasso undav käigukast on erivajadustega ja Linna käigukastiparandajad seda tööd ette ei võta. Selle tulemusena on meil olukord, et puhkuse ametliku lõpuni on napilt neli nädalat, aga me veel ei tea, mis päeval me Amsterdami suunas startida saame. Mees - esialgu - keeldub reisimast Frau Corsaga, sest kitsas ja pole kliimaseadet. Esialgu on meil aga teada, et ühes Tallinna lammutuses on olemas üks auto, mille käigukast võib olla täpselt samasugune nagu Monsieur Picassol ja kui see on... ja kui see veel töökorras ja vähesõitnud kah on, autonumbri järgi on läbisõit tilluke... siis jõuab veel kõike. No ja mingil hetkel tuleb seda käigukasti parandada niikuinii. 

Reede õhtul läks Lillebror ühte lahkesse majja ööbimisega võõruspeole. Võõruspidu oli olnud nii vägev, et Lillebror ja tema Sõber jäänud magama alles umbes kell viis - või kell kuus. Polnud siis eriline ime, et Lillebror laupäeva õhtul juba kell kaheksa teleka ette ära kustus. 

Laupäeval tõepoolest muid põnevaid sündmusi ei juhtunud. Rohisin ära kõik peenrad peale pikkade maasikapeenarde, neist vähemalt ühe vahetan augusti lõpupoole välja... ja triikisin pesu. 

Pühapäeval ei ole loodetavasti ka muid tavapärasest erinevaid sündmusi, kui et Laenulapse vanemad lubasid tulla mustikale ja külla. Meile meeldivad külalised väga ja nendega kokkusaamine on alati rahumeelne ja õnnistatud osadus. Lähen nüüd kooki küpsetama, see tegevus meeldib mulle ka väga. 

Wednesday, July 20, 2022

Ajutise põrgu taasavamine

Et korstnaehitajad saabusid täna juba enne kella üheksat, on muidugi positiivne - tahavad tööd tegema hakata ja tulevad kenasti varahommikul kohale. 

Positiivne on ka fakt, et korstnad üldse tehtud saavad... ja et nende jaoks on raha (aitäh, Kredex). 

Kõik ülejäänu... nojah. 

Kui me glasuurpotivõimelist pottseppa otsisime, palvetasin ma meeleheitlikult, et oleks korralik mees, ei suitsetaks, ei ropendaks... oli, väga sümpaatne pottsepp sai ja väga sümpaatne firma. 

Nüüd tuli sama firma - seetõttu ma ei taibanud ekstra palvetada -, aga ilmselt teevad korstnatööd teised mehed, võib-olla paremad ronijad, aga arvatavasti väiksemate käsitööoskustega... Ropendamist ma pole veel kuulnud, aga plärud on mõlemal vanemal mehel hambus. Üks ilus noor poiss jookseb materjalidega edasi-tagasi, see vist ei suitseta. Võõrasse aeda suitsetama minna*, ükskõik kui võpsik see ka poleks... Prostad inimesed** vist?

Ja see telliskivitolm, oeh... Üks (suitsetav) mees kükitab Maja ees ja lõikab korstnakive mõõtu, nii maapind kui taimestik tema ümber on juba ühtlaselt punased. Ta ise ka, kaitseprillid kaasa arvatud. Sealsamas kõrval on selle aasta suurima maakohamoe kohaselt suur küttepuuhunnik (sest palav oli ja vihm oli ja keegi pole kuuri koristada viitsinud, aga me laome nad enne suuri külmasd ikka riita), eks need saavad siis ka ühtlaselt läbi tolmutatud. 

Lapsed hämmastaval kombel magavad veel, kuigi kivilõikur KRIISKAB. Nad muidugi on Maja teises otsas, kivilõikur karjub köögi akna all.

Vähemalt pole mehed veel särke seljast visanud. Võrdluseks: katuse ehitamise ajal oli samuti kogu maailm täis tolmu, töömehed käisid väravas suitsupausil ja kui vähegi päike paistis, olid nad ka poolalasti, nii et aknast välja vaadata oli ka imelik. Mulle endiselt ei meeldi võõrad paljad mehed... noh, rannas ja ujulas ei sega, aga oma kodus ei tahaks vaadata. 

Vannitoa akna ette organiseeris Mees ajutise kardina***, sest muidu tähendab iga kempsuskäimine võrdlemisi avalikku sündmust publikuga akna taga redeli peal.

Pesu ma neil päevil parem välja kuivama ei riputa, nöör oleks otse tuletolmujoonel.

Vähemalt kasvab lehtsalat täiesti teises suunas, kuhu mitte üks kivitolm ei satu. 


Mees käis vaatamas, ütles, et praegu ehitatakse vannitoa-köögi korstna ümber kahekorruselist tellingut ja meie kurg vaatab pesalt hämmingus, mida tema lemmik-korstnaga ometi tehakse. 


_______
*kuigi suitsetamine on vastik, võib inimene ju oma territooriumil teha, mis meeldib, nii et omas aias, palun väga, pahvigu päev läbi (ja see on veel üks põhjus, miks ma ei tahaks kortermajas elada, sest suitsulehk rõdudelt ja köögiventilatsioonist...).

**mulle "Seltsimees lapse" tädi Anne selles mõttes meeldis, et tal olid väga kindlad veendumused. Filmis oli ta muide ebameeldivam kui raamatus.

***talveajal on vannitoa akna peal sidrunipuud. Aga tavaolukorras ei käi sealt keegi mööda ega vahi sisse. 

Monday, July 18, 2022

Raamatuid

Tegelikult loen ma endiselt üsna palju, lihtsalt sobivat hetke üleskirjutamiseks ei paista juhtuvat. Nüüd kirjutan kohe palju.

Tove Jansson "Suveraamat". See on raamat, mille lugemiseks on vaja võtta aega. Niimoodi aega, nagu siis, kui valid köögikombaini asemel käsitsi tainakloppimise või autosõidu asemel jalutuskäigu. Raamat kulgemisest ja lapse mõtlemisest. 

John Wyndham "Kraken ärkab". Wyndham on Wyndham on Wyndham. Isegi kui sündmused on hirmsad, ei ole suuri tundeid, inimesed toimetavad rahulikult edasi ja lõpus antakse lootust, et kuidagimoodi lähevad asjad ikkagi hästi (noh, nende jaoks, kes ei ole juhtumisi uppunud, koletiste poolt merre veetud või mingi muu koleda saatuse ohvriks langenud). 

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest". Omamoodi armas romaan kahest väga rumalaid otsuseid teinud noorest inimesest, kes kuidagimoodi ei suuda ära otsustada, kas nad tahavad paar olla või mitte. 

Laura Baldini "Uue aja õpetaja". Väga huvitav raamat Maria Montessorist ja tema ajastu kammitsatest. 

Ashley Farley "Magnooliaööd". Veel üks perekonnasaladuste saaga paljude omataoliste hulgas. Kerge lugemine, aga ei jää meelde. Kohustuslik suhtepurunemine, uus algus uues kohas ja muidugi igati aktraktiivne uus meestuttav.

Peter Mayle "Minu 25 aastat Provence'is". Sama võluv nagu kõik muud Mayle'i Provence'i raamatud, võtab pikaajalise kogemuse kenasti kokku. 

Susan Luitsalu "Minu maailm". Lood värvikatest kogemustest ja inimestest õige mitmes maailma paigas. Ma arvan, et peaaegu igaüks, kes natukenegi reisinud ja inimestega suhelnud on, saab mingi taolise komplekti kokku, aga ehk mitte nii eksootilise ja arvatavasti mitte nii terav-vaimuka. Muhe lugemine. 

Seraphina Nova Glass "Keegi kuulab". Jätsin pooleli, sest häiris. Peategelane-psühholoog oli täiesti rumal ja sündmused liiga õelnapakad, et oleks lugeda kannatanud. No ja eks ole minagi oma tööelus hullude otsa sattunud, mis teha, liiga isiklik ka. 

Claudia Piñeiro "Neljapäevased lesed". Sedasorti raamatuid paluks rohkem. Mitte sellepärast, et kirjeldatakse, kuidas iga perekonna elu on omal moel untsus, sellepärast, et paljuke me ikka turvamehega ja klubiliku olemisega uuslinnaosade elust teame? Eriti, kui need asuvad Lõuna-Ameerikas. 

Bette Lee Crosby "Emily, kadunud". Armas, nunnu ja tobedapoolne lapseröövilugu. 

Lisa Genova "Iga mängitud noot". Karta on, et vägagi realistlik lugu elust ALSiga. Selgitab haiguse olemust igatahes paremini kui asjalikud artiklid.

Hendrik Groen "Rõõmsal meelel lõpusirgele". Kohustuslik lugemine kõigile hooldekodude asutajatele. Ja inimestele, kes võivad elus kunagi dementseks jääda. Ja dementsete lähedastele, kuigi tjah, päevikukirjutaja on arukas ja teadlik dementne, erinevalt neist, kes oma probleemi lihtsalt eitavad.

Ursula K. Le Guin "Pajatus". Järjekordne Haini maailm. Mõnes mõttes hästi tänapäeva poliitkorrektse poliitika moodi... aga teisest küljest jällegi selle täielik vastand. Mitte minu lemmik Haini tsükli raamatutest. 

Kristina Sabaliauskaite "Peetri keisrinna". Väga huvitav, kuigi jälestusttekitav kirjeldus sellest, kuidas Katariina Esimesest üldse Katariina sai. Kui vene sõjaväelaste ja üldse venelaste kirjeldus on realistlik - ja vabalt võib olla -, siis on nad kõigest hoolimata ikkagi edasi arenenud, aga muidugi mitte palju. Ja sleles raamatul olevat ka teine osa, ootan huviga.

M. W. Craven "Nukumäng". Ekstra vastik kriminull, aga huvitavalt kirjutatud.

Mark Edwards "Maja metsa varjus". Õudusjutt, mis nagu päris õudusjutt ei olegi. Või on. Või ei ole. Või ikkagi on.

Nancy Star "Kolimise reeglid". Suurepärane näide sellest, kuidas ühe omadega untsus perekonnaloo ümber saab keerutada ja keerutada ja lõpuks ikkagi mitte midagi korralikult ära seletada. Lugesin ainult sellepärast, et valikulisest mutismist kirjutatakse vähe ja lõpuks selgub, et ei olnudki päris mutism... mh.

Mae Lender "Minu Lõunamaa". Teine muhe lugemine värvikatest juhtumistest mitmesegastes maailma paikades, rõhk soojadel maadel. Tundub, et mida eksootilisem, seda jaburam. Kuigi ka Euroopa lukustatavad pargid on jaburad küllalt. 

Barbara Davis "Viimane kuutüdruk". Puhas plagiaat. Alice Hoffmani "Igapäevase nõiakunsti" pealt üks-ühele maha viksitud, aga kirjutatud kehvemini. Huvitav osa on mõrvalugu, aga see ja kõik sellega seonduv on plagiaadile nii nõrgalt külge traageldatud, et... oeh. 

Anne Vetik "Minu Goa". Loodan, et ei pea elus mitte kunagi Aasiasse sattuma, aga kõiki sealtkandi reisilugusid loen huvi ja tänumeelega. See raamat polnud erand. Natuke rohkem oleks tahtnud teada saada koerte varjupaiga kui nähtuse olemusest India tingimustes, aga võib-olla ongi hea raamatu tunnuseks, kui päris kõike ära ei räägita?

Sunday, July 17, 2022

Külmailmanädal

Vaatasin järele, päris igal aastal ei ole vajadust juuli keskpaigas pliidi alla tuld teha (kui just kirsikompotilaari pole vaja kuumutada) ega kasvuhoonet küünaldega kütta. Sel nädalal tegin mõlemat ja teen täna veel. 

Kaksteist kraadi päevase vihma ajal ja alla kümne kraadi öösel oleks õnn ja rõõm märtsis või aprillis, oktoobris poleks ka paha, aga juulis, vabandage, paluks ma nüüd mõneks ajaks jälle väheke soojemat ilma ka. Lõunamaa palavust pole tarvis, aga päevane temperatuur võiks olla ikka vähemalt kakskümmend kraadi... 

Vihma ja külma peale antakse vähemalt kukeseeni, tuleb ainult noa ja korviga metsa minna ja õiget samblatutti kergitada. Maasikaid meil enam ei anta, vaarikaid saab vaarikate iseärasuste tõttu sel aastal peotäis päevas... Mis siis ikka. Metsvaarikaid võiks ka varsti saada. Metsmaasikaid on endiselt hästi palju, minge metsa. 

Nädala alguses oli ükspäev selline vihm, et kohe oli... Meie Maja juurdeehitisse, kus asuvad elektrikilp (kapis), redeltrepp pööningule ja kuivkemps, sadas vulinal sisse (selle osa katust ei ole keegi vahetanud). Järgmisel päeval rookis Mees Legolase asjatundliku abiga juurdeehitise katuselt maha mitu kärutäit sammalt ja muud sodi. Rohkem pole niisugusel hulgal sisse sadanud, ju see sammal kuidagi veesuunajana tegutses. 

Nädala sees käis Lillebror oma Sõbra Õe sünnipäeval. Ma ei saanudki aru, kas ta oli seal ainuke kutsutud poiss või mitte, igatahes Sõbra Õe suhtes plaanipidamine ei ole tal viimaste aastate jooksul oluliselt muutunud. Ma ikka püüan meelde tuletada, et asjassepuutuv tütarlaps peaks ka oma arvamuse saama öelda ja et üldse võiks selle asja äraotsustamisega veel mõned aastad oodata. 

Päev hiljem osalesime koguduse laagris - miinus Jõugu Juht, kes otsustas nautida harvaesinevat võimalust olla üksinda kodus. Lapsed jäid laagrisse kogu laagriajaks, meie Mehega olime ühe öö. Inimesed on endiselt toredada ja koht üldse mitte paha. Nõusid pesta oli ka tore. Kehvasti oli, et kokk sai saabuda alles pärast esimese päeva õhtusööki, nii et kui meie kohale jõudsime, vaatas meile vastu Lillebrori Endise Pühapäevakooli Õpetaja Proua, kes oli lubanud esimese õhtu söögi teha, ja oli üsna nõutu olemisega. Polnud ühtegi abilist ega teadmist, mida ja millest süüa teha. Lõpuks tuli söök ja tuli info ja mina läksin muidugi kööki appi. Sain olla magustoidukokk, tähendab, avasin ja pigistasin tühjaks 32 kohupiimatoru ja segasin nende hulka neli liitrit vale-vahukoort (pärast ütles kokk, et see petipiimast, palmiõlist ja sojast kokkukeeratud mögin olevatki kõige õigem köögikoor... aga ega keegi meil selle peale surnult maha ei kukkunud). Ja jagasin välja 130 portsu magustoitu. 

Öösel pidasin teadmata põhjustel öövahi ametit, nii et hommikusöögijärgne nõudepesemine läks kuidagi uimaselt, aga pestud nad said. Inimesed ütlesid oma pudrukaussi ära tuues viisakalt aitäh ja mina vastasin kõigile allakolmekümnestele: "Hea laps!" Väga lõbus oli. 

Olid mõned jutuajamised toredate inimestega ja mõnusad lapse- ja koeravaatlused (oli seal üks väike sile pruun koer, keegi ei tea, kelle oma...). No ja siis me jätsime Lillebrori ja Legolase sinna ja tulime ära, sest meie toa pidi järgnevateks öödeks saama üks armas noorpaar. 

Järgmine öö möödus mõnusalt oma voodis, nii et päeva esimeseks pooleks jagus kohe palju energiat. Tomatitaimed said korraldatud, vaarikaplats sai kasitud kõrvuniulatuvast rohust (vaarikad on jahmunud, aga neile paistab sobivat), pesu sai päästetud vihma käest. Mees ja Jõugu Juht lappisin selle aja sees kasvuhoone külmailmakorda, tähendab, Mees sulges ühe müürimulgu ja ukse said nad ka hädapärast ette. Seepeale läksid klaasid seestpoolt uduseks. Vundamendimüür hoiab ilmselt ikka nii palju sooja, et katus polegi oluline. Küünlad panin ööseks siiski põlema, palja mulla peale ja betooni peale - et hoiaks paremini sooja. Täna pärast kirikut olid tomatitaimed täitsa rõõmsameelsed. 

Meie laagrisoleku ajal saatis pottsepp sõnumi, et soovib alustada korstnaparandustöödega kuu aega kokkulepitust varem ehk tuleva nädala alguses. See tähendab, et blogilugeja Aya lahket kirsipangepakkumist ei saa vastu võtta, ma kirsimoosiga toime ei tule, aga kompotikuumutamiseks on kindlasti vaja puupliiti, mis nüüd mõneks ajaks kasutusest kõrvale jääb. Sellegipoolest aitäh. 

Lisaks korstna otsas toimuvale sisaldab uus nädal veel üht laagrit (Legolas), võistlusi (jälle Legolas), loodetavasti mõnd metsaretke (mina) ja aiatöid (mina ja Lillebror). Mida Mees täpselt teeb, seda otsustab ta ise, Jõugu Juht on peamiselt tööl. Las ta siis olla, suur inimene ju. Minge teie ka metsa. 

Wednesday, July 13, 2022

Kolmapäeval, pärast õhtusööki

Eile õhtul sadas meil siin alla umbes terve kuu norm vihma. Või midagi taolist. Igatahes oli Maja ees suure tamme all järv. Tavaliselt teeb meil maapind igasuguse vihma peale lürp-lürp ja mingeid lompe ei jõua tekkida. Ilmselt ei olnud tavaline olukord. Täna hommikuks oli maailm puhtaks pestud ja osaliselt isegi kuivapoolne, järvest polnud mälestust ka alles. 

***

Enne igasugust suurt vihma ostsime turult neli kilo maasikaid. Noh, et saaks süüa ja saaks maasika-toormoosi. Eelmisel aastal sain teada, et "Sonation" on ilus, aga vesine. Nüüd sain sama asja teada "Sonata" kohta. Maitsel pole nagu vigagi, täitsa maasikas, aga mulle meeldib toormoos tumedamatest, intensiivsemalt maasikastest marjadest. Oma peenraid tuleb hakata uuendama, ega teisiti ei saa. 

***

Kirsse me sel aastal ei saa, sest keegi lind oli käinud Hansalaada ajal võrgu vahelt kirsse söömas. Võeh. Küll aga on lootus suuremale hulgale mirabellidele. 

Tuleviku peale mõeldes - kas CD-plaadid või röövlinnumulaaž või mõni muu taoline asi aitaks marjaõgijate vastu võrkudest paremini? Kassid kahjuks kirsipuu otsa ei roni, nad ronivad meil üldse vähe. 

***

Sel aastal saime hoopis korraliku portsu pärnaõisi. Kesktalvel k-haiguses olles ihkasin rohkem kui midagi muud pärnaõieteed, mida majas polnud. Poestostetu ei kõlba kuhugi, maitseb nagu iga teinegi hein. Tuleva talve grippide ja muudehädade vastu oleme nüüd relvastatud. 

***

Millie püüdis hiire. Valge Mini oli algul väga huvitatud hiire tarbimisest, siis otsustas, et ta ikkagi nii näljane ei ole. Kui ma läksin hiirt ära viskama, tundus ta väga selgelt olevat Miki, mitte Minni... mumpsis Miki. Kas kassi poolt hukatud saamise stress võib põhjustada postuumset näärmepaistetust või ongi need isased hiired sellised... punetavad? Ma ei usu, et Millie oleks teda spetsiaalselt sabaaluse kandist nülginud, tavaliselt ei nüli ta oma hiiri mitte kusagilt.

***

Poliitikas tehti mingeid otsuseid, ilmselt saame me nüüd uue haridusministri. Asjassepuutuv partei sobib meile iseenesest hästi, aga eks sealgi on säändseid ja määndseid... Tõsiseltvõetav haridusminister peaks olema viimase kümne aasta sees mingis haridusasutuses tavapedagoogi palga eest töötanud. Seda on vist palju tahta...

***

Monsieur Picasso käigukast teeb vaikselt häält. Meie usaldusväärne automehaanik kuulas ja pani diagnoosi: "Läbi hakkab minema." Meil on olemas vajalik raha ja inimene, kes käigukasti ära vahetab, paluks nüüd üks vähese läbisõiduga käigukast ka. Vana saaks iseenesest ka ära parandada, häält teevad miskised laagrid, mis vajavad vahetamist, aga kogu kupatuse korraga vahetamine olevat kiirem ja odavam, lihtsam ka. Vaatasin pildi pealt, asi näeb välja nagu kellasepatöö, hammasrattad peavad omavahel sobituma. Kui meil oleks mõni autohuviline poeg, siis oleks põnev mänguasi, aga mitte ükski neist ei vaimustu määrdeõlist... puidulõhnast hädapärast veel. Vähemalt on meil, jah, vajalik raha ja inimene juba olemas.

***

Surusin täna alla tugeva tungi minna korjama metsmaasikaid. Eile Linnast tulles vaatasin, kõigist mu (ja kelle veel) jõupingutustest hoolimata on raiesmikud endiselt punased. Purgisorteerimine andis tulemuseks, et tegelikult võiksin ma teha veel kuni kaksteist purki metsmaasikamoosi... see kiiks, et kõik sama sordi moosid peaksid olema ühesugustes purkides. Eks näeb. Lähipäevil sajab siin niiehknii hirmus palju vihma, see ei soosi maasikalkäimist. 

***

Üks laps märkis siin ükspäev, et tahaks ka raha suhtes nii muretu olla, nagu mina, tema tunneb ennast küll kogu aeg palju vaesemana, kui peaks... Noh, asjassepuutuv pojake võib veel päris mitu aastat vanemate rahakoti peal elada, aga minul on rahatu elu kogemus lapsepõlvest - ma seda aega ei mäleta, aga tean, et 11 000 rubla majaostuvõlga maksti ühe aastaga ära ja selle jaoks kogumine ja kokkuhoidmine pidi olema väga keeruline - sellegipoolest jäime kõik ellu - ja mõne aasta tagusest ajast, kui meie pidev sissetulek oli väga väike... ja hästi kinnitav oli ka Me. kunagine tunnistus sellest, kuidas Jumal talle ütles, et ära muretse, meil on leping, Mina hoolitsen teie eest. Ma pean seda viimast asja pojakesele rääkima, ehk ta siis saab natuke aru. 

***

Homme algab koguduse laager. Seekord ei ole ilm vist kõige mõnusam. Mõnes mõttes on sinnaminek tore, mõnes mõttes keeruline - kui vend näeb-välja-nagu-Argus-Filch peaks jälle tulema ja hakkama oma Lugu rääkima, näiteks. Mees on ööbimistega nädal aega pusletanud, nüüd tundub, et kõik on paigas... siis lubas pastor veel kellelegi, et küll saab ööbima. Eks ta sellepärast pastor ongi, et tal nii palju usku on. Sai see veel keegi ka, suures naistetoas oli veel vabu kohti (oligi naisterahvas). Hoopis hullem on vist kokal, sest kuigi sel aastal küsiti väga mõistlikult ja hoolivalt, mis on kellegi toiduvajadused ja -allergiad, on seal x inimest gluteenitalumatusega (no ikka leivapurupelguseni välja) ja x inimest laktoositalumatusega, pluss keegi vegan... Mina loodan selle peale, et nii natuke kui me seal oleme, on mõni teraviljane valik ka kaeravaba. Küsisin praegu Mehelt, seda infot polevat veel edastatud - aga mis ma siis teen, kui hommikusöögivalikutes on neljaviljapuder või kaerasepik? Uhh. 

Sunday, July 10, 2022

Läbi!

Hansalaat on ühtepidi oodatud, teistpidi kardetud suvesündmus. Oodatud, sest loota on toredaid inimesi ja natuke vaibakundesid ka. Kardetud, sest kaks päeva järjest laadal olla ei sobi meile kuigi hästi. Nüüd on see selleks aastaks läbi. Huhh. 

Nädala jooksul enne laadaleminekut juhtus... 

Kokku kaks kilo ja kuusada grammi metsmaasikaid, menetletud üheksaks väikeseks purgitäieks moosiks. "See on parim moos ever," arvasid lapsed oma tavapärases kahetsusväärses Estonglishis. No loodame. Maasikaid on raiesmikel veel.

Lillebror läks laagrisse. Viisime ta koos Sõbraga sinna ise kohale. Sõbra üleskorjamise käigus sain lõpuks ometi tutvuda Murkaga, kes on väga triibuline, aga äärmiselt hea iseloomuga. Laagrist lahkumise ajal selgus, et seal on umbes poolte meie tuttavate lapsed... ja tuttavad ise lapsi viimas. Need tuttavad, keda me muidu väga harva näeme... nii et laagritest on lausa kasu. "Lõpuks ometi lähevad nad ära!" ohkas Lillebror, kui me talle lõpuks lehvitasime. tagasiteel keeras Mees natuke valesti ja me saime tutvuda Lõuna-Eestis läbiviidavate teetöödega. Neid tundub olevat ohtralt. 

Muidu olevat laagris olnud tore, telgis olnud sipelgad, aga iga päev sadanud vihma. Lillebrorile meeldis ülistus, aga vist väga ei meeldinud mõned küsimused ainult poistele mõeldud vestlusringis. Tähendab, küsimused esitati teismeliste poolt täiskasvanutele, mitte vastupidi. Lillebror tsiteeris... mõnd asja poleks tõesti pidanud küsima. Tema ja Sõber olevat kogu aja olnud vait. No ma loodan.

Metsmaasikaretke lõpetuseks käisid külas Lillebrori Sõbra Ema ja Õde. Meil oli küll kena, ehkki ma jätsin paanikakoristamise tegemata. 

Monsieur Picasso sai uued piduriklotsid. See juhtus Jaanipäevatalu töökojas, kus meeldival moel on ühel pool puidutööstus ja teisel pool garaaž... ma polegi varem nii hästi (puidu järele) lõhnavat garaaži nuusutanud. 

Laenulaps oli mõned päevad meil. 

Siis oli laat. 

Kui nüüd päris aus olla... siis järgmisel korral, kui peaks juhtuma, et Hansalaat ja Lossi laat on samal päeval nagu meil siinkandis kipub olema, kõik sündmused peetakse samal nädalavahetusel... siis ma lähen Lossi laadale. Kestab ainult ühe päeva, korraldus on kuidagi parem, koht on kompaktsem (ei eile ega täna ei jõudnud ma peaaegu mitte kuskil ringi vaadata) ja laadalolle on kenade inimestega võrreldes protsentuaalselt vähem. Platsimaks ei ole röövellik ega midagi. 

/sisemine Karen piilub/ Tähendab, AS Tartu Turg oskab võib-olla pidada turgu, aga laatasid oskavad mõned muud asutused pidada paremini. FB Laadarahva grupis keegi imestas, kus programm on... polnud nagu jah midagi teada. Meie lõõtsamehi meelsasti ei kuula, aga on inimesi, kes tahaks ikkagi lisaks laadale ka kontserti. Ja suhtumine käsitöömeistritesse oli minu meelest ettevõtluse osakonna korraldatud laatade ajal ikkagi hoopis teine. Urr. 

Laadalollide ja muude õnnetuste (vihm!) kõrval oli õnneks võimalik näha palju ilusaid inimesi. Oli toredaid kundesid (kogemata nüüd, aga ikkagi laadal viibides kohtusin esmakordselt ühe blogilugejaga... eelmisel nädalal sinise vaiba asjus Kuuortlinnas teisega... lehvalehva). Oli tuttavaid, keda oli hea meel näha. Oli huvitavaid inimesi. Väärikalt purjetavad lõpurasedad - ja neid oli palju! -, imetoredad väikelapsed, mõned poissmeestepidulised, hämmastav hulk täissaledaid, kuid siiski väga elegantseid daame... Nunnud koerad ja üks ehmunud pilguga kass (peremehe kaisus). Ja paar rämedahäälset poni. Meie naabrite hobune Elsa on igatahes märkimisväärselt meloodilisema hirnumisega.

Laadasuveniiriks ostsin armsa peaaegu-platsinaabri maalitud kassipildi. 

Nüüd me oleme kodus ja lähemad paar nädalat ühelegi laadale ei lähe, tänan väga. Tundub, et tuleb hoopis seenele minna, jälle sajab, see võiks olla hea kukeseeneilm. 

Friday, July 8, 2022

Reede pärastlõunal

Kaalutlesin keskpäeva paiku, kas hakata pliidipuid laduma või minna metsmaasikale. Kuna küttepuud ei lähe kuurist väljaspool pahaks, aga maasikad korjamata olekus pikapeale küll, võitis maasikapäästmine. Nüüd tuleb veel kaks karbitäit metsmaasikaid moosiks menetleda. Ja sinna jäi veel.

***

Selsamal keskpäevasel ajal arutasime Mehega puhkuseplaane. Kuna ööbimised saame peamiselt sugulaste ja sõprade juures, siis läheb kogu ettevõtmine meile loodetavasti maksma umbes niipalju, kui mul praegu arve peal raha on. See tähendab, et mitte ülearu palju (Mehel on ka pangas raha ja purk on ja midagi tuleb ju tasapisi juure, näiteks tuleb ka augustis peretoetus ja palk ja... ja arved on makstud). No loodame. Tuleb veel korraldada Vanaisahoid ja kassihoid. 

***

Keegi peaks rohima. Ja keegi peaks koristama. Ja keegi peaks... noh, tubli olema. Koristamist teevad uue nädala alguses lapsed, nad on siis PLNi kohaselt nimelt kõik korraga kodus. Rohimine juhtub, kui juhtub. Täna juhtub mmmoos ja õhtusöök ja laadaettevalmistused. Jätkub küll, ega kõike tööd ei sa ühe päevaga ära teha! Tegelikult on nii, et see laada-asjandus on alati õudselt väsitav ja seetõttu me elame täiesti teadlikult rahulikku elu. Küll saavad need muud asjad ka tehtud. 

***

Käisin eile raamatupoes. Muuhugs leidsin kindlasti hästi vajaliku lasteraamatu "Siberi haiku", mis on graafiline romaan küüditamisest. Ainult et... Kuigi koledate sündmuste illustreerimiseks on pruunid toonid täitsa asjakohased, miks see raamat oma üldises formaadis nii raskesti loetavas kirjas ja raskesti mõistetavate piltidega peab olema? Tõsiselt, laps, kes võib-olla niigi väga lugeda ei taha, ei vali raamatut, mille kirjastiil on ebamugav lugeda. Kahju. 

Muidu oli ka... suurem jagu soodsa hinnaga lasteraamatuid on ka ilusate, esteetiliste ja arusaadavate piltidega või mõistliku tekstiga. Mõlemat korraga pole vist ette nähtud. Kuna mul hetkel pildiraamatute sihtgruppi majas pole, vaatangi ainult soodushindade letti. Tõsi, mõnikord leiab sealtki pärleid... sest inimesed lihtsalt ei taipa, mis hea on. 

***

Varahommikul ärkasin õudusunenäo peale. Meil oli uus õppealajuhataja ja vist miski haridusosakonna tegelane, kes korraldasid koolitöötajate eksamineerimist, kas ikka sobivad oma ametisse. Mina sattusin eksamineerimisruumi ukse taha juhuslikult, otsisin millegipärast üht tublit õpilast taga... aga kutsuti sisse ja hakati nõudma, et annaksin kiiresti vastuseid füüsikaülesannetele. Minu protesti peale, et see pole ju ametiga üldse seotud, teatasid võõrad, et koolis töötav inimene peab ennast koduselt tundma kõikides teadustes või midagi sellist... Võeh. Päris-füüsikast on mul mööda 29 aastat ja siis ma tegelikult oskasin, vähemalt kodus õppida antu jagu (nagu tublid tüdrukud ikka, õppisin ära ja unustasin, kui "viis" käes). 

***

Veel olen siin mõtisklenud egoismi rinevatest väljendusviisidest, Vend Laurentsiuse sigadest (sest Haraldi tesiletimaailm kangesti kutsub) ja isade leinast. Võib-olla kirjutan nendest kunagi edaspidi. Praegu, vabandage, moos. 

Thursday, July 7, 2022

Neljapäeva õhtul

Mingil kummalisel põhjusel on meil paegu vist kaks magavat teismelist. Kell on kümme läbi. Lillebror on laagris, tema kindlasti veel ei maga. Jõugu Juht läheb homme tööle, tahab õigeks ajaks hommikusele bussile jõuda... aga mis tsetsekärbes Legolast hammustas, ma ei tea. 

***

Sel aastal pakutakse metsas tavapärasest rohkem metsmaasikaid, tundub mulle. Niigi palju RMK lageraiumisest kasu - kolm aastat tagasi raiusid, nüüd võib peoga maasikaid roobitseda. Meil on juba viis väikest purki "maailma parimat moosi" ja minu parmuhammustused (sest ma unustasin esimesel korral putukatõrje maha) hakkavad ka tasapisi paranema. 

***

Ühel üsna hilisel õhtul JJ-le bussi vastu sõites nägin ühel raiesmikul pruunkarupruuni massiivse kehaehitusega asja, mida ma tagasiteel seal nagu enam ei silmanud... ma siis sinnakanti maasikale ei lähe, tänan väga. Ka karud soovivad maasikaid korjata. 

***

Muudest metsasaadustest olen saanud kaks korda kaks peotäit kukeseeni, kohanud mõnd kuiva olemisega pilvikut (jätsin metsa) ja maitsnud mustikaid. Nädala-paari pärast on need ka päris valmis, hetkel veel hapuvõitu. 

***

Aias kasvab õige mitu külma talve üle elanud lavendel nii, nagu päris. Hästi lopsakalt, ühel pool õitsev oregano ja teisel pool sama reipalt õitsev tüümian. Mulle palju meeldib! Veel õitseb rõõmuga kurgirohi, mis on kumalaste lemmik. Õietolmuse taguotsaga metsmesilasi vaadata on vaimsele tervisele väga hea (kui inimesel just mesilase- või laiemalt putukafoobiat ei ole, eksju).

***

Õietolmuga hakkab peaaegu et valmis saama, aga eile suutis must Mimi ikkagi mulle biorelva teha - mina mõtisklesin, kas üldse õhtust tabletipoolikut võtta, sõlmisin rahulikult kaltsuvaipa, Mimi tuli sülle. Silmad hakkasid õuuuuudselt sügelema, sest Mimike käib ju mööda heinamaad ja põldu ja korjab oma kasukasse kogu õietolmu, mis saada on. Ometigi on kassikallistamine päeva väga oluline osa! Mees tõi mulle siis kiiresti tableti ja allaloputamiseks vett, pikapeale läks paremaks. Õnneks on kõrrelised, jah, peaaegu et läbi. 

***

Pliidipuukuuriga polnud vahepealsete palavate ilmade ajal tegemist. Selgus, et sinna on tekkinud uued üürilised - arvatavasti raudlõugsete (olid vist Ferda-raamatus sihukesed?) sipelgate hõim, puidupurust oli tehtud korralik kuhikpesa ja puha. Püüdsime pesa lumelabidaga (see on üks väga väärt tööriist, aitab metsiste vastu ja puha) kuurist välja tõsta, aga pole kindel, kas sipelgad ka aru said, et skvottimine ei ole tegelikult okei. Viis meetrit eemal sireli all ei segaks nad kedagi, aga kuuri me tahaks siiski ise kasutada. Viisin vana pesa kohale sidrunijääke, lootuses, et äkki sipelgatele sidrunilõhn ei meeldi. 

Et meil oleks vaja täiesti uut puukuuri, on hoopis omaette teema... Pakkusin Mehele välja koha, kuhu võiks vähemalt mingi kuurivälise puuriidasüsteemi tekitada, kuni vana kuur välja saab vahetatud. Mees arvas, et hoopis teine koht sobib - no las siis olla. Pealegi on vana kuuri üks kamber endiselt silmini katuselaaste täis, me alustame nendega tuld vist veel kümmekond aastat (aga see on tore).

***

Vaatasime eile kaevu. Üks rake ja natuke peale. Kõige viletsamate veeolude ajal on olnud pool raket, nii et on põhjust rõõmustada. Õhtul pärast kaevuvaatamist kallas keegi taevas meie Maja kohal pange ümber või midagi, sadas hästi palju ja järsku, aga mitte kaua. Kuna meil siin oli aastaid paik, kus mingite geoloogiliste asjaolude tõttu mitte kunagi ei saja, on selline kiire ja korralik vihm õnn ja rõõm. 

***

Keegi peaks koristama tube ja keegi peaks koristama verandat ja keegi peaks koristama garaaži ja keegi peaks sorteerima suurema virna sokke... Mina olen vähemalt mõnel juhul keegi. Ma hakkan parem haapsalu salli kuduma. Hilja õhtul pole nii või teisiti midagi asi koristamisaeg.

***

Ülehomme ja üleülehomme on Hansalaat. Tulge ka, meie oleme Turuhoone taga Emajõe ääres, sea juurest enam-vähem otse alla vaadates. Peaasi, et laada ajal ei saja (kodus samal ajal võiks küll, palun väga). Sel korral on laada kestus inimlik, saab laupäeval kella viiest ja pühapäeval kella kolmest hakata koju minema. Ärge siis hilja peale jääge, eks. 

Sunday, July 3, 2022

Meistrid ja maasikad

 Sel nädalal on põhitegija olnud muidugi palavus. Minul isiklikult pole sellise korraliku rannailma vastu suurt midagi, aga paluks siis randa kah... Rannas siiski käisime. Saadjärves oli imeliselt soe, paluks veel. Lossi juures järves oli a) külm vesi; b) kole palju rahvast ja c) osa kolepaljust oli arvatavastoi venekeelsete laste seltskond, kelle eesmärk paistis olevat võimalikult palju lärmi tekitada. 

Reedel sõitsime palava ilma puhul Kuurortlinna ja tuvastasime, et meri on ka täitsa mõnus. Laupäeval olid lisaks soojale veele ka suurepärased lained.

Kuurortlinnas toimusid laupäeval ka meistrivõistlused. Meie lapsed käisid aga jälle kuldmedalite järel, nii et meil on taas kaks Eesti meistrit. Meil ei oleks midagi ka selle vastu, kui nad mõnikord umbes viiendaks tuleksid, aga ei õnnestu kuidagimoodi. Vibuplatsil oli küll kohutavalt palav, aga noored pidasid vist päris hästi vastu. 

Teel Kuurortlinna põikasime Saara kirjastusest läbi, sest hea tahtmise korral saab ka Türi meile tee peale jääda. Imetore paik! Mul oli muidugi asja ka, üks naisterahvas soovis veinipunast nootidega salli. No ma siis koon.

Veel viisime Kuurortlinna tellijale ära ühe väga helesinise vaiba.

Reede õhtul pärast Hansalaadal käimist - ja oli ikka laat! - ja kogemata Ritsikuga kokkujuhtumist käisime Lillebroriga tondipüüdmisretkel. Nimelt elab Metsa tänaval kaunis pikakarvaline must Tont, kes oli neil päevil rõdult alla kukkunud ja kaotsi läinud. Kohtasime hämmastavalt vähe kasse, neist kaks olid mustad lühikarvalised - aga ei mingit Tonti. :( Tondi ahvatlemiseks kaasa võetud Sheba konservi sõi lõpuks ära üks kõhn, aga väga armas noor isane triibik sealsamas Tondi kodumaja juures. 

Lillebror käis nädala sees Toreda Klassivenna vanaisa juures maal kanadega tegelemas. 

Legolas käis tolsamal reedel ühe trennikaaslasega Kuurortlinna vahel jalutamas. Trennikaaslane on naissoost, blond ja Legolasest aastapäevad noorem. Nunuh. "Ka sõpradega võib jalutada," arvas Legolas ja jätkas sujuvalt: "Noh, kui ma ta siis sinna öömajakohta ära saatsin..." Olgu siis sõber, aga ilmselt viisakas sõber. Jaanipäevatalu rahvas, kes samal ajal samas kandis oli, igatahes nägid ja uurisid kohe, mis tšikk Legolasel kaasas on ja meeldib või...? 

Jõugu Juht Kuurortlinnas ei käinud. Tema käis hoopis tööintervjuul ja tegi eduka proovipäeva, mille tulemusena peseb ta nüüd mõnda aega ühes restoranis nõusid. Miks mitte, keegi peab ka seda tööd tegema ja kuni mingeid suuremaid oskusi pole...

Mees sai kasvuhoone niikaugele, et vaja on veel ette saada uks ja peale katus. 

Mina kudusin laia kanga maha ja sain kitsama kanga üles, kuigi kudupööningul oli hirmus palav. Veel olen enam-vähem iga päev korjanud umbes kilo maasikaid. Maasikaid süüakse meil niisama. Ja jäätisega. Ja rullbiskviidi sees. Ja maasika-sidrunikoogi peal. Ja niisama. Paraku tahavad maasikaid süüa ka teod ja linnud. Lindude vastu aitab võrk, tigude vastu eimiski... ja maasikakorjajat tahavad süüa parmud. Võeh. 

Metsas tegin maasikaluuret, mis tipnes kausikese kukeseentega ja tõdemusega, et metsmaasikaid on praegu küll palju, aga parme on veel rohkem. Ehk tuleval nädalal on meeles korjele minnes putukatõrje kaasa võtta (kuigi ausalt öeldes ma arvasin, et ega veel midagi ole, tulen mõne minuti pärast tagasi, siis nad ei jõua hammustada).

Head juulit!

Friday, July 1, 2022

Kalender ütleb, et on juba juuli

 "Juuni on ju peaaegu läbi," kurtis Legolas jaanipäeva paiku. "Varsti on suvi ka läbi." Meenutab Vanaisa, kes ajas nelikümmend aastat tagasi väga noore minu korralikult segadusse jutuga, et tema jaoks on suvi jaanipäevaga läbi. Eks nad ole muidu ka sarnased, välimuselt ja nii. 

Minu meelest tuleb juuli küll veel täitsa suvine. Eks muidugi muid tegevusi on ka. 

Näiteks:

  • käime Kuurortlinnas, mõnel siin on võistlused ja mõni tahab merre ujuma; 
  • Monsieur Picasso läheb üheks pikaks päevaks korralisse remonti;
  • Lillebror läheb Piiblilugemise laagrisse;
  • osaleme Hansapäevadel, leiate meid Emajõe äärest;
  • Mees paigutab inimesed ära koguduse laagri tubadesse ja kämpingutesse;
  • vähemalt osa meist osaleb koguduse laagris;
  • Legolas läheb spordikooli laagrisse;
  • minul on kohtumine notariga;
  • võimalik, et käime veel Kuurortlinnas, sest suvi;
  • võimalik, et osaleme ka Linalaadal;
  • kusagil seal kõigi asjade vahel teeme maasika-toormoosi;
  • vaarikad saavad valmis;
  • ja kirsid;
  • ja mustikad,
  • ja ma loodan, et kukeseened;
  • Mees ehitab mingi osa tuulekojast kinni;
  • midagi head juhtub kindlasti veel.
Loodetavasti lõpetavad kohevarsti õitsemise kõrrelised ja loodetavasti saab hästi ruttu läbi parmuhooaeg, siis tuleb juulikuu veel parem.