Sunday, July 10, 2022

Läbi!

Hansalaat on ühtepidi oodatud, teistpidi kardetud suvesündmus. Oodatud, sest loota on toredaid inimesi ja natuke vaibakundesid ka. Kardetud, sest kaks päeva järjest laadal olla ei sobi meile kuigi hästi. Nüüd on see selleks aastaks läbi. Huhh. 

Nädala jooksul enne laadaleminekut juhtus... 

Kokku kaks kilo ja kuusada grammi metsmaasikaid, menetletud üheksaks väikeseks purgitäieks moosiks. "See on parim moos ever," arvasid lapsed oma tavapärases kahetsusväärses Estonglishis. No loodame. Maasikaid on raiesmikel veel.

Lillebror läks laagrisse. Viisime ta koos Sõbraga sinna ise kohale. Sõbra üleskorjamise käigus sain lõpuks ometi tutvuda Murkaga, kes on väga triibuline, aga äärmiselt hea iseloomuga. Laagrist lahkumise ajal selgus, et seal on umbes poolte meie tuttavate lapsed... ja tuttavad ise lapsi viimas. Need tuttavad, keda me muidu väga harva näeme... nii et laagritest on lausa kasu. "Lõpuks ometi lähevad nad ära!" ohkas Lillebror, kui me talle lõpuks lehvitasime. tagasiteel keeras Mees natuke valesti ja me saime tutvuda Lõuna-Eestis läbiviidavate teetöödega. Neid tundub olevat ohtralt. 

Muidu olevat laagris olnud tore, telgis olnud sipelgad, aga iga päev sadanud vihma. Lillebrorile meeldis ülistus, aga vist väga ei meeldinud mõned küsimused ainult poistele mõeldud vestlusringis. Tähendab, küsimused esitati teismeliste poolt täiskasvanutele, mitte vastupidi. Lillebror tsiteeris... mõnd asja poleks tõesti pidanud küsima. Tema ja Sõber olevat kogu aja olnud vait. No ma loodan.

Metsmaasikaretke lõpetuseks käisid külas Lillebrori Sõbra Ema ja Õde. Meil oli küll kena, ehkki ma jätsin paanikakoristamise tegemata. 

Monsieur Picasso sai uued piduriklotsid. See juhtus Jaanipäevatalu töökojas, kus meeldival moel on ühel pool puidutööstus ja teisel pool garaaž... ma polegi varem nii hästi (puidu järele) lõhnavat garaaži nuusutanud. 

Laenulaps oli mõned päevad meil. 

Siis oli laat. 

Kui nüüd päris aus olla... siis järgmisel korral, kui peaks juhtuma, et Hansalaat ja Lossi laat on samal päeval nagu meil siinkandis kipub olema, kõik sündmused peetakse samal nädalavahetusel... siis ma lähen Lossi laadale. Kestab ainult ühe päeva, korraldus on kuidagi parem, koht on kompaktsem (ei eile ega täna ei jõudnud ma peaaegu mitte kuskil ringi vaadata) ja laadalolle on kenade inimestega võrreldes protsentuaalselt vähem. Platsimaks ei ole röövellik ega midagi. 

/sisemine Karen piilub/ Tähendab, AS Tartu Turg oskab võib-olla pidada turgu, aga laatasid oskavad mõned muud asutused pidada paremini. FB Laadarahva grupis keegi imestas, kus programm on... polnud nagu jah midagi teada. Meie lõõtsamehi meelsasti ei kuula, aga on inimesi, kes tahaks ikkagi lisaks laadale ka kontserti. Ja suhtumine käsitöömeistritesse oli minu meelest ettevõtluse osakonna korraldatud laatade ajal ikkagi hoopis teine. Urr. 

Laadalollide ja muude õnnetuste (vihm!) kõrval oli õnneks võimalik näha palju ilusaid inimesi. Oli toredaid kundesid (kogemata nüüd, aga ikkagi laadal viibides kohtusin esmakordselt ühe blogilugejaga... eelmisel nädalal sinise vaiba asjus Kuuortlinnas teisega... lehvalehva). Oli tuttavaid, keda oli hea meel näha. Oli huvitavaid inimesi. Väärikalt purjetavad lõpurasedad - ja neid oli palju! -, imetoredad väikelapsed, mõned poissmeestepidulised, hämmastav hulk täissaledaid, kuid siiski väga elegantseid daame... Nunnud koerad ja üks ehmunud pilguga kass (peremehe kaisus). Ja paar rämedahäälset poni. Meie naabrite hobune Elsa on igatahes märkimisväärselt meloodilisema hirnumisega.

Laadasuveniiriks ostsin armsa peaaegu-platsinaabri maalitud kassipildi. 

Nüüd me oleme kodus ja lähemad paar nädalat ühelegi laadale ei lähe, tänan väga. Tundub, et tuleb hoopis seenele minna, jälle sajab, see võiks olla hea kukeseeneilm. 

5 comments:

  1. Olen lastega sama meelt. Maailma parim moos!

    ReplyDelete
  2. Sinine vaip on kõigi uus lemmik. Kass magas muidu päevad läbi kiiktoolis, nüüd pole kaks päeva vaiba pealt ära tulnud :) Kodu läks kohe palju kodusemaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui kass heaks kiidab, siis kukkus vaip tõesti hästi välja. :)

      Delete
  3. Kas metsmaasikamoosi puhul võlub teid just selle mõru maik või oskad selle teket kuidagi ennetada?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma keedan metsmaasikamoosi vana hoidisteraamatu retsepti järgi. 1 kg maasikate kohta 800 g suhkrut või isegi natuke rohkem. Ei ole eriti mõru. Kirbe ja mõrkjas, aga intensiivselt maasikane. Lillebror oli viimase suurema metsmaasikalaari ajal umbes seitse või kaheksa, sellegipoolest mäletab ta metsmaasikamoosi suurepärasena. Küllap siis ei ole mõru.

      Delete