Raamatuid

Tegelikult loen ma endiselt üsna palju, lihtsalt sobivat hetke üleskirjutamiseks ei paista juhtuvat. Nüüd kirjutan kohe palju.

Tove Jansson "Suveraamat". See on raamat, mille lugemiseks on vaja võtta aega. Niimoodi aega, nagu siis, kui valid köögikombaini asemel käsitsi tainakloppimise või autosõidu asemel jalutuskäigu. Raamat kulgemisest ja lapse mõtlemisest. 

John Wyndham "Kraken ärkab". Wyndham on Wyndham on Wyndham. Isegi kui sündmused on hirmsad, ei ole suuri tundeid, inimesed toimetavad rahulikult edasi ja lõpus antakse lootust, et kuidagimoodi lähevad asjad ikkagi hästi (noh, nende jaoks, kes ei ole juhtumisi uppunud, koletiste poolt merre veetud või mingi muu koleda saatuse ohvriks langenud). 

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest". Omamoodi armas romaan kahest väga rumalaid otsuseid teinud noorest inimesest, kes kuidagimoodi ei suuda ära otsustada, kas nad tahavad paar olla või mitte. 

Laura Baldini "Uue aja õpetaja". Väga huvitav raamat Maria Montessorist ja tema ajastu kammitsatest. 

Ashley Farley "Magnooliaööd". Veel üks perekonnasaladuste saaga paljude omataoliste hulgas. Kerge lugemine, aga ei jää meelde. Kohustuslik suhtepurunemine, uus algus uues kohas ja muidugi igati aktraktiivne uus meestuttav.

Peter Mayle "Minu 25 aastat Provence'is". Sama võluv nagu kõik muud Mayle'i Provence'i raamatud, võtab pikaajalise kogemuse kenasti kokku. 

Susan Luitsalu "Minu maailm". Lood värvikatest kogemustest ja inimestest õige mitmes maailma paigas. Ma arvan, et peaaegu igaüks, kes natukenegi reisinud ja inimestega suhelnud on, saab mingi taolise komplekti kokku, aga ehk mitte nii eksootilise ja arvatavasti mitte nii terav-vaimuka. Muhe lugemine. 

Seraphina Nova Glass "Keegi kuulab". Jätsin pooleli, sest häiris. Peategelane-psühholoog oli täiesti rumal ja sündmused liiga õelnapakad, et oleks lugeda kannatanud. No ja eks ole minagi oma tööelus hullude otsa sattunud, mis teha, liiga isiklik ka. 

Claudia Piñeiro "Neljapäevased lesed". Sedasorti raamatuid paluks rohkem. Mitte sellepärast, et kirjeldatakse, kuidas iga perekonna elu on omal moel untsus, sellepärast, et paljuke me ikka turvamehega ja klubiliku olemisega uuslinnaosade elust teame? Eriti, kui need asuvad Lõuna-Ameerikas. 

Bette Lee Crosby "Emily, kadunud". Armas, nunnu ja tobedapoolne lapseröövilugu. 

Lisa Genova "Iga mängitud noot". Karta on, et vägagi realistlik lugu elust ALSiga. Selgitab haiguse olemust igatahes paremini kui asjalikud artiklid.

Hendrik Groen "Rõõmsal meelel lõpusirgele". Kohustuslik lugemine kõigile hooldekodude asutajatele. Ja inimestele, kes võivad elus kunagi dementseks jääda. Ja dementsete lähedastele, kuigi tjah, päevikukirjutaja on arukas ja teadlik dementne, erinevalt neist, kes oma probleemi lihtsalt eitavad.

Ursula K. Le Guin "Pajatus". Järjekordne Haini maailm. Mõnes mõttes hästi tänapäeva poliitkorrektse poliitika moodi... aga teisest küljest jällegi selle täielik vastand. Mitte minu lemmik Haini tsükli raamatutest. 

Kristina Sabaliauskaite "Peetri keisrinna". Väga huvitav, kuigi jälestusttekitav kirjeldus sellest, kuidas Katariina Esimesest üldse Katariina sai. Kui vene sõjaväelaste ja üldse venelaste kirjeldus on realistlik - ja vabalt võib olla -, siis on nad kõigest hoolimata ikkagi edasi arenenud, aga muidugi mitte palju. Ja sleles raamatul olevat ka teine osa, ootan huviga.

M. W. Craven "Nukumäng". Ekstra vastik kriminull, aga huvitavalt kirjutatud.

Mark Edwards "Maja metsa varjus". Õudusjutt, mis nagu päris õudusjutt ei olegi. Või on. Või ei ole. Või ikkagi on.

Nancy Star "Kolimise reeglid". Suurepärane näide sellest, kuidas ühe omadega untsus perekonnaloo ümber saab keerutada ja keerutada ja lõpuks ikkagi mitte midagi korralikult ära seletada. Lugesin ainult sellepärast, et valikulisest mutismist kirjutatakse vähe ja lõpuks selgub, et ei olnudki päris mutism... mh.

Mae Lender "Minu Lõunamaa". Teine muhe lugemine värvikatest juhtumistest mitmesegastes maailma paikades, rõhk soojadel maadel. Tundub, et mida eksootilisem, seda jaburam. Kuigi ka Euroopa lukustatavad pargid on jaburad küllalt. 

Barbara Davis "Viimane kuutüdruk". Puhas plagiaat. Alice Hoffmani "Igapäevase nõiakunsti" pealt üks-ühele maha viksitud, aga kirjutatud kehvemini. Huvitav osa on mõrvalugu, aga see ja kõik sellega seonduv on plagiaadile nii nõrgalt külge traageldatud, et... oeh. 

Anne Vetik "Minu Goa". Loodan, et ei pea elus mitte kunagi Aasiasse sattuma, aga kõiki sealtkandi reisilugusid loen huvi ja tänumeelega. See raamat polnud erand. Natuke rohkem oleks tahtnud teada saada koerte varjupaiga kui nähtuse olemusest India tingimustes, aga võib-olla ongi hea raamatu tunnuseks, kui päris kõike ära ei räägita?