Kui on tarvis vahetada kooli...

 Ma olen niisama-juttude vahele korraks asjalik ka. 

Niisiis, uue õppeaasta algus on hea hetk kooli vahetamiseks. Mõnikord ei sobinud eelmine kool, mõnikord on pere kolinud, mõnikord vahetab kooli Julia ja Romeo peab järele minema... Kõike juhtub. 

Kohanemine ei pruugi olla alati kerge ja mõnikord võib juhtuda, et eemalt vaadates hästikohaneva lapsega on lood hoopis teistpidi.  Meil on viimase kümnekonna aasta jookul juhtunud kaks korda täpselt samasugune negatiivne näide - need lapsed on isegi kergelt ühte nägu - ja õnneks hulk positiivseid näiteid. 

Negatiivsetega oli lugu nii, et rahulikku, õppimiskallakuga klassi saabus intensiivne, lärmakas, kohutavalt joviaalne uus õpilane, kes osaliselt isiksusest tulenevatel põhjustel, osaliselt koduse kasvatamatuse tagajärjel asus kohe esimesest päevast peale haarama liidripositsiooni. Paraku on nii, et ka rahulikes klassides on liidrid tegelikult olemas, nad ei lärma ega võitle, lihtsalt... on. Toimus hulk sündmusi, suurem osa klassist oli jahmunult lapiti vastu seina... kuni varjatud võitlusest sai avalik uue õpilase tõrjumine, lausa tagakiusamine. Sest vaadake, lapsed on lapsed ja ka kõige sõbralikum klass püüab kõigepealt kaitsta omasid. Tegelesime sotsiaalpedagoogiga mõlemad... olukorrad mahenesid. Uustulnukad leidsid pikapeale sõpru ja natuke jäi ülejäänud seltskonna rahulikkusest neile ka külge, 

Küsite, mida tegid klassijuhatajad? Mõlemal juhul oli tegu puberteedi algusajaga ja leebeloomulise klassijuhatajaga, kes oli klassi juba varasemate aastate käigus kenasti toimima saanud ja kohkus sellise lapse nii jõulisest saabumisest ära samamoodi, nagu lapsed. Muidugi hakkasid nad kohe probleemi ilmnedes sekkuma, aga kui noor inimene on oma teekonda uues seltskonnas alustanud ust jalaga lahti lüües (metafoorilises mõttes): "Palju õnne, mina tulin teile nüüd näitama, kuidas asjad käivad!"... siis on kuri karjas enne, kui keegi jõuab uue õpilase nimegi meelde jätta. 

Kui Jõugu Juht koduõppelt kooli läks, saime temaga mõlemad kiita. JJ-le oli klass uus ja võõras, ta ei olnud nende lastega varem üldse kokku puutunud. Klassijuhataja rääkis, et esimesel päeval tutvustas ta JJ klassile ära ja jättis olukorra rahule - ikkagi suured inimesed, juba kuues klass. JJ olevat tundides olnud vaikne, aga uudishimulik ja asjalik, vahetunnis pigem vaatleja. Kuni ta paar nädalat pärast kooli algust märkis, et tahaks varem kohale jõuda, siis jõuab klassivennaga ühe malemängu teha. Tähendab, ta vaatas alguses, kuidas asjad käivad, võttis vastu teiste seltskonnapakkumised, aga ei surunud ennast ega oma reegleid kellelegi peale. Toimis. Parimaid sõpru tal koolist ei tekkinud, selleks olid inimesed klassis liiga erinevad - poiste hulgas seal vist polnudki tugevaid punte ega paarisrakendeid -, aga kahe klassivennaga suhtleb ta ka nüüd, rohkem kui aasta pärast lõpetamist. Isehakanud introverdi* kohta on see, ma arvan, päris hea saavutus. 

Sarnaseid seltskonda sulandumise lugusid olen näinud teisigi, lausa päris palju. Tuleb uus õpilane, kusagilt mujalt, võib-olla isegi eesti keelt oskamata... ja on rahulik, suhtleb meeldivalt, ei suru ennast peale, õpib esialgu klassi kirjutamata reegleid tundma... õnn ja rõõm. 

Kuidas last koolivahetuseks ette valmistada? Noh, elementaarseid asju teeb ilmselt enamik vanematest. Käiakse koos lapsega koolimajas, kohtumas klassijuhatajaga, räägitakse kodus uue kooli reeglid läbi... Aga lisaks õpetajale ja koolile on olemas ka klass, kelle hulgas on tõesti kasulik olla esialgu vaiksem. Meie koolis paigutatakse uued õpilased klassidesse küll teinekord päris tõsise arutelu järel - sest kehalise kasvatuse rühmad, erivajadused ja võõrkeel (kui on tegu suurema lapsega) on küll olulised, aga tähtis on ka, et uus laps klassiga sobituks. Samas ei saa üle minna lapsevanema soovist saada lapsele just see klassijuhataja või just see klass, sest seal on ees sõber. 

Kuigi ka mina soovitan võimalusel vahetada kooli niil, et uues koolis oleks ees sõber, pole kahjuks mingit garantiid, et sõprus klassiproovile ka vastu peab või sõprusest kohanemisel erilist kasu on. Üks neist lärmakas-joviaalsetest tuli meil niimoodi, ammuse lasteaiasõbra juurde... ka see oli koos ülejäänud klassiga jahmunud ja nõutu. 

Mõnikord pakub klassijuhataja uuele õpilasele klassi liidrite hulgast mentori või tugiõpilase, kes "uut" juhataks ja abistaks. Ka see on keeruline olukord, võib minna hästi, võib minna halvasti - juhtus nii, et klassijuhajataks tuli uus õpetaja, kes lapsi sisuliselt ei tundnud. Tugiõpilaseks määratu oli küll sõnakas ja julge, aga sellise iseloomuga, et oioioioi. Pluss õitsev puberteet pluss segadus uue õpilase koduses olukorras (ütleme, et järsku ja ootamatult tekkinud kärgperesüsteem koos uue elukoha ja uute inimestega, teismeliste ümberistutamine on isegi lapse eluaegselt harjunud pere ühiüritusena ohtlik)... ei läinud väga kenasti. 

Seega pean kahjatsustega tunnistama, et koolivahetuse head ja universaalselt edukat retsepti mul pole. Kõige tähtsam, ma usun, on rahulikkus ja hea side lapsega. Kui ta tuleb ja oma uuest koolist räägib... isegi kui päev on olnud pikk ja väsimus piinab... kuulake oma laps ära. Kui ta saab rääkida headest asjadest, räägib ta vanematele ka murettekitavatest asjadest. Ja siis juba saab aidata, toetada, sekkuda... Sest nii kole kui see ka pole, ei õpetajad ega tugimeeskond ei ole selgeltnägijad ja me tegelikult ei tea, mis toimub ka pealtnäha rõõmsameelse lapsega. 

Head koolivaheaja lõppu ja tundke rõõmu soojusest! Suvi ilmselt kestab veel. 

___________
*vastupidiselt JJ enda väidetele keeldun mina teda introverdiks tunnistamast, aga kui inimesel on noorem vend, kes on "igas pulmas pruut ja igal matusel kadunukene", samuti üks sõber, kes võtab kõikjal rõõmuga vastu seltskonna hinge rolli... siis loob see natuke nihkes konteksti.