Sunday, August 14, 2022

Nüüd ma paluks endale ühe puhkuse

 Oeh. 

Kõigepealt sai Mees endale ilmselt pika autosõidu karistusena kaks päeva kestva migreeni. 

Vahepeal polnudki kuigi paha - korjasin sõstraid, neid, mis linnud olid alles jätnud. Suuremast osast tegin mahla, natuke punaseid panin sügavkülma. Mahla viisin Vanaisale, tema seda joob. Korjasin tikreid (ai). Osa panin sügavkülma, suuremast osast tegin mahla. Eksperimendi mõttes, pealegi ei ole tikrimahla jaoks vaja õietutse ja sabasid ära näpistada. Lapsed kiitsid tikrimahla heaks. Korjasin kukeseeni. Korjasin üsna piibellikus järelnoppimise-mõttes mustikaid (sest Laenulapse Isa oli nende viimasel mustikaretkel hundilõhna tuvastanud ja ma lihtsalt ei julgenud kaugele metsa minna). Panin sügavkülma. Korjasin puu alt ja natuke puu otsast tumedaid mirabelle, mille õige nimi peaks olema vist mürobalaan - võeh. Ei pannud sügavkülma, tegin 15 väikest purki kompotti, see tähendab 15 magustoitu, näiteks kohupiimakreemiga või koogi vahel (kui kivid välja võtta) vms. 

Siis jättis üks anonüümseks jääda sooviv laps sügavkülma ukse täpselt niimoodi lahti, et seda väljastpoolt näha ei olnud, aga külmik muudkui külmutas hoolega... Kirikust tulles ostsime jäätist ja oli kiire seegi sügavkülma panna, tänu sellele avastasime. Servast sulama olid hakanud poolteist kilo hakkliha (ma teen need veel täna lihapallideks ära), ühed vorstid - neid me siis täna sööme - ja kaks liharibade-kotikest, suppide sisse. Selle viimase ma keetsin nüüd ära, supilihaks sobib keedetud peast ikka. 

Pärast kiiret kasimist ja sulatamist ei hakanud kompressor uuesti tööle, Mees muudkui kuulas ja katsus...

Isegi nende sulamahakanute äravõtmise järel on meil sügavkülm ikkagi silmini täis. Alternatiivset kappi pole. Ma nutsin natuke, sest see "silmini täis" on peamiselt minu töö olnud ja uue külmkapi ostmiseks on hetk rahalises mõttes halvim, mis olla saab, tuleval kuul oleks juba jälle natuke parem, siis ei ole notarilõivu ega suurt autoparandust. Pealegi pühapäeva õhtul...

Mees otsis, kuskohast kiiresti uue saaks, kapisisu hoiab ju ennast vastastikku veel külmununa... Mina olin endast väljas. Anonüümseks jääda sooviv laps palvetas ja sai vist lõpuks aru, et kapiukse lahtijätmine oli pahandus (läks aega ja meil on siin muidugi paras vingumürgitus, sest puberteet ja aaaalati olen mina süüüüdi...). 

Kui Mees oli saanud kontakti kahe kasutatud kapi müüjaga ja linnariided selga pannud, et läheb toob siis midagi ära, kuulas ta korraks veel... ja kompressor töötas. Ilmselt oli tegu korraliku ülekuumenemisega, mis ei võimaldanud kohe tööle hakata. 

Tänu Jumalale, eks ole. 

Tegelikult toimus muid asju veel. 

Lillebror käis Toreda Klassivenna pool, kus toimus asju, muuhulgas käisid nad mingil katusel, kuskolamise pärast oli Klassivennale juba kunagi varem politsei kutsutud... Siis käis Lillebror oma Sõbra juures, seal oli kõik viks ja viisakas. Siis tuli Lillebrori Sõber kaheks ööks meile. 

Legolas käis Laenulapse vanemate hõbepulmamatkal Laenulapsele seltsiks. 

Jõugu Juht käis peamiselt tööl. 

Mees pani suuremate poiste abiga tuulekojale ette mõned aknad ja värvis ära raamid. Üsna juhuslikkuse alusel (põhimõttel, et need olid juba olemas) valitud liistud ja raamid näevad päris head välja, kui nad kõik sama värvi on. Eks see selline säästulahendus on, nunnu klaasveranda näeks teistmoodi välja... aga kuna teine külg peaks samasugune tulema, siis vast pole väga hull. Peaasi, et eesukse vahelt enam tuul sisse ei puhu. 

Mina sain valmis ja saatsin tellijale ära veinipunase viiulivõtmesalli. Muide, HEA veinipunane sallilõng annab värvi nagu punased sageli. Veel kudusin natuke pööningul ja ohkisin oma lõppematute kaltsukerade kohal. Teisest küljest võttes on see ju hea... 

Ja nüüd tuleb tegeleda sundlihapallidega, valmistada paprikahoidis (sest poes oli palju allahinnatud paprikaid) ja grillida vorste. Keegi peab täna veel pesu ka triikima, kardetavasti olen mina see keegi...

Nii et ma paluks selle kõige järel nüüd natukene puhkust. 

2 comments:

  1. Mina olen alati lapse poolt! Pahandus on teadlikult ja meelega tehtud tegu. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad, ka täiskasvanutel. Ma olen ise ka ust liialt nõrgalt kinni lükanud, mistõttu kõik sulas. Kummitihendid ei olnud esimeses nooruses ja uks vajas toekamat nügimist. Puhastamisest polnud ka kasu, lihtsalt vanad ja ma kiirustasin ilmselt ning ei kontrollinud üle.

    Aga tore, et kõik laabus ja kapp otsustas ikkagi teid edasi teenida. Lõpp hea, kõok hea. Alati tuleb meenutada seda, mis pärvas head oli :)

    ReplyDelete