Reisikiri. Teine osa

Teekond Amsterdamist Gummersbachi möödus üsna rahulikult. Olulisimaks peatuspunktiks oli vibutarvikute pood Horsti linnakese külje all, liiklusmärkide järgi paigas, kuhu võõrad autod sõita ei tohi. Kel poodi asja, need ikkagi tohtisid ja nii see Legolas kuu aega enne õiget päeva oma sünnipäevakingi - vingemat sorti sihiku - kätte saigi.

Kuna ilm läks soojemaks, navigatsiooniäpp kaotas pidevalt asukohta ja vaja oli läbi saada kiirteede labürindist, siis me enne Gummersbachi kusagil ei käinudki. Iseenesest on päris tore saabuda kuhugi, ku oled varem käinud ja saab näha maamärke - siin on aianduskeskus, siin juba Ley-kraanad (Leyd on sealse koguduse tugisambad ja pikaajaliselt edukad firmaomanikud), aga vaat seda poodi eelmisel korral ei olnud...

Tutvusime natuke lähemalt võõrustajatega ja elamisega. Seekord ööbisime Eesti-Venemaa-volgasaksa jamisveel juurtega Anna ja Peteri pool majahoidjamajas kiriku kõrval. Lisaks Annale ja Peterile (mõlemad 70 kandis, lahked inimesed) olid majas tütretütar Leiya - 14, jalad lõuani, ilus nagu õienupp, ema reisi ajaks vanavanemate hoida - ja hääldamatu nimega pärandkass, keda kutsuti lihtsalt Mieziks (loetakse "miits", saksa keeles kiisu vms). Pärandkass sellepärast, et oli varem kuulunud Leiya Papale, kes paraku ei pidavat enam elus olema. Tegelikult ei ole ma Leiya nime õigekirjas ka päris kindel... aga ikkagi kindlam kui kassinimes. 

Kirikus toimus parajasti gümnaasiumiealiste noorte linnalaager ja põgenike info-abi-suhtlemistund. Lapsed olid oodatud linnalaagriga liituma, nende paremaks sulandamiseks lootsisime nad üle kõrbenud muru kohale... ja kohtusime proua Irmhildiga, kellega olime tutvunud palju aastaid tagasi koguduserahva Eesti-reisi ajal, aga vahepeal mitte eriti suhelnud. Irmhild viis meid rõõmsalt kurssi oma laste ja lapselaste eludega, meie jällegi jutustasime nii endist kui ühistest tuttavatest (eriti Vend Professori perest, kes neid tookord majutas). Kohalikud herilased huvitusid pakutavast arbuusist, aga taldrikutel tasakesi tossav kohvipuru hoidis neid eemal. Peaks hakkama kasutatud kohvipuru kuivatama ja põletama, värsket küll ei raatsi...

Õhtuks olid lapsed nii sulandunud ja laagrirahvaga vennastunud, et me ei saanud neid kirikuhoonest kuidagi kätte. Alles pärast südaööd soostusid nad tagasi ilmuma. 

Järgmisel hommikul saime kokku ka pisikese proua Lorega, kes on tegelikult Gummersbachis minu põhiline kontakt. Selgus, et meil on ülejäänud päev siiski vaba. Lapsed läksid Leiya ja tema sõbranna seltsis Aggertalsperresse ujuma, meie Mehega tutvusime kohaliku kaubanduse võimalustega. Pärastpoole pakkus Anna lahkesti borši - kuuma suppi 30-kraadise ilmaga, nojah... ja õhtupoole käisime perekondlikult jäätist söömas. Eiscafe Da Tos pakub väga korralikke jäätiseportse ja on muidu ka kena paik, nagu me teada saime. 

Neljapäeva hommikusööki saime kirikus, seal oli nimelt pensionäride hommik. Noorte linnalaagri rahvas sõi seal ka, nii et me ei olnud niiiii erandlikud. Pärast sööki imbusin - sest meestel oli veel mingit suhtlemist - kööki nõusid pesema. Ui, need sealtkiriku nõudepesumasina restid olid rasked, palju raskemad kui meil. No aga kuna plaaniliseks pesijaks-restitõstjaks oli habras vanaproua, näo järgi 75+, siis... Ja minu roll koguduses on ju alati olnud olla naine, kes peseb köögis nõusid. 

Siis viisime lapsed Gumbalasse sulistama (pärast selgus, et Legolas oleks eelistanud veeta päeva Leiya seltsis, aga see sõitis Kölni oma onuga kinno ja poodlema) ja sõitsime ise natuke ringi. Avastasime Lingesetalsperre ja kuigi vee ääres oli kena, selgus, et vett pidanuks seal olema õige palju rohkem. Siis tuli välja, et aeg-ajalt tekkiva bensiinihaisu põhjus on bensiinikorgi kadumine eelmises tankimiskohas (Frau Corsal ei käi enam peaaegu mitte miski lukku) ja me saime tutvuda paljude kohalike autovaruosapoodidega. Saksamaal, nagu selgus, on universaalkorgi hankimine peaaegu võimatu. 

Pärast kloorilõhnaliste laste Gumbalast kättesaamist oli PLN tegelikult süüa kuskil Dönerit või midagi taolist ja siis minna armsa leskproua Carmeni juurde tema Walteri sünniaastapäeva tähistama - no trehvas nii. Paraku juhtus aga nii, et linna peamisel liiklussoonel oli juhtunud pikka ummikut põhjustanud õnnetus ja otse üle mäe sõitmist, mida äpp soovitas, takistas sealtkandi plaaniline teetöö, kogu tänav kinni... Kirusime ja kannatasime ummikut. Õues oli umbes 32 kraadi sooja ja Mees, kelle vapiloom on ilmselt vampiir, oli hädas. Carmeni juures toas oli õnneks jahedam kui õues. Selle päeva päris-õhtut elavdas Miezi seiklusretk, ta nimelt avas osavalt ukselingi, lipsas välja ja kadus tundideks. Jooksime kõik taskulampidega mööda linnaosa ja miits-miitsitasime, kuni Miez lõpuks ise, omast vabast tahtest tuppa tagasi marssis. 

Reede hommikul pakkisime auto ja sõitsime proua Lore juurde hommikusöögile. Oli väga kena nagu alati. Lorel oli laual temaatilised salvrätikud kirjaga "Endlich sehen wir uns wieder!" ("Lõpuks saame me jälle kokku!") ja kodused pannkoogid. Lahkumise hetkel oli ilm uduvihmane ja suve kohta jahe, täpselt paras pika sõidu jaoks. Proua Lore pidas meie jaoks teeleminekupalve.

PLN oli sõita rahulikult mööda kiirteed Mendenisse (suvaline väikelinn), käi seal raamatupoes, vaadata ringi ja sõita edasi. Kiirtee oli kinni ja me arvasime, et võiks iseseisvalt muudkaudu sõita. Saime tasustatud vaatega väga muinasjutulossilikule Altena lossile ja karistatud enam-vähem püstloodis ülesmineva mägiteega - ühel pool kuristik, teisel pool metsane sein... Ka Mees kardab kõrgust, kuigi mitte nii hullusti kui mina. Lapsed õnneks magasid selle hirmsa hetke maha ja mina ei saanud aru, et Frau Corsa rattad mingil hetkel koha peal ringi käisid... Õnneks sai tõus ruttu otsa ja allatulek oli palju laugem ja kenam. Mendeni raamatupoes pakuti meile sobivat perekalendrit, aga midagi korralikku süüa seal nagu ei pakutud. Üks Burger King jäi ette, sõime siis burgerit... võeh. 

Järgmine peatus tuli alles õhupoole Helmstedti linnakeses. Vanale turuplatsile tehtud parklates on alait midagi võluvat - kui nüüd anonüümsete parkimismajade või muude tänapäevaste lahendustega võrrelda. Sõime väga head pitsat Pizzeria Buongiorno Brigatos, kus ainsaks puuduseks oli pikk ooteaeg. Püstitõusmise hetkel küsis meid pikemat aega vaadanud paar kõrvallauast, et vabandage, kui te peaksite meist aru aama, siis mis keelt te omavahel räägite...? Ja kuidas te ometi nii hästi saksa keelt oskate? Nunuh. Sundisin perekonda veel korraks vanalinnas ringi kõndima... ma arvan, et me läheme sinna mõnel järgmisel korral ka jalgu sirutama ja sööma, kui me A2 kiirteel kuhugi sidame ja sobiv hetk on. Väga kena vanalinn oli. 

Esimeses Poola tanklas müüdi bensiinikorki. Siinkohal võiks reisikirjale joone alla tõmmata ja viidata jutujahiloole... aga oodake ära ka lõputiitrid. 

Umbes kella nelja paiku öösel ärkasin harjumatu müra peale. Mees ütles, et summuti. No loomulikult, Opel roostetab ja Poznani kiirtee on nagu lolljala-trepp, iga mõnesaja meetri tagant käib KOLAKI ja auto hüppab, pole siis ime, et midagi lahti põrub. Kell neli laupäeva hommikul pole ilmselt isegi varaste tõustjate maal Poolas ühtegi töökoda lahti... olime Lodzi kandis, sadakond kilomeetrit sealpool Varssavit. Ei jäänud muud üle, kui lärmates, aga loodetust aeglasemalt edasi sõita, peaasi, et saaks Varssavist läbi. Natuke imelik oli olla kiirtee kõige aeglasem auto, aga 80 km/h on ka kiirus... 

Poola kiirteid ehitatakse jupikaupa, aeg-ajalt tuleb sõita läbi külakeste. Olime juba päris kaugel, kell oli kaheksa hommikul, kui vahetult enne viimase pika kiirteelõigu peale keeramist ühe külakese viimase maja eest summuti lõplikult lahti põrus. Sellises seisundis autoga ei ole mõistlik pikemalt sõita. Vähemalt oli valge. Inimesed sõitsid mööda. Meie kõndisime ümber auto ja juurdlesime, mida meie superkasko sellest olukorrast arvaks... Palvetasin, et Jumal saadaks ühe ingli - selles mõttes, et näiteks peatuks keegi, kes ütleks, et tal on vaat seal x külas frend, kellel on "garaž" ja tuterdagu me häästi aeglaselt sinna... Viis minutit, vastas Jumal (see on selline... palvele järgnev kiire mõte, mis lihtsalt tekib, ei ole võrreldav "häältega pea sees" vms, ei hirmuta, ei anna ohtlikke või seadusevastaseid käske ega midagi). Umbes viis minutit hiljem tuli ületeemajast välja mees, ütles poola keeles tere ja tegi küsivat häält. Mees viipas ta lähemale. English? Mkmm. Deutsch? Mkmm. Parusski? Maala... Ütlesime, et auto kaputt, pasmatriite tudaa... Mees vaatas, mõtles, seletas, et kaputt jah, parandada vaja - ma ei tea, kas see oli vene või poola keel, aga mõttest saime aru, poolakeelsetest uudistest suudan kah tavaliselt jutu põhiteema välja nokkida. Sõitku Mees üle tee, temal seal on garaž, tema parandab. Ajas oma auto garaažist välja, viipas Frau Corsa asemele, tõi keevitusaparaadi ja pildus natuke aega auto kõhu all sädemeid. Meie olime senikaua jahmunud, tänulikud ja imetlesime meie lahke abilise ilusaid pakse kanu. Et talupidajatel on keevitusvõimalus omast käest võtta, on siingi tavaline, aga et auto läheb katki just sellise inimese kodu ees ja et tal on aega ja valmisolekut kohe appi asuda... See ongi meie Issand, ütles proua Lore, kui ma talle pühapäeval helistasin ja rääkisin, millist imet me kogesime*. 

Ülejäänud teekond jätkus pamiselt sügavas tänumeeles. Lisaks kõigele muule sai auto valmis viis minutit enne vihma! Vihm muidugi tegi sõitmise keeruliseks, Leedus on Via Baltica pikirööpaid täis ja see oleks kuivagagi ebamugav. Veel oli Leedus näha, et niigi lamandunud viljaga põllud olid lausa vee all, ma küll ei tea sealse mulla iseloomu, aga kui põllu ääres on traktorirööpad juba silmini vett täis, siis võiks see vihm pigem tuhat kilomeetrit edela poole kolida, eks ole... 

Kodus ootasid meid rõõmsad kassid, esimene küps tomat ja võpsikukskasvanud aed. Ma lähen nüüd tagasi marjapõõsasse...

_________

*igal viivitusel on ka tavaliselt mingi põhjus, pole aimugi, millest meid säästeti, aga tee peal võib paljutki juhtuda, millesse sisse sõita pole hea. Kindlasti oli see ajakadu millegi jaoks vajalik.