Friday, August 12, 2022

Sisemine Karen sai sõna

Mul oli erakordne matemaatikaõpetaja. Muutumatu soeng, muutumatu riietusmisstiil, vankumatult väärikas isegi suurte isiklike tragöödiate taustal. Tema (ja mu lemmiktädi ja lemmikraamat Piiblist) on põhjused, miks mul oli väga ammu olemas nimi loodetavale tütrele. Nojah. Igatahes ütles matemaatikaõpetaja meie gümnaasiumi esimese matemaatikatunni alguses, et kuna tema ei tea täpselt, millal meist keegi täisealiseks saab ja kuna me varsti kõik täisealiseks saame, hakkab tema meid nüüdsest teietama. Seda tegi ta kordagi eksimata keskkooli lõpuni ja hiljem, juhuslikult tänaval kohtudes ka. Sama tegi minu keemiaõpetaja, legendaarne preili Kütt. Olen seda joont ka ise püüdnud endiste õpilastega kohtudes hoida. Ja otse loomulikult ootan ma teietamist kõigilt võõrastelt inimestelt, kellega ma kusagil juhtun kokku puutuma. Ainult pereõele annan sinatamise andeks, perearstiga oleme me niiehknii sama perekonna inimesed, kui nii võtta... 

Ja siis need perekonnanimed. Üks mu kursusevend arvas, et perekonnanimed puuduvad peamiselt intiimteenuste osutajatel ja telefonimüüjatel, teistel on ikka olemas. Ma seda esimest gruppi hästi ei tunne, aga teine... paraku jah. Ometigi peaksid pank, kindlustus, meditsiin ja haridus olema need alalhoidlikkuse ja traditsioonide tugisambad, kus väärikus tuleb esmasena ja helge tuleviku halvad kombed jäävad olemata... Oeh.


Sel ajal, kui meie ära olime, tuli ootuspäraselt kindlustusearve. Linnamajale, nagu ikka augustis. Vanaema nimele, nagu ikka... sest kuskohast peaks kindlustus teadma, et inimene on lahkunud ja kuidas peaksin mina teadma, kuidas täpselt asju ümber vormistada?

Esmaspäeval hakkasin helistama. Esimene URR, et arvel ei olnud märgitud selle konkreetse lepinguga tegeleva kindlustusagenid nime ega kontakti. Ainult anonüümne üldnumber. Helistan. "Kui soovite seda, vajutage üks, kui nüüd soovite, vajutage kaks..." Vajutan. Muusika jätkub. Siis teatab lahke robot, et kõik teenindajad on hõivatud, me helistame teile esimesel võimalusel tagasi, piip-piip-piip!

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! 

Ma tõesti ei kujuta ette, mille alusel kujutab IF kindlustus ette, et kõik nende kliendid on pidevalt telefoni lähedal (sest aiatööd ja null taskut, kuhu telefoni panna), saavad suvalisel hetkel kõnet vastu võtta (sest ka tööasjus näiteks autoroolis olevat inimesed tahavad mõnikord kindlustusega ühendust võtta) või on üldse kogu aeg levipiirkonnas? Kui ma juba helistama hakkan, siis ma olen loomulikult valmis ka pool tundi muusikat kuulama, peaasi, et ma saan oma mittestandardsetele küsimustele vastuse elavalt inimeselt ega pea välja mõtlema, kuidas seda asja nüüd juriidiliselt täpselt kirja teel sõnastada. 

Kaks tundi hiljem polnud veel keegi tagasi helistanud. Proovisin uuesti, jälle katkestati kõne ära, kui olin kõik vajalikud numbrid ära vajutanud. Kirjutasin vihase tagasiside. 

Kell oli vist pool seitse õhtul (!), kui lõpuks tagasi helistati ja kiiresti ka ära vastati. See oli muidugi ilus plusspunkt firmale. 

Paar päeva hiljem sain tagasisidele tagasiside... ainult et lisatud oli kellegi venekeelse Regina kiri ja vastus oli ka temale mõeldud. 

!!!!!!!!!!!!!!!!

Muidugi vastasin ja sain ka vabandava vastuse. Au ja kiitus. 

Saatsin ära nii Vanaema surmatõendi koopia kui palve uue lepingu saamiseks. Sellele vastati vist... veerand tunniga? Eks härra Maurus oli ka alati kodus, kui keegi talle raha tahtis tuua, täitsa tõsi. 

"Tere, kas ma räägin Reedaga?"

"Ee, jah, tere...?" (jahmunud, ootab, et küllap on telefoni otsas jälle mõni ravimimüüja või...)

"Mina olen (eesnimi) IF kindlustusest ja tahaksin küsida mõningaid täpsustusi..."

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

"Vabandage, kas teil perekonnanimi ka on?"

"Jaa...?" (nüüd oli teisel pool telefoni oleva noormehe kord jahmunud häält teha)

 "Teate, teie helistate praegu kindlustuse esindajana kliendile, mina olen teie jaoks Reet Seejasee ja teie ütlete palun mulle ka oma täisnime..."

Ütles. Ma hiljem guugeldasin, tal on põhjust oma nime häbeneda küll, loodan, et tagumikumees* FB-st on tema napakas nimekaim või on see õelate inimeste tehtud varikonto... 

Edasi saime justnagu räägitud. 

Veel mõned minutit hiljem tuli kindlustuspakkumine. Mees vaatas üle, tal on see peenikeses kirjas numbritega tegelemine kuidagi lihtsam, ütles, et arvutused ei ole õiged ega põhjendatud. Õige oleks olnud, et kindlustusväärtused jäävad samaks, aga minu poolt makstav raha on nüüd väiksem, sest ma olen, vabandage, umbes 25 aastat IFi klient olnud, autode ja kõige muuga ka, mul on väga kõrge soodustustase... 

Kirjutasin. 

Noormees kirjutas vastu, et tänan tähelepanu juhtimast, süsteem määras automaatselt...

Esiteks, kliendi kahjuks arvutamise puhul tuleb vabandada. Teiseks, kindlustust ei määra mingi anonüümne süsteem, vaid inimene on tööl selleks, et kõik läbi analüüsida, üle vaadata, kliendiga läbi arutada. 

Teine leping ja arve olid õiged, Mees kontrollis üle. 

Täna tuli IFilt kiri, palun andke tagasisidet... Ma siis kirjutasin, et halbu rootsi kombeid paluks mitte üle võtta, piinlik oli täiskasvanud meest õpetada... Vähemalt ta ei sinatanud. 

Ma selle peale muidugi firmat et vaheta, aga eks ma pean vist edaspidigi kindlustuse töötajatele õpetama, et mina olen neile Reet Seejasee või proua Seejasee, mitte lihtsalt juhuslik eesnimi (mida ma, muide, olen eluaeg vihanud, aga see on juba hoopis teine lugu). Ja et kindlustuses töötaval inimesel võiks ikkagi ka perekonnanimi olla, eksju. 


_________

*tõsiselt. Minu FB päisepildil on lapsed jalgupidi vees kusagil Läänemere rannas, jaheda ilma puhul jopedes seljaga. Tollel päisepildil oli kolm nudisti, õnneks ka seljaga. Keegi ei keela olla eralus nudist, aga kindlustuse töötajal võiks sellise hobi illustreerimiseks olla teine konto kohase nimega, näiteks "paljas Marko" vms. 

6 comments:

  1. Ma sain siit praegu kinnitust ja inspiratsiooni, kuidas seda,t ka mind häirivat suhtumist muuta.Tänan!

    ReplyDelete
  2. Aitäh selle postituse eest! Mind ka väga häirib labane sinatamine ja eesnimega pöördumine. Sain samuti inspiratsiooni hakata sellisel puhul märkusi tegema. Siiani olen vait olnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. On julgustav teada, et sinatamisevastaseid ja perekonnanimede eelistajaid on teisigi.

      Delete
  3. Ma sinatamist ka ei salli, aga nimepidi kutsumist võõra puhul millegipärast ka mitte. Eriti kui keegi korduvalt telefonivestluses eesnime korrutab. Selline “täida lüngad” tunne tuleb alati, kuhu on eelneva koolituse tulemusena kätteantud tekst pähe õpitud ja vaid nimi muutub.
    Eriti vastik on kui keegi suure massi ees täisnimega kutsub. Arsti ooteruumis nt. Nagunii regad, piisaks numbrist. Miks peaks toatäis tõbiseid teadma, kes ma olen?
    Sama paanika on mul ka igsugustel võistlustel. Mulle meeldib võistleda, eriti kui hästi läheb ja tähele pannakse, aga autasustamised võiksid küll kuidagi privaatsemad olla :D Tahaks alati maa alla vajuda kui kuskile massi ette kutsutakse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma töötasin paar aastat õpetajana. Massi ees olemine ei tekita enam mingeid probleeme. Võistlemine on muidugi ülivastik, eriti, kui keegi võita soovib, öäk. Nii et ma ei võistle põhimõtteliselt. :)
      Vahetpidamatu eesnime korrutamine on tõesti napakas.

      Delete