Wednesday, August 24, 2022

Suur Suvelõpupidu I

Märtsis juhtus nii, et mõned päevad enne Lillebrori sünnipäeva oli meil ootamatu sõnum haiglast ja seetõttu päev pärast Lillebrori sünnipäeva Vanaema ärasaatmine. Sünnipäevatamine lükkus edasi, et saaks kõigepealt urni mulda, siis, et saaks ilma suviseks... Siis juhtus veel asju ja sinnapaika see jäi. 
Aga kuna inimene võiks mõnikord ikkagi sõpradega koosviibimist korraldada, pidas Lillebror eile ja täna mitte-sünnipäevana aia-ööpidu. 
Ilm oli väga koostöövalmis. 
Sääsed pidusse ei tulnud. 
Pidusse tuli kaheksa sõpra, neist neli koolist ja neli kirikust. Kooli-omad jagunesid kaheks poisiks ja kaheks tüdrukuks, kiriku-omad jällegi kaheks vennaks ja kaheks niisama-sõbraks. Nimepidi juhtus jällegi nii, et meil oli kaks suurt ja kaks väikest... sest üks klassivend juhtus olema Legolase nimekaim ja teine klassivend jällegi suurema kiriku-venna nimekaim. 

Kõigepealt oli palju Organiseerimist. Lillebror tegutses mitu päeva peamiselt Peo Asjus, tähendab, suhtles kutsututega, edastas infot, kes tuleb, kes ei tea, kes vist ikka ei julge ja kes vist ikka julgeb. Natuke koristas ja natuke sättis ka. 
Siis käisime Lillebroriga südamearsti juures - muutusteta, tänan küsimast, sama ravim jätkub, kuue kuu pärast kohtume taas - ja jätsime ta bussijaama kanti sõpru ootama. Mitmed nimelt ei olnud päris kindlad, kuidas see maaliinibussiga sõitmine käib. 
Siis helistas Lillebror bussi pealt: "Meid on kaheksa..." (kiriku-vendadest vanem oli pühapäevast saadik meil) Bussijuht jäi vist siiski ellu. 
Siis tuli elevil punt mööda külavaheteed, igaühel magamiskott kaenlas.
Siis... tutvustasime vähemkäinud lastele, mis on olulised kohad ja kuidas kempsus vett tõmmata. Suured poisid hakkasid grillima. 
Söödi. Silitati kasse. Kohaneti. 
Vahepeal tegin ära ühe tõlketoimetamise, rookisin õhtujahedusest rõõmu tundes maasikapeenart ja kudusin Legolasele soki valmis. 
Siis oli südaöö ja vanainimesed tahtsid magama minna. Suurem osa seltskonnast oli ennast tüdrukute telki pitsitanud ja mängis kaarte või midagi taolist. Kõik oli eakohane (pealegi teavad kõik poisid, et ma tapan aeglaselt ja pikalt ükskõik millise poisi, kes tüdrukutele liiga teeb). 

Hommikul ärkasid lapsed - võimalik, et mõni neist ei olnud magama läinudki - koduvanavallatul kellaajal. Selle tulemusena saime meie Mehega kahekesi pargis hommikukohvi juua. Köök nimelt oli täis kohmetuid ja natuke uniseid teismelisi. 
Mis edasi sai, ei tea, mina kadusin taas maasikapeenrasse. On hämmastav, kui palju umbrohujuuri mahub ühe peenra mulla sisse. Viis tundi kraapimist ja higistamist (sest augusti lõpu kohta ebaharilikult palav), nüüd on peenra peal niidus ja kui õhtupoole jahedamaks läheb, tulevad kile, uued taimed ja kastmisvesi ka. Ööseks lubati vihma!
Igatahes on praeguseks Lillebror ja tema Sõber tagasiteel seltskonda Linna saatmast, Sõber jääb ka täna ööseks, nad teevad siis omavahel järelpeo. 

Tegelikult oli kogu üritus ikkagi nagu... nagu peaks olema. Muidugi, aiapeo dresscode võiks olla midagi tenniseriietuse stiilis, puuokste küljes võiks kõlkuda laternad, võiks toimuda mingit sorti aardejaht ja Muumimamma võiks hommikuks serveerida värskeid muffineid... aga viimased 24 tundi on väga hästi harmoneerunud minu unistusega Jäneseurust, Muumimajast ja ükskõik millisest paremat sorti inglise maamõisaraamatu suve-elust, kus lapsed ja nende arvukad sõbrad on suvevaheajaks kodus. Mõis* on, lapsed ja sõbrad on, suvi on, pargis muru peal mängiti usinalt sulgpalli. Kasutati päris nõusid ja tuld tehti sealtsamast pargist korjatud okstega. 

Kümne päeva pärast peab Legolas sünnipäeva, loodetavasti tuleb sama tore. 

_____________
*Maja on päriselt ka jahi- ja karjamõisaks ehitatud, aga umbes 1921-2001 olid talle rasked. Nüüd on ehitusliku poole pealt rohkem nagu Jäneseurg, aga vahel võib ikka algse nimega ka kutsuda. 

No comments:

Post a Comment