Thursday, September 8, 2022

Ajastu lõpp

Et kusagil on olemas päris ehtne kuninganna, sain ma teada arvatavasti umbes viieaastasena kirjamarkide järgi, lapsepõlvekodu teisel korrusel ema voodi peal istudes. Margid tulid koos Tädi Helgi kirjadega ja nende peal oli alati sama märk... või lausa märgiga samakujuline naisepilt. Võtsin teadmiseks ja tegelikult ei pööranud teemale kaua aega erilist tähelepanu, teismelisena vaimustusin hoopis Rootsi kuningaperest, nende Linnaskäimise puhul lubati meid isegi koolist ära, vaatama, et äkki näeme... nägime, korraks, Toome nõlva pealt alla kiigates. 

Tõsisemalt hakkas mind Inglise kuninglik perekond huvitama kuue-seitsme aasta eest, küllap armsa Alice'i blogisissekannete põhjal. Või kümne aasta eest, lastele seda kuninglemise-asja seletades... kesse enam teab. Mingil hetkel arvas üks suurematest poistest, et ma olevat nagu kuninganna Elizabeth, ainult et mul pole tütart - kolm poega oli kuueaastase (või kuskil sealkandis, igatahes väike) jaoks piisav sarnasusekriteerium. 

Praeguseks võib öelda, et ma olen, nojah, fänn. Ja hoolimata sellest, et Tema Majesteet lahkus sinna, kust tavaliselt uudiseid ei tule, võin ma kindlasti olla fänn edaspidigi. Elizabeth II mälestus jääb loodetavasti väga kauaks elavaks ja tema väärikuse-pärand võiks jääda igaveseks. 

Saatkonna ette lilli või karusid viima ei lähe, aga Tema Majesteedi mälestuseks ja auks võiks hakata pidama corgisid… või õppida ratsutama... või istutada puu. Või meie puhul pigem roosipõõsa, sest tammepuid on meil, tänan väga, ülearugi. Kevadel, siis on tema sünnipäevale ajaliselt lähemal, ma arvan. 

Meil kodus eile väga kõvasti ei kurvastatud, aga meie Lillebroriga, keda ka kogu kuningavärk huvitab, olime natuke löödud küll. Ehkki 96-aastase inimese ärasuremises ei ole midagi erilist, pigem on imestamis- ja imetlemisväärne, et ta nii vanaks elas ja kuni eelviimase elupäevani ametikohustusi täitis (ja ärge tulge ütlema, et ainult natuke, natuke on selles eas ka palju). 

Veel arutasime, et Lillebrori-vanused lapsed võivad oma eluajal näha lausa nelja briti monarhi valitsemist. Elizabeth ju oli, Charles ei ole enam kuigi noor mees ja praegu 40-aastasel Williamil on vast veel 50 aastat oodatavat eluiga, või 60... aga 13-aastastel on lootus elada(kui ilmakord seda võimaldab ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule jne) praegusest hetkest 70-80 aastat, jõuavad George'i kroonimise ka ära näha. Peaasi, et vana hea Inglismaa püsib oma väärikuse, kohati naljakate, aga nunnude omapärade ja traditsioonide hoidjana, ükskõik, millistes piirides ja millises maailmapoliitilises vormis. 

Ehk karupoeg Paddingtoni sõnadega: "Aitäh, provva, kõige eest!"



2 comments:

  1. Ma mõtlesin su peale eile kohe, kui esimesed ärevad uudised rahvale edasi anti. Ma teadsin, et sulle Kuninganna meeldib ja seega kindlasti tunnetad ka osasliselt seda suurt kurbust mis meid kõiki siin hetkel valdab.
    Me kõik teadsime, et see päev on ükskord tulemas, aga sellegi poolest me vaikelt vist lootsime Kuninganna igavest elu. Me pisarate kuivamiseni läheb kindlasti veel aega...
    Selline tunne on nagu kallis ja armastatud 'vanaema' oleks ära surnud. Keegi, kes alati me üle valvas ja rasketel hetketel lohutavaid sõnu jagas...ning kellel oli nii hea naljasoon.

    Pete oli eile teel Londonist koju sel hetkel kui kurb uudis rahvale edasi anti. Ta rääkis, et oli just rongist välja astunud ja kodupoole kõndima hakanud, ise samal ajal raadiot kuulates ning kohe kui uudist kuulis, kuulis ta kuidas inimesed ta ümber korraks seisma jäid ja ühiselt ahhetasid ('gasped'), tema kaasaarvatud. See oli olnud väga liigutav.
    Meie ja paljude teiste Londoni lähedal asuvate külade kirikute kellad hakkasid lööma ja meie 'külas' kuulutati ka koheselt välja samal õhtul toimuv spetsiaalne jumalateenistus kõigile neile, kes sel hetkel tuge ja lohutus vajasid ning oma kaastunnet avaldada soovisid.

    Mulle endale on suureks lohutuseks see, et Kuninganna oli viimasel aastal kuidagi eriti rõõmus ja paistis välja väga 'relaxed'. Mul on hea meel, et me saime temaga koos veeta tema juubelipidustused ja et ta minek oli kiire ja valutu.
    Gretale jääb mälestuseks see, et Kuninganna on talle kahel korral isiklikult autoaknast lehvitanud ja ta on saanud Buckingham Palace-ist vastuse oma kirjale, mis ta Kuningannale kunagi, kui ta väike oli, saatis. Ka Gretat liigutas Kuninganna lahkumine pisarateni ja just tema oli see, kes avaldas kindlat soovi homme minna ja lilli viia Windsori lossi värava juurde. Nii nagu me tegime seda ka Prince Philipi surma puhul.

    Aitäh, sulle selle ilusa postituse eest ja aitäh, Kuningannale kõige eest!
    PS. Kuningannat saatis tema teekonnal oma kalli Prince Philipi juurde kahekordne vikerkaar! Kuna mul blogi enam pole, siis pilte näidata ei saa, aga internet on neid ka täis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Sulle selle ilusa olukirjelduse eest Inglismaalt!
      Vikerkaarepilte olen näinud jah, ilus.

      Delete