Sunday, September 11, 2022

Oeh

Vähemalt on Maarjalaat möödas ja võimalik, et rohkem väliüritusi meil sel aastal ei tule. 

Nädala algus oli rahumeelne, käärisin uudsekanga ja keetsin suppi. Panin purki kuivatatud mirabellid. On teised nahkjad ja hapud, aga kindlasti kusagil magushapu kastme sees kasutatavad. Tuvastasin, et Lillebror on suvega hüpanud üle tervest ühest rõivanumbrist. Suured poisid hüppasid samas vanuses üle järgmisest numbrist, seega andis voodialuses kastis sorimine tulemuseks ühe paari jalgaminevaid pükse ja suuremat sorti kotitäie riideid, mis enam kuidagi selga ei lähe. Oeh...

Kuna Monsieur Picassost pole veel midagi kuulda, oli selge, et Laada tarbeks on vaja Herr Bora korda saada. Teisipäeval käis Herr Bora paranduses. Kohe nii nobedasti, et saime temaga koju sõita, Frau Corsa jäi töökotta asemele, sest ega abivalmis poolaka keevitustöö igaveseks mõeldud ei olnud, summuti hakkas juba tasakesi porisema. Päris täpselt võttes juhtis auto koduni Jõugu Juht, hästi juhtis. 

Kolmapäeval oli mul üks pikk-pikk-pikk koosolek. Ei tundunud produktiivne, aga kui tarvis, siis tarvis. Pärast koosolekut saime Frau Corsa kätte ja Mees arvas omaette, et nüüd on autoparandustega mõneks ajaks hästi.  

Neljapäeval tundsin ennast äärmiselt ebaproduktiivsena, sest kangas oli ülesajamata - seda on üksi väga halb teha, ei saanud sellega tegeleda ja muidu ka... Päeva lõpus tuli leinateade. 96-aastase inimese puhul ei tohiks see kedagi üllatada, aga erakordselt vitaalse 96-aastase puhul on ikkagi üllatav, et paar päeva varem võõrustab peaministrit ja siis... läheb sinna, kus teda juba ootavad abikaasa ja sugulased (ja Lilibetiks kutsusid teda vanemad, mitte Philip) ja loomulikult terve kari vaimustunud koeri. 

Reedel vaatasin lehest surmakuulutusi ja tundub, et vist oli teine leinateade, aga ma pole veel jaksanud ega julgenud kontrolliks helistada. Seekord perekondlik, ka kõrges eas. Matusele poleks me niiehknii saanud minna, sest laat. Pakkisime täis mõlemad autod. Bora sai peamiselt atribuutika, Corsa kauba. Lillebror oli üldse Toreda Klassivenna juures. 

Laupäeva hommikul sõitsid Mees ja Jõugu Juht Boraga ees minema. Mina ja Legolas istusime Corsasse, keerasin võtit... ei midagi. Ka mitmekordse katsetamise peale ei juhtunud mitte midagi ootuspärast. Legolas kutsus Mehe tagasi, krokodillid... ei midagi. Aku võib-olla kah, aga peamiselt arvatavasti mingisugune käigukasti asendi andur, see Easytronic on muidu ideaalne käigukast, aga kui auto aru ei saa, et käik on väljas, siis tema käima ei lähe, punkt. Toimus kiire ümberpakkimine, Mees läks uuesti teele, kõrvaliste ka vaipu täis, meie poistega lappisime portsu vaipu kottidesse ja ootasime hommikuse bussi ära. 

Laada kohta võib öelda, et tegu oli vist kõigi aegade kõige vähetulusama Maarjalaadaga. Laadalolli rollis olid seekord kõik need paljud inimesed, kes lubasid otsekohe sularaha tuua, sest see vaip meeldib nii väga... See on siiski palju meeldivam kui joodikud või (nii mees-kui naissoost) pläraläraleenud, kes arvavad, et kuna nende vanaemad kudusid neile vaipu ilma rahata, mis õigusega mina siis müün... noh, kui ma vanaemaks saan, koon ma oma lapselastele nii vaipu kui kampsuneid ilma rahata, loomulikult. 

Miinusena võib veel ära märkida hirmsa külma, kuna septembripäike läbi puulatvade meieni ei jõudnud. 

Plussidest - nägin mitut väga armsat endist õpilast. Ajasime juttu, selle tulemusena leiab homme kastitäis "Valgeid Klaare" sihipärase kasutuse õpilase õunakoogis. Üks daam leidis absoluutselt õige suure vaiba, mõõt oli õige ja värv oli õige... aga kuidas seda koju viia, suur kaltsuvaip on raske? Samal hetkel saabusid linnaratastel Legolas ja Jõugu Juht. Helistage, kui koju jõuate, saadan kulleri, pakkus Mees. Nii see läkski, ülemine uksekell ja palun, teie vaip saabus. 

Lillebror kulges koos kolleegidega. Suured poisid tõid kaasa Laenulapse ja Legolase endise klassiõe, keda võib vist teatud kevadväljasõidulistel asjaoludel edaspidi nimetada Roosiks ("Titanicu" filmi järgi, aga ei, keegi ei pidanud teda joonistama nagu neid prantsuse tüdrukuid ega midagi muud taolist, neil juhtus seal üks täiesti avalik nali, mille fotojäädvustus sündis ka emale näidata). Roosi on kaunis nagu roosinupukene, arvatavasti see põhjustas noormeestes mõningast bravuuritsemist. Sellest ma pean nendega veel rääkima. Muidu oli väga tore avastada, et kuni Mees autot parklast ära toomas käis, oli minu ümber ja läheduses seitse noort inimest, kolm päris oma ja teised neli ka mõningal määral minu lapsed. Siis sai Mees autoga ja hermeetiline pakkimine ja kogu kraam Herr Borasse mahutatud, pluss koht minu jaoks.

Kodus sai lasteta õhtu ja öö, sest Gäng jaotus ööbima erinevate sõprade juurde (eieiei, mitte Roosi juurde, Roosi vanemad on väga arukad inimesed, Roosi ööbib oma toas tavaliselt ikka üksi, ma usun). Kui nad väikesed olid, oli ilma lasteta kodusolemine harjumatu, aga oma harulduse tõttu pigem tore vaheldus. Nüüd kipub nukraks minema, sest kuniks neid üldse veel kodus on... Vähemalt magasid Millie ja Freya täna öösel meie voodis, neile meeldib öösiti inimeste läheduses olla. Ja varsti peaksid nad õhtuse bussiga tulema, on aeg hakata valmistama sööki. Vaevalt, et nad küla peal korralikult söövad...

No comments:

Post a Comment