Sunday, September 4, 2022

Raamatuid

Enda meelest loen ma kogu aeg, aga millegipärast ei saa üles kirjutatud. Viimati kirjutasin üles juulis, oeh... 

Tracy Rees "Väikese maakiriku lood" - armas raamatuke ebatõenäoliste olukordade turvalisest ja kodusest lahenemisest. Suhtlemine on kõik!

Kyle Perry "Sügavik". Sama autori eelmine raamat oli sarnases stiilis - hästi palju kõrvaltegelasi ja lõpuks mingi ebamäärane lahendus, aga kõige selle - iseenesest põnevalt kirjutatu - taustal on vihjeid Tasmaania elule ja see on juba väärtus omaette. 

Andrzej Sapkowski "Haldjate veri". Lugesin, sest oleks ju asjakohane teada saada, mida mu laps nii väga armastab. Selle sarja fenomenist pole ma kunagi aru saanud. Õnneks on laps filmide, mitte raamatute fänn, sest nii halvasti kirjutatud raamatut näeb harva. Miljon ebaolulist tegelast. Ebausutav ja väga raskesti jälgitav dialoog. Iiiiiigav sündmustik. Teaduslikud seletused ja korrektne teaduslik sõnavara keskaegset tüüpi ühiskonnas, tähendab igasugune loogika puudub. Algus, tõsi, oli hea. Kahjuks ei olnud ülejäänud raamat alguse tasemel. 

Ruby Hummingbird "Kadunud mälestuste aed". Ühtpidi sümpaatne raamatuke, teistpidi kuidagi... veniv. Goodreadsis ütleb keegi, et suunatud Eleanor Oliphanti raamatu fännidele - tõepoolest, nii see on. Mina ei olnud ka Eleanori fänn... 

Vera Krõžanovskaja-Rochester "Vaarao ja prohvet". Alguses tundus, et on midagi "Sinuhe" moodi, aga piiblilugude kontekstis ja täitsa tore lugemine. Siis läks aina valeõpetuslikumaks ja valeõpetuslikumaks. Autori peale mõeldes on muidugi väga omapärane, et kirjanikunimeks on just nimelt Rochester, mitte mõni kuulsaks kirjutamata inglispärane nimi. Khm. Sellegipoolest oli huvitav lugeda, kuidas ja mis ulatuses autor samas stiilis püsis ja mis sellest kõigest tema arvates sai. 

Charlotte McConaghy "Ränded". Oleks nagu ökoulme, aga nagu ei oleks ka. Oleks nagu armastuslugu, aga nagu ei oleks ka. Iseenesest mitte halb, aga ka mitte erakordne. Pigem omapärane.

Ain Parmas "Minu Kambodža". Hästi ja oskuslikult kirjutatud "Minu-" raamat, aga tagantjärele erilist muljet ei jätnud. Huvitav lugemine oli ikkagi. 

Mann Loper "Inglite linn". See raamat on vist suunatud noorele lugejale? Igatahes taolise mulje see jättis. Kergekaaluline, meenutab korraga "Lahkulööjat" ja "Labürindijooksjat". Aga kui laps peaks kooli tarbeks ulmekirjandust lugema, siis võiks selle välja pakkuda küll. 

Marieke Lucas Rijneveld "Õhtute äng". Üliandekas autor. Nagu uus Margaret Atwood, ma leidsin hulga stiili- ja tegevuskäikude paralleele "Kassisilmaga"... kui Atwoodil oleks skisofreenia. Sest see raamat on ühtlasi ka loomapiinamise ja väga noorte laste s*ksuaalperverssuste õpik. Et taustal on leina tõttu lastega igasuguse kontakti kaotanud vanemad ja kõigi tähelühendi-inimeste lemmikpatt kristlus, on kogu teose kurjuse kõrval täiesti ebaoluline - ja ei, leinaga üksi jäänud lapsed ei muutu automaatselt koletisteks, seda juhtub ikkagi harva. Mul on väga kahju, et see raamat üldse olemas on. 

Riley Sager "Enne pimedat koju". Sageri raamatud on lugedes väga põnevad, aga kuu aega hiljem... pole meeles, et oleks üldse lugenudki. Ja millest see oli ja millega lõppes... Pidin guugeldama. Võtaksin kaasa pikale lennureisile või rannapuhkusele, täiesti kohustustevaba põnevik.

Susanna Leonard "Madame Curie ja unistuse jõud". Väga meeldiv, lugupidavalt ja ilusasti kirjutatud teos (sama sarja raamat Marlene Dietrichist oli näiteks allapoole igasugust arvestust). On juttu sellest, kuidas Venemaa Poolat rängalt ja võikalt rõhus, on juttu poola kommetest, Marie Curie kujunemisest ja hingelistest haigetsaamistest, aga nagu ma juba ütlesin, lugupidavalt. Säilib austus tolle noore tüdruku vastu, kes see kuulus teadlane kunagi oli. Midagi saab radioaktiivsete elementide avastamisest ja neist endist kah teada (kui olla füüsika-ignorant).

Samuel Bjørk "Poiss pimedusest". Kogu aeg on tunne, et ma olen seda raamatut varem lugenud, aga üleskirjutuste hulgas nagu ei ole... aga meeles on, et selle autori raamatud on kõik üsna ühtmoodi, ainult mõrvaviisid on erinevad või midagi. 

Karen Blixen "Aafrika äärel". Saja aasta tagune Aafrika nii, nagu see tol ajal oli. Tagakaanel öeldakse, et lummuslik varjund... ongi. Raamat on küll veidi segane ja hüplik, lugemine läheb aeglaselt, aga see on seda väärt. Eriti toredad on lõpuosas ära toodud endiste teenrite kirjad autorile. Neid tahaks veel lugeda, aga tegelikult on nad just paras ports stiilinäiteid. 

Victoria Connelly "Raamatusõbrad". Öökulli talu kirjeldus on imeline ja tegelased on sümpaatsed, aga sisu poolest on tegu tüüpilise naisteromaaniga žanrist "Atraktiivne inglise maamees ei otsi naist, aga see sajab talle kaela". Hämmastaval kombel ei olegi selle teose meespeategelaseks aednik ega noor leskmees kümneaastase pojaga. Või tegelikult... kõigi selliste raamatute autorid on kindlasti lugenud "Jane Eyre"'i, onju? Bertha Mason on siin raamatus ka täitsa olemas.

Anne Youngson "Kolm naist laeval". Oeh. Ühtpidi hästi põnev, sest kogu Inglismaa kanalisüsteem ja laevaelu on täiesti tundmatu asi, teistpidi häirivad mind nii hirmsasti peategelased (ja ega kõrvaltegelased kah targemad ei ole). Või noh, mulle ei meeldi eneseotsingute-lahutuse heroiseerimine. Kaks ja pool punkti, mitte rohkem. 

Peter May "Mustmaja". Selliseid raamatuid võiks olla rohkem, aga ilma mõrvade ja silmakirjalike pastoriteta, kui võimalik. Kogu Lewise saare eluolu kirjeldus on ülipõnev. Kriminulliosal pole ka suurt viga, aga see jääb õnneks eluolu varju. 

e. lockhart "Valetajate perekond". Kahjuks ei mäleta ma samateemalisest eelmisest raamatust piisavalt palju, aga perekonnasaagad mulle tavaliselt meeldivad. See, mis juhtub... on ka oluline, jah, aga ega ma ohvri pärast eriti ei kurvastanud. Aga erasaar, kõike korraldav ema, traditsioonid, rauge suvevaheaeg... see on umbes nagu metsamõis ja Jäneseurg, ainult et paluks ilma peretragöödiata. lockharti raamatutes on sees mingi nägemuste või müstika komponent, mis minu meelest teosele suurt midagi juurde ei anna, aga eks kirjanik ise teab, mida ta kirjutada tahab. 


No comments:

Post a Comment