Novembri saabumine

Niisiis, november. Pärast perekondlikku oktobriiti paluks ilma novembriidita, kui võimalik.

Veel paluks leebeid ilmu. Ilma lörtsi, lume ja kiilasjääta, kui võimalik. 

Mees käib näitamas oma väga valusat õlga ja saab loodetavasti teada, kuidas seda ravida. 

Mehe minevanädalase sünnipäeva puhul tulevad loodetavasti külalised. 

Legolas ja Lillebror "lasevad punkte" ja väga tõenäoliselt saavad nende põhjal kuu lõpus toimuvatele sisekarikavõistlustele. Sellega seoses veedame päeva või kaks pealinnas. 

Legolasel tuleb kooli aastapäevaüritus, ma pole selle olemuse kohta veel täpset infot saanud... aga vähemalt on see põhjus lipsu kandmiseks. 

Tuleb esimene advent, peaksin vist kohased küünlad valmis ostma. 

Ehitus- ja remonttööde teemal loodan endiselt kantselei koristamisele - sest seal on endiselt hirmus palju kola -, aga see Mehe õlg... vast mõnel laupäeval ikka midagi saab, kui kõik juhtuvad olema kodus ja keegi haige ei ole. 

Kodukoristamise asjus tahaksin kohutavalt lahti saada hiigelsuurest ja umbes tonniraskusest töötavast  kineskooptelekast, mis takistab kaminasaali ümberkujundamist (muuhulgas arvestan vajadusega seal üht või teist külalist majutada), sest istub kõige katastroofilisema nurga ees maas. Selle ise kuhugi viimine on komplitseeritud, sest Mehe õlg... ja vingvingving areneva luustikuga jõujuurikate poolt. Kuni telekaga midagi mõistlikku pole juhtunud, püüan nakitseda muude paikade kallal. 

Rahaküsimustes ootan suure huviga elektriarvet, mitte et selles midagi rõõmustavat oleks... Ja muudkui kombineerin söögiasju nii, et menüüplaan töötaks. 

Käsitöötöö asjus kangast praegu ei koo, kudupööningul on külm. Koon pitsi.  Loodan karukellakirjalise salli kuu lõpuks valmis saada. Sokke koon ka, pühapäeviti, igavaid, valgeid, mida me siin igapäevaselt kanname... noh, peamiselt mina ja Legolas. Teised lähtuvad põranda temperatuurist.

Head novembrit1

Oli koolivaheaeg

Oli kah, võiks öelda... 

Kaks kolmest lapsest said külge mingi eriti ebameeldiva nohu-kurguvaluviiruse. Kaks kahest lapsevanemast olid kah erinevate tervisehädadega hädas. Ei mingeid veeparke ega väljasõite meile, hoopis kurgupastillid, taskurätikud ja ibuprofeen. Isegi mitte eriti koduseid kasulikke toimetusi, sest vaadake seda ibuprofeeniasja... Mees läheb oma hirmsasti valutava õlaga tuleval nädalal ultrahelisse, võimalik, et kõõlusepõletik või midagi sellist, igatahes laseb see ehitus- ja remonttöid ainult eemalt koordineerida, aga mida sa siin koordineerid, kui perekond haige on, eks ole...

Vaheaega nautis ainult üks poeg, kes sel nädala tõusis viiel (!) päeval vara, mõnikord isegi enne kõiki muid pereliikmeid, et pääseda Linna sõbrannaga aega veetma. Käidi kinos ja piljardit mängimas, aga peamiselt nad vist lihtsalt jalutasid tundide viisi tütarlapse koduümbruses. Meile pole tütarlast veel näidatud, aga väga ilus ja arukas on see, kuidas asjassepuutuv poeg temast räägib - täpselt parasjagu infot, lugupidavalt ja rõõmsalt. Mul on endiselt tunne, et oleks nagu vaja lahendada võrrand, tuvastada X, aga pole antud valemit... või siis, et mul on palju vastuseid, aga ei tea küsimust. Palveelu elavdab niisugune äketse tekkinud romaan küll. Ehk nagu ma pojale ütlesin, kui ta kergelt pahurdas, miks see kõik meie asi on - ta on endiselt alaealine, meie korraldame tema elu materiaalset ja logistilist poolt, paratamatult on kõik natuke meie asi ka (noh, et kuidas õhtusel ajal kohtingult koju saab ja kes finantseerib ja nii edasi, taskuraha on teatavasti piiratud nähtus). Kui ma aga ohkisin, et olen küll palvetanud, et nad kõik võimalikult vara eluajaks kaaslase leiaksid, aga arvasin, et "vara" võiks olla umbes 21... küsis asjassepuutuv poeg kerge muigega, kas ma Jumalale ka selle numbri edastasin. Väga asjakohane ja vaimulikult väga küps märkus, Jumal ei ole jõuluvana, kellele saab täpseid tellimusi sisse anda... ja kui see kõik Tema tahte järgi käib, siis tuleb ju lõpuks kõik ikkagi heaks. Mamma peab lihtsalt laste suurekssaamisega kohanema. 

Hoolimata haigustest jõudsid ülejäänud pojad siiski kumbki heal sõbral külas käia ja kumbki ka (teist) head sõpra võõrustada. 

Mehe sünnipäeva pidasime tõbistena pereringis, kohast sünnipäevakinki pole ma talle endiselt leidnud, aga ehk leian midagi suuremat sünnipäeva-jõulukombinatsioonina...? Igatahes on meil nüüd alanud ametlik jõuluootsuaeg, mis teeb vast eesootava novembripimeduse kah natuke meeldivamaks. 

Kodumajanduse tugigrupi liikmena võin raporteerida, et köögivalamu püsib suurema osa ajast nõudevaba ja olen saanud koristatud kolm kuumkohta, neist Lillebrori toa lauaaluse nurga Lillebrori võrdlemisi väheentusiastliku, aga tulemusrikka abiga. Välitöid ei ole peale õuntekorjamise eriti teinud, sest nohu ja põskkoopad. Kaks kotitäit õunu olen saanud saata kirikusse juunioridele, ülejäänuga pole endiselt häid ideid. Õunakooke keelduvad lapsed söömast, sest palju on saanud - laua peal oodanud kook lasti hallitama, õhtuseks näksiks söödi mida iganes, kaasa arvatud purgitäis hapukurke... Võimalik, et panen täna taas mõned nööritäied kuivama. 

Lõin kokku meie sellekuised toidukulud. Kaugelt liiga palju. Koostasin hoolega kümnepäevase menüüplaani... mille valmimisest viis minutit hiljem teatas Mees, et tema läheb nüüd plaaniväliselt Linna Monsieur Picassole võileivahinnaga uusi rehve ostma (keegi vist tahtis lahti saada, lisaks muudele omadustele on sellel autol ka rehvimõõt mittestandardne) ja mina... kasutasin ära võimalust rehvivahetamise ajal Legolast mööda Lõunakeskuse poode tirida ja talle hädavajalikku uut talvejopet otsida. Enam-vähem äravahetamiseni sarnaste jopede (tänapäeval vist öeldakse selle kohta parka?) hinnad, millele ma täpsemalt otsa vaatasin, ulatusid 70 eurost (Aprangas) 380 euroni (Sportlandis, Timberlandi-nimeline). Ilmselt on hinnavahe taga veel midagi olulist peale firmanime, aga kuna me ei tea, kui suureks Legolas lõpuks kasvab ja kuna ta Väga Külma Ilmaga ka sel talvel tõenäoliselt kuigi pikki jalgsimatku või välitöid ette ei võta, valisime kõige odavama sordi, niiehknii on ajutine. Tuult peaks pidama, karvase äärega kapuuts on, jope ise musta värvi, nagu noormees soovis... Kihiliselt riietuvad meil sügisest kevadeni paratamatult kõik. Küllap kõlbab. Kui oleks palju aega ja jaksu poode mööda käia, valiks üldse taaskasutuse, kus nii mõnelgi juhul pole korraliku välimusega eseme küljes üldse mingeid vihjeid veehülgavuse või soojapidavuse kohta, aga ajaga on kehvasti ja viitsimisega veel kehvemini. 

Igatahes lõi see sündmus ja mõned asjad veel minu hoolikalt koostatud toiduplaani segi... aga kui kümne päeva PLN on olemas, siis saab kombineerida ja muuta. Äkki õnnestub ikkagi midagi, tol päeval näiteks õnnestus aeglase frikadellisupi asemel pärast Linnast saabumist kokku keerata kiire risoto - ma hilisema tuleku päevadeks planeerin alati kiiremaid toite, ükskõik mille jaoks kartulikoorimine on alati aeglane tegevus.

Kaubanduslikest kogemustest veel - vaatasin jalatsipoodides ka talvesaapaid. Praktiliselt kõik on ilma voodrita (meie kliimas? mida need sisseostjad õige mõtlevad?) ja/või täiesti hirmsad. Tahan lambanahkse voodriga, pärisnahast saapaid, mis kestaksid 15 aastat mõõdukat kõndimist (vahepeal võib kontsaplekke vahetada, aga talvel ma kusagil pikalt ei jaluta), kitsa liistuga, musta värvi, väikese ilusakujulise tallast eraldi kontsaga (ma ei oska seda paremini kirjeldada), ei mingit roomiktalda ega läikivaid kaunistusi! Ühesõnaga, vajan ajatu välimusega ilusaid talvesaapaid, väga ilusa mantli ja kübara juurde, kas seda on palju tahetud? Urr. Ühtesid naaaatuke vähem jubedaid Riekereid proovisin jalga, aga need olid nii laiad, et... Meenutab üht masendavat kingaotsimist kunagisest Walkingu poest, kus absoluutselt kõik müügilolevad suvekingad olid mõeldud haardvarbalistele või varvassokkide austajatele, minul kippus iga mudeli puhul teise jala jaoks veel ruumi jääma või umbes nii. 

Nohusena täna kodus istudes otsustasin pärast meie koguduse jumalateenistust kuulata ka meie saksa koguduse oma. Millegipärast alustasid nad otseülekannet pool tundi enne millegi tõsisemaltvõetava algust ja muusikateemal saan ma väga hästi aru meie armsate vanaprouade nördimusest... aga kes saksa keelt oskab, kuulake ometi jutlust. Evangeelium isikliku kogemuse läbi, tõepoolest. 

Homsest on uus õppeveerand ja ülehomsest juba november. Kevadeni on jäänud tühised viis kuud, esimeste seemnete muldapanekuni isegi vähem...

Lugesin natuke

 Edward Rutherfurd "Hiina". Rutherfurdi raamatutes on inimeste lood päris huvitavad, igasugune poliitika ja majandus, millest paraku ka juttu tuleb, absoluutselt ebahuvitavad... ega see erand ole. Samas sai üht-teist teada ajaloost, näiteks omandas mõiste "oopiumisõjad" minu jaoks tähenduse (ei, ma ei teadnud varem, mida see endast kujutas). 

Meelis Kraft "Veealused". Mitte just väga erakordne ulmelugu, aga iseenesest täitsa huvitav lugemine. Mõned (minu jaoks) varemlugemata ideed ja noh, see pealkiri on omas mitmetähenduslikkuses muidugi geniaalne. Suure veeuputuse loole saab tõepoolest ka niimoodi läheneda... ja kuna lõpp jääb kuidagi lahtiseks ja tekitab küsimusi, siis oleks tore, kui raamatule tuleks ka järg. 

Sona Charajpotra "Väikesed ilusad asjakesed". Lootsin lugeda midagi täiesti tühist ja kergekaalulist, pidin pettuma. Ei ole tühine, ei olegi nii kergekaaluline. Muidugi, kaks talve balletitunde väga varases nooruses on mind teinud eriti vastuvõtlikuks balletidraamadele, aga isegi kui isikliku kogemuse tõttu keskmisest suurem huvi kõrvale jätta, on tegu väga asjaliku noortekaga. Armulood, kiusamised, võimuvõitlused, söömishäired, eduvajadus, keerulised suhted vanematega, rassiküsimus - kõik on sees. Miinuseks on ainult, et lõpus jääb kõik lahtiseks. Goodreads ütleb, et teises osas on asjad teistmoodi, lausa nii teistmoodi, et ma võib-olla ei tahagi teist osa lugeda... aga põhikoolitüdrukule, kes noortekat peab lugema, soovitaksin küll (ma ei kujuta ette, kui paljusid poisse see tantsuteema kõnetaks).

Sophie Benedict "Grace Kelly ja armastuse hurm". Selles sarjas minu meelest keskpärane... ja pettumuseks oli, et raamat lõpetati ära, kui Grace Kelly vürstiga abielluma hakkas, mind huvitanuks just see tema elu osa, mis sellest näitlejaelust ikka... 

Anthony Doerr "Pilvekägula". Võluv, lihtsalt võluv. Meeldis rohkem kui "Kõik see silmale nähtamatu valgus". Selle raamatu ostaksin koju.

Michelle Marly "Diiva". Ega ma Maria Callasest varem suurt midagi ei teadnud. Nüüd tean rohkem... aga samuti selle sarja keskpärane raamat, mitte halb, mitte eriline. 

Jessie Greengrass "Kindlus". Alguses tundus igati lootustandev, maailmalõpulood mulle meeldivad... Siis läks jampsiks. Mis mõttes varustatakse üks paik umbes nagu kõigega, aga mitte õpetustega, kuidas asju teha (oi, me ei oska õmmelda...)? Ja miks elavad kaks noort naist ja poiss isolatsioonis, selle asemel et otsida inimesi, kellega koos perekondi luua ja üldse? Urr. 

John Fante "Oota kevadeni, Bandini". Vabandust, aga ma ei saanud selle raamatu fenomenist aru. Ei olnud halb, aga ei tekitanud ka vaimustust. 

Koostanud Indrek Hargla "Eesti nõid". Mõned lood olid head, mõned olid kehvemad. Aafrikas toimuvast oopusest võinuks näiteks umbes kaheksakümmend protsenti maha lõigata ja oleks oluliselt parema jutu saanud... aga Eesti maakohtadesse paigutatud nõialood olid päris toredad, mõni isegi lõbus. 

John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest". Lugesin, sest pidime kohustusliku kirjanduse hankimise asjus ostma ja ikka on hea teada, mida laps loeb. Steinbeck mulle muidu meeldib... seegi meeldis. Ei teagi, kas mitmed muud kunagiloetud lood teemal "ma tahtsin ainult silitada, aga ta hakkas vigisema ja ma kartsin, et tuleb pahandus, sellepärast pigitasin kõvasti kaelast ja ta jäi vaikseks" on selle eellased või järeltulijad või mõlemat (vist, tundub mulle, neid on mitu), aga kogu Suure Depressiooni aegne lootusetus ja traagika kõnetab ka praeguste kriiside ajal. Ja kes ei tahaks unistada väikesest talust, kus saab ise omaenese peremees olla, küülikuid kasvatada ja laadapäeval töötamise asemel lustielu peale minna?

Korrastuskunstist

Kuigi Marie Kondo ideed on minu maitsele liiga lennukas stiilis, on midagi ikka külge jäänud. Nagu ikka, võtan üle, kohandan, kärbin tegevuse käigus ideid suupärasemaks. 

Niisiis, kuumkohad. Võin kinnitada Karina blogisabas tekkinud seisukohta, et terve maja on üks suur kuumkoht, eriti kui majas on väikesi lapsi (meil seda vabandust enam pole). Sellegipoolest tuleks teha vahet, kas segadus on tekkinud viimase paari nädala jooksul või on tegu kroonilise kolakogunemisega aastast 19xx... noh, paljud inimesed pole nii kaua oma kodudes elanud, aga mõni kolakoht tekib umbes kohe pärast sisse4kolimist või pärast remonti... või juhtub remondiks või kolimiseks valmistudes nii, et kuna pole aega, tõstetakse kõik ühte kasti kokku ja kast esikukappi või kuhugi... et küll me ükskord... Seda ükskorda ei tule tõenäoliselt kunagi. Kevadel viskasin köögi harjakapist välja asju, mis olid kastis rännanud kaasa linnakorterist saadik! Aga linnakorterist me kolisime välja umbes täpselt 21 aastat tagasi, nii et kujutage ette...

Kuna minu jaksamine on piiratud ja motivatsioon veel rohkem piiratud, olen võtnud plaani kasida maksimaalselt kolm keerulisemat paika nädalas. Paiga pindala on siiani olnud kuni kaks ruutmeetrit, tavaliselt on need mingid hoomatavad nurgad, riiulid, kapiesised või kapid. Või väikese esiku nagi (aga mitte nagialune jalatsiriiul, selleni ma jõuan pärast järgmist prügivedu). 

Võib tunduda, et kuue ruutmeetri kaupa nädalas koristan ma Maja eee... 33 nädalat. Või umbes nii, aga tegelikult on keskpõrandad ikkagi pigem kolavabad. See annab lootust. 

Täna sain mingisse varasemast paremasse punkti köögi aknaalusega, kus nüüd on ainult: väike riiul kokandusajakirjade, aedviljakastide, puuviljakausi ja loorberipuukesega; klaasiprügi kott; suur kartulikott; plastpudelite kott; plekkpang purkidega, mis ootavad garaazi hoiule viimist; üks taburet, mille peal ümmargune korv meie oma porganditega (pisikesed, vähe, sest kuiv oli); kolm plastkanistrit tagavaraveega, sest võimalikud elektrikatkestused või pumbarike. Enne olid seal veel kaks kasti eiteamillega. Need vaatab Mees täna-homme läbi ja paigutab vastavalt garaaži hoiule või prügisse. Veel olid seal kole punane plastpang õuntega, Vanaisalt moosiõunte linnasttoomiseks laenatud - selle viime tagasi; väga suur purk, mis arvatavasti kuulub Vend Professorile, selle viime muidugi ka tagasi; ümmargused koogivormid, millel on nüüd uus ja parem koht; mitmesegast tarbetut paberikraami, millega alustan varsti pliidi all tuld. Võimalik, et midagi oli veel, mis praegu meelde ei tule. Pilti "enne" ja "pärast" ei teinud, sest te pole teinud midagi nii halba, et pidanuks seda kaost vaatama. 

Asju ühest kohast teise liigutades esitasin iga eseme kohta kaks küsimust. Kas see on vajalik? Kas see peaks olema siin? Selgelt mittevajalikud lendasid otse prügisse. Kui asi pidanuks olema mujal, püüdsin leida, kus see "mujal" asub - nagu nende koogivormidega, eks ole. Kui ühele või teisele tuli vastuseks: "Ei tea," viisin eseme esikusse kasti. Mees vaatab ja otsustab, enamik sedasorti esemeid ongi Mehe vastutus või tema kaudu Majja tekkinud. Niimoodi on küll tekkinud uus kuumkoht, aga see jääb nii hullusti jalgu, et loodetavasti enam kaua ei kesta. 

Kogu paiga enam-vähem talutavasse seisu viimine võttis aega umbes poolteist tundi. Möödaminnes imesin köögipõranda kah üle - no kui see tolmuimeja mul juba siin ja sabapidi seinas on... Riiuli- ja kolakastitagune oli muidugi paksult ämblikuvõrke täis, nendega tegelemine võttis ka oma aja. 

Täna ei kavatse ma rohkem mitte midagi koristada. Selline otsus on ka hea, sest kui pärast mingit jooksvat koristamist juhtub, siis ei tundu see koormav, õudne, edasilükatav kohustus, vaid lihtsalt midagi, mis ma nüüd kähku ära teen. 

Iseenesest võiks olla eesmärk visata ära mingi hulk esemeid - sest meil on tõesti uskumatult palju eiteamida -, aga ma ei viitsi loendada. Kümne viimase päeva jooksul olen põhimõtteliselt pool prügikasti täis saanud (peamiselt joped, aga muud ka), vast jätkub sellestki. 

Muide, umbes taolisi küsimusi esitan endale viimastel aastatel ka uute esemete suhtes. Kas mul on seda vaja? Kuhu ma selle panen? Näiteks ühelt laadalt ostetud piimatassidega kasside pilti kohvimasina juurde oli mul kindlasti vaja, aga otse puupliidil veekeetmiseks mõeldud kann on... nojah. Kas seda siis ikka on vaja. Või pigem, kas see, mida ma parajasti poes vaatan, on piisavalt imeline, et ära osta - siiani pole olnud. 

Nohune teisipäevahommik, oktoober

Tervis praegu selline lainetav, mõnel päeval on täitsa hea ja mõnel päeval ei saa taskurätti käest panna... võta siis kinni, mis see on ja kuidas sellest vabaneda. Juhuslik aspiriinitablett, kuum tee või lihtsalt pikem uni teevad olemise kindlasti iga korraga paremaks, nii et midagi hirmsat see olla ei saa. Oktobriit. 

***

Eile käis üks poeg sõbrannaga kinos. Kahjuks läks meie liikumisplaan untsu ja sattusime samasse kaubanduskeskusesse poodlema umbes täpselt siis, kui ülemisel korrusel pidanuks film läbi saama. Keegi meist ei olnud valmistunud kohtumiseks... Ja ehkki ma põhjustan oma poegadele pereringis piinlikkust suure lustiga, ei taha ma praeguses habraste ja tuuliste tunnete olukorras seda küll koduväliselt ega taevapärast mitte sõbranna juuresolekul teha... aga ootamatu, ettekavatsetuna paistev süllejooksmine oleks nüüd piinlik küll. Püüdsime teha võimalikult ohutute ja märkamatute keskealiste nägu ja hiilisime natuke poode mööda... läks õnneks. Mees sai uued püksid (meile meeldib "Simply Jeans" pood, seal on suuremaid suurusid ja kompetentsed müüjad) kogu hiilimisest hoolimata ja miniakandidaat jäi ära ehmatamata. Kui suhtlus kestab ja hea on, kohtume me temaga niiehknii ettevalmistatult ja loodetavasti rahumeelselt. 

Kinoskäik oli läinud hästi, seltskond oli olnud oluliselt meeldivam kui film, ütles poeg. Täna lähevad nad ka kuhugi. 

***

Kui nüüd järele mõelda, siis oli minu ja Mehe esimene päris-kohting hetkes, kus me hakkasime katsesarvedega katsuma, kas võiks sõberolemisest kuhugi edasi liikuda, kah kinoskäik. Ainult et kumbki meist ei mäleta, mis film see oli. Milliseid võrdlemisi neutraalseid ja kindlasti Hollywoodi päritolu filme näidati Tartu kinodes 2001.aasta märtsi keskpaigas? Kumbki meist vist ei mäleta ka, millises kinos me käisime. Ju meil oli sel ajal tähtsamat, mille peale mõelda... ja me olime jupi maad vanemad ka kui meie pojake ja tema sõbranna. Ja iseseisvamad. 

***

Iseseisvuse koha pealt - üks siiani sõbrannatu poeg küsis hommikusöögilauas, kas tänapäeval peab mees naise eest maksma? Poegade emana ma ütlen, et jah, aga palun, käidagu pigem odavamates paikades... tähendab, rahajagamine on üks kõige nõmedamaid asju katsesarvedega katsumise ajal, aga ka alles igasuguse suhtelootuse algusjärgus peab noormehel olema piisavalt julgust tunnistamaks, et tema vanemad ei luba tal kooli ajal tööl käia ja taskuraha on piiratud summa, saagu tütarlaps aru, et nad on mõlemad ikka veel lapsed ja lapsed käivad lastehindadega kohtades. Kui tütarlaps sellest aru ei peaks saama, siis nojah, ju pole ta see õige või pole noored veel piisavalt küpsed, et suhteid pidada. 

***

Suhete ja raha koha pealt veel - Karina juures tuli nendest teemadest juttu ja Karina ütles, et abiellutakse ju siis, kui ennast ise suudetakse ära majandada vms. See on hästi mõistlik, aga. Meie koguduses toetatakse pigem lühemapoolset kihlusaega - nii mulle paistab - ja mitte liiga pikaks venitatud "käimise" aega. See tundub ka mõistlik. Arvatavasti ei juhtu just sageli seda, et kokku saab ja kõrvuni armub verinoor paar, kus mõlemad pooled alles hästi intensiivselt õpivad, aga ma üht taolist hiljutiabiellunud paari tean... Seal olevat tütarlapse vanemad korraldanud noorte esimese kodu hankimise ja poisu, keda tema teisest elupäevast peale tunnen, on kindlasti hästi töökas, võimekas (et jaksab tööl käia ja tudeerida korraga) ja mõistlik, kuidas siis teisiti. Ikkagi on see tasakaalukoha leidmine keeruline. 

Ütlesin poegadele, et igal juhul on parem kogu iseseisvuspüüdest hoolimata esialgu elada Vanaisa kodu katusekambris ilma mammale üüri maksmata, selle arvelt hoopis koguda raha isikliku elamise, auto vms tarbeks... Kui et elada samasuguses võõrale inimesele kuuluvas katusekambris ja maksta Linna üürihindu. Siis, kui tekib vajadus omaette elada, muidugi. Juhul, kui mõni poegadest peaks oma haridusteel või iseseisvumise käigus hakkama elama hoopis pealinnas või, ütleme, Rakveres (esimene pähetulev linn), siis tuleb vaadata, mis saab. Aga eks me sellegagi tegeleme siis, kui see kätte jõuab. 

***

Rahaga on praegu taas nii, et kuna selle kuu arved on kõik makstud, aga sealhulgas oli ka autoparandus, on hetkel olukord nigelam, kui meile sobiks. Kõik on olemas ja saame endale söömisest suuremaidki luksusi lubada (ehkki praeguste hindade juures on söömine ka paras luksus), aga olukord peaks olema parem. Võtan täna ninanuuskamise vahele ette kahe järgmise nädala toiduplaani tegemise. Võiks ju kasutada ära seda, mida on. 

***

Karina oli veel hästi inspireeriv ja kirjutas oma kodumajandamise plaanist. Minu senine õhturutiin sisaldas endas pesupesu- ja nõudepesumasinate töölepiiksutamist, aga uue elektrikorra ajal pole enam mõistlik seda niimoodi teha, külmade tulekul küll jälle. Hommikurutiini pitsitasin kuidagimoodi hommikusööginõude ärakoristamise ja viimasel ajal ka suure esiku kassiliivakasti (selle kasimine käib annetusepõhiselt, aga keegi kassidest armastab hommikul vara kempsus käia), sest enne Linnaminekut muud ei jõua ega jaksa. Kodusolemise-päeva rutiin sisaldab endas viimasel ajal tõesti ühe kuumkohaga tegelemist, aga seda hästi põhjalikult ja niimoodi läheb tund või kaks märkamatult sipsti ära. Need kuumkohad on ka tõeliselt õudsed, ausalt, te ei kujuta ette, kui palju on meil ülearuseid asju, sealhulgas nii Mehe kui minu vanematelt x aastat tagasi saadud esemeid, saatesõnadega: "Sa võta endale, sul on palju ruumi, kuhu neid panna..." Luban siinkohal avalikult, et oma poegadele ja miniatele, kui neid tekib, ma ilma üleküsimata mingit kola tekitama ei hakka. Isegi lasteraamatute kohta küsin iga kord luba!

***

Nüüd oleks vist mõistlik tuua nööri pealt tuppa tahenema majast väljaminevad lumepüksid ja muu pesukraam, kombineerida see kõik restidele koos äsjalaulnud pesumasinatäiega, parandada mõned parandamist vajavad esemed ja olla muidu asjalik. Telefoni pean ligi, sest ootan üht töökõnet, mille jaoks pole kindlasti vaja koolimajas koha peal olla. 

Mõtlesin korraks ostuvaba novembri ideest ja siis tuli meelde, et mitte keegi ei tea, kas Legolas on oma minevaastasest jopest välja kasvanud või mitte (õlad), ja mitte keegi ei tea, mis päeval minu talvesaapad lõplikult hingusele lähevad... aga uued maksavad pool varandust. Oeh. Säästlik toiduplaan, siit ma nüüd tulen. Paremaid lahendus-leevendusmõtteid praegu tõesti pole. 

Koolivaheaja alguses

Ega sel sügisesel vaheajal ju erilist algust, lõppu ja keskpaika ole, jõuab teine kätte ja üheksa päeva hiljem mindagu aga jälle kooli... aga vahelduse mõttes on ikka hea, kui üks nädal teistmoodi käitub.

Enne vaheaega käidi peamiselt koolis. 

Jõugu Juht oli niisama, tavapärasel moel tubli. 

Legolas käis klassiüritusena airsofti mängimas. Tuli tagasi kuulijälgedest täpilise ja väga rahulolevana. 

Lillebroril oli klassiõhtu. 

Minul siin, jah, on olnud viimasel ajal olukordi, mis mulle väga ei meeldi, aga kui ma neid väljendan - isegi ainult siin -, siis juhtub hiljemalt paar päeva hiljem nii, et olukorra korraldaja/sõnastaja/keskne isik leevendab kuidagi... Ei oskagi midagi mõistlikku arvata.

Mehe magistritöö laiem teema on välja mõeldud, vaja on ainult leida juhendav õppejõud ja saada PLN paberile. Eks pealkirja olemasolu on ka juba oluline (me suudame olla ülioperatiivsed, kui sündmused juba liikuma lähevad, ainult käivitumisega on raskusi). 

Ehitus- ja remonttööd seisavad momendil paigal. 

Aias pole metsist näha olnud. Küll aga on endiselt näha õunu. Õunateemaga tegelemiseks ostsin endale reedel Maksimarketist õunasüdame-eemaldaja ja tekitasin 90 auguga õunaringi, mis Mehe ja Legolase osavate käte jõul pliidi kõrvale paigutatud, kahest toikast ja natukesest kruvidest valmistatud riputusraamil nüüd nööri otsas toakaunistust mängivad (meil on seal muidu sinisest - vist värvitud? - ahhaadist tuulekell). Äkki saame kuivatatud õunu. 

Poegadega on sel nädalal olnud tõsiseid vestlusi. Nii tõsiseid, et edasi lükkuvad kudusoov ja koogitaigen. Elust ja inimestest ja lapsepõlvemälestustest ja sellest, et vennal on sõbranna - või natuke sõbrannast endast, asjassepuutuva pojaga. See kõik on lõpmata armas. Muidugi esineb selle kõige kõrval ka puberteedihogusid, aga päevapealt lähevad üle vähesed hädad. 

Kirikus tegime koos Laenulapse perega kohvikut, Lillebrori Sõbra Ema ja Juustumeistri Proua abistasid natuke ka, kes kuidas. Tegin õigesti, et viisin kolm plaaditäit õunakooki, see hingati ära. Keeruline oli eridieediga inimestele mõeldud toiduga, ei kujuta ette, kuidas peaks gluteenivabu küpsetisi niimoodi eraldama, et täiesti terved ja dieedivabad lapsed ei vaataks, oo, muffin, ja ei rabaks kohe endale. Või siis peaks olema täpselt sama välimusega nisujahuküpsetis ja gluteenivaba küpsetis samal laual...? Õnneks kaks kohalviibinud gluteenitalumatut ikkagi midagi said. 

Veel saime lõpuks ometi tagasi kaks kuud paranduses veetnud Monsieur Picasso. Nautisime paar päeva suure autoga sõitmist... täna kirikust lahkudes tegi auto: "Piiiiks, veateade!" Mees sai selle küll koduste vahenditega maha, aga homme läheb ikkagi töökoja arvuti külge. Sääste meil küll hetkel enam ei ole (sest autoparandus ja Frau Corsa uued rehvid), aga küllap need kogunevad jälle.

Kassid teevad mitmesuguseid asju. Ükspäev mängis Freya ennastunustavalt mine tea kust leitud musta maskiga, nii et elutoa vaip oli korralikult segi ja Freya ise väsinud. Eile mängis Millie ühe varemgi hästi meeldinud puukooretükiga (ja seda ei tohi ära koristada, sest see on parim kooretükk mängimiseks) nii, et elutoa vaip oli korralikult segi ja Millie ise väsinud. Valge Mini on vaikne ja rahulik, aga Musta Mimiga juhtus, oeh... Nimelt magas Mimi nagu õige kass kunagi ahju otsas. Mina istusin ahju vastas tumpa peal, kudusin pitsi. Ahju otsa kargas Millie, kelle sihtimine läks veidi valesti, Mimile selga... Mimi ärkas, rabeles, kukkus ahju otsast alla otse mulle pähe. Naljakas küll, aga natuke oli valus ka, Mimil on küüned. Mimi lonkama ei jäänud, oli lihtsalt väga ära solvatud. Millie aga tegi pärast kaua aega äärmiselt kahetsevat nägu ja hoidis kõikide tee pealt igaks juhuks eemale. Laenulapse Ema ütleb, et tema meelest on Millie väga intelligentne kass. On vist küll. 

Olen saavutanud umbes nelja probleemse piirkonna korraliku kraamimise. See on umbes kümnendik kolakogunemise-kohtadest* Majas, aga iga järgmine kraamitud piirkond vähendab koleda kola üldist hulka ja suurendab neid paiku, mida saab jooksvalt korras hoida. Pojakese sõbranna võimaliku tulevase - esialgu ainult ebamäärase idee tasandil - küllasattumise asjus märkasin end tundvat toorest paanikat - need linnatüdrukud elavad ju kõik nii kaunites ja korras kodudes, arvan mina... Ja meil on siin Jäneseurg virna vanade kummikute ja mõlkis kateldega tagaukse kõrval. No aga mis iganes mind kasima motiveerib, eesmärk pühitseb abinõu ja tulemus on kindlasti hea. 

Ilusat vaheaja jätku kõigile, ka neile, kellel vaheaega ei ole (teil on siis ebaharilikul kellaajal maja ümber käratsevad algklassilapsed, kui ilm lubab?)!

_________

*Vend Professori kolakogunemise printsiibi järgi koguneb kola alati sinna, kuhu ta koguneda saab. Majas on hulk nurki ja servi, kuhu on asjad mingil hetkel pandud käest naiivses lootuses, et varsti liiguvad nad sealt õigemasse kohta ära. Raamaturiiulite puhul on see paratamatu, aga klaveripealne, elutoa ümmargune laud ja näiteks esikunagid on Flylady idee järgi kuumkohad, kuhu asju tekib, aga ära ei liigu. Püüan neid ja hullemaidki paiku paikhaaval kasida ja ümber korraldada. 

Tõsisepoolselt neljapäeva hommikul, sest Valge Mini ei taha sülest ära minna

Kassidel tundub olevat mingi püstitõusmise-radar, alati umbes kaks minutit enne seda, kui inimene kavatseb püsti tõusta, et minna... tegema midagi, mida on tarvis teha, saabub sülle kass. Hetkel on siin Valge Mini, jõudis paar minutit enne seda, kui ma oma tänase online-puslega valmis sain. Need pusled on muide üks minu enesehoole osa, ma arrrrmastan väga suuri päris-puslesid, aga nad on a) tarbetu rahakulu, b) nõuavad väga palju kassimänguvaba ruumi ja c) on hirmus kiusatus jätta kõik muu kõrvale ja muudkui pusletada. Selle asemel panen jigsawplanet.com lehel kokku ilusaid 300 tükiga vahvärkmaju ja võtan selleks maksimaalselt 3x45 minutit nädalas. Midagi hingele ja ajule ja puha. 

***

Olen siin neil päevil palju mõtisklenud noorte paaride teemal. On põhjust - kui ikka teismeline pojake siiralt ja südamest ütleb: "Ma olen õnnelik..." Meie lähemas tutvusringkonnas on pikalt koosolnud paare kohe palju ja väga noorena kokkusaanuid kindlasti rohkem kui riigis üldiselt. Ma pole küsitlusi korraldanud, aga kõhutunde järgi on päris suur hulk selliseid paare, kes on tutvunud kuskil kirikuasjadega seotud üritusel, aga mingi hulk ka neid, kes on lapsest peale omavahel ebamääraselt (või natuke rohkem kui ebamääraselt) tuttavad olnud ja siis millalgi hilisteismelisena üsna korraga avastanud, et tegelikult tahaks seda tutvust edasi arendada, sest kusagilt tuli Tunne. Ja siis on mõned, kes on kokku juhtunud täiesti usu- ja perevälises paigas (ülikool, miski tantsuõhtu, töökoht...) ja ka neil on kõik läinud väga hästi. Teatud nurgalihvimised ja turbulentsid - ka mõned meie tuttavad paarid on käinud ühise otsusena pereteraapias, sest olukord on läinud halvaks, aga soovitakse siiski ühiselt jätkata - tulevad ikka ette, aga elatakse leppimise-päevade pärast ja need on tavaliselt ilusad, tundub kõrvalt vaadates. 

Garantiisid muidugi pole, ei ole pärast kümmet, kahtkümmet ega isegi neljakümmet koosoldud aastat, ükskõik kui palju kontekst ja/või lapsepõlvest õpitud väärtused toetaksid. Kaks inimest peavad ikka ise teadlikult tahtma ja oma koosolu säilimise nimel pingutama, mõlemad korraga ja teineteisele mõistetaval viisil. 

Kuna meil on hetkel päevakorral väga noor ja ealiste iseärasuste tõttu arvatavasti väga tuuliste tunnetega paar, siis, nojah, hoiame pöialt ja püüame muretsemise, natukese heatahtliku narrimise (sest kui inimesel on kaks peaaegu samavana venda, siis on see asi paratamatu ja sellega tuleb leppida) ja sõbralik-tõsise toetamise vahel mingit mõistlikku tasakaalu leida. Tegelikult on nii elukestev abielu (mis mõne sõberpaari puhul ongi teismelisena tekkinud tunnetest alguse saanud) kui märkamatu, valuvaba kahepoolne tunnete äravajumine selles eas võrdselt head lahendused, teine neist muidugi oluliselt tõenäolisem... aga kesse teab. Peaasi, et kumbki haiget ei saa. 

***

Enesehoolest veel (Ritsik inspireeris) - ma pole pesemist ja muid sedasorti ettevõtmisi eriliseks enesehooleks pidanudki, need juhtuvad niisamagi üsna rutiinses korras. Liikumine oleks minu jaoks sunduslik enesehool, igatahes ebameeldivam kui hambaarsti juures käimine - see aga on kindlasti enese eest hoolitsemise vajalik vorm. Sportlike tegevustega peaaegu võrdne on koristamine. Fui. Koristan ma selleks, et saada tulemus ja justkui õigustada enda kodusolemist, mitte iseenese heaolu jaoks. Kodusolemine on tegelikult selles mõttes õigustatud, et tegelikult on mul üks krooniline, süvenev, elukestvalt ebamugav (aga mitte eluohtlik ega suuremat kõrvalist abi nõudev) füüsilise tervise häda, millest ma siin täpsemalt ei räägi*, aga mille kohta üks asjatundja paar aastat tagasi ütles, et sellega kaasnebki suurem vajadus puhata ja teha midagi muud. Tollesama asjatundja soovitusel tegin lõpuks avalduse ja selgus, et mulle määrati mingi väikese protsendi jagu töövõimetust. Poleks osanud arvatagi, aga ju see sisetunne õige oli. Nii et tuli välja, et olen juba aastaid arukalt enesehoolega tegelenud sedakaudu, et ei käi täiskohaga kodust väljas tööl nagu korralik kodanik, vaid nii-öelda looderdan pool aega. Pealegi on mul ülikooliajast peale tööalaselt väga tugev veendumus, et inimestega töötades peab teadma enda piire ja suutlikkust. 

Minu koduse enesehoole korrasoleku tundemärgid on hoopiski kudumine - kui ma kududa ei suuda, siis on midagi väga hullu lahti -, nädalas vähemalt viie keedetud-praetud-küpsetatud roa valmistamine ja viimasel ajal aina rohkem aia- ja õuetööd. Iluaianduseni pole ma veel arenenud, aga praktiliste asjadega tegelemine pakub mulle rõõmu, rahuldust ja üldist heaolutunnet, mida jätkub ka neiks päeviks, mil taevast sajab pussnuge ja pisikesi poisse ja hea mees naist õue ei lase. Söögitegemise olukorda aga kirjeldab hiljutine vestlus, kus ma ühele sõbrale mainisin koogutegu ja tema küsis, kas meil oli äkki kellelgi sünnipäev, et kook... Mina olin veidi jahmunud ja ütlesin, et ma küpsetan kogu aeg. Või noh, kaks-kolm korda nädalas ikka, see on eneseteostus ja mõjub meeleolule hästi. Uut elektriarvet ootan hirmuseguse põnevusega. 

***

Tööasjadega aga on nii, et ma juurdlen endiselt, kelleks saada. Praegusel olukorral on mitmesegaseid miinuseid, millest osad on minu peas, osad objektiivsed. Mainimisväärilistest probleemidest olulisemad on, nojah, minu tervis, kaasav haridus (millega kaasnev tekitab tulutu ja kasutu tunde) ja Rajaleidja. Need kaks viimast käivad omavahel kokku, aga see ei tee midagi paremaks. 

Lahenduste otsimisega tegelen hooti. Üks arukas mõte tundub olevat õppida kuduma kirivöid, sest käsitöö sobib mulle väga hästi. Passin tasapisi, millal siinkandis mõni sobivateemaline kursus toimub. Teine arukas mõte on luua tingimused kudutöö tegemiseks köetavas ruumis - sel nädalal tuli vaibatellimus, mul on isegi sobiva laiusega kangas üleval, aga kudupööningul on ju kü-hü-hülm... Pidin ära ütlema. Tõsi, käsitöölise elu intensiivse enesereklaami osa on endiselt õuuudne, aga küllap ma saan sellegagi hakkama, kui olen jõudnud Kindlale Otsusele. Seni veel Otsust ei ole ja seetõttu nokitsen edasi teha neid asju, mida ma praegugi teen. Hästi tasapisi. Pealegi aitab minu koduste päevade koristamisprojekt - välja kõik, mille alleshoimises midagi head ei ole - kindlasti igasugusele kodusele ümberkolimisplaanile kõvasti kaasa. 

Tegelikult püüan tasahaaval otsest ülemust ja head kolleegi veenda, et võiks ikka olla minu asemel üks noor, särasilmne ja asjalik inimene... Siiani on tema ja teised kõik seal ka püüdnud mulle selgeks teha, et uue inimese väljakoolitamine, harjutamine ja vastastikune kohanemisprotsess on hirmsad asjad... aga meil on niiiiiiii palju imelisi õpetajaid, kes on kõik otse ülikoolist tulles saanud suurepäraselt hakkama ja olnud kohe algusest peale puhtakujulised kullatükid, miks ei peaks leiduma Linnas üks sama sorti noor psühholoog? Et mina vaatan lapsele peale ja ennustan 95% täpsusega erivajaduse olemust, on ainult üks omadus, mis ei peaks kaaluma üles kõiki muid toredaid oskusi, mis noorel, entusiastlikul, üleni tervel ja kõige uuemale tarkusele kõige lähemal oleval inimesel kindlasti olemas (ja mul pole)? Korraks ütles ülemus mulle millalgi ka, et leidku ma endale asemik, siis... no ma siis väga vaikselt otsin. 

***

Mnjah, Valge Mini lahkus sülest ja hoolimata ametlikust vabast päevast tuleb hakata asjalikuks. Päevakorras on mõned portsud pesu - esimene läheb kohe nöörile -, mõningane koristamine, äraandmise-asjade pakkimine, suurem hulk ahjukütmist, mõningane küttepuutöö õues - sest on peenemapoolseid oksi, millest saab käsisaega head parajad pliidikütmise-roikad -, vaibaviimistlemine ja ilmselt üks kook. Mis söögitegemisest saab, selgub päeva jooksul, sest rõõmuga suurte laste iseseisvumisest ja paljudest sündmustest kaasneb ka kõigi osapoolte jaoks töötu, aga vajalik küsimus, kes mis kell koju tuleb. Mõnikord tuleb välja, et ka sama päeva hommikul ei tea küsitletavad, kes tuleb bussiga, kes Mehega ja kes jääb üldse näiteks Laenulapse poole öisele filmiõhtule või midagi taolist. Viimast küll koolinädala sees tihti ei juhtu, aga esineb ka erandeid. Selline logistiline kaos teeb pikema toiduplaani koostamise ja kella peale söögitegemise** keeruliseks, aga eks seegi ole üks neid asju, mis eluperioodide muutumisega kaasa tuleb. 

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

_______
*palun, Truud Blogilugejad, kellega me isiklikult kohtunud ei ole, ärge esitage selle kohta küsimusi, eksju! Kui kunagi kokku saame, siis räägin. 

**ühine õhtusöök mitu korda nädalas on oluline ja ülessoojendatud söök pole tihtipeale midagi asi, selle suhtes te mind ümber ei veena. 

Koolivaheajani on jäänud üks nädal

Või nojah, erilist vahet vist pole. Talvisem ilm tuleb paratamatult ja sama paratamatult on jõuludeni veel üle kahe kuu. Ja kevadeni lausa umbes pool aastat. Tuleb üle elada.

Tegelikult oli eile vägagi nauditav sügisene ilm ja enam-vähem sama nauditav päev. Ilm oli leebe, aga mõnusalt kihulasevaba, toimetamisi sai teha tasahaaval ja midagi sai ikka ära tehtud ka... näiteks Legolase ülimust aken mõnevõrra puhtamaks, seesama aken adekvaatselt kinni (sest nädala alguses oli selgunud, et aken ei ole päriselt kinni, mingi raamihäda), suvel äramurdunud väga suur õunapuuoks puu küljest lahti ja transporditavasse olekusse... ja nii edasi. Enne päris õhtut käisime neljakesi metsas, Jõugu Juht roolis Herr Borat, Mees juhendas, mina ja Lillebror otsisime peatuste ajal seeni. Huvitav, et ise roolis olles ei märkagi neid teeauke ja konarusi nii väga. Mina leidsin kuus hädist kukeseent, Lillebror ühe hästi suure ja ilusa punapuraviku. Eks me pärast jaanipäeva jälle...

Enne laupäeva käis Lillebror Paunveres ekskursioonil ja Legolas apteeker Melchioriga keskaegses Tallinnas, kinolina kaudu. Mõlemad sündmused olevat olnud toredad. 

Mees käis oma teise töökoha kolleegile, armsale M-le Võru tänavalt viimas pakiruumitäit õunu. Veel juhtus Mehe Koolis ootamatuid turbulentse... aga ju need asjad pidid siis nii minema. Mees teeb oma tööd ikka edasi nii, nagu tarvis on. 

Mina siin kodumajandasin ja koristasin kohe mõnuga, sest koristamisobjekt oli väike ja sai kolmveerand tunniga puhtaks. Muidugi, kui üht väikest riiulit peab kolmveerand tundi kasima, siis on midagi valesti... aga mulle see koristamine sobibki väikeste ampsude kaupa paremini. Muid tegevusi tegin muidugi ka, aias ja kantselei-nimelises kolikambris ja... Üks amps korraga, siis saab sellest asjast ka asja, muidu sahmin siin ja seal ja tulemust ikka ei tule. 

Tööalaselt oli üks hetk, mil palusin Jumalalt uut tööd või lahendusi... pool tundi pärast palvepidamist toimus üks ette muret tekitanud kokkusaamine, mis läks nii mitteootuspäraselt mõnusasti ja koostöömeelselt, et lausa tore oli. Ju siis see oli selles hetkes lahendus. Mis järgmisel nädalal saab, seda näeb järgmisel nädalal. 

Teismeliste suhtedraamaga on nii, et asjaosalised ise ka vist päris täpselt ei tea, mis toimub. See on muidugi eakohane. Küll aga võtab see ema siin palderjani, kui pojakesega toimuvast juttu tuleb. Viga pole mitte meie pojakeses ega asjassepuutuvas tütarlapses (pildi järgi ilusakene ja poja kirjelduse järgi targakene), vaid ikka minu enese närvides. Ükspäev saabus pärast pikemat vestlust pojaga sülle Millie, kes nurrus nagu traktor ja kehastus täiesti ilmselt teraapiakassiks. Pärast pooletunnilist nurrteraapiat tabasin end mõttelt, et kõik on loomulik, kõik on ju täiesti loomulik... Miks ei võiks minu poolt nähtud filmides olla ka mõni napakas ema, kellega hingesugulust tunda? No aga... ma ei viitsi eriti filme vaadata. Oma viga. 

Kirikus oli täna aastapäev. Palju toredaid inimesi ja palju süüa (rõõmustas Legolas). Muuhulgas selgus, et teisedki teismeliste poiste vanemad valutavad oma poegade pärast südant. Aga tegelikult... võib ju kõik täiesti hästi minna. Eks ole ju?

Ootas, ja jõudiski ära oodata!

 2010. aasta kevadel, kui kolmveerandneljasel Legolasel veel kõiki kaashäälikuid ei olnud (autismispektri lapse asi), aga huvi ümbritseva vastu oli juba täiesti eakohane, juhtus meie vahel järgnev vestlus.

"Mid see ond?"
"Emme ei tea täpselt, vist mälupulk."
"Mädupullk... Kas lapded võivad mädupulkka õtta?"
"Ei, ei või."
"Aga kui me loomaaeda lähme, kad me siid võime mädupulkka õtta?"

Täna ei mindud kooliga küll loomaaeda, aga anti kindel luba mälupulka kaasa võtta. Lausa käsk. Räägib ta ka praeguseks täiesti selgelt ja kaasvõitlejate vapustuseks aeg-ajalt naljategemise eesmärgil kolmes võõrkeeles pluss levitab enda kohta kuuldust, et õpib vabal ajal enda lõbuks rootsi keelt. Kuuldus vastab tõele. Pudikeelsetel on lootust! Ja mälupulka, jah, tohib nüüd võtta küll, sest erinevalt kolmeaastasest oskab 16-aastane sellega asjakohaselt ümber käia. 

Jutujaht. Hirmul on suured silmad

Oma viimasel sünnipäeval kutsus Helje Pritsu ja Pääreni tahatuppa ja rääkis neile ära, mis lugu selle Sirgaste soosaarega õieti oli. Et vanaema Helje ise lapsepõlves Sirgastel elanud oli, poisid ju umbes teadsid. Vanamamma Klaara hauagi olid ükskord vanemate seltsis üles otsinud. Aga see lugu...

"Ja kui mind enam ei ole, siis vaadake, et te seal ise ära käite!" vannutas Helje. 

"Enam" jõudis kätte juba kevadtalvel. Helje kukkus libedaga, murdis reieluu, hääbus haiglas. Vanainimese asi, matus ei olnud väga kurb. 

Vanemad suhtusid Pritsu-Pääreni suvematka plaanidesse peaaegu rahulikult. Paps meenutas, kuidas ise kunagi sõpradega sai otsematka tehtud, emps muretses rohkem. Et kas sääsetõrje ja plaastrid ja veekindlas kotis tagavarariided ja... Siis jäid kaksikud kõrvapõletikku, korter oli vingumist täis, empsil polnud enam aega muretseda, mis poisid oma suvega teevad. Ise teavad, suured inimesed, telefonid kaasas.

Lisaks empsile teadaolevale varustusele olid kaasas ka klassivennalt laenatud metalliotsija ja väikesed labidad. Sest äkki ongi. Ja kompass. Prits guugeldas, kuidas kompassiga täpselt liikuda, Päären valis müslibatoone, mida kaasa võtta. Et jõudu jätkuks. 

Sirgaste bussipeatusesse jõudmine oli lihtne. Vana kiriku leidmine samuti. Kiriku nurga juures sättis Prits kompassi paika ja köhatas. Nüüd. Nüüd astusid nad tundmatule maale, kus kaua polnud ükski inimene käinud... 

Nojah, Päären leidis maast käkras suitsupaki, aga muidu oli soomaastik inimtühi. Ja märg. 

"Peaasi, et me laukasse ei  satu. Peaasi, et me laukasse ei satu," vasardas õige varsti nii Pritsu kui Pääreni peas. Mitmesaja-aastase, ammu mahajäetud salatee leidmine ei olnudki niisama lihtne. Ometi hakkas maapind terve igaviku järel kuivemaks muutuma ja äkitselt oligi... soosaar. 

Siin kõver kask, seal kuivanud mänd, männi all luukere? Ei, siiski veel üks kuivanud oksarägu. Või midagi, mis võis kunagi olla olnud onn. Ja vaikus. Lõpmatu, lage vaikus kuidagi kahtlases hämaruses. Soosaarele jõudmine oli ilmselt võtnud kauem aega, kui poisid arvasid, pealegi oli päike läinud pilve taha ja ähvardas vihma. No aga kui nad juba siin olid...

Prits hakkas metalliotsijaga ringi kõndima, Päären sabas. Klaara olla küll Heljele peidetud varanduse asukoha täpse kirjelduse andnud, aga ei Prits ega Päären osanud arvata, kuidas täpselt maastik ja puud saja aastaga muutunud olid. Metalliotsijaga ikka kindlam...

Ja seal ta tegigi häält. Suure põnevusega lõid poisid labidad maasse. Varsti kostiski paljutõotav kolksatus. Ettevaatliku kaevamise järel paistis maapinnas olevat... 

"Pomm!" karjatas Prits.

"Kiiver! Seal all on kindlasti laip!" kisas Päären. 

Just sel hetkel lendas neist üle mingi suur lind ja pilves taevast kostis mürinat. Ummisjalu                rabasid poisid kotid ja tormasid tuldud teed tagasi. Alles tuttava suitsupakikägara juures julgesid nad hinge tõmmata, ise viltuastumistest põlvini märjad ja võsast läbijooksmise järel kriimud. 

"Äkki ikka ei olnud pomm... Kas sa pauku kuulsid?" värises Prits. 

"Ma ei tea... See oli niisugune ümmargune nagu kiiver..." habises Päären vastu. 

Augustis tegi Päären ära ajaloo suvetöö ja tutvus selle käigus ka erinevate ajastute kiivritega, septembris käis Prits klassiga sõjarelvade näitusel. Kahju oli, et varem ei teadnud...

Uue-Sirgaste mõisaproua kaelakee, kõrvarõngad ja viissada kuldrubla aga lesisid vaikses rahus edasi soosaarel, kuhu teenijatüdruk Klaara nad proua käsul ilmasõja ajal kahe katla vahele matnud oli. Proua järeltulijad aga pidasid Heidelbergis rahulikult kes veinipoodi, kes looduskosmeetikasalongi. Ainult mõnikord tuli suguvõsa kokkutulekul jutuks, et peaks ükskord Eestis ära käima, vaatama, mis perekonna mõisast alles on... Kui on. 

Kuidas need asjad käivad

 Kõigepealt peetakse koolis õpetajate päeva (hilinemisega, sest õigel päeval esines takistusi) ja see on väga ilus. 

Siis toimuvad sündmused.

Siis on Eedeni ringi peal liiklusõnnetus või midagi taolist, eemalt ei näe, aga ka kõrvalteid pidi sõites on terve tee ummikuid täis, sest kehv kellaaeg.

Mõtled pojakesi kokku korjates ja poes käies sapiselt, et Eesti hariduse seis ei parane kuskiltpidi, enne kui inimesed saavad aru, et käitumisprobleemidega last ei anta kodust välja - ei sõime, lasteaeda ega ammugi mitte kooli, kasvatus tuleb kodustel ise ära teha. Urr.

Ja siis jõuad koju ja laps on teinud vaeseid rüütleid...

ja telefon võtab wifi külge ja hakkab messengeritulukest vilgutama...

ja see on Alice, kes ütleb, et G on väljendanud igatsust meie poiste järele... 

ja Kogu Gäng on Jõugu Juhi arvuti ees mütsakus ja ma teen neist mõne poseeritud ja mõne vähemposeeritud pildi, aga kõik on nii ilusad pildid, sest noh...

...

nad on minu patronused. Ikka ja edasi. 

Natuke nagu nõutu või nii

Ma siin eile rõõmustasin, et tulemas on koolivaheaeg. Ainult et... sellega võiks ju midagi peale ka hakata. Midagi, mis meeldiks lastele (see tähendab actionit) ja oleks täiskasvanutele vähemalt vaheldus, kui mitte puhkus. 

Arvatavasti ei ole me väga jõukad, nii et puhkus palmi all ei ole valikutes. 

Kardetavasti on siitkandi ilm oktoobri lõpus kasutamiskõlbmatu, nii et õuetegevused ei saa olla päeva põhiline sisu. 

Mingi veepark? Jurmalas meeldis meile kevadel hästi, sest seal olid täidetud kõik põhilised nõudmised: 

• mina tahan, et riietuda ja pesta saaks privaatselt;
• lapsed tahavad võimalikult hirmsaid liutorusid ja sauna;
• Mees tahab rahulikult loivata, ulpida ja mullibasseinis marineeruda. 

Hind oli küll jah hirmus, aga ega selle vastu ei saa. 

Pärnus Terviseparadiisis pidavat olema täidetud laste nõudmised, aga riietemine-pesemine olevat avalik sündmus. Mina sellise asja eest maksta ei taha. Variant oleks muidugi Teise Vanaisa juures ihu puhtaks pesta ja trikoo selga panna, sealt sõidab terviseparadiisi juurde paar minutit, ega need pealmised riided ei määri ega jõua selle aja sees muid ihulisi sündmusi juhtuda, mis äsjase pesemise mõttetuks teeksid, ma loodan. 

Vaatasin juba neid paiku, mida teadsin vaadata - Leedu Druskinkai veeparki kiidetakse, aga seal ei lubata millegipärast alla 18-aastaseid sauna, suured poisid oleksid äärmiselt nördinud. Soome Serenast olen kuulnud, aga seal nõutakse saunas alastiolekut, mis ei ole ka päris see, mis meile sobiks (sõpradega saunaskäimine on midagi hoopis muud kui avalik saun puruvõõraste seltsis). Eesti muud spaad, millest kuulnud olen, on vist rohkem nagu sellised... Mehe tüüpi kohad, basseinis ulpida saab, aga teismelistel oleks iiiiiigav?

Kas kuskil mujal piisavalt liutorusid, sauna ja teismeliste jaoks pladistamisvõimalusi on, ei tea. Paluks soovitusi just selle nurga alt. 

Muudest mõtetest on olnud küsimus, kas viia lapsed näiteks Lange motokeskusesse, aga noh, meil on siin Herr Bora isegi, Legolas on nüüd ka mõnel korral lauda taga sõitmas käinud ja Lillebror väidab, et teda autosõit ei huvita. Me ei ole käinud Ida-Virumaal peale ühe korra Vasknarvas üle jõe Venemaa poole vaatamise ja too kord oli nii ammu, et vist isegi Jõugu Juht ei mäleta - aga mida seal Ida-Virumaal veel peale Narva ja Sillamäe ja pankranniku vaatamise tehakse? Kas kaevandusmuuseum on koopapelgajatele väga hirmus? No ja mul valutab teist päeva pea, sellises olekus ei ole mereäärsed kohad nagu Toila või mis seal põhjarannikul veel head on eriti ahvatlevad, sest arvatavasti on tuul. Pea rahuneb küll selleks ajaks loodetavasti maha, aga hea tahtmise korral jõuab ta ju jäle valutama hakata... urr. 

Lõuna-Eestis me pole kah käinud, aga jällegi, mida seal peale looduse imetlemise teismelistega tehakse? Rõuge Pesapuu vaatetorni saaksid näiteks minna ainult suured poisid, Lillebror kardab koos minu ja Mehega endiselt kõrgust. 

Või nojah, muidugi, alati on võimalik hankida piletid ooperisse ja kõigile meestele kingad jalga ja lipsud ette sundida. Triiksärke kannavad nad sobivas olukorras õnneks ilma igasuguse sundimisetagi. Ainult et pidulik teater on nagu natuke... actionivaba. 

Küll see suurte lastega millegi koostegemine on raske... Päris suurtega, kui nad juba oma actioneid ise korraldavad ja finantseerivad, oleks kindlasti taas lihtsam, siis nad on oma seltskondadega ära roninud ja hüpanud ja kihutanud, võivad vanematega siivsalt kohvetada küll, ma loodan, aga praegu veel... Praegu veel tahaks lapsevanemad kasutada ära viimaseid võimalusi teha midagi koos lastega... lastele. 

Koolivaheajani on jäänud kaks nädalat!

Ma olen siin varemgi niimoodi rõõmustanud, eks ole. 

Tegelikult ei ole asi üldse kuigi hull... aga vaheaeg on sellegipoolest kena asi, mida oodata. 

Sel nädalal polnud vaheaega ega midagi, aga juhtus...

Lillebrorilt ja tema Toredalt Klassivennalt olevat mingid väikesed, aga agressiivsed poisid üritanud päise päeva ajal Kvartali ees raha pommida. Miks ei võiks olla olemas mingeid linna-turvamehi või lihtsalt niisama politseinikke tänavanurgal, kes mahasülitavaid ja muidu halvastikäituvaid noori korrale kutsuks? Urr. 

Legolas käis kooli asjus mingit sorti kontserdil. Veel andis kool Legolasele teada, et tal on võimalus saada spordistipendiumi. Näiteks uute õlgade ostmiseks või midagi... eks me kirjutame kokku. 

Jõugu Juhi koolis peeti õpetajate päeva, mille tulemusena JJ sai aru, et tulevaasta peab ka tema sel puhul klassi ees seisma. 

Mees otsib magistritööle juhendajat ja toetab üht prillidega poissi loovtöö teemal, see loovtöö nimelt sisaldab endas malemängu. Poiss on vaikne, viisakas ja muidu ka hea õpilane. 

Mina siin, oeh... vihastasin ennast Stuudiumi süsteemi peale siniseks ja püüdsin maa alt ja maa pealt leida ühe pojakese kohustuslikku kirjandust... Lõpuks ostsin ära eelviimase eksemplari neist, mis Linnas müügil olid. Ootamatult müüsin ühe suure punase vaiba. Ka vaibaostja kassil oli hea vaibamaitse, mulle saadeti pilt vaibast ja kassist vaiba peal. Armas. 

Ühel päeval kirjutasin info-abipalve kaitseväe psühholoogile, kes on juhtumisi mu kursusekaaslane ja ilmselgelt endiselt kena inimene. Sain teada, et diagnoosimata Asperger oleks kasulik enne kaitseväekohuslaseks saamist ikka ära lasta diagnoosida. Oeh. 

Samal päeval kuulsin, et teismeliste suhtedraama ei ole lõppenud, vaid võtnud uusi, murettekitavaid suundi. Tunnen ennast nagu Kat'i ja Bianca isa filmist "10 asja, mida ma sinu juures vihkan" - noh, et tegelikult ei ole midagi juhtunud ega laps kavatsegi esialgu midagi juhtuma panna, aga lapsevanem mõtleb igasuguseid asju kokku... Lugesin pikalt ja põhjalikult moraali, loodetavasti jääb see selle pojakese puhul ainsaks korraks ja nagu ma pojakese olekust aru sain, oligi tegu ettehaarava moraalilugemisega. Ega pärast suhtealaseid upse ole nagu mõtet ka. Tuleb loota parimat (noh, näiteks, et enne päriselt paariks hakkamist õpitakse teineteist sõpradena tundma ja et kellelegi selle käigus rohkem haiget ei tehta ja nii edasi). Pojake räägib minuga küll ka pärast moraalilugemist, eks ma olen talle ennegi rääkinud, et teda ennast ma usaldan ju külla, aga vaat need teismelised hormoonid on kõige ebausaldusväärsemad asjad elus... 

Koos suhtedraamaga saabus arusaamine, et kõik lapsed on nüüd nii suured küll, et lähema 10-15 aasta jooksul võivad meid tabada kolmed pulmad. See on ilus ja hirmus. Mu otsus ette armastada kõiki väikesi tüdrukuid, keda meile ühel päeval miniaks tuuakse, ei ole kõikuma löönud, küll aga on natuke keeruline harjuda faktiga, et tulevased miniad ei ole tõenäoliselt enam kuigi väikesed ja nad ei pruugi üldse meie praeguste või tulevaste sõprade lapsed olla... Õnneks on selle asjaga vast siiski veel veidi aega, jõuan ennast harjutada. Ämmzillaks küll ei tahaks saada. 

Aias on endiselt liiga palju õunu. Metskitsed söövad õunte asemel millegipärast vaarikalehti. Ühel päeval näitas ennast taas metsis, aga rohkem pole ta õnneks liikvel olnud. 

Uue elektrikorra tõttu oli väga veider pesta pesu teisipäeva õhtul, aga miks ka mitte... Ja nõudepesumasin saab nüüd pesema tõesti siis, kui tarvis, ei pea ootama ööd ega pooltühjana pesema. Talvel pesevad kõik asjad nii või teisiti öösel, sest pump. 

Mingil õhtul vaatas Mees telerist maeiteamis kanalilt meteoroloogi, kes väitis, et põhjapoolkeral tuleb erakordselt külm talv. Loodetavasti see meteoroloog eksis ja tuleb hoopis mõnus soe talv. Tänane ilm on küll nagu kuld... aga veetsime sellest mitu tundi kaubanduses lastele hädavajalikke esemeid ostes ja nüüd on minul peavalu ja Mehel seljavalu, urr veel... Vähemalt on puud lõpuks kuuris ja riidas ja Legolase toa akna pesemise käigus avastatud kõigi aknapragude vanaisa (või midagi taolist, pole ime, et tal toas kogu aeg tuuline oli) likvideeritud. Endiselt ei ole lahendust eestuste pragudele, aga ehk tuleval nädalal ostame portsu tihendeid ja vaatame, mida põnevat nende abil teha saab. Küll saab. 

Raamatuid

George Orwell "Birma päevad". Mul ei ole Orwelli muudest raamatutest kuigi tugevat mälestust, liiga ammu loetud, ei oska võrrelda, aga selle teose kohta öelda, ei ühiskonnakriitiline ja mis veel... Oli jah, aga mitte ülearu. Briti impeeriumi valitsusametnike elu ja tolleaegsed väärtus- või väärtusetushinnangud on muidu üks paras müstika, ühes või teises raamatus riivatakse, aga "Birma päevades" on põhjalikumalt näha. Ja halbu inimesi leidub nii siin- kui sealpool rasside eraldusjoont (niivõrd, kui see joon olemas on, raamatu toimumise ajal oli see ikka väga tugev, lausa mitmekordne joon). 

Elo Selirand "Tormi märgid". Kas kusagil netiavarustes või raamatu enda küljes oli kirjeldus, et see on nii, nagu Jaan Kross oleks detektiivromaani kirjutanud. Jah, on küll, palun väga veel taolisi teoseid! Tegelastega järge pidada oli natuke keeruline, aga pikapeale sai selgeks. Ja keel, nii nüansirohke ja rikkalik... Autor, vaatasin järele, on minuvanune, loodetavasti kirjutab ta veel väga palju.

Peter Swanson "Ohtlik tutvus". Ei meeldinud kuigivõrd. Naispeategelane oli ebasümpaatne, mõrvar oli ebasümpaatne ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kargas silma mitu komaviga üsna algusepoole, see häiris ka päris tõsiselt. Kogu tegevus tundus kuidagi... kramplik. 

Tanja Dibou "Minu Süüria". Üsna keskmine Minu-raamat. Ega me Süüriast ju suurt midagi ei tea... või nojah, Süüria elust enne sõda. Autoril on küll kristlusest väga ebamäärane arusaam, aga see häirib kindlasti ainult minusuguseid. Muidu on huvitav lugemine. 

Yrsa Sigurðardóttir "Nukk". Üks sedasorti põhjamaine kriminaalromaan, kus kõik asjad jooksevad lõpuks kenasti kokku, aga detektiivil on täiesti müstilised eraelulised probleemid... Et nagu, kas ilmselgelt vallalise inimese jaoks peaks kuu aega intiimsuhetest hoidumine olema mingi eriline ettevõtmine? Isegi ei ole meeles, kas sellel detektiivil oli ka alkoholiprobleem või mitte. Sellegipoolest tundub mulle, et kena oleks selle autori muid raamatuid ka lugeda. Niisugune mõõdukalt õõvastav ajaviitekirjandus, kus lõpuks selgub, et kogu õuduse-osa oli lihtsalt tavaline tapahimu ja hirm, ei mingit müstikat, ma loodan. 

Patricia Gibney "Varastatud tüdrukud". Veel üks õnnetu naisdetektiiv, tundub, et need on moes. Mõrvaloo taustateema on natuke haruldasem, organirööv ja inimkaubandus. Üle keskmise vastik.

Silvia Moreno-Garcia "Mehhiko õudusjutt". Minu meelest oli midagi samateemalist kunagi "Salatoimikutes", aga lihtsakoelisemalt ja palju lühemalt. Sündmused toimuvad aeglases tempos, aga olukord läheb aina ärevamaks ja ärevamaks ja väkk. Kuhu õigupoolest läheb inimese teadvus, kui inimene sureb? Ja kuidas saab teadvuse elu pikendada? Ja üldse. Väga hea õudusjutt on. 

Jelena Katišonok "Kui inimene läheb ära". Veel üks väga hea raamat. Ühe maja elanike tragöödiate kaudu on kenasti edasi antud kogu Riia linna ajalugu umbes vahemikus 1930-1990. Ja tragöödiaid sinna jätkus, loomulikult. Mõnes peatükis on juttu ka maja tunnetest, eks needki ole olulised. 

Lucy Foley "Korter Pariisis". Kerge lugemine, kohustustevaba. Tagantjärele häirib, et kogu susservusserist hoolimata pääseb naispeategelane ebaloogiliselt kergesti olukordadest, kus ta päriselus oleks parimal juhul koomasse pekstud, halvimal juhul Seine'i jõkke uputatud. Muidugi, kuri pool on ka parasjagu käpardlik ja toimetulematu. Ja ebaloogiline. 

Agatha Christie "Uurivad Tommy ja Tuppence" II osa "Neid ühendab kuritegu". Millegipärast ei olnud ma seda raamatut varem lugenud, vist. Erilist muljet ka ei jätnud, Tommy ja Tuppence meeldivad mulle rohkem siis, kui Tuppence kogemata mingi kahtlase loo otsa komistab, mitte päris detektiividena. Või päris detektiive mängivatena. Eks igal kirjanikul on praemaid ja kehvemaid teoseid.

Ja mida öelda veel selle nädala kohta...?

Metsis käis korraks, õnneks pole teda rohkem näha olnud. 

Sain mulda küüslaugud ja mullast välja tomatitaimed. Kasvuhoone on peaaegu talvekorras.

Saime uue elektrihinna, arvatavasti universaalteenuse. Mees uuris, et selle puhul vist öö- ja päevahinnal vahet ei ole. Ma pean kogu oma kodumasina-mõtlemise ümber korraldama - aga ainult miinuskraadideni, siis peab niiehknii öösiti pesu ja nõusid pesema, sest muidu hakkab pumbal külm. Kohe hommikul puhast pesu nöörile panna on tore ka, siis on õhtuks kuiv. 

Jõugu Juhi Koolis oli lastevanemate koosolek. JJ Klassijuhataja on endiselt ülimalt armas inimene. Muidu oli ka tore. 

Legolas sai matemaatikas traditsioonilise esimene kontrolltööhinde. Mõni traditsioon tegelikult ei vääri alalhoidmist... aga sama traditsiooni kohaselt peaks õppeaasta ülejäänud hinded tulema võimetekohased. 

Lillebror kaalus kaua, kas võimaldada emal ka kolmandat korda õppida Karl Martelli ja muud keskaega Euroopas. Siis otsustas, et proovib ikka iseenese tarkusest... ja sai väärt hinde. Meil on kolmandas kooliastmes nimelt ülitore ja ülirange ajalooõpetaja ja suuremate poistega olen ma seda keskaega igaks juhuks kaks korda õppinud... Mäh, oleks tahtnud teadmisi värskendada. 

Ühel päeval tuli üks anonüümseks jääda sooviv poeg koolist, sünge nagu kõuepilv. Pärast pikemat pinnimist pihtis ta mulle köögilaua ja kohvimasina vahel, mis juhtus. Korralik teismeliste suhtedraama on nüüd kolmas asi isikliku leinasündmuse ja tagasihoovava tualeti kõrval, mis laseb globaalse katastroofi täielikult ära unustada - isegi, kui see juhtub mõneks hetkeks. 

Mis globaalsesse kakastroofi puutub, siis - mul tuli praegu trükiviga, t asemel juhtus k ja ma jätan selle alles, ega ta muud väärt olegi - nojah, see on üks igavene piiiiiiiiiiks. On täitsa võimatu aru saada, mis on Putleri-Venemaa olemasolu vabandus, aga kahjuks ta siinsamas teisel pool Järve on ja kuidagi teda ära unustada ei saa. Öäk. 

Keegi sai minu käest ühe haapsalu salli. Keegi teine uuris, kas ema juubeliks talvel salli saaks - aga loomulikult saab, ta peab ainult sallikirja ära otsustama. Keegi kolmas sai ühel Kuurortlinna väikesel vaiksel tänaval minu käest neli tellitud heleheledat kaltsuvaipa. 

Kuurortlinnas pidasime tasakesi ka Teise Vanaisa sünnipäeva. Muid tegusid seal ei teinud, ehk nagu üks lastest märkis, me oleme seal juba kõik huvipakkuvad kohad ära vaadanud. Noh, peaaegu... aga teatri või kontserdi jaoks tuleks ekstra aega sättida ja mingid käsitöötöötoad suuri poisse üldjuhul ei köida. 

Midagi juhtus kindlasti veel, aga ma ei tea, mis... Haagin nüüd Mimi enda küljest lahti ja teen kiire turu-uuringu, millist õunakooki perekond soovib. Õunu on meil endiselt ülearu.

Objektiivselt oktoobrist

Ma täpselt ei tea, kas oktoober oli see kuu, mil toimuvad tunde järgi umbes pooled kooli ajal loetud vene kirjandusklassika sündmused. Või on oktoobrit ikkagi rohkem Bradbury teostes, kes seda kuud millegipärast armastas. Mina igatahes väga ei armasta, sest esteetiline on ta küll jah, aga külm ju!

Külma tõttu otsustasin, et kui minu kodusolemise-päevadel õueilm üle kaheteistkümne kraadi ei tõuse, siis võib see poolik kangas kevadeni ootama jääda. Pole mul temaga kiiret kuhugi. Kui aga soojem peaks olema, noh, siis vaatame. Koon hoopis rohkem pitsi ja vast sokke ka. 

Veel toimub kodusel rindel mingi Otsus tuulekoja suhtes, puude äraladumine - jah, need on kevadest saadik hunnikus - ja natuke aiatöid. Kütteperiood on meil septembri algusest saadik niiehknii, ehkki mitte väga intensiivselt.

Legolas ja Lillebror kolivad trenniga tubastesse tingimustesse. See teeb meie logistika veel keerulisemaks.

Jõugu Juhil lõpeb koolis esimene periood. Võimalik, et neil tuleb taas mingi väljasõit, kooli kontseptsioon peaks seda nagu eeldama. 

Mees tegeleb oma magistrivärgiga. Ükskord peab ta võimetekohase kraadi kätte saama niikuinii! (Mees tahab õpetada, mitte teadust teha, sellepärast on talle igasugune teadustöö kirjutamine vastumeelne ja erialasest seisukohast perspektiivitu, aga nõutakse ju. Urr.)

Külastame Teist Vanaisa Kuurortlinnas, sünnipäeva puhul. 

Võimalik, et Mees kutsub külalisi, kah sünnipäeva puhul. 

Naudime koolivaheaega, aga veel ei tea, kas kodustes või reisitingimustes. 

Ma väga loodan, et koolivaheaja nautimine saab toimuma Monsieur Picasso seltsis.

Mingeid asju juhtub kindlasti veel. Loodetavasti ei sisalda need endas lund, pikemaid elektrikatkestusi ega senisest otsesemaid kokkupuuteid sõjaga.