Thursday, October 13, 2022

Jutujaht. Hirmul on suured silmad

Oma viimasel sünnipäeval kutsus Helje Pritsu ja Pääreni tahatuppa ja rääkis neile ära, mis lugu selle Sirgaste soosaarega õieti oli. Et vanaema Helje ise lapsepõlves Sirgastel elanud oli, poisid ju umbes teadsid. Vanamamma Klaara hauagi olid ükskord vanemate seltsis üles otsinud. Aga see lugu...

"Ja kui mind enam ei ole, siis vaadake, et te seal ise ära käite!" vannutas Helje. 

"Enam" jõudis kätte juba kevadtalvel. Helje kukkus libedaga, murdis reieluu, hääbus haiglas. Vanainimese asi, matus ei olnud väga kurb. 

Vanemad suhtusid Pritsu-Pääreni suvematka plaanidesse peaaegu rahulikult. Paps meenutas, kuidas ise kunagi sõpradega sai otsematka tehtud, emps muretses rohkem. Et kas sääsetõrje ja plaastrid ja veekindlas kotis tagavarariided ja... Siis jäid kaksikud kõrvapõletikku, korter oli vingumist täis, empsil polnud enam aega muretseda, mis poisid oma suvega teevad. Ise teavad, suured inimesed, telefonid kaasas.

Lisaks empsile teadaolevale varustusele olid kaasas ka klassivennalt laenatud metalliotsija ja väikesed labidad. Sest äkki ongi. Ja kompass. Prits guugeldas, kuidas kompassiga täpselt liikuda, Päären valis müslibatoone, mida kaasa võtta. Et jõudu jätkuks. 

Sirgaste bussipeatusesse jõudmine oli lihtne. Vana kiriku leidmine samuti. Kiriku nurga juures sättis Prits kompassi paika ja köhatas. Nüüd. Nüüd astusid nad tundmatule maale, kus kaua polnud ükski inimene käinud... 

Nojah, Päären leidis maast käkras suitsupaki, aga muidu oli soomaastik inimtühi. Ja märg. 

"Peaasi, et me laukasse ei  satu. Peaasi, et me laukasse ei satu," vasardas õige varsti nii Pritsu kui Pääreni peas. Mitmesaja-aastase, ammu mahajäetud salatee leidmine ei olnudki niisama lihtne. Ometi hakkas maapind terve igaviku järel kuivemaks muutuma ja äkitselt oligi... soosaar. 

Siin kõver kask, seal kuivanud mänd, männi all luukere? Ei, siiski veel üks kuivanud oksarägu. Või midagi, mis võis kunagi olla olnud onn. Ja vaikus. Lõpmatu, lage vaikus kuidagi kahtlases hämaruses. Soosaarele jõudmine oli ilmselt võtnud kauem aega, kui poisid arvasid, pealegi oli päike läinud pilve taha ja ähvardas vihma. No aga kui nad juba siin olid...

Prits hakkas metalliotsijaga ringi kõndima, Päären sabas. Klaara olla küll Heljele peidetud varanduse asukoha täpse kirjelduse andnud, aga ei Prits ega Päären osanud arvata, kuidas täpselt maastik ja puud saja aastaga muutunud olid. Metalliotsijaga ikka kindlam...

Ja seal ta tegigi häält. Suure põnevusega lõid poisid labidad maasse. Varsti kostiski paljutõotav kolksatus. Ettevaatliku kaevamise järel paistis maapinnas olevat... 

"Pomm!" karjatas Prits.

"Kiiver! Seal all on kindlasti laip!" kisas Päären. 

Just sel hetkel lendas neist üle mingi suur lind ja pilves taevast kostis mürinat. Ummisjalu                rabasid poisid kotid ja tormasid tuldud teed tagasi. Alles tuttava suitsupakikägara juures julgesid nad hinge tõmmata, ise viltuastumistest põlvini märjad ja võsast läbijooksmise järel kriimud. 

"Äkki ikka ei olnud pomm... Kas sa pauku kuulsid?" värises Prits. 

"Ma ei tea... See oli niisugune ümmargune nagu kiiver..." habises Päären vastu. 

Augustis tegi Päären ära ajaloo suvetöö ja tutvus selle käigus ka erinevate ajastute kiivritega, septembris käis Prits klassiga sõjarelvade näitusel. Kahju oli, et varem ei teadnud...

Uue-Sirgaste mõisaproua kaelakee, kõrvarõngad ja viissada kuldrubla aga lesisid vaikses rahus edasi soosaarel, kuhu teenijatüdruk Klaara nad proua käsul ilmasõja ajal kahe katla vahele matnud oli. Proua järeltulijad aga pidasid Heidelbergis rahulikult kes veinipoodi, kes looduskosmeetikasalongi. Ainult mõnikord tuli suguvõsa kokkutulekul jutuks, et peaks ükskord Eestis ära käima, vaatama, mis perekonna mõisast alles on... Kui on. 


4 comments:

  1. Vaata aga...oleksid rikkad mehed olnud ja puha. Hirm teeb mehed vaeseks.
    Hää lugu on!
    Nüüd üks "aga mul"-kommentaar: mu poeg armastas metsas metalliotsijaga kolada. Kui pojaga emakaruga kokku sai, müüs metalliotsija maha....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh!
      Mina kardan karu kohe hirmsasti, paraku on neid meie lähedal metsas nähtud. Sirgaste soosaare prototüübi kohta ei tea, kas seal karusid liigub, sood ja metsa on sealkandis küll, ütleb maakaart. Ja prototüüp on sellepärast, et noh, olevatki ühel soosaarel iidse otsetee ääres varandus, mille saladust suguvõsas vaikselt edasi antakse... Kui just keegi pole metalliotsija ja labidaga käinud.

      Delete
  2. Ma lugesin su juttu neljapäeva õhtul (ja jutt on väga hea!) ning lõppu jõudes hakkasin naerma, sest reedel sõitsin ma rongiga Heidelbergi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. Ma lihtsalt olen kunagi Heidelbergis mingit baltisaksa päritolu prouat kohanud, muud põhjust ei olnud.

      Delete