Koolivaheaja alguses

Ega sel sügisesel vaheajal ju erilist algust, lõppu ja keskpaika ole, jõuab teine kätte ja üheksa päeva hiljem mindagu aga jälle kooli... aga vahelduse mõttes on ikka hea, kui üks nädal teistmoodi käitub.

Enne vaheaega käidi peamiselt koolis. 

Jõugu Juht oli niisama, tavapärasel moel tubli. 

Legolas käis klassiüritusena airsofti mängimas. Tuli tagasi kuulijälgedest täpilise ja väga rahulolevana. 

Lillebroril oli klassiõhtu. 

Minul siin, jah, on olnud viimasel ajal olukordi, mis mulle väga ei meeldi, aga kui ma neid väljendan - isegi ainult siin -, siis juhtub hiljemalt paar päeva hiljem nii, et olukorra korraldaja/sõnastaja/keskne isik leevendab kuidagi... Ei oskagi midagi mõistlikku arvata.

Mehe magistritöö laiem teema on välja mõeldud, vaja on ainult leida juhendav õppejõud ja saada PLN paberile. Eks pealkirja olemasolu on ka juba oluline (me suudame olla ülioperatiivsed, kui sündmused juba liikuma lähevad, ainult käivitumisega on raskusi). 

Ehitus- ja remonttööd seisavad momendil paigal. 

Aias pole metsist näha olnud. Küll aga on endiselt näha õunu. Õunateemaga tegelemiseks ostsin endale reedel Maksimarketist õunasüdame-eemaldaja ja tekitasin 90 auguga õunaringi, mis Mehe ja Legolase osavate käte jõul pliidi kõrvale paigutatud, kahest toikast ja natukesest kruvidest valmistatud riputusraamil nüüd nööri otsas toakaunistust mängivad (meil on seal muidu sinisest - vist värvitud? - ahhaadist tuulekell). Äkki saame kuivatatud õunu. 

Poegadega on sel nädalal olnud tõsiseid vestlusi. Nii tõsiseid, et edasi lükkuvad kudusoov ja koogitaigen. Elust ja inimestest ja lapsepõlvemälestustest ja sellest, et vennal on sõbranna - või natuke sõbrannast endast, asjassepuutuva pojaga. See kõik on lõpmata armas. Muidugi esineb selle kõige kõrval ka puberteedihogusid, aga päevapealt lähevad üle vähesed hädad. 

Kirikus tegime koos Laenulapse perega kohvikut, Lillebrori Sõbra Ema ja Juustumeistri Proua abistasid natuke ka, kes kuidas. Tegin õigesti, et viisin kolm plaaditäit õunakooki, see hingati ära. Keeruline oli eridieediga inimestele mõeldud toiduga, ei kujuta ette, kuidas peaks gluteenivabu küpsetisi niimoodi eraldama, et täiesti terved ja dieedivabad lapsed ei vaataks, oo, muffin, ja ei rabaks kohe endale. Või siis peaks olema täpselt sama välimusega nisujahuküpsetis ja gluteenivaba küpsetis samal laual...? Õnneks kaks kohalviibinud gluteenitalumatut ikkagi midagi said. 

Veel saime lõpuks ometi tagasi kaks kuud paranduses veetnud Monsieur Picasso. Nautisime paar päeva suure autoga sõitmist... täna kirikust lahkudes tegi auto: "Piiiiks, veateade!" Mees sai selle küll koduste vahenditega maha, aga homme läheb ikkagi töökoja arvuti külge. Sääste meil küll hetkel enam ei ole (sest autoparandus ja Frau Corsa uued rehvid), aga küllap need kogunevad jälle.

Kassid teevad mitmesuguseid asju. Ükspäev mängis Freya ennastunustavalt mine tea kust leitud musta maskiga, nii et elutoa vaip oli korralikult segi ja Freya ise väsinud. Eile mängis Millie ühe varemgi hästi meeldinud puukooretükiga (ja seda ei tohi ära koristada, sest see on parim kooretükk mängimiseks) nii, et elutoa vaip oli korralikult segi ja Millie ise väsinud. Valge Mini on vaikne ja rahulik, aga Musta Mimiga juhtus, oeh... Nimelt magas Mimi nagu õige kass kunagi ahju otsas. Mina istusin ahju vastas tumpa peal, kudusin pitsi. Ahju otsa kargas Millie, kelle sihtimine läks veidi valesti, Mimile selga... Mimi ärkas, rabeles, kukkus ahju otsast alla otse mulle pähe. Naljakas küll, aga natuke oli valus ka, Mimil on küüned. Mimi lonkama ei jäänud, oli lihtsalt väga ära solvatud. Millie aga tegi pärast kaua aega äärmiselt kahetsevat nägu ja hoidis kõikide tee pealt igaks juhuks eemale. Laenulapse Ema ütleb, et tema meelest on Millie väga intelligentne kass. On vist küll. 

Olen saavutanud umbes nelja probleemse piirkonna korraliku kraamimise. See on umbes kümnendik kolakogunemise-kohtadest* Majas, aga iga järgmine kraamitud piirkond vähendab koleda kola üldist hulka ja suurendab neid paiku, mida saab jooksvalt korras hoida. Pojakese sõbranna võimaliku tulevase - esialgu ainult ebamäärase idee tasandil - küllasattumise asjus märkasin end tundvat toorest paanikat - need linnatüdrukud elavad ju kõik nii kaunites ja korras kodudes, arvan mina... Ja meil on siin Jäneseurg virna vanade kummikute ja mõlkis kateldega tagaukse kõrval. No aga mis iganes mind kasima motiveerib, eesmärk pühitseb abinõu ja tulemus on kindlasti hea. 

Ilusat vaheaja jätku kõigile, ka neile, kellel vaheaega ei ole (teil on siis ebaharilikul kellaajal maja ümber käratsevad algklassilapsed, kui ilm lubab?)!

_________

*Vend Professori kolakogunemise printsiibi järgi koguneb kola alati sinna, kuhu ta koguneda saab. Majas on hulk nurki ja servi, kuhu on asjad mingil hetkel pandud käest naiivses lootuses, et varsti liiguvad nad sealt õigemasse kohta ära. Raamaturiiulite puhul on see paratamatu, aga klaveripealne, elutoa ümmargune laud ja näiteks esikunagid on Flylady idee järgi kuumkohad, kuhu asju tekib, aga ära ei liigu. Püüan neid ja hullemaidki paiku paikhaaval kasida ja ümber korraldada.